Mõte looduskaitsealast Pandivere kõrgustiku jalamil liikus aastaid loodusteadlaste peas. 1970. aastal tegi Viktor Masing projekti TELMA raames ettepaneku võtta Endla soostiku keskosa esinduslikud ja hästi uuritud rabad Endla järve ümbruses kaitse alla rahvusvaheliselt tähtsa märgalana. TA Looduskaitse Komisjon omalt poolt pani 1975. aastal ette luua looduskaitseala Endla soostiku lääneservas, looduslikult hästi säilinud ning suure teadusliku väärtusega Norra-Oostriku allikate piirkonnas. Järvedki pälvisid tähelepanu. Aare Mäemets pidas vajalikuks lisada järvekaitsealadele veel üks - Endla Männikjärv.

     1980. aastal asutati Järvamaal kohaliku tähtsusega Norra allikate ja Endla soo kaitseala, mis arvati 1981. aastal loodud 30 sookaitseala hulka Endla-Oostriku sookaitsealana. Fosforiidiõhustikus sai temast 1985. aastal riiklik looduskaitseala, mis tasapisi on leidmas oma kohta Eesti kaitsealade seas. Siin hoitakse Eestile tüüpilist metsa- ja soomaastikku - meile tavapärast, kuid kaugemalt tulijaile sageli seni nägematut ja haruldast. Unikaalsed karstiallikad aga lummavad igaüht.

     Endla soostik kuulub Pandivere kõrgustikku, Eesti suurimat neeldumisala piiravasse soodevööndisse. Vahelduv pinnamood ja allikaina väljuv surveline põhjavesi on loonud eeldused eri vanuse ja ilmega soomassiivide kujunemisele. Soostiku piirjoon on kääruline, raba- ja metsamaastikku ilmestavad moreenseljandikud ja järvesilmad. Kaitseala idaosas laiuvad esinduslikud rabamassiivid, mida üksteisest eraldavad Endla järv, Põltsamaa, Preedi, Nava ja Mustjõgi ning kitsad metsaribad. Lääneosas valdab metsamaastik, kus soometsad vahelduvad viljakamate kooslustega kõrgematel künnistel ning siin-seal avanevad kaunid allikad. Puhtaveeliste allikaojade ja -jõgede veed kogub lõunasse looklev Põltsamaa jõgi. Kaitseala südames pole teid ega sildu, jalgsirändajagi jääb siin mõnikord hätta. Kindlamalt pääseb edasi paadiga.

     Siinne kant on alati olnud väga hõreda asustusega ääremaa. üksikutelt rabasaartelt, mida muu maailmaga ühendasid vaid jõed ja taliteed, on inimesed lahkunud ja majadki varisenud. Vaid paar peret elab veel Endla soostiku lääneservas endise Norra mõisa lähedal.

     Looduskaitsealal asub omapärane mälestusmärk - umbes 13 km pikkune muinasajast pärit piirilõik muistsete maakondade aegadest. See on eraldanud nii Poola ja Rootsi valdusi kui ka Eesti- ja Liivimaa kubermangu, siin puutuvad kokku Jõgeva, Järva ning Lääne-Viru maakond.

     Selle kaitseala märksõna on vesi - nii allikatest välja voolav kui ka rabades talletatav ja puhastuv.

     Pandivere kõrgustiku lõunajalami aluspõhja moodustava Raikküla lademe lõhelistes dolomiitides ja dolomiidistunud lubjakivides leidub tektoonilisi rikkevööndeid, kus aluspõhi on karstunud. Soostiku lääneosa suuremad allikad on geoloogide arvates seotud enim karstunud lõikudega tektoonilistest rikkevöönditest, ka põhimoreenist pinnakate on seal õhem. Soometsad allikate piirkonnas toituvad lubja- ja toitainerikkast veest. Idapoolsed rabamassiivid on kujunenud kunagise Suur-Endla järve ja tema kaldaalade soostumisel, see algas ligi 10 000 aastat tagasi.

     Looduskaitsealal on esindatud seitse eriilmelist rabamassiivi.

Siinsed Ida-Eesti tüüpi rabad on üldjoontes hästi välja kujunenud kontsentrilise ehitusega: servas rabamännik, siis puishälveraba, puislaukaraba ja veelahkmeälvestik. Vanimad ja esinduslikumad ning põhjalikumalt uuritud rabad asuvad kaitseala idaosas Endla järve ümbruses.

     Linnusaare e Ilmaraba (1250 ha) Endla järvest põhjas on soostiku suurim. Nime on ta saanud põhjapiiril oleva Linnusaare järgi. Rabas leidub rohkem kui sada suuremat (üle 0.1 ha) laugast, millest suurimat tuntakse Kaurijärvena.

     Endla järvest läänes asub Toodiksaare e Endla raba väga korrapäraselt ümber keskme paigutunud älveste-laugastega ning idas Kaasikjärve e Kaasikualune raba maalilise Sinilaukaga. Kaitseala idapiirile jääb Männikjärve raba, oakujuline massiiv ühel poolel arenenud laugastikuga ja Männikjärvega idaservas. Vene sooteadlase J. Galkina skeemi kohaselt kuuluvad need rabad kumerate rabade viimasesse arengustaadiumisse. Mis järgneb viimasele staadiumile?

     Läänepoolsed rabad on nooremad. Kanamatsi raba, piklik jõgede vahele surutud massiiv, on nime saanud põhjaossa jäävatelt Kanamatsi küngastelt, kus kohalikud inimesed ja kanadki olevat sõjaajal varju leidnud. Põnev on Rummallika raba, mille allikaline Haava oja kahte hõlma jagab. Päris kaitseala lääneserval asub üksik metsane Punaraba. Iga massiiv on oma nägu ja kordumatu.

Kuus järve

     ..on kunagise Suur-Endla jäänukid. Muistendid kinnitavad, et soomassiivide vahele peitunud kalarikas Endla järv on inimesele alati oluline olnud. Ometi on nii selle kui ka teiste järvede vastu kätt tõstetud, nende veetaset alandatud. Hilisemate paisude toel on järved küll osaliselt taastunud, kuid nende looduslik iseolemine siiski lõppenud: nad jäävad alatiseks sõltuma inimesest. Nii Endla järvel kui ka Sinijärvel laiuvad ulatuslikud roostikud, mis pakuvad elupaika lindudele.

     Looduskaitseala idaserval asuva Männikjärve elu on samuti olnud heitlik: 1974. aastal idakaldal valminud poldrilt järve kandunud väetisekogused mõjusid ökosüsteemile laastavalt. Viimastel aastatel polder enam ei toimi ning järv on toibumas. Kraavidest piiratud Kaasikjärv ja Tulijärv on väikesed kinnikasvavad veesilmad.

     Kõik need segatoitelised järved on raugad, kelle vananemist inimene on kiirendanud. Kaasikjärve rabas asuv keerulise arengulooga Sinilaugas, kaunis rabajärv, on ainsana inimese tegevusest vähe mõjutatud. Aga temastki on kaevatud kraav Kaasikjärve.

Eesti Loodus