Et leida öises taevas otsitavat taevakeha, oleks piisavalt hästi vaja teada
tähtkujusid. Kõige paremaks alustuseks on Enn Saare ja Jaak Jaaniste
"Täheatlas", tõhusamat abi saab "Eesti Taevaatlasest". Käesoleval hetkel
taevas paistvad tähtkujud on kõige mugavamalt leitavad planisfääri abil.
Üldiselt on öises taevas orienteerumine sarnane geograafiaga: kui sa ei tea,
kus asub Inglismaa või Austraalia, saad atlasest abi.
Kui Inglismaa maakaardilt leitud, siis ei aita see ometi kuidagi mõne Londoni
aadressi paikapanemisel. Loomulikult on siis vaja Londoni kaarti. Sarnaselt
kasutavad astronoomid mõne taevase objekti täpse asukoha määramisel lisaks
tähtkujude mastaabis kaartidele palju detailsemaid, suurendatud kaarte. Neil
on tavaliselt ka palju rohkem (ja nõrgemaid) tähti.
Meil on kõige lihtsamini kättesaadavaks tähekaardiks "Eesti Taevaatlas", kuid
sellest
piisab vaevalt binokli tarbeks. Varem välja antud kaartidest on päris head
Mihhailovi suur taevaatlas (tähed 8.5 tähesuuruseni) ja Petzvari atlased.
Neil, kel vähegi võimalik ning suurem huvi tähistaeva vastu, soovitan osta mõne
välismaise taevaatlase. Odavamatest
võiks näiteks tuua "Sky Atlas 2000.0", "Uranometria 2000" või hoopis
kolmeköiteline ja täpseim "Millennium Star Atlas". Viimane on
väga detailne ning sisaldab kõiki tähti kuni 11.5 tähesuuruseni. Loomulikult
on see atlas kallis - 250 dollarit! Eelnevad nimetatuist on hinnaklassis 30-60
dollarit.
Selliste atlaste kaardid võivad esmapilgul väga keerulised paista - arvutul
hulgal pisikesi täpikesi, mis tähistavad paljale silmale nähtamatuid tähti.
Kui pöörata tähelepanu vaid kõige heledamatele tähtedele, siis võib
märgata, et nad moodustavad neidsamu tähtkujusid või tähtkujude osi, mis
on toodud terve taeva kaardil või planisfääril. Heledamad tähed on atlastes
kujutatud suuremate ketastega :-) Paremates atlastes on heleduste ja
täheketaste vaheline seos võrdeline - kui mõõta mõne täheketta
läbimõõt, siis võib selle põhjal võrdlemisi täpselt teada saada tähe
tegeliku heleduse.
Oletame näiteks, et oled planisfäärilt või Tähetorni taevakaardilt leidnud
Orioni tähtkuju. Seesama tähtkuju on "Eesti Taevaatlases" leheküljel 11,
kuid hoopis detailsemalt. Veel detailsem pilt on Mihhailovi taevaatlases.
Suunad ja kaugused
Esmalt tuleb selgeks teha, milline kaardi serv vastab millisele ilmakaarele.
Kaartidel asub Ida vasaku ja Põhi ülemise kaardi serva suunas. See erineb
ilmakaarte tavapärasest esitusest maakaartidel. Põhjus on lihtne - me vaatame
taevasfääri seestpoolt! Kui vaadata maakaarti tagantpoolt (nn. Maa seest) nii,
et põhi asub üleval, siis asuks Narva (Ida-Eesti) Põltsamaast (Kesk-Eesti)
vasakul pool.
Et olla alati suundades kindel, tasub meeles pidada, et otsetõus kasvab ida
suunas ja kääne põhja poole. Kui otsetõusu tunnid on kaardil antud, on
suundadega kõik selge :-)
Järgmine samm on tutvumine kaardi skaalaga. Enne binokli või teleskoobi
vaateväljas olevate tähtede võrdlemist atlasega on vaatlejal tarvis teada,
kui suur osa kaardist on korraga nähtav. Skaala mitteteadmine põhjustab enamasti
suurt segadust. Lihtsaks skaala määramiseks sobivad Suure Vankri või
Kassiopeia tähtkuju (kui kasutada binoklit/otsijat) või Plejaadid (Taevasõel
Sõnni tähtkujus, kui kasutada teleskoopi). Proovi leida kaks tähte, mis mahuvad
täpselt vaatevälja, olles selle vastasservades. Siis saab kaardilt vaadata,
mitu kraadi on nende tähtede vaheline kaugus.
