Must päike Kasahstani kohal

Tashkent -- Harkovi reisirongi üheteistkümnendas vagunis pole elektrit. Hetkeks valgustavad kupeed möödakihutava pooljaama tuled, siis on jällegi ümberringi pimedus. Sunnin vaikima vahepeal häälitsema hakanud äratuskella (looda Allahile, aga kaamel pane igaks juhuks köide!) ning püüan end ajas ja ruumis paika panna. Tõmban tikku, kell on pool seitse (Tashkendi aeg, nii et pool neli), poole tunni pärast peaksime kohal olema, kui sõiduplaan klapib.

Vagunisaatja magab õndsat und, tema äratamine ilmselt informatsiooni juurde ei anna. Ja mida paganat ta peakski passima, siin ei tulda ega minda, siit sõidetakse läbi. Käsikaudu leian tee naabervagunisse; soo, siin on vähemalt valge. Vagunisaatja ruumist kostab juttu, koputan poolavatud ukse pihta. Tüdrukud jäävad vait ja vaatavad imestunud nägudega, lahtinööbitud vormikuue alt paistab tikitud pluus (ahhaa, rong on siiski Ukraina oma). Mida te ütlesite, kuhu me peame jõudma? Ei, meil sõiduplaani pole, brigadir on järgmises vagunis, aga magab; ja-jaa, Tshelkarist oleme läbi, tund aega hilinesime, aga praegu sõidame ilusti.

Lõpuks ometi midagi konkreetset. Ronime koos läbi kõikuva tambuuri, tüdruk paneb sõrme huultele ja avab aupaklikult ukse. Hetk hiljem on sõiduplaan meie käes -- seda piiblit nägin juba Tashkendis, kui kassapidaja käskis mul endal oma neetud jaam üles otsida. Ongi, Tshelkarist neljas peatus, aga mitu korda me seisnud oleme, ei tea keegi. Ja ega iga seismine veel jaam ei ole. Ainult üks tee, aga missugune liiklus, saate isegi aru.

Saan-saan, aga nüüd on viimane aeg kogu kamp üles ajada. Lähen tagasi oma pimikusse, sakutan neid järgemooda. Huvitav, mida võimatumad tingimused, seda kõvem uni. Õnneks hakkab valgeks minema, soo, nüüd kõik liiguvad. Korjake kotid kokku, kohe hakkab kiire. Pagan, rong seisab, andke kähku atlas ja oodake ukse juures! Ei, mitte seal, naabervagunis!

Rong hakkab liikuma. Minu tuttav seisab uksel. Ei tea, ei näinud, mingi harutee, teie oma peaks kohe tulema. Ah saatja magab? Las magab, ta on üksi, paariline jäi haigeks, ma tulen ise, mul keegi maha ei lähe. Nii, olemegi uuesti üheteistkümnendas; ei tea, oodake siin, küll ma kutsun. Vaguni uks on lahti, ees paistavad mingid tuled, rong kiirust ei vähenda, püüame lugeda jaama nime. Kas teate, missugune jaam välja näeb? - Pole aimugi, esimest korda sõidan. - Külla? - Ei, päikesevarjutust vaatama. - Ah soo...

Rong seisab. Jaama tuled koos sildiga on kaugel eespool. Olukord muutub närviliseks, aga jumal tänatud, seal liigub mingi kogu. Vabandage, mis jaam see on? - Bertshogur! -- Poisid, kähku, teie oma! Kähku-kähku, vaadake et midagi maha ei jää, no kas saab juba või tahate Harkovisse sõita? Perroon siia muidugi ei ulatu. Laternaviibe peatab vahepeal liikuma hakanud rongi, hommikuhämarusse pudeneb neli seljakotti, nende järel ka omanikud. Eespool urahtavad diislid (kellele sa siin vilistad, ajad veel mõne kaameli üles!) ja hetk hiljem oleme omapead.

