[ Eelmine osa ]

Salastamisest ja professionaalsest kretinismist

Suurriiklik salastamine lähtub ligikaudu samast põhimõttest, mis kehtib tavakodanike puhul. Tark tegu on varjata oma rumalust. Kahjuks ei valda ka kõrgetel ametikohtadel istujad seda kunsti kuigi hästi ja toovad teinekord oma võhikluse ehedal kujul avalikkuse ette. Ise uhked pealegi.

Riiklikul tasemel ei olnud salastamise sügavam mõte mitte tehnoloogiliste tippsaavutuste kopeerimise eest kaitsmises vaid võimalikult segase ja raskestimõistetava pildi loomises sellest, mis seisus asjad tegelikult on. Salastatud andmete seas on ülimalt vähe selliseid, mida tehnilise uudsuse tõttu võiks mõnele välisriigi luurele maha müüa.

Olen kuulnud, et ühe meiega samaaegselt aparatuuri pardale paigutanud asutuse üks meilegi tuttav ülemus oligi üritanud oma teadmisi välisluurele müüa ja suur olnud ta pettumus kui neid tehingu vääriliseks ei peetud. Oma riigi võimud panid ta vangi sellegipoolest. Tegu oli ühe raketiasjanduse kõrgema õppeasutuse kateedrijuhatajaga, kelle kasutatud aparatuur oli õigupoolest eestimaise päritoluga. Valmistatud nende tellimusel SKBs Karl Ruiso juhtimisel. Müügitehingu objektiks olevate andmetega ei olnud valmistajatel sedapuhku mingit seost.

Kõik vähegi tõsiste asjadega tegelevad ettevõtted kandsid mitmesugustesse kategooriatesse jagunevaid postkasti numbreid. Et mingeid elementaarseid asju tuli ka avalikult ajada, siis olid neil ka avalikud nimed olemas. Mingil juhul ei tohtinud mõlemaid samas dokumendis mainida. Reeglite rikkumise eest olid ette nähtud küllaltki karmid karistused. Näiteks kasvõi üheainsa "Täiesti salajane" grifiga lehe kaotamise eest võis saada kaheksa aastat.

Sellepärast siis olid inseneride ja ametnike tööruumide akende ees peale trellide veel kümnekonna sentimeetrise silmaga õngetamiilist võrgud. Et paberileht tuulega aknast välja tänavale ei lendaks. Suurem osa kosmosest pildistatud fotosid olid samuti salastatud. Isegi siis, kui seal ainult pilved või lage ookeanipind peal olid. Pole siis imestada, et ajakirjanduses ilmusid ikka ühed ja samad pildid, kuigi fotosid tehti kogu aeg juurde ja paljud neist olid päris hea kvaliteediga.

Üks meie kuraator saigi mingite fotode ajakirjanduses avaldada lubamise eest 6 aastat vangis elektriku ametit pidada. Hiljem ta rehabiliteeriti ja töötas üsnagi tähtsa ülemusena edasi.

Postkastinumbriga asutuste külastamine polnud mõnus. Kui olid väljas, siis olid väljas. Kui olid sees, siis olid sees. Sees olid hooned, tänavad ja isegi söögikohad. Ainult tänavanimesid ei olnud ja vahel ei juletud aktsendiga küsimise peale õiget teed ka juhatada.

Sisse- ja väljaminemine võttis aega. Kõigepealt tuli lasta lubade büroos kontrollida oma dokumente ja pärast saadud "propuskiga" minna läbi pääsla. Ka territooriumil olid koridorides vahipostid püstoliga mammide või näitsikutega, kes pidid kahtlastel tegelastel dokumente kontrollima. Need, kes rääkisid vene keelt aktsendiga ja omavahel hoopis mingit arusaamatut keelt, olid muidugi eriti kahtlased. Territooriumilt väljapoole peetavad telefonikõned kuulusid pealtkuulava kontrolli alla. Kuna mõni teade tuli Tõraverre väga pakiliselt edasi anda, siis võtsime sealt kaugekõnesid ja rääkisime oma jutud eesti keeles vaatamata sellele, et võõrustajad olid vahel näost valged. Oli tõesti paar ootamatut kõne katkemise juhtumit, kuid kordagi meist kedagi "letti" ei võetud.

