Vaatleja
Varia (2/2000): Artikkel
14.04.2000 Fr.G.W. Struve Tartu-periood
Tõnu Viik

Märkmed ettekandeks Tähetorni astronoomiaringi koosolekul 21.03.2000

1. Esivanemad

Esivanemad pärinevad Horsti-nimelisest külast (60 km Hamburgist põhja pool). Johan Struve (1710-1778) abiellus 1743. a. Abel Strüveniga. Nime etümoloogia -- Sträuben, alamsaksa keeles Struuf, struufig. Johan oli väiketalunik, kes teenis lisa ehitustöölisena. Neil oli 4 last, kaks surid ilma järglasteta.

Jacob sündis 1755 (ema suri, kui ta oli 7). Käis naabri juures suviti tööl kuni 14-aastaseks saamiseni. Talvel käis koolis, kus eriti hästi läks matemaatika, nii et suutis abistada naabreid rendi rehkendamisel.

Kooliõpetaja hakkas taibukale poisile orelimängu õpetama kiriku orelil. Saadeti orelit õppima Elmshorni, 6-7 km eemal. Seal hakkas ka ladina keelt õppima. Johann porises vastu, kuid jäi rahule, kui poissi kiitma hakati. 18 kuuga lõpetas algkooli ja läks kohe Altonasse Christianeumi gümnaasiumi selecta'sse 1771. Selleks pidi poiss kodunt Altonasse elama minema. Gümnaasiumi lõpetamise järel läks Göttingeni ülikooli filoloogiat õppima, kuna seal õpetas retoorikat ja muud klassikat Christian Gottlob Heyne. Heyne võttis poisi endale koju kostile filoloogia seminari hooldamise sildi all.

Pärast lõpetamist töötas Jacob Heyne soovitustega mitmes Põhja-Saksa gümnaasiumis, sh Harburgis. Tema karjäär kulmineerus professorikohaga Christianeumis 1791. Sai seal rektoriks 1794, läks pensionile 1827 ja suri 1841.

Jacob õpetas klassikalisi keeli, dogmaatikat ja teksti analüüsi, kuid matemaatika oli ta armastus, eriti praktiliste probleemide lahendamine, aga samuti ka arvuteooria. Ta kirjutas väikesi artikleid - Mathematische Kleinigkeiten. Kirjutas ka matemaatikaõpiku, mis oli kuulus oma selguse poolest. Ta sai Kieli ülikooli audoktoriks 1813. Leidis vea Gaussi töös taevakehade liikumise kohta, mida Gauss ka tunnistas.

Harburgis kohtus ta oma tulevase naise Maria Emerentia Wiese'ga, kes oli kohaliku pastori tütar. Pastor Wiese oli olnud õukonna kaplan Peeter suure pojapoja Peeter III juures, kes oli ühtlasi Holstein-Gottorpi hertsog. Ta oli elanud Oranienbaumis, põgenes sealt, kui Peeter III hakkas vene pappidel habet maha ajama. 16-aastaselt kohtas Maria Emerentia Jacobit ja 10. jaanuaril 1783 laulatas papa Wiese oma tütre Jacobiga Steinbecki kirikus. See abielu kestis 58 aastat, kuni Jacobi surmani.

Neil oli 14 last, kellest 7 surid imikueas. Viis poissi tegid head karjääri, kuigi Wilhelm oli ainus, kes elas kõrge eani. Vanim poeg oli Karl (1785), kellel oli Wilhelmile suur mõju. Lastel oli peres tähtis nii vaim kui keha. Pere lipukirjaks oli A teneris adsuescere multum est -- lapsepõlvest peale peab paljuga harjuma.

2. Wilhelm Struve noorus

Fr. G. W. Struve sündis 15.04.1793. Põhilised vaba aja veetmise vormid perekonnas olid kõndimine, võimlemisharjutused ja talvel uisutamine. Läks 6-aastaselt kooli, 14-aastaselt selecta'sse. Seal õppis vaid aasta, sest värvati 1808. aastal Hamburgi eeslinnas St. Paulis Napoleoni armeesse. Põgenes Altonasse, mis tollal kuulus Taanile.

