Pitekantroopused olid noormeest varitsenud kohe pärast
lennukimootori seiskamist. Tundmata raha mõistet, ihkasid
nad mõistuseta harakatena ta kaelas rippunud
kuldmedaljoni. Hurbal võis seda oma täku seljast
näha, kuna lamava kogu kõrval kõrbeliival
vedeles paar küütlevat, barbaarsete käppade
läbi jõhkralt purustatud ketilüli.
Jõudnud reetlikult võidetud aadlikust umbes
viie meetri kaugusele, pidas jalastunud ratsanik
ellujäämisšanssi pea olematuks. Ka Kontinendi
suurimad võlurid poleks suutnud reinkarneerida meest,
kelle nõrgukest kukalt oli tabanud pitekantroobi
kivikirves. Needes jumalaid, kes polnud lasknud kasututel
ahvinimestel pärast kromanjoonlaste koidikut välja
surra, astus kaastundlik Hurbal siidriideis lamaja juurde, kelle
vammusel ilutses vikontivapp. Järelikult oli tegu
krahvipojaga. Mees oli vast kahekümneaastane, temast endast
vaid paar aastat noorem. Karmi seiklejana umbusaldas Hurbal
alati võõraid, kuid mingi elementaarne humaansus
oli tas siiski säilinud. Tõmmates langenu
vammusehõlmad lahti, kavatses ta kontrollida mehe
südant, kuid peatus siis veidrat dokumenti leides.
Jah, see võis olla ainus vahend surnu elu
päästmiseks. Kontinendi standartkeeles seisis
ürikul: «Kust otsida gnoomi südant?»
Iga lapski -- vähemalt selline, kes oli leidnud aega
jutuvestjate kuulamiseks -- teadis, et gnoomi, selle nii
haruldase mäevaimu süda, aitas kuivatatult ja
pulbriksjahvatatult äratada ellu surnu, isegi
millenniumidevanuse muumia või koguni skeleti. Paraku
olid gnoomid kas välja surnud või lihtsalt inimeste
eest varjunud, küllap maa alla. Kui keegi oli ka kunagi
gnoomi leidnud ja tapnud, polnud ta sellest muidugi kellelegi
sõnagi iitsatanud. See vallandanuks jahipiirkonnale
transkontinentaalse tormijooksu, õnnelik avantürist
aga soovis tõenäoliselt teistki korda kontmeest
endast või mõnest oma sõbrast -- sugulasest
eemale tõrjuda.
Pööramata tähelepanu aristokraadile, luges
Hurbal edasi:
«Taas on kätte jõudmas aeg, mil meie
suguvõsa lossi varitseb Ürgdraakon. Minu silmad seda
ei näe, kuna selleks ajaks, kui sina, mu tundmatu
pärija, seda loed, olen ma juba sajandeid surnud. Vaid meie
ühise esivanema, krahv Huteni reinkarneeritud muumia suudab
oma võlumõõgaga Ürgdraakoni
maapõue tagasi tõrjuda. Siin on kaart, mis
näitab teed Huteni lossist salajastesse
Gnoomikoobastesse.
Kui sa ei suuda ise missiooni lõpule viia enne
Tähtaega surma, haavade või haiguse tõttu,
palka kogu suguvõsa kulla eest mõni vapper, kes
tapaks vähemalt ühe gnoomi ja võtaks ta
südame. Vastasel juhul sureb meie suguvõsa
Ürgdraakoni kihvade ja tule läbi ning me loss
pühitakse maa pealt.
Sinu esivanem Baros Huten.»
Ürik oli kvaliteetsest paberist ja stiil polnud kuigi
arhailine, tõenäoliselt olid siniverelised
keskaegset dokumenti korduvalt kopeerinud ning redigeerinud, et
seda mõistaksid ka tänapäeva noored. Arvestades
feodaalide käsutuses olevate vahendite hulka, ei pannud
Hurbal nii tühist paberikulutamist kuigivõrd imeks,
ta mõtteid köitis hoopis miski muu.
Hutenid? Kuuludes ise küll «kolmandasse
seisusse», tundis Hurbal siiski päris hästi
aadlimetrikleid. Hutenid olid üks Kontinendi teadaolevalt
vanimaid suguvõsu, pärit aegadest, mil teoloogide
meelest olid jumalad Maailma alles loonud. Nende
kangelastegudest räägiti palju legende ja lauldi
saagasid, ka Ürgdraakonist oli Hurbal kuulnud.