Kogemuse järgi oli eesti inimeste kohusetunne ja pedantsus salastamisega seotud jaburuste järgimisel suurem, kui see oli Venemaal. Seal vaadati asjale huumoriga ja visati tihtipeale võllanalja. Kui asja reeglite järgi ei saanud ajada, siis jäeti reeglid kõrvale ja tehti asi ikkagi ära. Näiteks sellele samale "propuskile" pidi kohapeal allkirja andma osakonna juhataja, keda vahel terve nädala ei tarvitsenud kohal olla. Tarviliku allkirja kirjutas siis sekretär või mõni teine, kellel see allkiri hästi välja kukkus. Suuremat pahandust ei juhtunud ka siis, kui olid viimases hädas mõne ülemuse allkirja ise kirjutanud. Kes ikka täpselt teadis, kuidas nad välja näevad. Pealegi teadsid kontrollijad sedagi, et ilma allkirjata ei saakski välja. Sisse jäämine oli aga veel rohkem mõeldamatu.

Kord oli mul Kalininis sõjaväe uurimisinstituudis seoses kosmoseeksperimendi analüüsigrupi tööga vaja jääda veerand tundi kauemaks. Kaks inimest kooskõlastasid seda asja instantse pidi mitu tundi ja viis minutit pärast esialgse tähtaja lõppu tuldi mind ikkagi otsima. Kord läks Rein Laigo "Energia" pääslast hajameelsusest läbi koos portfelliga. Õnneks oli käigu eesmärk laost elektroonika detailide toomine ja nende väljaviimise luba oli kooskõlastatud. Sai siis ka portfell üheks detailide pakiks vormistatud. Muidu poleks teda ehk kätte saanudki.

Meid kureeriva osakonna juhatajaks "Energias" oli kaua aega kunagine kuulus katselendur Anohhin. Kunagi jäi ta lennuki katsetuste käigus ilma ühest silmast, kuid väga erandlikus korras lubati tal katselenduri tööd jätkata. Et osakonnast olid pärit kosmonaudid-pardainsenerid ja seal töötas endisi katselendureid ning sõjaaegseid hävituslendureid, siis oli Nõukogude Liidu Kangelaste kontsentratsioon väga kõrge.

Kohalikel inseneridel, kes salastatud dokumentidega töötasid, olid need dokumendid eriosakonnas spetsiaalsete portfellidega hoiul. Hommikul tööle tulles seisid nad sappa, et portfell kätte saada ja tööle hakata. Et mitte lõunale hilineda, pidid nad portfelli püüdma aegsasti tagasi hoiule anda. Pärast lõunat kogu protseduur kordus ja nii võis kokku paar tundi päevast kuluda eriosakonna luugi taga sabas seismisele.

Päris kõik dokumendid õnneks ei olnud salastatud. Jäigi pidevalt mulje mingist arutust tööjaotusest, mille kohaselt ühed püüavad töötada ja teised hoolitsevad selle eest, et see mitte korda ei läheks. Ju need teised pidid natuke laisemad olema, et töö ikkagi käis.

Salastamine tekitas probleeme ka publitseerimisel, mis on ju teaduri esmane ülesanne. Glavliti esmane ülesanne jälle oli takistada riigi saladuste avalikustamist. Ega nemadki seejuures kuigi hästi teadnud, mida nad takistama peavad. Pahandustest hoidumise nimel ei lubanud nad siis avaldada midagi, mis kuidagipidi kahtlasena paistis.

Kosmose temaatikas oli neil nähtavasti nimekiri terminitega, mille esinemisel tekstis oli otstarbekas avaldamine keelata. Tuli siis endal välja uurida, mis nende nimekirjas võiks seista, ja vastavatele asjadele mingid teised nimed panna. Kindlalt oli nimekirjas maa tehiskaaslane (iskusstvennõi sputnik zemli). Kirjutasime selle asemele kosmoselennu aparaat (kosmitsheskij letatelnõi apparat) ja kõlbas kohe avalikustada. Samasuguse allegooriaga, et hunti hundiks ei nimeta, sai üle ka teistest nimedest, mida suhu ei tohtinud võtta.

Tsensuuri asjus oli õnneks võimalus ka asjalikuks ekspertiisiks Moskvas. Selle templi olemasolul jäi ka Glavliti eesti ametnik tavaliselt rahule, kui ta just erilises norimise tujus ei olnud. Eks mõnikord sai ise ka ülbitsetud. Kord käskis Glavliti esindaja mul tekstis olevad lühendid lahti kirjutada. Nägin, et esimene lühend oli SSSR ja kohe kirjutasin selle lahti. Ametnik pistis röökima ja viskas mu välja. Pärast kutsus tagasi ja andis ikkagi allkirja.

