|
See artikkel on
mõeldud täiendusena Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumis
avatud näitusele Tartu Tähetorni kunagisest hiilgusest.
Sellest siis ka ajastu valik – 19. sajandil oli ju Tartu
Tähetorn maailma mastaabis tõeline tippkeskus. Järgnevalt
ei tule juttu ei astronoomiast, seda on nimetatud näitusel
isegi, ega ka rahvast, vaid millestki, mis jääb nende
mõistete vahele, nagu aju kahe kõrva vahel. Püüame
väheke kaardistada seda ajas muutuvat mentaalset maastikku –
rahvaastronoomiat - mis moodustub tegelikult kahest komponendist.
Üheks neist on etnoastronoomia, mis on sisuliselt kogum
rahvapärastest astronüümidest ja astraalmütoloogiast.
Kaasajal koosneb etnoastronoomia mõnest astronüümist
ja usundilist osa asendab enamasti ajalehesabadest ja
rämpsraamatutest loetud astroloogia. Teiseks aga astronoomilised
teadmised, mille allikaks on kooliharidus ja populaarteaduslik
kirjandus, ning amatöörastronoomia
Seega
esitaks täiendavalt paralleele ametlikule tippastronoomia
ajaloole ja vaatleks, mida võis teada üks tavaline 19.
sajandi maamees ehk 21. sajandi kõnepruugis tädi Maali
astronoomiast ja üldse maailmast.
Kuid
ennekõike hindaks tausta, mida oli teada rahva tähetundmisest
enne sajandialgust, st olulisemaid etnoastronoomilisi teateid enne
19. sajandit:
-
Heinrich Stahl -
(1637) esimesed astronüümid: techt ja noor kuu, vana kuu,
täiskuu, vanakuu põhi
-
Salomo Heinrich
Vestring - (18. saj algus) Suur Vanker, Hunt Härja kõrval,
Uus ja Vana Sõel, väljend kui Sõel läheb
akku ...
-
Johann Christoph
Clare (18. saj algus) ja August Wilhelm Hupel (18 saj lõpupoole)
lisavad veelgi mõningat etnoastronoomilist teavet
Kuid
ka 18. sajandil ei ole maarahvale tundmatu teaduslik maailmapilt.
Juba 1749. aasta kalendris kirjeldatakse Päikese ja Kuu
varjutuse tekkemehhanismi, 1794. aastal ilmunud kalendris on
Lühhikene Öppetus sestsinnatsest maailmast. Heino
Eelsalu väidab, et astronoomiat on õpetatud
eesti koolides vähemalt 1765. aastast alates.
19.sajandi algul laieneb kosmoloogiliste teemade õpetamine
veelgi.
1805.
aastal ilmub G. G. Marpurgi Weikenne oppetusse nink luggemisse
Ramat Tarto ma-rahwa kooli laste tarbis, kus räägitakse
tuuletaevast, Päikesest, aastaaegadest, Kuust ja tähtedest.
Kosmoloogiat käsitlevad peatükid olid ka järgnevate
lugemike (Jakobson ja Kampmaa) kohustuslikeks osadeks läbi
kogu 19. sajandi
1806.
aastal avaldas Tartus ilmunud Eesti maarahva kalendris ehk
tähtraamatus F. G. F. Asverus artikli Üks jutt, mis
üks tark ja moistlik issa omma pojaga ajas, neist mitmesugutsist
tähtedest. Kirjutuses on juttu kinnistähtedest
(wikstern), lisaks leidub teavet käijatest tähtedest
ehk planetitest (Merkuurist Uraanini), pisiplaneetidest (Ceres ja
Pallas) ning hulkja tähtedest (komeedid).
1819.
aastal Tartus Schünmanni juures trükitud kalendris on
peamiselt astronoomilised kirjutised O. W. Masingult. Artiklis Päwa-
ja Ku varjutamissest vaatleb ta veelkord varjutuste teket,
edaspidi esineb kriitikaga ilma ennustuse ja muude mitmesuguste
soovituste nagu ‘hää aadrit lasta/lapsi
võõrutada/puid teha/maha panna’ jms kui
ebateaduslikkuse ilmingute esinemise kohta kalendaariumis. Artiklis
Tont ehk Pissohänd kirjeldab ta meteoore ja meteoriite,
ning Pikksilmad ehk kiikrid Tartu Tähetorni.
19.
sajandi tähetorn oli eelkõige strateegiline objekt, tema
eesmärgiks oli määrata täpset aega ja olla
täpselt määratletud geodeetiline punkt. Seega kuulus
iga 19. sajandi tähetorni kohustusliku atribuutika hulka kaks
vahendit, passazhiriist ja meridiaanring. Loomulikult kirjeldab
Masing vaid tähetorni töö romantilisemat
külge:
Pikksilmad
ehk kiikrid
on
ühed imelised riistapuud, mis inemese tarkus välja arvand,
et nende abiga oma tundmise rajad laiemaks ajada. Ei meie räägi
neist kiikritest, mis pisikesed, ja mis siin ehk sääl
sakste käes näeme olevat, vaid neist, mis peale sülla
pikkused ja tugeva pihlapuu paksused, ning mis tähetundjate
kõige kallimad nõud.
Tarto
linnas Toompeal, aulikku Keisri härra armo läbi nende
kasuks, kes suure kooli peal õppimas, ka suure
tähtkatsja-hoone ehitand, kus palju nõusid ja seesugusid
kiikrid sees, miska taevast katsutakse: on ka seesugune tark
Professor ehk õpetaja seal, kes neid asju tunneb ja norele
rahvale taeva vägedest õppetust annab. Kui inemene
niisuguse kiikri läbi Kuud vaatab, siis näib tema
väga suur ja silma ligi olevat: näeb tema siis, et need
sinised plekid, mis Kuu näitab ja keda maarahvas vanameheks ja
vanamooriks hüüab, kes sauna lähevad, näeb tema
siis, et need plekid muud ei ole kui otsata kõrged ja pikad
mäerinnad
O. W. Masing, Kiikrid ja Kuu 1819. a kalendrist.
1842.
aasta kalendris Tarto ja Wõrromaa kalender ehk Tähtramat
1842 ajastaja päle ilmub pikem artikkel N. D. H. Mühlbergilt
artikkel Mõnnest inimlikku seädussest, kus uuesti
kirjeldatakse põhjalikult päikesesüsteemi, Saturni
rõngast ja planeetide kaaslasi. Selle lisana ilmub
päikesesüsteemi skeem, kus on olemas ka planeetide
suhtelised suurused. Samuti on tekstis ära märgitud kõik
selleks ajaks tuntud asteroidid. Lisaks on kalendrisse trükitud
pilt tolleaegsest tähetornist.
Kuid
arenev tehnoloogia ja üha uuemad teadussaavutused on järjest
enam huvipakkuvamad. Populaarne teadus vajab teaduse
populariseerijaid. Siinkohal ei saa jätta tähelepanuta ühte
maailmaklassi teadlast. 1845 - 1865. töötas Tartu
Tähetornis juhataja ja professorina Johann Heinrich Mädler.
See ajajärk ongi ülemaailmselt tuntud populaarteaduslike
raamatute ja väljaannete plahvatusliku levikuga. 1841. aastal
avaldas Mädler raamatu Wunderbau des Weltalls, oder populäre
Astronomie, mis ilmus kuni 1885. aastani kokku 7 täiendatud
trükis. See raamat oli eeskujuks hilisematele
teaduspopulariseerijatele väidetavalt ka Camille Flammarionile.
Kahjuks ei oska arvata, kui palju see mõjutas Eestis ilmuvaid
kosmoloogilisi teemasid tutvustavaid väljaandeid, kuid
populaarteaduslikke trükiseid hakkas ilmuma siingi.
1848-1849. aastal ilmus jätkuväljaandena Fr. R.
Kreutzwaldi Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on.
See sisaldaski kirjatükke maast ja ilmast, millest mõned
olid autori omalooming, teistes aga kasutas ta tõlkeid ja
illustratsioone, mille originaalid olid juba mujal avaldatud,
tõenäoliselt valdavalt 16 aastat varem Inglismaal ilmuma
hakanud ajakirjast The Penny Magazin.
Maailm
ja mõnda ... ilmus kokku viies annis, millest igaüks
sisaldas ka kosmoloogilise osa:
- Esimene
and - Maa, Päike, Sodiaak, aastaaegade vaheldumine
- Teine
and - Kuu, selle faasid, tõus-mõõn, pilt
Kuust, nagu see paistab läbi väiksema teleskoobi.