Kuid et see kõik võis tõele vastata?
Hurbal kuulas krahvipoja südant. Mees oli surnud mis
surnud. Kindlasti võimaldanuks gnoomisüda ta
reinkarneerida.
Aristokraadi vööl oli nahkpaun, milles kindlasti
peitusid nii mõnedki kenad tukatid. Ehkki Hurbal polnud
kaugeltki teeröövel ega soovinud omandada ka
laibarüvetaja kuulsust, otsustas ta siiski Hutenite
suguvõsa aitamise eest -- mis tal ju parajasti kavas oli
-- avanssi võtta. Päästnud rahatasku
vöö küljest lahti, avas ta tõmbluku ja
leidis sealt paar kena hõbemündikest. Küll
siniverelised teda veel kuldavad...
Veeretanud laibale paar kivirahnu kaitseks ulukite vastu,
valmistus Hurbal tagasihoidlikult kalmult lahkuma. Kaardi
järgi otsustades olid Gnoomikoopad umbes kolmesaja
kilomeetri kaugusel. Nagu pea iga kontinentlane, oskas
avantürist mingil kombel lennukit juhtida. Need masinad
olid moodi läinud umbes viiekümne aasta eest, mil salk
keisri tehnikuid otsustasid toonaseid üldtunnustatud
füüsikateooriaid eirates luua jumalate kaasabil
lendava masina. Mootoris pruugiti siis ja tänagi
õuemaagide poolt valmistatud võluõlisid,
mille aktiivne energia pidi aitama plekklinnul gravitatsiooni
trotsida. Nüüd oskas selle üldlevinud riistaga
lennata pea iga normaalne täiskasvanud inimene Kontinendil,
kaasa arvatud Hurbal.
Varunud lähkrisse veidi vett allikast, mille
külastamine oligi tõenäoliselt olnud aadliku
saatusliku vahemaandumise eesmärgiks, kontrollis seikleja
võlukütuse olemasolu paagis. Siis päästis
ta ohelikust lahti oma ratsu ja laskis sel vabalt minema kapata.
Tõenäoliselt langeb vaene loom küll huntide
või leopardide ohvriks, kuid äsjasele peremehele ei
läinud see kuigivõrd korda. Kaua aja eest see oli,
kui suksu tapetud röövli peale ei astunud ja peremehe
bandiitide odadele kättesaadavaks tegi? Hurbal polnud mingi
loomaarmastaja, ratsu oli tema jaoks analoogne
avantüristile hädavajalik tarbeese nagu näiteks
mõõk. Lennukit ei saanud ju alati pruukida ja ega
see mingit õiget seiklusemaiku kah andnud, kui kogu aeg
taevast kotka kombel maa peale kõõritasid! Kuid
Gnoomikoopad olid kaugel ja suur summa oli mängus. Huvitav,
millal see Tähtaeg olla võis? Kurat seda teadis!
Sinivereliste konfidentsiaalne värk. Tema ülesandeks
oli gnoomisüda kätte saada ja siis krahvipoeg ellu
äratada. Hurbal oli kogenud selleks oma elus liiga palju
müstilist, et veel millegi üle imestada, oli see siis
gnoomide laialdane eksistents kaasajal või koguni
jumalate tulek maa peale.
Pärast neljakümnemeetrist veeremist maapinnal surus
avantürist lennuki õhkutõusukangi üles.
Masin kerkis maast lahti ja oli paari sekundi pärast
ergavast liivast juba kümne meetri kõrgusel. See oli
kõrgkvaliteetse mootori tunnus, jäädes siiski
alla keisri hävitajatele, mida Hurbal oli pealinnas
paraadil näinud. Privilegeeritud aristokraatidele
mõeldud head lennuomadused ja tavatu mugavus olid
seiklejale siiski enneolematuks luksuseks. Seda
rõõmu vähendas vaid hirm võimalike
piraatlussüüdistuste ees, oli ta ju võtnud
võõra hukkunud nooruki lennumasina... Erudeeritud
kohtuarst eristaks kahtlemata pitekantroopuste
käpapurustusi raie- või torkehaavadest, kuid nendes
provintsides siin meenutasid kohtuistungid ja karistuse
täideviimised pahatihti lintšimisi, nagu elukogenud
avantürist ülihästi teadis. Parem oli kohaliku
politsei võimusfäärist võimalikult
kiiresti välja lennata, muidu võis peagi tunda
arbaletinoole surmavat torget seljas...