Vahetu kosmoseasjandusega tegelemise ajal välismaalastega suuremaid sidemeid luua ei soovitatud. Kes välismaal tahtis käia, neil maksis postkastide külastamisest hoiduda. Ka publitseerimine toimus peamiselt siseriiklikes väljaannetes.

Nõukogude Liidu teaduse ja tehnika süsteem oli tõepoolest umbes selline nagu tuntud anekdoodi maakera, mille sees oli veel teine välimisest suurem maakera. Kuulu järgi teada andmetel moodustas avalik teadus kogu süsteemist umbes 7%. Põhimõtteliselt kontsentreeriti ülejäänu riigi jaoks tähtsate probleemide lahendamisele. Iselugu, mis välja tuli.

Olid olemas koguni kinnised teadusajakirjad, mis levisid postkastide süsteemis. Ega olnudki neil mingit erilist militaarset suunitlust. Seal sai tehtud tööd lihtsalt ilma piiranguteta avaldada. Muidu pidi vähemalt midagi välja jätma ja töö jättis ebaloogilise mulje.

Ka tuntud kuulsusega üleliidulistes instituutides lahendati lahtiste kõrval kinnisi probleeme. Esines muidugi ka sellist asja, et näiteks dissertatsioonid üritati kinnistena kaitsta siis, kui oli karta, et avalikult läbi ei lähe.

Kaugeltki ei olnud aga nii, et kinniste teemade kallal olid ametis ainult luhvtid. Kuigi ohvitseride kohta levitatakse umbes samasuguse alatooniga anekdoote kui blondiinide kohta ja sageli ohvitserid ka tõepoolest vaimuhiiglased ei ole, tean õige mitut kosmosetemaatika vallas tedustööd teinud väga tarka ohvitseri.

Oma töös tuli meil mundrikandjatest uurijatega paratamatult kokku puutuda. Nii mõnigi kord oli nendega meeldivam asju ajada kui päris teaduse ässadega. Viimastel oli tihti kaks viga. Esiteks püüdsid nad pidevalt kõigile tõestada, kui targad nad on. Teiseks oli neist paljudel ülimalt jampslik arusaamine konkreetsest asjaajamisest.

Mõned kosmoseprojektide alased nõupidamised kujunesid nimetatud põhjustel tõeliseks absurditeatriks. Ühe taolise teaduskindrali teadvuseni näiteks ei õnnestunudki pika nõupidamise jooksul viia sõnumit, et see orbitaaljaam, mille pardale ta õhulosse ehitab, on juba kaks aastat koos aparatuuriga orbiidil tiirelnud ning midagi sinna lisada ei ole enam võimalik. Liiati aparaate, mida suudab luua ainult tema elav kujutlusvõime.

Ohvitseride ja inseneride lähenemisviis oli konkreetne. Et kui mitu liitrit kütust mis eksperimendi läbiviimiseks vaja läheb, missugune Ivan Ivanovitsh seda käsutab ja mis jutuga selle võiks välja kaubelda.

Salastamise üheks tähtsaks tingimuseks oli, et keegi ei tohtinud liiga palju teada. Süsteemi paisudes tegijate tervikutaju vähenes ja erinevate lõikudega tegelejad said üksteisest järjest halvemini aru.

"Energias" ja Kosmoselendude Juhtimiskeskuses töötavatest inseneridest oli enamikul läbi ja lõhki tehniline haridus, saadud kas Baumani-nimelisest Tehnikaülikoolist või Moskva Lennundusinstituudist. Loodusteadusliku uurimise ja looduse kohta tehtavate mõõtmiste mõte osutus paljudele neist täiesti arusaamatuks. Neisse oli sügavalt juurutatud tehniliste süsteemide kontrolli ideoloogia.

Kosmoselaevade ja orbitaaljaamade pardasüsteemidest olid kõige tähtsamad need, mis tagasid meeskonna eluspüsimise. Juhtimiskeskuses sai süsteemide korrasolekut jälgida pardalt saabuvate signaalide kaudu. Kui mingi süsteem või tema osa oli korras, siis jooksis mingis telemeetriakanalis pidevalt kindel signaal, näiteks 1 volt. Kui süsteem läks korrast ära, siis ilmus mõni teine püsiva väärtusega signaal.

Aga näiteks atmosfääri heleduse mõõtmistel on tegemist pidevalt muutuva väärtusega signaalidega. Pidin korduvalt ja korduvalt selgitama, et ma ei taha kontrollida, kas maakera atmosfäär alles on, vaid tema pidevalt muutuvaid omadusi uurida. Enamasti see ei jõudnudki pärale.

Järgneb.