NEAR-i laskumisel 1150 m kõrguselt tehtud pilt. Pildi ulatus on 54 m, all vasakul oleva suure kivi läbimõõt on 7,4 m.

1. märtsil 2001. aastal peeti viimane sideseanss asteroid Erose pinnale laskunud automaatjaamaga NEAR-Shoemaker. Lõpule oli jõudnud viis aastat kestnud erakordselt edukas kosmoselend.

NEAR startis 17. veebruaril 1996. aastal esimese automaatjaamana NASA poolt välja kuulutatud Discovery programmi raames, mille lipukirjaks oli (ja on) "Kiiremini, odavamalt, paremini". Uurimistööks oli NEAR-il lisaks fotokaamerale veel laser-kõrgusmõõdik, magnetomeeter, gamma- ja röntgenkiirguses töötav spektromeeter. Viimasega saab määrata taevakeha keemilist koostist.

Orbiidile Erose ümber asus ta 14. veebruaril 2000. Erose uurimise põhiprogramm kestis aasta, selle aja jooksul tegi ta tublit tööd, edastades Maale umbes 160 000 fotot ja üle 11 miljoni laser-kõrgusmõõdiku näidu, lisaks veel muid mõõtmisi, kokku 10 korda rohkem kui algselt planeeritud. Kogutud uurimismaterjali läbitöötamine võtab aastaid. Kui aga võtta esialgsed järeldused kokku ühte lausesse, siis võiks see olla: Eros on tõesti jäänuk Päikesesüsteemi tekkeajast, ta pole kunagi olnud osa mingist teisest, suuremast taevakehast ega ole ta ka omavahel nõrgalt seotud kogum kosmilist rämpsu. Nagu ikka sellistel juhtudel, tekitasid saadud andmed ka uusi küsimusi, näiteks: miks pole Erose pinnal väikseid kraatreid?

Erose nõrgas, kuid keerulise kujuga - nagu ta isegi - gravitatsiooniväljas manööverdamine kulutas kõvasti kütust ja põhiprogrammi lõppedes oli see üsna otsakorral ja tema ümber tiirelda enam kaua poleks saanud. Juba varem oli lennu juhtidele tulnud mõte maandada NEAR Erose pinnale. Selles idees poleks ju midagi erakordset, kuid NEAR oli ehitatud ainult orbiiteriks, pinnale maandumiseks puudusid tal igasugused abivahendid, nagu näiteks jalad.

Maandumine võeti ette kaks päeva enne NEAR-i Erose juurde jõudmise esimest aastapäeva ja - vastupidi ennustustele - läks kõik korda. Viimane foto saadi umbes 120 meetri kõrguselt ja see jäi poolikuks, sest NEAR ei suutnud seda enne kohalejõudmist täielikult ära saata. NEAR jõudis Erosele kiirusega alla kahe meetri sekundis. (Võrdluseks - 100 m jooksu maailmarekord vastab kiirusele veidi üle kümne meetri sekundis). Kuna NEAR-il jalad puuduvad, siis toetub ta pinnale kolme kohaga - kahe päikesepatarei otsa (NEAR-i on neli kere ühes otsas ristikujuliselt paiknevat päikesepatareid) ning kere servaga.

Süües kasvab isu - pärast edukat maandumist ja raadioside jätkumist otsustati teha pinnal ka uurimistööd. Pilte ei saaks pinnal teha juba kasvõi sellepärast, et kaamerat pole võimalik nii lähedale teravustada, oli ta ju mõeldud orbiidilt pildistamiseks. Küll sai kasutada magnetomeetrit ja gamma- ning röntgenspektromeetrit. Magnetvälja ei leitud ka pinnalt mõõtes, spektromeeter andis aga 10 cm paksuse pinnakihi keemilise koostise kohta põhjalikke tulemusi.

NEAR-i tegutsemine Erose pinnal oli sedavõrd edukas, et teda isegi veidi pikendati, kuid Erose lõunapoolkeral asuvale NEAR-i maandumiskohale lähenev talv ja sellega kaasnev polaaröö ning samuti sellele lennule eraldatud raha otsasaamine (pinnal tegutsemiseks tuli niikuinii kasutada eelarveväliseid vahendeid) sundisid siiski tegevust lõpetama.

Aga võib-olla ei jäägi esimese märtsi sideseanss viimaseks. Võib-olla kannatab NEAR välja lähematel kuudel maandumiskohas valitseva kohutava talvepakase (temperatuur langeb -150 kraadini!) ning taas temani jõudvad päikesekiired äratavad ta jälle üles (st annavad päikesepatareid valgustades elektrienergiat). Seda võimalust ei välistata ja praeguste kavade kohaselt üritatakse temaga maandumiskohta kevade saabumisel uuesti ühendust võtta.

NEAR-i viimane pilt, tehtud 120 m kõrguselt. Pildi mõõtmed on 6x  6 m, suure kivi läbimõõt 4 m, lahutusvõime 1 cm. Pilt on saadud kätte vaid osaliselt, sest enne pildi edastamise lõppu põrkas NEAR vasti Erose pinda.