7. juulil 1808 lahkus Wilhelm Altonast professor Klauseni väga hea soovitusega ja Taani passiga (Schleswig-Holstein oli Taaniga personaalunioonis). 35 päeva reisis, kuni jõudis Tartusse. Võeti tudengiks kohe järgmisel päeval (matrikulatsiooninumber 371), isegi ilma Testimonium Maturitatis'eta.

Tartus ees oli vend Karl, kes oli õppinud Göttingeni ülikoolis ja oli läinud Tartusse eradotsendiks. Karl oli läinud Tartusse Gaspari soovitusel, kes koos isa Jacobiga oli olnud Heyne lemmikõpilasi. 1803. a. oli Gaspari nimetatud ajaloo, geograafia ja statistika professoriks Tartus. Gaspari oli abiellunud Jacobi naise õetütrega, kes oli üles kasvanud Wiese'de kodus. Gaspari koju Tartus asus Struvede ema Maria õde Anna elama.

Teine Wilhelmi valikuid mõjutanud persoon oli Heinrich Christian Schumacher, kes oli Christianeumis õppinud ja pärast Göttingeni ülikooli lõpetamist Tartusse koduõpetajaks tulnud. Schumacheril emigreeruda oli aidanud Jacob ja sellest ajast olid Schumacher ja Wilhelm sõbrad. 1808. a. läks Schumacher tagasi Göttingeni astronoomiat õppima Gaussi käe all (ta oli alguses juurat õppinud). Tema elutööks oli ajakirja Astronomische Nachrichten asutamine.

Wilhelm registreeris ennast ˘ppima isa soovi kohaselt filosoofias (Jäsche), filoloogias ja lisaks veel astronoomias (J.W.A. Pfaff). Wilhelmi elukutse valikut mõjutas ilmselt komeet, mis ilmus taevasse 1807. aastal ja mis palja silmaga näha oli.

Vend Karlil oli juba kaks last, nii et Wilhelmit ta toetada poleks jõudnud. Karl oli olnud koduõpetajaks von Meineri juures (Gaspari soovitusel), samas oli olnud ka Schumacher ja nüüd sai sinna Wilhelm. Lisaks sai Wilhelm õpetada veel krahv Bergi 4 poega. Kevadel 1809 läks Wilhelm elama Bergi majja, Bergid elasid seal vaid talvel, suvel olid nad Sangastes. Poisse pidi ta õpetama 34 tundi nädalas, lisaks veel ülikool. Struve oli Bergide perekonnas heas kirjas ja teda koheldi kui võrdset. Kaks kasutütart aitasid teda isegi prantsuse ja saksa kirjanduse õppimisel.

Wilhelm õppis tugevasti, 1810.a. lõpul tegi ta kandidaadi eksami filoloogias ja sai kuldmedali tööga De studiis criticis et grammaticis apud Alexandrinos.

Wilhelm oli sõbrunenud rektori poja Fritz Parrotiga ning saavutanud ka ta isa eestkoste, kes muretses talle stipendiumi, ja Wilhelm hakkas hoolega õppima matemaatikat ja astronoomiat. Sel ajal pakuti talle kohta ajalooõpetajana Tartu gümnaasiumis, kuid Wilhelm ei võtnud seda vastu. Wilhelm lõpetas ka Bergi poegade õpetamise, kuigi elas nende majas isegi pärast krahvi surma kuni 1814. a.

Tartus oli astronoomiat õpetanud organist ja kooliõpetaja Ernst Christoph Friedrich Knorre. 1804 tuli astronoomia professoriks Johan Wilhelm Andreas Pfaff, kuid ta lahkus juba 1809. Tema suur tegu oli tähetorni ehitamise alustamine. Pfaffi järel oli astronoomiat õpetamas jälle Knorre, kes suri 1810. Parrot kutsus astronoomia professoriks Gaussi, kuid Gauss keeldus Tartusse tulemast. Tuli Johan Sigismund Huth Harkovist, tark ja lahke inimene, kuid kahjuks haiglane.

Wilhelmit oli hakanud huvitama geodeesia, suviti Sangastes kasutas ta Troughtoni sekstanti, mille oli oma raha eest ostnud. 1812. a. suvel võeti ta mõõtmiste ajal kinni prantsuse salakuulaja pähe ja viidi Pärnu sõjakohtusse.

