Aprillikuu teise poole ehatäht Merkuur läheneb meie taevas Päikesele. Kohale jõuab ta 7. mai varahommikul, ning siis on meil kõigil võimalus jälgida planeedi üleminekut Päikese kettast.

Erinevalt Veenusest, mille üleminekut Päikesest ükski praegu elav inimene näinud ei ole (Sky and Telescope ajakirjaniku R.Sinnotti väljend), on Merkuuri üleminekud üsna sagedane nähtus. Viimati võis seda jälgida (ka Eestist!) 1999.a. novembris ja 21. sajand pakub meile selleks veel vähemalt 13 võimalust. Jälgitud on neid üleminekuid juba alates 1631. aastast ja neil on oluline tähtsus nii meie planeedisüsteemi ehituse uurimise kui ka füüsikateaduse seisukohast. Merkuuri päikesekettale ilmumise ning sealt lahkumise momentide täpne määrang on suhteliselt lihtsasti teostatav ning nende abiga saab määrata nii Merkuuri kauguse Maast kui tema liikumiskiiruse Maa ja Päikese suhtes.

Üleminekut Päikesest näeme siis, kui Merkuur on nn. alumises ühenduses, st jõuab piki orbiiti liikudes Maa ja Päikese vahele. Et Maa ja Merkuur ei tiirle sugugi samas tasapinnas (orbiitide tasandid on üsna täpselt 7 kraadise nurga all), siis on üleminek võimalik vaid juhul, kui planeet on oma "orbiidi sõlmes" - kohas, kus tema näiv liikumistee taevas lõikub ekliptikaga. Selliseid "sõlmi" on kaks: üks Jäära, teine Kaalude tähtkuju suunas. Nii võib üleminek toimuda kahel korral aastas, ja loomulikult sobib põhjamaalastele rohkem maikuu üleminek.

7. mai üleminek algab kell 8.12 (suveaja järgi), kui Päike asub peaaegu täpselt idakaares, umbes 20 kraadi kõrgusel. Läheneb planeet Päikesele vasakult ning jõuab kettale üsna selle ülemises servas, positsiooninurgaga "kell 11" (kui hinnata nurka vertikaali järgi). Merkuuri näiv läbimõõt on 12 kaaresekundit, mis moodustab vaid 1/150 Päikese näivast läbimõõdust. See tähendab, et tume täpike on kümmekond korda väiksem "tavalisest päikeseplekist" ja tema märkamine nõuab nii head vaatlusriista kui selle hoolsat timmimist. Hariliku 9-kordse suurendusega binokliga meil eelmine kord Merkuuri näha ei õnnestunud.
 

Kõige ohutum on siiski projektsioonimeetod, kus Päikese kujutis projekteeritakse piisava suurusega ekraanile. Lisaks ohutusele annab see võimaluse üleminekut vaadelda mitmel inimesel korraga. Parimaks vaatlusriistaks loeme vene Mizar-teleskoopi, mis on varustatud spetsiaalse päikese-ekraaniga, kuhu saab tekitada päikeseketta kujutise. Häda on paraku selles, et suure suurenduse korral ei mahu Päike tervikuna ekraanile ja seda, kus-mis suunas asub ülalmainitud "ülemine serv", pole sugugi nii lihtne kindlaks teha.

Proovisime mullu ka projekteerida Päikest teleskoobist eemal olevale seinale. Nii võib saada kätte üsna suure Päikese, aga see-eest tekivad probleemid teravustamise ning heleduskontrastiga. Põhimõtteliselt saab Päikest projekteerida igasuguse pikksilmaga. Kui on olemas statiivile kinnitatav vaatetoru, saab selle suunata Päikesele ning proovida asetada ekraan okulaarist tahapoole. Kujutise suurus sõltub siis sellest, kui kaugel on ekraan ja millise kauguseni saab ketast teravaks reguleerida.

Et pilt paremini näha oleks, tuleks ekraani varjata otsese päikesevalguse eest. Refraktorteleskoobi korral saab selle toru ümber kinnitada papist ekraani.

Ka projektsioonimeetodi kasutamisel on soovitatav panna teleskoobi objektiivi ette kate, mille sees umbes 5 sentimeetrise läbimõõduga ava - nii ei ole ohtu, et kontsentreeritud päikesekiirgus kahjustaks okulaare või sekundaarpeeglit. Soovitame ka siin eemaldada või kinni katta otsija - muidu võib mõnel kaasvaatlejal tekkida soov sellesse pilku heita.

Pildistamisel annab mitteprofessionaali jaoks parima tulemuse projekteeritud kujutise pildistamine digikaameraga. Üleminek kestab piisavalt kaua, et proovimise teel rahldav pilt kätte saada.

Huvilistel soovitame vaatlusmetoodika enne 7. maid kindlasti läbi proovida. Kui õige aeg käes, on hilja õppima hakata. Teravustamist saab harjutada päikeselaikudega, neid on praegu piisavalt. Ja kui teil õnnestub Merkuur 7. mail ära näha, olete ette valmistunud tuleva-aastaseks suursündmuseks - Veenuse üleminekuks päikesekettast, mis leiab aset 8. juunil 2004. Ja see on juba sündmus, mida vaid vähestele näha antud.

Lahkub Merkuur Päikeselt viis tundi hiljem, kella poole kahe paiku. Neil kes soovivad osaleda ülemaailmses vaatlusprogrammis või muul eesmärgil täpsemaid juhiseid saada, soovitame pöörduda inglisekeelsete saitide, nagu