Kaardi järgi tuli lennata kirdesse. Allikate juurest oli
starditud millalgi õhtupoolikul, kuid nüüd
kippus ittalennu süül päikeseloojang pidevalt
edasi lükkuma. Värvilisel maakaardil demonstreeritud
mägede, jõgede, järvede ja kõrbete
kontuurid tuhisesid mööda sadakond meetrit allpool
õhusõiduki puurattaid. Masin võttis
välja vast kakssada kilomeetrit tunnis, mistõttu
Hurbal lootis keskööks sihtpunkti jõuda. Tappa
gnoom, lõigata välja või riisuda mingil muul
moel ta süda...
Kuid kui neid gnoome oli palju? Või oli vaimudel
hoopistükkis oma armee? Päevapikkune ratsutamine ja
sellele järgnenud õhusõit olid seiklejat
väsitanud, aeg-ajalt ründava une tõrjumiseks
endale lähkrist vett näkku pildudes mõtles ta
kohutavale šansile unise peaga saagiretkele minna. Kuid
lõppeks oli ta ju vahvur ja küsimus oli surnute
elluäratamises, millega võis suurt raha teenida.
Parem nottida neid maavaime juba hulgi...
Ja kui ta ise ka langeb? Küll maailm sellest teada saab.
Skaldid kannavad veel sajandeid ette saagasid vaprast Hurbal
Gettenist, kes hukkus gnoomide käe läbi. Surematu
kangelane -- seda saatust ihkas endale pea iga Kontinendi vapper
poeg. Kindlasti ei saanud see olla juhus ega saatuse iroonia, et
lennuk kümnekonna kilomeetri kaugusel sihtkohast ootamatult
õhupöörisesse sattus. See pidi olema gnoomide
maagia, mis masina tapva kaljuse kõrbepinna poole
paiskas.
Ähvardavast katastroofist rabatud Hurbal
püüdis sõidukit tüürpoordis
silmapiiril terendava järve poole keerata, kuid märkas
siis kohutavat asjaolu -- mootoripõrin oli lakanud.
Spidomeeter kukkus kiiresti nulli ja riist tuhises meteoriidina
hävingule vastu. Loojuva päikese viimased kiired
valgustasid hukkuva teraslinnu hõbetavat plekki.
Ehatuulest paitatud tuhmjas kõrbeliiv valmistus saama
avantüristi hauaks.
Siis tegi Hurbal midagi meeletut. Ta hüppas teraskotkast
välja, jalad ees, pool mõõgatera allpool
taldu, jumalate nimed palvetavail huulil.
See polnud mitte enesetapp ega uppuja rumal haaramine
õlekõrrest. Ei, kõik põhines
rangetel füüsikaalastel arvutustel.
Jäädes lennukisse, surnuks ta kindlasti,
lömastudes kokkupressitud vrakis. Karates välja
seitsme meetri kõrgusel maapinnast, sai kukkumishoogu
mingil määral vähendada, kuna
kaheksakümnekilone inimene kukub aeglasemalt tonnisest
lennukist.
Pehme kõrbeliiv polnud kaugeltki nii ohtlik kui
kirstuks muutunud teraskasti lõikuvad raudservad.
Mõõgatera jalge all pidi tabama liiva enne
jalataldasid, vähendades seega kehavigastusi. Tera
murdunuks ja muutnuks ta relvituks, mis pidi tähendama
vangipõlve poolsandina gnoomide juures. Kuid praegu
näis see perspektiiv surmast etem. Võib-olla tapab
vaenlane Hurbali või kõngeb ta vigasena janusse,
kuid vähemalt mingi ellujäämisšanss
eksisteeris.
Hoop oli kohutav. Paremakäeline Hurbal hoidis
mõõgatera meelega vasaku käega ja veendus
kohe oma teguviisi õigsuses, kuna tähtsusetuma
jäseme luu purunes kui nuiahoobist. Kohutav valu haaras
endasse terve ta keha. Lamades öise taeva all liival, mille
julmad terad ta haavadesse tungisid, saatis seikleja
tähtede poole paar hirmsaimat karjet, mida keegi iial
kuulnud. Kusagil kaugel leegitses lennukivrakk, söestuvast
puidust erituvate sädemete helk segunemas kuuvalgusega.