29.10.1813 pidi Wilhelm kaitsma doktoritööd De geographicae speculae Dorpatensis positione. Samal päeval tuli aga teade, et Napoleon kaotas rahvaste lahingu Leipzigi linna all. Kaitsmine toimus järgmisel päeval ja Wilhelm sai magistri- ja doktorikraadi korraga.

3. Wilhelm Struve küpsus

[Struve pilt]

Kuu aega hiljem sai Wilhelm astronoomia erakorraliseks professoriks ja ta pidi lugema nii astronoomiat kui matemaatikat. Observatooriumi oli tulnud ka vaatlusriistu -- Dollondi passaazhriist näiteks, kuid see jäi esialgu kastidesse. Nüüd pani Wilhelm selle üles.

1814 läks Wilhelm vanemaid vaatama koos vend Ludwigiga, kes oli 1811 tulnud Tartusse arstiks õppima. Sõja ajal suunati Ludwig Riiga (koos Karl Ernst von Baeriga) sõjaväehospidali, kus jäi tüüfusesse. Wilhelm käis teda seal vaatamas. Nüüd otsustas Ludwig Kieli ülikooli minna.

Isakodus kohtas Wilhelm vanemate sõbra tütart Emilie Wall'i, kes polnud veel 18. Noored kihlusid 13. augustil ja kaks nädalat hiljem tuli Wilhelm Tartusse tagasi.

Wilhelm kohtus sel reisil paljude saksa astronoomidega: Repsold, Olbers, Gauss, Harding, Schröter, Lindenau. Tagasiteel tuli ta läbi Königsbergi, kus kohtus Besseliga.

1815 läks Wilhelm koos Karli ja ta perega tagasi Altonasse, kus abiellus Emiliega. Enne pulmi tuli teade Waterloo lahingust. Ja samuti teade, et Schumacher, kes oli olnud Mannheimi observatooriumi direktor, läheb ära Kopenhaagenisse. Wilhelm läks Mannheimi, kuid Badeni suurhertsog oli selle koha juba ära andnud.

Oktoobris 1815 tõi ta oma noore naise 14-päevase merereisi järel Tartusse, kus nad rajasid kodu ja kasvatasid üles 12 last, kellest 8 elasid küpsuseni.

1815-1816 palus Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet Struvel teha mõõtmisi Liivimaa uue kaardi jaoks. Seda ta tegi aastatel 1816-1818, kuid kaart ilmus alles 1839. Kogu töö tegi ta peaaegu üksi, abiks olid Karl Knorre ja Wilhelm Lieven. Siis pakkus ta ülikooli nõukogule projekti mõõta meridiaanikaar Höglandist Jacobstadt'ini -- 3 kraadi 35 minutit. Sellele tööle järgnes Venemaa valitsuse poolt tellitud suur kraadimõõtmise projekt Nordkapist kuni Doonau suudmeni 25 kraadi 20 minutit, mis kestis palju aastaid ja lõppes siis, kui Wilhelm oli juba Pulkovo direktor. Viimaseks projektiks oli vaja uusi ja paremaid instrumente.

Wilhelm sõitis koos perega Altonasse (Gustav - 1816, Alfred - 1817, Otto - 1819, Conrad - sündis 1821 Altonas). Käis Münchenis, kus nägi Fraunhoferi edusamme akromaatiliste läätsede tegemisel. Gaussi juures võttis osa baasjoone mõõtmisest Braaki küla lähedal. Tuli Tartusse tagasi oktoobris, teel peatus Königsbergis Besseli ja Karli pool, kohates seal ka Argelanderit.

1820. a. sai Wilhelm teada, et Fraunhofer ehitab hiigelsuurt teleskoopi objektiivi läbimõõduga 9 Pariisi tolli (1 Pariisi toll = 25.0877 mm, 1 inglise toll = 25.4 mm). Kohe tegi ta ülikoolile ettepaneku see riist muretseda, 16000 rubla eest. Uus rektor Ewers oli asjaga päri ja ta kirjutas kantsler Lievenile palvekirja. Saadi ministeeriumi luba. Reichenbachi meridiaanring saabus juunis 1822. Ewers oli nõus ka selle eest maksma. Septembris 1824 kirjutas Utzschneider Wilhelmile, et refraktor on valmis. Hind aga oli kasvanud 8000 Reini kuldnalt 10500-le, vene rahas 19840 assignaatrublale.