Kui kasutad teleskoopi, leia vaateväli esmalt samal viisil kõige väiksema
suurenduse jaoks. Vaateväli on sel juhul tihtipeale kaarekraadi ringis
(nimetissõrme laius, kui käsi välja sirutada!), suurematel suurendustel veel
pisem. Selline vaateväli on väga pisike ning sobiva tähepaari leidmisel
võib probleeme tekkida.
On olemas ka teine võimalus. Tuleb otsida mõni täht taevaekvaatori lähedal
(10 kraadi sees) - näiteks Orioni vöö tähed või Kotka pea (Altair) ning sättida
ta vaatevälja keskele. Seejärel lülitada teleskoobi kellamehhanism (kui see
üldse olemas on) välja ning mõõta, kui kaua kulub tähel aega vaatevälja
servani jõudmiseks. Saadud aeg sekundites jagatud 120-ga võrdub välja
läbimõõduga kraadides.
Kui vaatlusriista(de) vaateväli teada, on soovitav teha kaardi skaala põhjal,
vastavalt vaatevälja suurusele, vajaliku läbimõõduga traadist rõngas või
ring grafoprojektori kilele. Asetades nüüd sellise ringi kaardile, saab
täpselt teada, millised huvitava taevaosa tähed vaatlusriista liigutamisel
läbi vaatevälja rändavad. Algajad on alati üllatunud, kui pisike nende
teleskoobi vaateväli tegelikult on. Kirjeldatud abivahendeid tasub
kaartidega koos hoida - neid läheb vaatlustel alati vaja.
Nüüd peaks olema kõik vajalik olemas, et alustada esimest jahti huvitavatele
süvataeva objektidele.
Praktiline töö
|
Kaksikute tähtkuju kaart jutu juurde
|
Iga vaatlus peaks algama eelneva koduse planeerimisega. Kasutame kuivaks
trenniks Kaksikute tähtkuju. Kui tunned tähtkujusid, leiad kergelt
Kaksikute kaks heledat tähte, Kastori ja Polluxi. Nemad on selleks korraks
lähtekoht. "Eesti Taevaatlase" kaardil number 11 on Polluxist (beeta Gem) 2.5
cm allpool ja 1.5 cm paremal planetaarudu NGC 2392, mis on märgitud pisikese
ruuduga. See on meie esimeseks sihtmärgiks. Taevas paistab see planetaarudu
pisikese ümmarguse 8-nda tähesuurusega udulaiguna, mis on enamike
teleskoopide jaoks piisavalt hele. Kel pole omal taevakaarti käepärast, saavad
teejuhiks kasutada siintoodud pilti. Otsija vaateväljad on tähistatud mustade
ringidega, tekstis nimetatud tähed on nummerdatud. Tähtede värvid on enamvähem
sarnased tegelikega (võrdle alloleva fotoga!). Valged jooned märgivad tähtkuju
"figuuri" :-)
Järgmiseks sammuks on välja mõelda, kuidas see udu üles leida. Inglise
keeles on üldkasutataval meetodil tore nimi: Star-hopping. See tähendab
lihtsalt teleskoobi liigutamist mööda tähtedest moodustatud teed (tuntud
alguspunktist kuni tundmatu sihtmärgini)! Konks on selles, kuidas õigelt
teelt mitte eksida :-) Ehk võiks toodud ingliskeelse termini eestikeelne
vaste olla "täherännak"?
Hakkame peale:
- Nihuta otsija vaateväljale vastavat rõngast kaardil nii, et tema keskel asuks
Pollux. Rõnga sees on mitmed nõrgemad tähed, samamoodi paistavad nad ka
läbi otsija vaadates. Olgu näites otsija vaateväli 5 kaarekraadi. Kõige
heledam neist on tõenäoliselt Sigma Gemini (edaspidi Gem), mis asub Polluxist
pisut põhjapool
(Kastori suunas). Edelasuunas (kaardil all paremal!), vaatevälja serva lähedal
paistab täht Üpsilon Gem. Pollux, Sigma Gem ja Üpsilon Gem moodustavad pika
täisnurkse kolmnurga, mille täisnurkse tipu kohal on Pollux. See kolmnurk
on Üpsilon Gem asukoha meeldejätmiseks otsija vaateväljas, kus teda ei
tähista ükski nimetus!
