Vaatleja
Tähistaevas (2/2000): Artikkel
20.03.2000 Hämarik
Jaak Jaaniste

Astronoomiliste vaatluste aeg hakkab lõpule jõudma. Kevade algus tähendab, et ööd hakkavad jääma järjest lühemaks ja suure osa sellestki võtab enda alla hämarik.

Hämarik (videvik) on valge aeg pärast päikeseloojangut (eha) või enne päikesetõusu (koit). Seejuures tuleb eristada ehavalgust (valguse refraktsioonist tingitud värvidemäng läänetaevas) ja hämarikku kui maapealsete objektide valgustatust, mida põhjustab atmosfääris hajunud valgus. Just viimane on aluseks nn. "valgete ööde" mõistele.

Valguse hajumisel on palju põhjusi, jagame need tinglikult kolmeks:

  • hajumine aerosoolidel (tolm, veepiisad, jääkristallid);
  • hajumine õhus tihedushäirituste tagajärjel (Tyndalli efekt);
  • kiirguse ümbertöötlemine (kvandi neeldumine koos sellele järgneva spontaanse (ise-enesliku) kiirgusega.

Kõige tugevam on hajumine aerosoolidel: piisab juba üsna tühisest aerosoolisisaldusest, et otsene valgus täielikult kaoks, asendudes (mitmekordselt) hajunud valgusega. Selline on pilves ilma taevas.

Tyndalli efekt on see, mis tingib taeva sinise värvuse. Õhu molekulid on pidevas liikumises, tekitades väikesi tihendeid (häiritusi). Neid tihendeid läbides valgus hajub, kusjuures sinised kiired kalduvad esialgsest suunast rohkem kõrvale kui punased. Mida kaugemal päikesest, seda sinisem on taevas -- vaadake ja veenduge ise.

Kiirguse ümbertöötlemine mõjutab nähtavat valgust vähe, kuna selle kvandid on liig nõrgad (vähese energiaga), et Maa atmosfääri kuuluvaid gaase mõjutada. Seevastu näiteks ultraviolettkiired lainepikkusega alla 350 nm neelduvad-hajuvad täielikult ja neid maapinnani ei jõua.

Päeval on hajunud valgus piisavalt tugev, et lugeda ajalehte ka otsese valguse eest varjatud kohas. Meie silmad ongi ette nähtud hajunud valguses töötamiseks, otsene kiirgus pimestab ja paneb silmi kissitama.

Pimedus saabub pikkamööda, sedavõrd kui sügavale silmapiiri taha Päike laskub. Mida kaugemal on Päike, seda väiksemaks jääb valgustatud taevaosa ning seda nõrgemalt ta helendub. Kui Päike on silmapiirist 18 kraadi madalamal, kaob viimane helendus -- algab nn. astronoomiline öö.

Tähetorni Kalendris on hämariku kestus kirja pandud. Nagu sealt näha, eristatakse hämariku kolme astet, mida määratakse Päikese kõrguse järgi. Et kõrgust mõõdetakse horisondist, hämariku ajal on aga päike sellest allpool, on vastavad kõrgused negatiivsed.

Tsiviilne hämarik algab Päikese loojumisest ja kestab seni, kuni Päike on laskunud kuue kraadini allapoole horisonti. Seda aega võib lugeda päeva jätkuks, kuna meie nägemismeel töötab veel päevases rezhiimis. Me näeme värve, võimalik on lugeda ja kirjutada, vajadus kunstliku valguse järele puudub. Tähti taevas näha ei ole.

Nautiline hämarik kestab tsiviilse hämariku lõpust momendini, kus Päikese kõrgus väheneb -12 kraadini. Nimetus viitab meresõitjatele, kellele see oli parim aeg laeva laiuskraadi määramiseks Põhjanaela järgi. Et mõõta Põhjanaela kõrgust horisondist (aga just see nurk on võrdne laiuskraadiga), peavad korraga näha olema nii tähed kui silmapiir. Nautilise hämariku lõpp tähistabki silmapiiri kadumist. Maapealsetele liiklejatele on see kõige ohtlikum aeg, kuna hele taevas takistab "öise nägemise" sisse lülitumist ja maapealne värk on seetõttu halvasti nähtav. Värvid kaovad, nägemisteravus langeb, taevas on näha heledamad tähed.

Astronoomiline hämarik kestab hetkeni, kui Päike laskub 18 kraadini allapoole horisonti. See on juba tõsine öö, ehavalgus sama hästi kui puudub, pikkamööda ilmuvad taevasse ka nõrgemad tähed. Kui nähtavale ilmub Linnutee, on astronoomiline hämarik sama hästi kui läbi.

Meie tajume hämarikku astronoomidega samamoodi, kui taevas on selge. Kui taevas on pilvi võib videvikuaeg lüheneda (madalad tihedad pilved) või ka pikeneda, kui taevas on kõrged pilved (kiudpilved, helkivad ööpilved). Taeva valgustamiseks nautilise hämariku tasemeni piisab ka kuuvalgusest.

Suvel, kui Päike käib kõrgel ja kaob silmapiiri taha vaid mõneks tunniks, võib juhtuda, et Päike ei laskugi ülaltoodud kõrgusteni, algavad valged ööd. Vastavalt ülaltoodud tingimustele eristatakse astronoomilist, nautilist ja tsiviilset valget ööd.

  • Tsiviilne valge öö -- Päike ei lähe allapoole horisonti rohkem kui 6°, eha lõpp ei ole koidu algusest eristatavad. Valgete ööde võimalus on alates laiuskraadist 60° ja 33".
  • Nautiline valge öö -- Päike läheb öö jooksul ainult 12° allapoole horisonti. Nautiline valge öö on suvel alates 54° 33" laiuskraadist.
  • Astronoomiline valge öö -- Päike läheb öö jooksul ainult 18° allapoole horisonti. Astronoomiline valge öö on suvel alates 48° 33" laiuskraadist.
  • Polaarpäeva --Päike ei looju kesksuvel üldse alates 66.5° laiuskraadist.

  • Astronoomilised valged ööd algavad meie laiuskraadil 25.aprillil, lõpevad 18. augustil.
  • Nautilsed valged ööd algavad 16. mail, lõpevad 28. juulil (Tähetorni kalendris on see kuupäev ekslikult 23. juuli).
  • Tsiviilseid valgeid öid ülaltoodud laiuskraadid meile ei luba, nende nautimiseks tuleb sõita palju põhjapoole.

Avaleht | Arhiiv
© Tartu Tähetorni Astronoomiaring 2000-2001

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies