Vaatlustest on juba aastaid nähtud musti auke. Otseselt muidugi mitte, sest valgus mustadest aukudest välja ei tule, küll aga võime näha helenduvat ainet või tähti, mis on kiiresti musta augu suunas langedes kadumas musta augu horisondi ehk lõkspinna taha.

Seni on jälgitud kahte liiki musti auke : Linnutees asuvaid tähemassiga ja galaktikate keskel asuvaid ülimassiivseid, miljonite Päikeste massiga musti auke. Hiljutised vaatlused Hubble'i Kosmoseteleskoobiga kerakujulise täheparvede keskme suunas näitasid aga musti auke, mille mass on vahepealne - kuni mõni tuhat Päikese massi.

Kerakujulised täheparved võivad sisaldada miljoneid tähti. Suure eristusvõimega vaatlused kahe sellise täheparve suunas (Linnutees asuv M15 ja Andromeeda galaktikas asuv G1), andsid võimaluse vaadelda tähtede liikumist päris täheparvede keskel, seal kus võis oletada musta augu olemasolu. Vaatlustest saadud tähtede suured tiirlemiskiirused ümber parve keskme kinnitavad mustade aukude olemasolu. Massi hinnangud neile mustadele aukudele on vastvalt 4000 ja 20 000 Päikese massi. Samuti annavad täheparvede keskel asuvad mustad augud seletuse, kuidas võisid tekkida ülimassiivsed mustad augud galaktikate keskel - nimelt täheparvede liitumisel, kui viimased liiguvad läbi galaktikate keskme. Kindlaks on tehtud ka seos, mis heidab valgust nii tähesüsteenmide kui ka nende keskel asuvate mustade aukude tekkele: mida suurema massiga on tähesüsteem, seda masiivsem on ka must auk tema keskel.

Need avastused viitavad, et musti auke võib Universumis olla tunduvalt rohkem kui varem arvati.