Polangenisse 22-le kastile vastu saadeti parun Wilhelm Wrangel, et ta saadaks postivankreid, kuid ta murdis Valga lähedal jala. Kehva ravi tõttu pidi ta kaua Wilhelmi majas paranema (1828 murdis ka Struve vaatluse ajal jala, nii et teleskoop õigustas oma nime "suur refraktor").

Teleskoop saabus Tartusse 10.11.1824 piduliku rongkäiguga. Struvel oli teleskoop koos 15. novembril ja 16. hommikul ta juba vaatles. Pärast Fraunhoferi teleskoobi kättesaamist ja esimest vaatlust kirjutas Wilhelm ajakirjas Astronomische Nachrichten: "Võlutult seisin ma suurepärase kunstiteose ees, ilma et ma oleksin suutnud otsustada, mis on imetlusväärsem, kas kogu instrumendi ilus kuju ja tema täiuslikkus vähimateski detailides või tema otstarbekohane ehitus ja see geniaalne instrumenti pöörav mehhanism või tema võrreldamatu valgusjõud ja kujutise teravus."

Lisaks suurepärasele optikale oli teleskoobil ekvatoriaalmonteering ja kellamehhanism -- tollal täiesti uus lähenemine. Teleskoobile tuli ehitada pöörlev kuppel, mille Georg Parrot projekteeris. Suur refraktor sai oma koha detsembris 1825. Juunis 1825 oli Aleksander I andnud Fraunhoferile ülikooli ettepanekul 3000-rublase teemantsõrmuse. Fraunhoferil oli nii hea meel, et ta tegi teleskoobile mikromeetri ja saatis selle Tartusse ilma rahata.

Struve põhitöö sellel refraktoril oli kaksiktähtede kataloog Catalogus Novus Stellarum Duplicium et Multiplicium. (Suureks abiks Struvele oli Ernst Wilhelm Preuss.) Pärast selle töö publitseerimist 1827 sai Struve Kuningliku Astronoomiaseltsi kuldmedali. Nikolai I andis talle teemantsõrmuse ja ta valiti Peterburi Teaduste akadeemia korrespondentliikmeks. Struve teised tööd kaksiktähtede alal on Mensurae Micrometricae (1837) ja Positiones Mediae (1852).

Emilie sünnitas Struvede viienda poja Heinrichi 1822. aastal ja esimese tütre Charlotte 1824. a. Vend Ludwig tuli tagasi 1824 Tartusse meditsiiniprofessoriks koos naise Conradinega, kes oli Emilie õde. Ka Wallide vanad veetsid Tartus terve aasta, kuid õnneaeg lõppes järsku, sest Ludwig suri aprillis 1828, Gustav suri sama aasta novembris ja detsembris suri kolmeaastane Alexandra. Kõik olid saanud kusagilt tüüfuse.

Vahepeal (1827) oli Emilie sünnitanud nende kaheksanda lapse -- Bernhardi -- ja tütre Alexandra (1829). Aastal 1830 elas direktori majas Struve koos Emiliega, nende seitse last, vennapoeg ja kasulaps Theodor, kes oli Struve venna Ernsti poeg, ning lapsehoidja. Reisisid Altonasse, teel veetsid kümme päeva Königsbergis Karli pool ja natuke Berliinis Emilie sugulaste pool. Wilhelm sõitis edasi Pariisi ja Londonisse. Londonis kohtus ta Herscheli ja South'iga (tegelikult oli Venemaa valitsus andnud talle ülesande saada Inglismaa pikkuse etalon). Wilhelm pöördus Altonasse tagasi, kus toimus loodusteadlaste konverents ja kus tal oli kutsutud ettekanne (seal olid Berzelius, Oersted, jt).

Septembri lõpus oli pere tagasi Tartus, kus Emiliel sündis neljas tütar Olga, kes hiljem abiellus rootsi astronoomi Georg Lindhageniga.

