Eile (6.aprilli) õhtul veidi peale kella kümmet helistati Tartu Tähetorni, et taevas on näha virmalisi. Jooksime meiegi siit välja, et asja lähemalt uurida - on need ju meie laiuskraadidel ja eriti linnataevas üpriski haruldane vaatepilt. Allakirjutanul on õnnestunud virmalisi varem vaid ühel korral näha, kümmekond aastat tagasi, kui juhuste kokkulangevuse tõttu looduski otsustas ära märkida kunagi Ernst Öpiku poolt asutatud eesti astronoomide "Vega" klubi uusloomist ja õhtusel tagasiteel Tallinnast saatsid toonase TA Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi astronoomide bussi tugevad virmalised kevadtaevas.

Momendil mil Tähetorni esiselt esimese pilgu taevasse heitsime, oli virmalistega kaetud peaaegu kogu põhjapoolne taevas seniidist alates kuni ca 20 kraadi kõrguseni horisondist. Virmalised lähtusid otse punktist pea kohal, kus oli näha ebakorrapäraseid sõlmelisi valgeid kiulisi struktuure, mida põhjasuunast ümbritses poolring sellest itta-lõunasse-läände horisondi poole laskuva kiirtevihkudest kardinaga. Lõunasuuna taevapool oli samas tume ja tähine, virmalistevaba. Pilt muutus üpriski kiiresti - kord laskus virmaliste nõrgenemisega nende piir madalamale põhjataevasse, kord intensiivistus uuesti ja tõusis kõrgele seniiti. Kohati oli näha ka punakaid valgusvihke. Varsti, kella 23 paiku virmalised peaaegu kadusid, kuid tund hiljem uuesti vaadates olid nad jälle väga vaatemänguliselt tagasi. Taevapilt muutus umbes 5 minuti ajaskaalas. Olles varem kuulnud virmaliste "vehklemisest" ja seda mitte näinud, tundus nähtu küll muljetavaldavana, kuid jäi kahtlus, et küllap on põhjamaiselt rahulikud esivanemad "vehklemisest" rääkides veidi epiteetidega liialdanud. Nii siiski polnud - veel pool tundi hiljem (niisiis ca pool üks öösel) oma koduaiast taevasse vaadates olid virmalised erakordselt tugevad ja taevas toimus tõeline valgusemäng. Otse pea kohal, virmaliste lähtepunktis, tekkisid ja kadusid paari-kolme sekundi jooksul üha uued küll pikalt looklevad või kiulise pilve sarnased heledalt valgustatud struktuurid, madalamal põhja- ja läänetaevas rippus mitu horisontaalse valguskimbu küljest alla horisondi poole suunduvat tihedate valguskiirte kardinat, idataeva virmalised värvusid aga hoopis erepunasteks...

Füüsikute-astronoomide köögipoolelt lahti seletatuna on virmalised Päikeselt lähtuvast intensiivsest laetud osakeste (peamiselt elektronidest-prootonitest) voost tingitud helendus Maa polaaraladelähedastes atmosfääri kõrgkihtides 60-1000, peamiselt aga u. 100 km kõrgusel. Maa magnetväljast tingituna saavad need osakesed siseneda atmosfääri tihedamatesse kihtidesse vaid poolustelähedastes alades, ergastades õhulämmastiku ja -hapniku aatomeid. Ergastatud aatomite siirdumisel põhiseisundisse, kus elektroni energia on minimaalne, vabanetakse lisaenergiast kindla lainepikkusega valguskvantide kiirgamisega. Kokku on virmaliste spektris nähtud rohkem kui sadat joont lühilainelisest ultravioletist lähedase infrapunaseni. Kuna aga hapniku ja lämmastiku aatomite kiiratavad intensiivseimad jooned paiknevad nähtava valguse rohelises ja punases piirkonnas, siis kui virmaliste puhul on täheldatavad muud värvid peale valge, on need ikka rohelise või punase eri intensiivsusega varjundid.

Pilt Päikesest, 7.04 hommik

Intensiivsed laetud osakeste vood, mis Maa atmosfääris põhjustavad nn. "geomagnetilisi torme" ja nendega omakorda seonduvaid virmalisi, lähtuvad Päikeselt ülitugevate aine väljapursete - Päikese loidete ja protuberantside - käigus tema pinnakihtidest aktiivsetel, veidi muu pinna temperatuurist jahedamatel tumedate laikude aladel. Et laikude arv Päikesel kasvab-kahaneb 11-aastase aktiivsustsükliga, muutub sama tsükliga ka virmaliste esinemise sagedus Maal.

Eilse päikesetuule graafik

Eileöiste virmaliste eeltormihoiatuse andis õhtupoolikul ka Maa-lähedasel orbiidil paiknev päikesetuult (s.o. Päikeselt saabuvat laetud osakeste voogu) ja selle kiirust mõõtev NASA kosmoseaparaat, mis kell 18.30 Eesti ajas registreeris selle intensiivsuse väga tugeva tõusu ja neist osakeste poolt tingitud lööklaine möödumise planeetidevahelises aines koos päikesetuule kiiruse hüppelise tõusuga seniselt 375 km/s 600 km-ni sekundis. Antud osakeste voog ja sellele järgnev geomagnetiline torm Maa atmosfääris on omakorda tingitud päev varem vaadeldud tugevast loitest laigu 8948 piirkonnas Päikesel.

NASA prognoos on, et geomagnetiline torm ja kaasnevad tugevad virmalised Maa atmosfääris jätkuvad ka eeloleval, 7./8. aprilli ööl. Seega edukat virmalistejahti ja -õnne kõigile huvilistele!