Massiivset tsaariaegset jaamahoonet ümbritseb rohelus (selge, miks öine sildilugemine tulemusi ei andnud). Lai kivitrepp, lilleklumbid betoonvaasides, endine purskkaev, traditsiooniline loosung "SSSR -- velikaja zheleznodorozhnaja derzhava". Ja mis peaasi -- silt "BERTSHOGUR". Istuge maha, teeme suitsu, enne kaheksat ei juhtu siin nagunii midagi.

Edasisõitmise mure hakkab kohalejõudmise pingest üle käima. Vean ennast liikuma. Paraadtrepp jookseb vastu jaamahoone seina, uks on ilmselt ammu kinni müüritud. Ega midagi, teeme ringi ümber. Ühest otsast saab sisse, poolpime kitsas koridor lõpeb ootesaali uksega. Lahti. Vineerpingid nagu Tartuski, kassaluuk ja sõiduplaan seinal. Moskvasse laheb seitse rongi, neist üks kiir- ja üks postirong. Pole viga, kartsin halvemat. Eks päeva peale paista, aega on laialt. Leian hoovi pealt kaevu; vesi on soe, maitsel pole muidu viga. Vaatan ringi -- seal ongi veetorn, auruvedurite ajastu pärand. Kui ümber pööran, seisab minu ees Sasha.

Nii, enam me hätta ei jää. Sasha on suure maa kodanik, tema tunneb end kõikjal koduselt. Lühedavõitu paksuke, sportsärgi väel, käterätt üle õla, näol lai naeratus. Käsi pihku ja esimene küsimus -- kohe päikesevarjutuse kohta. Koer koera tunneb, öeldakse. Ei, kohta pole välja otsinud, eile õhtul tulin. Tahtsin telki üles panna, aga jaamaülem laitis maha. Siin on igasugu skorpionid ja tarantlid, ütles, tule parem minu poole, mul tuba vaba. Nojah, ma pesen puhtaks, siis vaatame. Ei, no muidugi, täna tuleb kõik valmis panna, homme pole enam aega. Ma arvan, läheme kohe, õhtul pean sõbrale vastu minema. Jah, on küll, ühed läksid sinna mägedesse, ühed lubasid ida poole minna, arvasid, et rongide suits segab vaatlemist. Ei, Moskvast suurt gruppi ei ole, ma ise olen Moskvast. Eestist? Siin olid eile ühed eestlased, aga nad on kusagil korteris, küll me nad üles leiame. Kust teie olete? Tartust? Tean-tean, elasime seal pärast sõda, olin siis koolipoiss. Teil oli seal tähetorn keset linna mäe otsas, küllap sealt mu astronoomiahuvi algaski. Hea küll, ma korjan kolid kokku.

Andizhani rongilt tuleb maha veel üks pesakond. Vaatavad ringi, loevad jaama silti, näod selginevad ja siis minnakse kõigi oma kottidega puude varju -- vahepeal on päike elamise palavaks teinud. Korjame oma kolud kokku ja järgneme neile -- küsimus, milleks nad siia sõitsid, tundub ülearune. Nüüd on juba kaks Sashat -- teine on, nagu välja tuleb, Saraatovist. Sasha I nimetab meid kompleksekspeditsiooniks, juhi ameti on ta ilmselt endale võtnud. On ettepanek jätta naised asjade juurde ja minna luurele. Sasha II vaidleb vastu, poodi on vaja minna, lusikad jäid koju. Õigus, kruuse on ka vaja. Kas pood on lahti? Ei, seitsmest tehakse. Aga kell on juba pool üheksa? Siin on raudtee, kõik käib Moskva aja järgi. Hea küll, ootame, ma pole hommikust söönud.

Seda arvavad teisedki. Mõnda aega nohistame kottide kallal, siis on aeg paras. Poode on isegi kolm: külapood, raudteepood ja kooperatiivi oma. Klaase pole, lusikatest ainult hõbelusikad. Leiba, teed, suhkrut, konserve. Küll pärast jõuab tagasi tulla, kui midagi vaja on.