1820 tuli Tartusse matemaatika professoriks Martin Bartels ja Struve sai sellest ainest priiks, aga pandi ülikooli tuletõrjekomando pealikuks. Kustutas tuld ka 30. jaanuaril 1829, kui põles peahoone, Nikolai I tänas Wilhelmit kustutustööde hea organiseeri mise eest.

30.01.1832 ta valiti akadeemikuks, tavaliselt tähendas see Peterburisse kolimist. Tsaar aga lubas tal erandina elada Tartus.

1832 tuli South Tartusse külla. Tsaari noorem vend, suurhertsog Mihhail Pavlovitsh viis ta Moskvasse ja korraldas South'ile ekskursiooni seal. Alles siis oli South vaba Struve jaoks.

Umbes sel ajal sünnitas Emilie oma üheteistkümnenda lapse -- poja Gustavi, kes suri noorelt.

10.01.1833 oli Jacob ja Maria Emerentia kuldpulm. Pere venepoolne osa ei saanud talvel Altonasse minna. Pealegi pidas Wilhelm inauguratsioonikõnet Peterburi akadeemias ning Emilie, Charlotte ja Theodor olid temaga kaasas. Tartus aga korraldas Conradine balli kuldpulma ja oma "noorte neidude haridusasutuse" avamise puhul.

1833 oli halb aasta -- Wilhelm sai mereekspeditsiooni käigus külastada vanemaid, kuid tagasi tulles ootas teda tõsine olukord. Vanima elusoleva poja Alfredi, kellel oli haige puus ja keda oli korduvalt opereeritud, olukord halvenes. Emilie, kes oli jälle rase, ravis teda. Wilhelm pidi minema Peterburisse uue observatooriumi asjus ja kui ta tagasi tuli, siis leidis ta poja lootusetus seisundis. Sündis Emilie (1.1.1834) ja järgmine päev Alfred suri. Emilie haigestus pärast sünnitust ja suri 1.2.1834 37-aastaselt. Ta oli olnud rase poole oma abieluajast.

1830. a. oli Wilhelm andnud tsaarile tõetruu pildi Peterburi observatooriumist. 28.10.1833 otsustas tsaar luua uue observatooriumi Peterburi lähedale Pulkovo kõrgustikule. Moodustati komisjon ehituse alustamiseks. Juunis 1834 saadeti Wilhelm Euroopasse lepinguid sõlmima uute instrumentide ja raamatute tellimiseks. Ta võttis Otto -- 15-aastase poisi -- kaasa. Ertelilt telliti 14-tolline refraktor.

Kodus oli kehv olukord, poisid olid kogu aeg kakelnud. Wilhelm abiellus endast 15 aastat noorema Johanna Bartelsiga 22. veebruaril 1835. Poeg Karl sündis novembris pärast laulatust (tuntud rohkem Kirilli nime all). Friedrich ja Paul sündisid 1836 ja 1838, nad surid noorelt. Tütar Anna sündis 1839, pärast Pulkovosse sõitu. Pulkovos sündisid Ernst (1841) ja Nikolai (1842).

15. juulil 1835 pandi Pulkovo observatooriumi nurgakivi. Augustis 1838 läks Wilhelm koos Ottoga Münchenisse instrumentide järele. See oli Wilhelmi viimane võimalus näha isa, kes suri 1841 ja Besselit (suri 1846); vend Karl oli surnud varem samal suvel.

Sügisel 1838 anti Wilhelmile emeriitprofessori nimetus -- ta oli 25 aastat ülikoolis töötanud. Wilhelm saabus Peterburisse 18. aprillil 1839.

Millega Wilhelm siis Tartus oli tegelnud? Ta luges 25 aasta jooksul Tartu Ülikoolis 20 loengukursust, keskmiselt kuus korda igaüht, määras meridiaanringiga tuhandete kaksiktähtede positsioone, otsis suure refraktoriga kaksiktähti, mõõtis neid mikromeetriliselt, oli peategelane Balti provintside trigonomeetrilisel mõõdistamisel, oli prorektoriks ja kasvatas lapsi.

Avaleht | Arhiiv
© Tartu Tähetorni Astronoomiaring 2000-2001

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies