Gammakiirguse sähvatused on muutunud sõna otseses mõttes astronoomide igapäevaseks uudiseks (vt gammasähvatustest Vaatlejas varem). Keskmiselt kord päevas registreerivad satelliitidel asuvad gammakiirguse vastuvõtjad lühiajalise (mõnest sekundist kuni 1000 sekundini) sähvatuse. Nende tegelik olemus pole veel täielikult selge, kuigi viimastel aastatel on avastatud paljugi uut nende kohta. Gammakiirgus purskeid seletatakse praegu väga massiivse (kümneid ja sadu Päikese masse) tähe evolutsiooni lõppfaasiga - kokkuvarisemisena , mille tulemusena tekib must auk ja eraldub tohutu energia (ligi 10 astmel 53 ergi). On tõendeid (29. märtsi 2003 sähvatus GRB 030329), et osa selliseid musta augu tekkimisi me näeme eriti võimsate supernoovadena (hüpernoovadena).

Hiljuti esitas Kansase ülikooli kosmoloog Adrian Melott aga uudse teooria gammasähvatuste osast Maad tabanud globaalsetes katastroofides, mille tulemusena on välja surnud suur osa Maa loomastikust. Hästi on tuntud hüpotees dinosauruste kadumisest ülimeteoriidi langemise tulemusena umbes 65 miljonit aastat tagasi. Kuid hävinguid on olnud teisigi (näiteks nn kambriumi katastroof 544 milj. a. tagasi).

Seletamatu on olnud näiteks trilobiitide (lülijalgsete eellaste) kadumine ligi 443 miljonit aastat tagasi ordoviitsiumi ajastu lõpus. Adrian Melott on nüüd kootöös sama ülikooli paleontoloogidega toonud tõendeid , et trilobiidid võisid hukkuda meile suhteliselt lähedase Linnutees toimunud gammasähvatuse tulemusena. Sealjuures kadusid need liigid, mis elasid maal ja merepinna läheduses, milliseid tabas kiirguse kahjulik mõju kergemini. See gammakiirgus jõudis maa atmosfääri ja rikkus tavapärase koostise. Gammakiirgus ise eriti atmosfäärist läbi ei tungi. Kuid selle mõju avaldus vähemalt kolme kahjuliku tegurina elusorganismidele: esiteks tekkis atmosfääris lämmastikdioksiidi (ja ka teisi N ja O ühendeid), mis varjutasid ligi poole Päikese nähtava valgusest, teiseks lõhkus lämmastikdioksiid osooni aatomid ja sellega avas tee Päikese ultraviolettkiirguse üledoosile ja kolmandaks tekkisid toksilised happevihmad. Koos paleontoloogidega on Melott avastanud tõepoolest geoloogilis kivististe lademe, mille omadused viitavad võimalikule gammakiirgusele , mis tabas Maad ordoviitsiumi ajastu lõpus, tingides ühe viiest suurest katastroofist elusorganismidega viimase 500 miljoni aasta jooksul.

Adrian Melott on kosmoloog , kes on olnud tihedas koostöös ka eesti astronoomidega, arendades Universumi numbrilist modelleerimist, ning on viibinud ka Eestis. Nüüd on ta aga esitanud uue hüpoteesi interdistsiplinaarses teaduses. Gammakiirguse sähvatused, kajastades mustade aukude teket, on hõivamas olulist ja ähvardavat rolli elu säilimisel (aga ka liikide kiires evolutsioonis) nii Maa peal kui ka Universumis tervikuna.