Veel üks kivimaja, kooli ühiselamu. Siis silt "Sanatooriumi territooriumil viibimine keelatud". Ja algavadki künkad. Vabandust, mäed, Mugodzhaarid, Uraalide lõunapoolne jätk. Muidugi on 650 meetrit tühiasi neile, kes tulevad peaaegu "maailma katuselt", kuid siiski piisav sundimaks raudteed tegema sajakilomeetrist haaki.

Sashad on tagasi. Koht on olemas, siinsamas, paarsada meetrit jaamast. Kas tagasisõiduks kirja panite? Minge, käige ära, jah, otse kassas. Ärge muretsege, küll me peale saame, siin on reisijad niisugune haruldus, et nad teevad kõik mis võivad. Jah, saime lusikaid, sanatooriumi majandusjuhatajalt. Me läheme ära, pange kirja ja tulge järgi, oleme esimese künka otsas sanatooriumi taga.

Paneme ja tuleme. Sanatoorium kujutab endast suurt parki väikeste, 50-date aastate maanteeäärseid "lehtlaid" meenutavate kivihoonetega. Sildid "Palat nr. 15", Palat nr. 32". Kivipostidega raudaed, selles iga viiekümne meetri järel värav, kust läheb jalgrada kemmerguni. Ja ongi künkad. Sashade laager on künka tipul, viiemeetrise kõrgusega lumeväravate varjus. Ülal lõõtsub tuul, telk laperdab kohutavalt, kuid jääb pärast nööride pingutamist enam-vähem paigale. Sasha I on ühes augus tule üles teinud, kütab seda igasuguse prahiga ning lubab uhhaad keeta. Konservist muidugi.

Bertshogur on all. Jaamahoone veetorni ning haruteede rägastikuga, majade plekk-katused, kaugemal paar suurt barakki ning üks üsnagi kaasaegne kahekordne hoone. Ja sanatooriumi park. Ümberringi stepp, pigem poolkõrb, puuderühmad märkimas külasid. Raudtee looklev pael ning üks ... kaks ... neli rongi. Praegu läheb liiklus lõunasuunas. Vastassuuna rong seisab, ootab oma järjekorda.

"Meie" künkal istub ka üks kohalik elanik. Nimest ma tutvustamisel aru ei saanud, olgu ta Sergei. Aastaid kuuekümne ligi, vana raudteelane. Sasha seletab talle parajasti varjutuse asja, siis tuleb äkki uhhaa meelde. Valmis, aga Sergei ei hooli, sööge ise, temal pole isu. No mis meiegi ... Ei, tulge-tulge, ega ma üksi sellest jagu ei saa. Ah kausse pole? Võta sina kruus, sina konservikarp. Noh, pole vigagi!

Lapsed tahavad muhameedlaste surnuaeda näha. Miks ka mitte, kodus seda ju ei näe. Mäed petavad, kõndida tuleb oma kolm kilomeetrit. Igal haual on midagi mausoleumi taolist, nelinurkne müür ja kuppel, poolkuu otsas. Jõukuse järgi: kellel laotud lahtistest kividest, kellel savitellistest, paar tükki isegi silikaadist. Vene surnuaed on teisel künkal, raudtarade ja ristidega. Bertshoguri tahate näha, teeme õige ringi peale? Küla on üllatavalt kena, majad ilusti värvitud, kõikjal aiad täis rohelust. Näe, apteek! Ja postkontor! Isa, vaata, kaamelid! Vaata, see maja on liipritest tehtud!

Muidugi kaamelid, kes siis veel. Ja millest neid maju siin ehitada, kas relssidest või? Igas hoovis auto või mootorratas -- ega jala siit kuhugi ei jõua, mastaabid on teised. Nii, läheme jaama tagasi. Kerge öelda, jaama ees seisab vähemalt neli rongi, igaüks pea versta pikkune. Seisaks nad kõik täpselt kõrvuti, võiks proovida ümber minna, aga kus seda. Nii, esimesest saab tambuuri kaudu läbi. Teisel pole ühtki treppi näha, aga see-eest tuleb kaks vagunit paremal kaabuga härrasmees käpuli tsisterni alt välja. Järgneme tema eeskujule; peab ütlema, et vaguni põhi on kaunis madalal. Kolmas rong liigub, sellega pole midagi peale hakata. Ootame.