Hurbal ei näinud ega kuulnud midagi, talumatu valu oli ta
meeled tuhmistanud, vaid parem käsi kompas veel
mõõga murenenud käepidet. Siis laskis
seikleja aju käiku radikaalseima kaitserefleksi hirmsa valu
korral. Hurbali teadvus kustus. Edasine oli vaid deliirium. Mees
ei teadnud midagi oma purustatud kehast, mis lebas verega
segunenud liival. Õudsest ööst ei
mäletanud ta hiljem muud peale sürrealistlike
hallutsinatsioonide, mis kummitasid ta haavapalavikust puretud
mõistust.
Teadvus ei tulnud tagasi mitte ühekorraga, vaid
valuliste jõnksudega reaalsuse ja irreaalsuse vahel.
Mingi saatanlik ollus põletas haavu kui soolhape,
tõenäoliselt oli see mingi robustne
desinfitseerimisvedelik. Ta silmad nägid mingit valgust.
Siis tuli janutunne kurgus, mida kuivatas suuhaavadest voolanud
veri.
«Vett...» See poolsosinal lausutud sõna
nõudis Hurbalilt tohutuid energiavarusid. Palved jumalate
poole kandsid siiski vilja, kuna nähtamatu põetaja
niisutas haavatu huuli mõne milliliitri karge veega.
Ta ei teadnud, kaua see aega võttis, kuid
lõpuks alanes palavik niivõrd, et ta sai näha
oma ravitsejat. See oli ebaloomulikult lühike, vahest
meetrikõrgune jässakas mees, kes istus voodi ees
kiiktoolil.
Ei läinud kaua aega mõistmiseks, et tegu oli
tüüpilise gnoomiga.
«Härra gnoom... Här...»
«Arst» pöördus näoga
avantüristi poole. Ta rohekail krimpsus palgeil peegeldus
küüniline ükskõiksus sissetungija
hädade suhtes.
«Härra Hurbal Getten... Meie maagide meelest on see
teie nimi?»
«Jah...»
«Nagu võite arvatagi, organiseerisime meie selle
õnnetuse. Teie eesmärk oli kiskuda rinnust ühe
meie rassi esindaja süda ja kuningas ei saanud seda lubada.
Kui te tänu oma saatanlikule kavalusele ellu jäite,
andis majesteet barbari saatuse määramise Gnoomide
Nõukogu hooleks. Enamus leidis, et oleks mõistlik
pruukida teid gladiaatorina.»
«Gladiaato...»
«Mitte selles tähenduses, mida teie
mõistate. Tegu pole mõõgavõitlusega,
kuid surmaoht säilib. Eksekutsiooni ei vii läbi
küll vastane, vaid timukas. Vehklemise asemel on
küsimus males.
Gladiaatorid on surmamõistetud, kes soovivad saada
ükskõik mis tingimustel amnestiat. Ehk siis enamik
surmamõistetuid. Publiku silme all võisteldakse
malemängus. Vastase poolt matistatud vang tehakse
korrapealt peajagu lühemaks, seda teeb timukas, kes
võistlusel viibib. Tegu on maratonmalega. See, kes
matistab kaheksa tunni jooksul kümme vastast, saab
vabaduse, kuid peab Gnoomikoobastest igaveseks lahkuma ja
kuningas konfiskeerib kogu ta vara. Teie kohta see viimane punkt
muidugi ei kehti.
Saate veel ühe ööpäeva puhkust, siis
algavad treeningud. Täpselt kuus tundi harjutamist, siis
olete areenil.» Jõudu säästa
püüdev noormees jäi uuesti magama.
Ta ei teadnud, kaua oli maganud, kuna Gnoomikoobasteks
kutsutud pimeduseriiki ei tunginud iial ükski
päikesekiir. Akendeta, sünge ja eksootilise haigetoa
seintel põlesid endiselt sinkja leegiga kaks
tõrvikut. Ruum oli tühi, põetajat polnud.
Keegi oli Hurbali jalutsisse pistnud viletsa kargu.
End selle najale püsti ajades komberdas ta taamal
paistva ukseni.
See oli lukus. Võtme asemel oli lukuauku torgatud
paberitükike. Noormees tõmbas selle välja ja
luges perfektses standartkeeles kirjutatud teksti:
«Meie võlurohud on aidanud teil kiiresti
paraneda. Kolm minutit enne maleõpetaja saabumist kostab
teie kongis talumatu huugamine, mida peaksid kuulma ka
poolkurdid isikud. See sünnib praegusest hetkest viie tunni
jooksul.