- Säti nüüd Üpsilon Gem ringi keskele - see on samaväärne teleskoobi
liigutamisega vaatlusel.
Vaatevälja läänepoolsest servast, keskpunktist pisut kõrgemal, siseneb kaks
paari heledamaid tähti, mis moodustavad hõlpsalt meeldejääva kujundi.
Kõige heledam neist on Ioota Gem, säti nüüd tema rõnga keskele.
- Nüüd jääb vaatevälja lõunapoolsest servast pisut välja täht 57 Gem (seda ei
ole Taevaatlases kuidagi tähistatud, kuid ta on ainuke lähim täht Iootast
allpool). Tsentreeri vaateväljas nüüd 57 Gem. Nihutades teleskoopi veel
veidi lõuna poole, satub kohe vaatevälja hele Wasat (Delta Gem), tsentreeri
järgmiseks tema.
- Wasat moodustab koos kahe tähega (56 ja 63 Gem) võrdhaarse kolmnurga.
56 Gem on väga punane täht ja asub Wasatist lõunasuunas, 63 Gem aga ligi
idasuunas. 63 Gem kõrval, pisut Wasati pool, on veidi nõrgem täheke.
Nüüd oleme oma sihtmärgist, NGC 2392-st vaid ühe kraadi kaugusel!
|
Pilt Kaksikute tähtkujust, näha on praktiliselt kõik tähed, mis ülaltoodud teejuhil. (Foto: Tõnis Eenmäe)
|
- 61 Gem, 63 Gem ja NGC 2392 moodustavad nürinurkse kolmnurga, mille
nürinurkse nurga
tipuks on planetaarudu. Viimase kolmnurga kuju lubab teleskoobi suunata õigesse
punkti isegi siis, kui planetaarudu on nähtamatu (ja seda ta otsijas
tõenäoliselt on!). Detailsematel kaartidel on udust kagusuunas nõrkade tähtede
paar, mis annavad täpse asukoha määramisel veelgi kindlust juurde - neid
ühendav sirge on suunatud NGC2392 poole.
Teleskoobile väikseimat suurendust andev okulaar külge, viimased asukoha
täpsustused ja Voila!, sihtmärk ongi leitud. Seejärel võib
ettevaatlikult (et mitte teleskoopi paigast nihutada) üle minna suurematele
suurendustele, mis peaksid planetaarudu näitama pisikese kettakesena.
Kaardilt taevasse: tea suundi!
Kui sellist tähelt tähele rändamist reaalselt öösel teha, peaks NGC 2392
kohe silma torkama - väike, nõrk, ümmargune ja hallikasrohelist värvi helendus,
mis tähtedest hoopis erineva väljanägemisega. Täpselt planetaarudu keskel on
võimalik suurema suurendusega märgata nõrka tähekest. Polegi nii kehv auhind
väikese vaevanägemise peale :-)
Eriti algajatel kipub õigel teel püsimisega sageli raskusi olema. Sageli
mõeldakse kärsitusega: "Polluxist umbes nii palju sinnapoole." Kuid enamus
süvataeva objekte on palju nõrgemad kui kõige nõrgemad tähed taevakaardil ning
huvipakkuv objekt jääb leidamata. Kui tegu ei ole just õnneliku juhusega, et
teleskoop satub vaatama täpselt õiges suunas. Ainus kindel meetod edukaks
täherännuks on täpne asukoha teadmine. Kui arvad, et oled teelt eksinud, proovi
kannatlikult otsast peale. Kogemuste tekkides muutub orienteerumine märksa
kiiremaks ja kindlamaks.
Kõige suuremaks kariks on tavaliselt asukoha kaardilt taevasse kandmisel õigete
suundade hoidmine. Meenutame, et taevapoolus pole mitte peakohal vaid
Põhjanaela suunas, hoolimata sellest, kui kummalises suunas võib poolus
okulaarist vaadates paista. Et leida põhjasuunda okulaaris, tuleks teleskoopi
pisut nihutada Põhjanaela poole. Uued tähed sisenevad siis vaatevälja just
põhja poolt. Nüüd tuleb keerata kaarti niipalju, et kaardi põhjasuund langeks
kokku põhjasuunaga okulaaris. Selline teleskoobi põhjasuunas nügimine muutub
nii rutiinseks tegevuseks, et mõne aja pärast ei pane seda enam tähelegi :-)
Kui kasutataval vaatlusriistal on ekvatoriaalne monteering, siis käändeteljes
teleskoobi liigutamine ongi põhja-lõuna sihiline. Kaval on pöörata otsija
okulaaris asuv niitristi üks haru põhja-lõuna suunaliseks - siis on alati selge,
milline suund on milline.