- Kolmas
and - rändavad tähed (planeedid),
pisiplaneedid, Saturni rõngas
- Neljas
and - sabbaga tähed, väike Kuu kaart
- Viies
and - kinni-tähed: Vardad, Sõel, Vankrid,
Pol-i täht, Linnutee
19
sajandi kirjamehed lõid sellel nn rahvusromantismi perioodil
innukalt mitmesuguseid pseudomütoloogilisi tegelasi, kelle jälgi
me kohtame isegi veel tänapäeval - kasvõi Vanemuise
tänav Tartus. 1886. aastal ilmutas Ado Grenzstein esimese
eestikeelse kaardi, mis ilmus Oleviku teise hinnata erilisana (hind
10 kopikat) ja mis oli autori enese poolt puuse lõigatud. Ta
püüdis asendada klassikalisel taevakaardil olevad tähenimed
eestikeelsetega, kasutades mõnele eriti tuntud rahvatähtkuju
nimele lisaks just pseudomütoloogiliste tegelaste nimesid ning
oma fantaasiat. See tähekaart ei leidnud paraku laiemat
kõlapinda.
Kuid
sellel sajandil koguti veel ka etnoastronoomilist
teavet. 1817-1822. aastani koguti Saaremaal Johann Wilhelm
Ludwig von Luce algatusel mitmesugust rahvapärimust, nende seas
ka materjale tähistaeva kohta. Käsikiri ise on hävinud,
küll aga on säilinud ärakiri. Etnoastronoomilisi ja
usundilisi teateid oli ka Ferdinand Johann Wiedemannil, need ilmusid
1896. aastal Ehstnis-deutsches Wörterbuchis ja 1876.
aastal ilmunud Aus dem inneren und äusseren leben der
Ehstenis. Viimane on eriti usundilooliselt oluline allikmaterjal
tänapäevani.
1888.
aastal esineb Jakob Hurt üleskutse- ja juhendiga koguda
rahvapärimust, sealhulgas pidas ta oluliseks ka
etnoastronoomilist teavet. 1899. aastal esineski Hurt
Peterburi Eesti Jaani koguduse noortemeeste seltsis ettekandega Eesti
astronomia. See oli esimene põhjalik mõneti
lihtsustatud ülevaade seni kogutud rahvapärasest
tähetundmisest ja maailmavaatest.
Kokkuvõtvalt
Kosmoloogiline
teave levis kalendrikirjanduse kaudu laialdaselt juba 18. sajandil.
Samal ajal ilmusid ka talumajapidamisse mehhaanilised kellad, mille
õiendamiseks kasutati kalendris avaldatud Päikese tõusu
ja loojangu aegu. 19. sajandil õpetati ka koolikirjanduse
kaudu kaasaegset kosmoloogilist maailmavaadet. Kalendrite,
populaarteaduslike väljaannete ning artiklite kaudu oldi kursis
astronoomiateaduse viimaste saavutustega - näiteks avaldas Eesti
Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1884 ja 1885. A. Herakleidese
populaarteadusliku artikli Taeva Imedest, mis oli suuresti
keskendunud Siiriuse süsteemi kirjeldamisele. Võib väita,
et astronoomiline teave oli 19. sajandil populaarne.
Etnoastronoomilise
külje pealt on olukord kurb. Kui Jakob Hurt asus 19. sajandi
lõpul süstemaatiliselt koguma teavet rahvapäraste
tähtede ja tähekujude kohta, siis tegelikult selleks ajaks
oli rahvapärane tähetundmine praktiliselt surnud. Selleks
ei olnud üle sajandi enam vajadust, ajamõõtmisel
asendas tähistaevast kell ja kalender.
Seega
tundis 19. sajandi huviline maamees täiesti kaasaegset
teaduslikku maailmapilti, oli kursis huvitavamate teadussaavutustega,
samal ajal oli ta juba praktiliselt unustanud peenema rahvapärase
tähetundmise. Tõenäoliselt oli ta ka, erinevalt 21.
sajandi linnakodanikust, üsna vähe mõjutatud
mitmesugustest ebateadustest. Arvatavasti on selles ka
kaudne osa Tartu Tähetornis aegade jooksul töötanud
inimestel.
Aga
rahvapärimusliku materjali kadu on paratamatu ja täiesti
objektiivne protsess, milles ei saa tähetorni töötajaid
küll süüdistada. Nii näiteks ei vaeva ennast ju
ka 21. sajandi noorem rahvas murumängudega väiksematel
koosviibimistel, pigem istutakse nurgas, libistatakse veini,
vaadatakse arvutist kusagilt piraaditud mingit Hollywoodi kassahitti
ja tuntakse end maailmakultuuri nabana
|