Kombet Haida, vanglaülem.»
Niisiis polnud tegu haigla, vaid vanglaga. Seda oligi oodata.
Kui Kontinenti rünnanuks mingi kannibalist humanoid
maailmaruumist, poleks teda haavatasaamise korral kindlasti
tavalisse haiglasse pandud. Ei, kurjategijast sissetungija tuli
isoleerida! Ja seda gnoomid teinud olidki.
Male... Ta polnud seda juba aastaid mänginud ega
kujutlenud, millisel tasemel võisid seda osata gnoomid.
Üldiselt olid nad inimestest vanem rass, küllap
pärines male neilt. See tähendas ka virtuoossemaid
oskusi, pealegi olid pikaealisemad maavaimud leidnud rohkem aega
selle õppimiseks. Võita kümmet gnoomi?
Vast oleks ohutum püüda põgeneda? Kuid
Hurbalil polnud relvi, isegi katkine mõõk oli talt
konfiskeeritud ja ega seda pruukida saanukski. Võis ju
proovida näiteks voodijalast pistoda teha ja end
valvuritemüürist läbi rammida... Kuid sängi
jalad olid ühenduses mingi voodi sisemise
metallkonstruktsiooniga, nii et neid lahti kiskuda oli
praktiliselt võimatu. Seikleja oli sitke ja sooniline
mees, kuid kindlasti mitte mingi karujõuga atleet, kes
võinuks mitme sentimeetri jämedust rauda ribadeks
tõmmata. Pealegi olid ta käed endiselt haiged.
Mine tea, ehk soosisid teda jumalad? Šanss sellises
lennuõnnetuses ellu jääda polnud mitte
suurem kui võimalus alistada males kümme gnoomi.
Esialgu oli targem mitte midagi teha ja lasta asjadel omasoodu
kulgeda. Areenilt võis üpris
tõenäoliselt elusana naasta. Ilma otsitud
südameta, kuid elusana.
Pea kõigi vanade saagade andmetel suhtusid gnoomid
sõnamurdmisse ülitaunivalt. Küll nad ta
kümne võidu korral minema lasevad.
Samas võis ta seega Koobaste olemasolust mõnele
inimesele teada anda. Ehk järgneb
mälutöötlemine? Kuid sama võinuks teha ka
Hutenid? Liigne mõttepingutus pani Hurbali traumeeritud
pea valutama. Ta heitis tagasi kõvavõitu voodisse,
kokkutraageldatud šaakalinahkadest teki alla ja
püüdis uinuda. See tal ka õnnestus.
Seda kohutavam oli lubatud huugamine, mis kui damasktera ta
kõrvadesse puuris. Unesegasena püsti karanud, pani
ta käe vasakule puusale, kuid mõõgapidet
leidmata eemaldas selle kohe. Siis lõgises ukselukk ja
õpetaja astus sisse.
See oli kahtlemata meessoost gnoom, umbes samade
kehaproportsioonidega kui ennistine põetaja. Lumivalge
halatt liibus vastu ta kidura oranži karvaga kaetud keha.
Nägu meenutas veidi inimahvi või pitekantroopust,
kuid sarnasus nende primitiivsete elajatega oli vaid
näiline. See inimsoo silmis võibolla inetu nägu
väljendas iidset tarkust. Tumedates silmades säras
mingi irreaalne geniaalsus.
Ent mitte headus.
Ei, pigem leidus siin saatanlikku, vanu saagasid meenutavat
kurjust. Hurbalile näis, et ta ees seisab muinasjuttudest
pärit kurja kuninganna modifitseeritud, meessoost versioon.
Selle kurjuse kreatuuri võimalikud plaanid olid midagi
palju hullemat tühipaljast südamerebimisest.
Sõna «õpetaja» oli tema kohta liiga
positiivne.
«Sina, koerapoeg, oled siis see loll barbar, kes hiljuti
lõksu langes, jah?» kõmistas olend
tünnitaolisest rinnast kui tõrrepõhjast.
Niivõrd jõhker sõnavalik šokeeris
seiklejat, ehkki ta oli neilt hirmsatelt olenditelt paljugi
oodanud.
«Ma pole barbar...» alustas Hurbal vihaselt, kuid
valukarjatus katkestas ta nördinud sõnavõtu.
Õpetaja oli puusalt piitsa haaranud ja lõi
nüüd vastu ta äsjaparanenud kätt.