Laagris on vaikne, õhtuni aega laialt. Sergei istub endiselt oma palgijupil, Sasha on läinud jaamaülema juurde kella õigeks panema. Kasutan võimalust, et uurida üht-teist ümbruse kohta. Jah, see uus kahekordne hoone on keskkool, ainuke kolmesaja kilomeetrisel lõigul Embast Tshelkarini. Mis keeles seal õpetatakse? Kuidas kedagi -- kasahhe kasahhi, venelasi vene keeles, aru saavad igal juhul mõlemad. Ei tea, kumba rohkem on, venelased sõidavad ära, kliima ei meeldi. Kasahhe on praegu vist juba rohkem -- tulevad sealt kõrbest oma kaamelitega, tagasi ei lähe enam keegi, ikkagi poed ja vesi olemas. Vaat pärast sõda oli siin elu! Kaevandus töötas, seal oli tehas, lageda taeva all muidugi. Sõja ajal remonditi tanke, pärast traktoreid. Ei, nüüd on kaevandus suletud, pruunsütt ei tasu toota, raudtee ju siinsamas. Need seal on karjäärid, tehakse tammi jaoks killustikku; näed, paremal on raudtee kõrval tume riba. Kümne aasta pärast saab teine tee valmis, siis on Bertshoguriga lõpp. Pole midagi kaugel, ta oleks juba valmis, kui BAM poleks vahele tulnud.

Nii et Põhja-Kasahhi raudtee 200 teelahkmejaama elavad oma viimaseid aastaid. Muidugi, teist rööpapaari on hädasti vaja -- kole mõelda, milline hulk kütust kulub teelahkmel toppama jäänud rongide uuesti liikuma panemiseks. Kümne aasta pärast asendavad neid jaam-külasid raudteevahi majakesed ning vanad surnuaiad keset kõrbenudkollast steppi. Bertshogur elab arvatavasti kauem, mäed ja mineraalvesi ikkagi. Aga 20 haruteed on üles võetud, kadunud on pumbajaam ja remonditöökojad, neid asendavad võib-olla paar farmi. Laguneva jaamahoone ees peatub paar korda päevas kohalik töölisrong. Noolsirge magistraal lõikab küla pooleks ja iga poole tunni järel lõhestab vaikuse sajakilomeetrise tunnikiirusega möödatormava rongi mürin...

Jaama kohal paiskub taevasse must suitsupilv. Paari sekundi pärast jõuab meieni diiselveduri möiratus, mida saadab üle terve silmapiiri jooksev puhvrite kolin. Viiekümnest vagunist koosnev lohe alustab oma teekonda järgmise teivasjaama poole.

Loomulikult ei helise hommikul ükski kell. Telk laperdab tuules, taevas pole pilveraasugi. Päike on kõrgel ja seni täiesti ümmargune.

Künkal on kaunis palju rahvast. Kohal on Paide kandi mees Rudolf oma naiskonnaga, neli meest Kaasanist, üks Arhangelskist, kümmekond kohalikku. Sasha I on teleskoobi üles seadnud (poisid, kas te pildistamist ei harjutagi?). Tema nimekaim pakib oma aparatuuri lahti, tal on kaasas filtrite komplekt, mille ta lahkesti laiali jagab. Saame oma käsutusse tumepunase klaasi, piisavalt suure kahe silmaga vaatamiseks. Teleskoop kõigub tuule käes, Sashal tuleb varjulisem koht otsida. Võtame telgi maha -- esimene Moskva rong väljub 28 minutit pärast varjutuse lõppu.

