Kaitseala lääneosas väljuvad allikad - suurim ja huvitavaim osa Pandivere kõrgustikku ümbritsevas allikakees. Mitmed siinsed allikad kuuluvad Eesti veerikkaimate hulka ning annavad alguse selgeveelistele ojadele ja jõgedele. Nad väljuvad maapinnale rühmiti. Kaitsealale jäävast kümnest allikarühmast on tuntumad Oostriku, Sopa, Võlingi, Vilbaste, Metsanurga ja Haava allikad. Küsimus allikate täpse arvu kohta viib kimbatusse: ligi kolmekümne ruutkilomeetri suurusel alal avaneb allikaid ka jõgede, ojade ja kraavide põhjas, mõni pisem veesoon immitseb salamisi samblavaibas... Veerikkal ajal on pisiallikaid rohkem, põuaperioodil vähem. Kindlalt võime rääkida rohkem kui 30 väljavoolukohast.

     Allikate seisund (hüdroloogiline rezhiim, vee kvaliteet) sõltub peamiselt sellest, mis toimub Pandivere kõrgustikul (veekaitsealal). Kui looduskaitseala algaastatel oli olukord üsnagi murelik, siis viimaste aastate seireandmed kinnitavad nitraatide ja sulfaatide sisalduse vähenemist allikavees. See näitab, et reostuskoormus Pandivere kõrgustikul väheneb.

     Allikad on ilusad ja uhked, tahaks neid kõigile näidata. Kuid ümbritsevad kooslused on tallamisõrnad, nii et liigne huvi võib kahjustada salapärast ja veidi pühalikkuõhustikku allika ümber. Allikavaim võib pahaseks saada... Seetõttu ei vii matkaradagi mitte iga allika juurde.


Eesti Loodus