«Vaikust, lurjus! Mina möginat ei talu! Meil on
kuus tundi treenimiseks, siis lähed areenile!»
Järgnev veerand ööpäeva oli vist
küll hirmsaim Hurbali elus. Treening oli tappev, iga viga
saatis solvang või koguni piitsaplaks. Pärast
sellist psüühilist lihunikutööd oli vist
küll võimatu kümmet vastast võita, kuid
ilmselt oligi see gnoomide taotlus. Ta piinles tunde siin
valgusetus ja ajatus põrgus, kus ta martüüriumi
valgustasid vaid võlutõrvikud. Kui õpetaja
viimaks teatas, et on käes aeg areenile minna, mõjus
see tohutu kergendusena.
Kaks hellebardidega valvurgnoomi deporteerisid seikleja
läbi gootilike koridoride, mis oma kõleduses lausa
haiglaselt vangikongi meenutasid. Sinine tõrvikuvalgus
pärines kui oopiumisõltlase rafineeritult
õudsest hallutsinatsioonist ja trellitatud uste tagant
kostvad teadmata põhjusega oiged ajasid seiklejale
judinad peale. Seljale aheldatud käed ei võimaldanud
tal isegi sõrmi kõrvadesse torgata. See
audiovisuaalne piin tõotas siiski peagi lõppeda,
kuna eestpoolt kostev kära andis märku areeni
lähenemisest. Teisi gladiaatoreid küüditati
ilmselt mööda muid käike, mis paistsid siin maa-
aluses linnas tänavaid asendavat.
Ühel hetkel jõudis kolonn musta eesriideni, mida
valgustas ere tunglasina. Üks kahest jässakast
sõdalasest pani odakirve käest, jättes inimese
kaaslase valvata ja lükkas riide eest. Seejärel
tõugati Hurbal lärmavasse ülerahvastatud saali,
mis oli pealegi eredalt valgustatud.
Just see aspekt oligi seiklejale kõige talumatum,
põhjustades ta pimedusega harjunud silmadele šoki.
Suutmata kammitsetud käsi näole tõsta, pigistas
ta lihtsalt silmad kinni ja surus palge vastu
kivipõrandat, ise haledalt oiates.
«Püsti, siga!» Valvur, kes rääkis
standartkeelt talumatu aktsendiga, tiris mehe püsti ja
lohistas mingisse veidrasse puuri. Eranditult gnoomidest koosnev
publik tõi kuuldavale sõimurahe, mida Hurbal
küll õnneks ei mõistnud, kindlasti oli see
aga vägagi teotav.
Hurbal tundis enda all kõva puittooli. Ta oli surutud
istuma malelaua taha, mille teises otsas istus ta esimene
vastane. Hurbali käed olid üheks määramatuks
hetkeks vabastatud ja siis keha ette kammitsetud.
Teine võistleja oli ilmselgelt lurjusest kurjategija,
kelle roimad olid muutunud talumatuks isegi nii õelas
ühiskonnas, nagu see siin. Gnoomi verekoera ihu meenutaval
lontis kaelanahal ilutsesid mitu timuka
põletusmärki. Mainitud elukutse esindaja istus ka
ise toolil puuri parempoolses servas, raske kirves käes.
Kaotaja saatus oli enam kui selge...
Loos määras inimesele valged malendid. Seikleja
ohkas kergendatult ja saatis jumalate poole veel mitu
tänupalvet, seda mõistagi pominal, hirmust
järjekordse piitsahoobi ees.
Käivitati primitiivne pronkspommiga malekell, mis ehtis
puuriseina. Ööpäevaga polnud ajanäitajal
midagi pistmist, selle numbrilaud oli
ühemõõtmeline ja horisontaalne,
demonstreerides kümne vastase võitmiseks
määratud aega. Huvitav, mis juhtuks Hurbaliga, kui ta
ülesannet õige ajaga ei täida? Timuka
sünge siluett ütles talle selle kohta kõik.
Tuli kiiresti alustada.
See oli välkmatš, kuna mõlemad pooled
soovisid kiiret võitu. Strateegiast ei saanud juttugi
olla, kõik põhines käigupealt kombineeritud
taktikal, mille ainsaks eesmärgiks matistada
ülikiiresti vastaspoole kuningas.