Esimene kontakt! Vaatamata piiritule usule prognoosi täpsusesse tunnen kergendust, nähes varju päikese kettal. Täisvarjuni jääb järelikult 64 minutit. Tuleb otsida koht, kuhu kinnitada fotoaparaat -- Sasha arvates on parim säriaeg 5 -- 10 sekundit. Leian paraja posti, igaks juhuks sean esialgu peale ühe kolmekümnendiku. Filter käib ringi, aeg-ajalt vaatame helenduvat sirpi. Keegi on üles toonud kassi (Sasha I soovitas jälgida loomade käitumist). Rahvast tuleb juurde, küngas hakkab meenutama päikesekummardajate kokkutulekut. Ilm muutub pimedamaks, inimesed vaiksemaks. Nii, filtrit pole enam vaja, kitsukest sirpi võib vabalt vaadata. Kus on taevakaart? Kiiresti, muidu ei tunne me ühtki tähte ära! Kui prooviks pildistada punast sähvatust? Sõrm on päästikul, silmad jälgimas kustuvat päikest. Muud pole enam olemas. Ja siis...

Üle künka näib lendavat tume vari. Rahvahulka läbib ohe, ühe hetkega muutub kuuketas nagu läbipaistvaks, selle serva tagant sirutuvad välja helendavad kiired.Vajutan päästikule (hiljaks jäin niikuinii!). Soo, nüüd on vinnak kinni kiilunud, kes kurat selle kangi välja mõtles, nupust oleks ta ammu keeratud. Ajad ei liigu, tont temaga, vaja on vaadata, teist sellist võimalust ei tule! Taevas on tume, aga mitte must; Päikese krooni kõrval särab üksik täht -- see peab olema Merkuur. Silmapiir on täiesti valge, aga koitu see küll ei meenuta. Prooviks ikkagi pildistada... Nii ajad liiguvad nüüd aparaat paika... Hilja! Mustjashalli taevasse lahvatab pimestavvalge leek. Ehk tuleb tagasi, käib mõte läbi pea. Lollus muidugi, maapinnale tekkivad varjud, taevas värvub pikkamööda siniseks. Vari on läinud ja kihutab kiirusega kaks kilomeetrit sekundis Vaikse ookeani poole.

Esimene mulje on pettumus. Kus oli see värviline kroon, tähine taevas, looduse kurjakuulutav vaikus? Ja kes rääkis 53 sekundist, kui polnud kümmetki! Saan omadega hädavaevu hakkama, kui minule langeb küsimuste laviin. Kutselise astronoomi au tuleb kaitsta, pobisen midagi täisvarju vööndi telgjoonest ning häiritustest Kuu liikumises. Siis tuleb meelde, et Sashal oli stopper. Tuleb oodata, kuni ta üles tuleb.

Sasha, kui kaua varjutus kestis?

51 sekundit, jõudsin viis fotot teha!

Nii et elu kõige lühem minut. Kasvav päike ei huvita enam kedagi, jutt käib kõikjal, kass on kadunud, kohalikud asutavad minekule. Noh, kui siia sai tuldud, vaatame ka lõpuni. Pakkige seljakotid ära.

Neljas kontakt.

Sasha on teleskoobi uuesti üles toonud, see vaatab nüüd vastassuunda. Pildistame mälestuseks.

Kotid selga!

Kassa on avatud. Neli Moskvasse, kupee, kui võimalik. -- Saan ainult kolm kokku panna, peate ära vahetama, kui reisija nõus on. No küllap ta on, igaüks oleks valmis kasvõi teise rongi kolima, selle asemel, et kaks päeva meie maakeelset loba kuulata. Ah-jaa, tahtsin ju tsaariaegset silti pildistada. Rong hilineb, üle tunni on veel aega.

Istume oma kottide otsas. Vaadake, vaadake pealegi. Siia meist vaevalt keegi enam tuleb.

Isa, kas me Punasele väljakule läheme?

Tõraveres, sept.--okt. 1981.