Novembri lõpp läheneb, ja koos sellega ka järjekordne leoniidide-öö. Neile, kes meie eelnevate aastate tegemistega tuttavad pole, kõigepealt paar sõna sissejuhatuseks.

Leoniidid on üks kümnekonnast hästituntud meteoorivoolust, mis ülejäänutest (perseiidid, geminiidid) erineb just selle poolest, et langevate ehk lendtähtede ilmumissagedus võib üsna suurtes piirides kõikuda. Kui teised kuulsad voolud annavad igal aastal stabiilselt 50 - 60 palja silmaga nähtavat meteoori tunnis, siis leoniididel võib see arv ulatuda kümnest kuni sadade tuhandeteni.

Meteoorivoole tekitavad komeedid, ja leoniidide voolu tihedus kasvab neil aastatel, kui emakomeet Tempel-Tuttle oma rännuteel äsja Päikest on külastanud. Viimati juhtus see 1998. aastal ja kõigil sellele järgnevatel aastatel on nähtud arvukalt lendtähti, kõige rohkem (5000 meteoori tunnis) 18. novembril 1999. Oma orbiidil liikuv Maa läbib meteoorivoolu orbiidi tasandi igal aastal just 17-18 novembri paiku, niisiis on ka selle aasta tähesadu oodata ööl vastu 18. novembrit.

Kuna tihe tähesadu kestab üsna lühikest aega (1999. aastal umbes kolmveerand tundi), püütakse vooluga kohtumise aega võimalikult täpselt ennustada. 1988. aastal said kaks astronoomi - David Asher ja Rob McNaught - valmis tähesaju tekkimise matemaatilise mudeli. Nii nimetatakse arvutiprogrammi, mis suudab rehkendada komeedist eraldunud osakeste liikumist ning selle järgi määrata Maa teele jäävate tolmupilvede asukohta. Viimase kahe aasta vaatlused on Asheri ja McNaughti ennustusi kinnitanud: 1999.a. tähesadu toimus täpselt õigel ajal ja ka meteooride tihedus oli lähedane ennustatule. Mullu oli kokkulangevus samuti märkimisväärne, ehkki mitte nii täpne kui tunamullu.

Tänavu ennustab kirjeldatud programm kohtumist kolme pilvega. Esimesse, 1767. aastast pärit pilvesse peaks Maa sisenema 18. novembril kell 10 hommikul Greenwichi aja (UT) järgi (kohaliku aja keskpäev!). Järgmised kaks pilve (1699. ja 1866. aasta omad) jäävad ette pärast kella 18 UT (kell 8 õhtul meie ajas).

Näib, et viimane võiks meile sobida, kuna langeb pimedale ajale. Paraku pole see nii - sel kriitilisel hetkel jääb Eesti leoniidide voolu suhtes Maa tagaküljele. Nägema hakkame lendtähti alles siis, kui voolu radiant (suund, kust tulevad meteoorid) ilmub silmapiiri kohale. See aga juhtub alles pärast keskööd...

Joonise järgi peaks tänavuaastase saju tõenäosus olema märksa väiksem paari eelmise aasta omast. Siiski: 1903. ja 1969. aastal oli Maa komeedist veelgi kaugemal, ometi tähistab neid aastaid voolu märgatavat aktiivsust tähistav punktike.

Käesoleva aasta suureks eeliseks varasematega võrreldes on kuuvalguse puudumine. Kuu teeb taeva valgeks, mistõttu suur hulk tuhmimaid lendtähti jääb nägemata. Seekord seda muret ei ole.

Muidugi on Eestimaa jaoks vast kõige olulisem faktor ilm. November on meil üks pilvisemaid kuid üldse; lisaks on ta veel külm, tuuline ja ääretult ebamugav.

Kõigele lisaks langeb parim vaatlusaeg (kella kahest öösel, kui Lõvi tõuseb piisavalt kõrgele, kuni koiduni) kokku parima uneajaga.

Ja ikkagi - kui ilm vähegi kannatab, soovitan langevaid tähti püüdma minna. Et seekordne leoniidide-öö langeb pühapäevale, tasub kaaluda suvilasse või maale sugulaste poole sõitmist. Pärast keskööd tuleks tuled kustutada ja aeg-ajalt pilk taeva poole heita. Ning kui tähesadu peaks tõesti aset leidma, siis kindlasti helistada - sugulastele, tuttavatele, mõnesse meie öö-raadiotest.

Sest ühte tõsist tähesadu oleks väga kahju maha magada. Pealegi on selges taevas muudki huvitavat - planeedid, tähed, Linnutee, võib-olla ka virmalised.

Meteoorivaatluste kohta leiate meie kodulehelt vaatlusjuhendi, juttu ja pilte on 1999.aasta tähesajust.