Saaroste seeria nr. 145.

4. jaanuaril 1639 puudutas Kuu vari hetkeks Maakera. Et see toimus kaugel Arktikas ning et selle tagajärjel kahanes Päikese heledus vaid 0.1% võrra, siis vaevalt keegi seda märkas. Ometi tähistas see puudutus uue päikesevarjutuste seeria algust. Seeria, mis tänapäeva astronoomilises kirjanduses kannab tähist "Saaroste seeria 145".

Saaros on Vana-Egiptuses avastatud päikese- ja kuuvarjutuste kordumise periood, mis võrdub 18 aasta 11 päeva ja 8 tunniga. Just nii palju kulub aega, et Kuu saavutaks uuesti noor- või täiskuu faasi täpselt seal, kus tema orbiit lõikub Maa orbiidi tasandiga. Sel momendil satuvad kolm taevakeha samale joonele ning Kuu vari tabab Maad, tekitades päikesevarjutuse. Kahe nädala pärast, kui Kuu saavutab täisfaasi, võib ta soodsal juhul läbida Maa varju, põhjustades sellega kuuvarjutuse tekke.

Ülaltoodu ei tähenda sugugi, et varjutused toimuvadki ainult kord kaheksateistkümne aasta jooksul. Esiteks on kohti, kus Kuu orbiit lõikab Maa orbiidi tasandit, kaks -- nn. tõususõlm, kus Kuu liigub lõunapoolkeralt põhjapoolkerale ja temast vastassuunas veerusõlm (Kuu suundub tagasi lõunapoolkerale). Mõlemale neist vastab oma seeria. Teisks on nii Kuu kui Maa üsna suured taevakehad ja seepärast ei pea nad varjutuse tekkeks just täpselt ühel joonel olema. Rehkendus (vt. "Tähetorni Kalender" 1999, lk. 107) näitab, et osaline varjutus tekib juba 32 kraadi kaugusel sõlmest ja see lubab üheaegselt käigus hoida koguni 43 saaroste seeriat. Niipea, kui mõni neist lõpeb, algab järgmine; kokkuvõttes toimub aastas keskmiselt 43 : 18 = 2.4 päikesevarjutust.

Seeria 145 on tõususõlme--seeria, mis algab osaliste varjutustega põhjapoolkeral. Iga järgnev varjutus ulatub ikka kaugemale lõunasse, aina suuremaks kasvab tema maksimaalne faas. Keskmiselt kolmsada aastat pärast seeria esimest varjutust algavad täielikud varjutused. Meie seeria esimene täisvari möödus Eestist põhja poolt 29. juunil 1927, kutsudes esile suurefaasilise osalise varjutuse. Ka järgmine, 1945. a. 9. juuli varjutus mõjutas Eestit (maks. faas 0.93, Soomes oli varjutus täielik). 1963.a. varjutus jäi Põhja-Ameerikasse; see-eest neljas täielik 31. juulil 1981. aastal kulges suures osas piki NL Kesk-Aasiat ja sellest said osa mitmedki eestlased, käesoleva loo autor nende hulgas.

Ja nüüd, 18 aastat hiljem, on varjutus uuesti Euroopas. Kahjuks jääb täisvarju tee meist märksa kaugemale lõunasse kui varasematel aastatel, mistõttu faas ulatub vaid 65% kanti. See-eest on avatud Euroopa meile piisavalt lähedal, et soovi korral vaatemängust osa saada.

Tegelikult seeria 145 alles kogub hoogu. 24. sajandil jõuab täisvarjutus ekvatoriaalvööndisse ja algavad tõsised varjutused. Maksimaalse kestusega saab olema täielik varjutus 25. juunil 2522 (pimedus kestab 7 minutit ja 12 sekundit). Seejärel vari lahkub: viimane täielik varjutus tuleb 9.septembril 2648 Antarktises ning seeria lõpeb väikesefaasilise (5.9%) osalise varjutusega aastal 3009.

Kokku kuulub 145. seeriasse 41 täielikku, 34 osalist ja üks rõngakujuline varjutus. 1909 .a. varjutus jäi klassifitseerimata, kuna oma alg- ja lõppfaasis oli ta näha rõngakujulisena, keskel aga täielikuna. Selliseid hübriidvarjutusi juhtub haruharva; omal ajal olid nad väga hinnatud kui ainus võimalus Päikese pinnakihi uurimiseks.