Tüüpilise kurjategijana oli gnoom haruldaselt
primitiivne isiksus. Viies läbi mingit absurdset
rünnakut avantüristi kuningale, mida kaitsesid
suurepäraselt ratsu ja vanker, ei märganudki ta valge
oda salakavalat surmahoopi mustale lipule. Siis piirati must
kuningas sisse. Hoolimata mehe pingutustest oli matt
käeulatuses.
Kui malekell näitas 20. minutit, siis see ka saabus.
Valge oda ja vanker viisid ürituse lõpule. Gnoom
lükkas kuninga lauale pikali, silmis meeletu hirm. Timukas
rebis ta laua tagant püsti. Hurbal kattis silmad
kätega, säästmaks neid vastikust stseenist.
Malekell peatati ja puuri toodi uus vastane. See oli gnoomi
kohta haruldaselt pikk ja kõhn isik, kelle silmist
paistis salakaval tarkus. Paar tsirkusetöötajat
võtsid uuesti loosi, keerutades kaht paberilehte
õllekapas. Hurbal palvetas pominal, saavutamaks valgeid
malendeid.
Oh õnnetust! Talle tulid mustad! Uus vastane paistis
tagatipuks eelmisest hoopis intelligentsem olevat, vähemalt
näo järgi otsustades.
Mäng algas. Enne, kui inimene midagi teha jõudis,
võttis gnoom talt kaks etturit. Siis langes valge ratsu.
Sellele vastati musta oda äralöömisega. Siis
läks must vanker. Järgmiseks valge ettur. Järgnes
kõhutav šokk -- valge ratsu võitis musta
lipu!
Valged malendid liginesid halastamatult kui saatus.
Matši algusest oli möödas 16 minutit. Külma,
saatanliku ilmega gnoom kavatses Hurbali lömastada.
Šahh valge oda ja vankri poolt! Kahest küljest! Oli
veel üks võimalus. Seikleja vangerdas. Ja samas
mõistis ta, et kõik oli läbi. Valge lipp,
kaks oda ja ettur piirasid musta kuninga sisse. Paari
järgmise käigu jooksul pidi saabuma lõpp. Must
kuningas langeb valgete malendite ja inimese pea gnoomitimuka
kirve läbi. See oli sajaprotsendiliselt kindel, mingit
lahendust enam polnud.
Ja siis tegi Hurbal meeleheitliku otsuse. Püüda
areenilt põgeneda ja võtta endaga ihaldatud
süda.
Malelaud lendas vastasele näkku. Seikleja teeskles
sõgedushoogu, ahastusest põhjustatud meeletust.
Raevust ulgudes lõi ta timukat kokkuaheldatud
kätega.
Hurbal polnud asjata aastaid võitluskunstidega
tegelnud. Ta teadis suurepäraselt, et gnoom vastab
kirveobadusega. Kuid see ei tabanud inimese rinda. Ei, isegi
mitte nägu või käsi. Vang oli põlvili
laskunud. Raudus käed olid pea kohale tõstetud, nii
et juba langemist alustanud kirves pidi minema Hurbali vasakust
käest paremale, paremast vasakule. Ehk siis täpselt
ahelate pihta.
Raske teras tabas ja killustas metalli peaaegu kildudeks.
Vaid mõne millimeetri paksune ahelajäänus
tuhises seikleja pea poole, surmatoov kirves kannul.
Sekundi murdosa vältel pööras mees end
tahapoole, nii et surmarelv põrandasse raksahtas.
Üksainus jalahoop gnoomile kubemesse. Too ulgus kui tapetav
härg ja laskis kirve käest. Puuri poole tormas
hellebardide ja odadega viieliikmeline vahtkond. Aega ei
tohtinud kaotada. Ainus kirvehoop ja timukas lebas surnult ta
ees. Malelauast tabatud vastane halises kusagil nurgas. Mees
võttis laiba vöölt puurivõtmed ja
kukutas need keset põrandat, väljapoole valvurite
käeulatust.
Vahtkond oli viie meetri kaugusel, kuid neil polnud
laskerelvi, millega puurivarbade vahele peitunud mässajat
tabada. Raudtrellidesse torgatud odad oleks ta kirvega kerge
vaevaga purustanud. Ohvitser saatis kulleri vibukütte
kutsuma.
Siis sai šokeeritud publiku silme all teoks kohutav
lihunikutöö, mis ei kannata trükivalgust. Ajaks,
mil ähmis vibukütid kohale jõudsid, oli
deemonlik gladiaator surnult ta oma kirvega südame
välja raiunud. Pistnud verest nõretava organi
põue, valmistus ta vastasele vastu astuma. Kogu
laibarüvetuse aja oli nurkatõmbunud kaasgladiaator
seosetult soigunud.
Kaheksa vibukütti mõõknoaga relvastatud
ohvitseri juhtimisel olid jõudnud areeni serva. Puurile
lähenemiseks ega publiku evakueerimiseks polnud aega, lasta
tuli kohe. Hõbekiivrites ja nahktuunikates
gnoomsõdalased sihtisid üle paanikas inimeste peade,
püüdes vältida süütuid ohvreid.
Vahepeal oli Hurbal puuriukse lahti teinud. Ta kargas oma
väikesest vanglast välja, tõmmates kolme meetri
kõrgusel puitalusel trooniva kahesajakilose teraskarkassi
endaga kaasa. See oli sihilik ja vägagi riskantne tegu,
viimane seetõttu, et puur võinuks ta
lömastada. Kuid nüüd põikles ta
järsult vasakule ja ohtlik objekt veeres pallina rahva
suunas, kelle paanika seeläbi vaid kasvas. Sõdurid
püüdsid lasta gladiaatorit, kes peitis ennast paari
ähmis gnoomi selja taha. Kohe voolas ka pealtvaatajate
veri. Kurnatusest, jooksust ja raske kirve kandmisest
lõõtsutades tormas Hurbal
väljapääsu poole. Käsirelvadega
sõdurid olid jäägrite saabudes lahkunud ja
vibudest polnud rahvamassis mingit kasu, niisiis käskis
ohvitser alluvatel laskmise lõpetada ning tormas
mässajale kallale. Kirves läbis mõõknoa
nagu kuum nuga või, seejärel vajus gnoom tapetult
põrandale. Hurbal tormas vasakpoolse seina
äärde hoidudes areenilt minema.
Põgenik kohtas mitmesajameetrise jooksu kestel vaid
paari relvitut gnoomi, kes ta eest karjudes põgenesid.
Erilist ajujahti polnud talle küll korraldatud,
tõenäoliselt kulutati kõik ressursid areenil
puhkenud kaose likvideermiseks.
Leidnud lõpuks mustavas kiviseinas esimese puu-ukse,
lõi ta selle kirvega sisse. Käik avanes kloaaki ja
oli tõenäoliselt mõeldud santehnikutele. End
läbi augu libistanud, asus ta turnima paari detsimeetri
laiusel raudtorul, all sajad meetrid tühjust.
Hetkeks, mil päike taas ta pealage puudutas, oli
seikleja maa all veetnud küllap palju tunde. Nähes
lõpuks viie meetri kõrgusel kloaagilaes kivi
asemel liiva, oli ta üles roninud ja end sellest läbi
raiunud. Nüüd lamas ta lõõtsutades keset
kõrbet.
Mees oli maas lebanud pool tundi ja tal oli talumatu janu.
Taamal kõndis valges burnuses kitsekarjus -- või
oli see miraaž? Ei, kostis loomi hõikuv leelotav
hääl, mis kõneles standartkeelt barbaarse
aktsendiga. Ehk võis talt vett küsida?
Karjane oli kuuekümneaastane lahke hallihabemeline mees,
kes andis hädalisele tasuta vett ja koguni tükikese
kitsejuustu maisileivaga. Pakutud tükikesest
gnoomisüdamest ta keeldus.
«Milleks? Kui ma suren ja jumalad nii soovivad, siis
olgu ma surnud!»
Niisiis võis ta gnoomisüdame
aadlisuguvõsale kätte viia. Vanad saagad pajatasid,
et analoogne reliikvia võis kuni aastavanuse laiba
täielikult elustada, kuid skeleti või muumia vaid
päevaks-paariks ellu äratada. Ühest südamest
pidi jätkuma mitmele inimesele, niisiis tuli
kõigepealt üles otsida noore aadliku kalm.
Hoolimata eesootava teekonna pikkusest ja raskusest oli
Hurbalil harukordselt kerge ning rõõmus meeleolu.
Ta oli teinud kangelastegusid, mida skaldid mäletavad veel
sajandeid, kui mitte millenniume pärast seikleja surma.
Kuldkollane kõrbeliiv rullus ta ees lahti kui
põnev, paljulubav elutee, mida valgustas sangarluse
sinine taevavõlv.
Tartu, 30.05.-04.06.2001.
|