Põhjasuund on nüüd paigas. Ida ja läänesuunaga on natukene keerulisem lugu,
see sõltub teleskoobist. Ida on 90 kraadi põhjast vastu kellaosuti liikumise
suunda, seda küll vaid siis, kui kasutatakse nn. "õige" väljaga teleskoopi. Kui vaadates mõnda kaugemat puud, paistab too tagurpidi ja vasak ning parem pool
on samuti vahetuses. Et tekkivat kujutist näha samamoodi, nagu palja silmaga,
tuleks läbi teleskoobi vaadata pea alaspidi! Tähistaeva vaatlemisel see ei sega,
kuna võrdluseks olevat kaarti saab alati keerata 180 kraadi :-)
Sellist pilti tekitavate teleskoopide näiteks on Newtoni tüüpi peegelteleskoop,
(sellel on paarisarv peegeldusi - 2) ja refraktorid, millel pole
diagonaalpeeglit/prismat (ehk 0 peegeldust).
Kui teleskoop tekitab peegelpildi, siis asub idasuund 90 kraadi põhjasuunast
kellaosuti liikumise suunas. Peegelpilt tekib igas optilises süsteemis, kus
toimub paaritu arv peegeldusi. Vahetuses ida-läänesuunaga kujutist on tavalise
tähekaardi abil väga raske võrrelda, sellist kujutist ei saa ka "õigeks" teha,
ükskõik mispidi teda vaadata. Tavaliselt tekib peegelkujutis
refraktorites või Schmidt-Cassegrain tüüpi teleskoopides diagonaalpeegli
kasutamisega. Õige pildi saamiseks piisab diagonaalpeegli eemaldamisest ja
okulaari asetamisest okulaaripesasse. Eriti oluline on sellise muudatuse
tegemine otsija juures, kui see peaks olema diagonaaliga.
Alternatiiviks on kaardist peegelpildis koopia tegemine, kas siis pildistamise
teel või skanneerides, arvutis vasakut-paremat külge vahetades ning välja
printides. Koopiamasinaga saab pööratud kaardi lihtsalt: koopia tuleb teha
kile peale. Kui nüüd kile ümber pöörata ja paberi külge kleepida, ongi pööratud
kaart olemas.
Kaardi lugemisel võib ka peeglit kasutada - asetada peegel servaga
piki põhja-lõuna suunda ja kaarti vaadata peeglist.
Mõnd tüüpi teleskoopidega on seniidi suunas vaatamine hirmus ebamugav,
seepärast ei saa diagonaalpeeglist alati loobuda. Tehakse ka diagonaale, milles
kujutist pöörab Amici prisma. Selles prismas toimub kaks peegeldust ning silma
jõuab õige kujutis.
Loomulikult võib kasutada ka arvuti poolt genereeritud kaarte. Sageli on see
ainus võimalus saada piisavalt detailset või küllalt nõrkade tähtedega teejuhti.
Peegelkaarti on arvutiga võimalik äärmiselt lihtsalt meisterdada.
Paremad programmid on enamasti küll tasulised, kuid mitmetest on olemas
aeguvad prooviversioonid: näiteks SkyMap.
Sellises versioonis ei saa kasutada kõiki võimalusi ning tähtede arv on piiratud
näiteks 9-nda tähesuurusega. Samas piisab sellisest kaardist pisemate
teleskoopide (kuni 20 cm?) jaoks küll ja küll. Päris tasuta tarkvarast oskan
soovitada XEphem nimelist
programmi, mis töötab erinevate Unixite graafilises keskkonnas. Loomulikult on
olemas ka Linuxi versioon. XEphemi võimalusi piirab vaid internetiühenduse
kiirus ja tähekataloogide hulk.
Täherännul tuleks alati mõelda põhja, lõuna, ida ja läänesuunast. Kindlasti
mitte ülal, all, paremal või vasakul, kuna nii eksib taevastel avarustel
harilikult väga kiiresti. Kogenud vaatlejad hakkavad harilikult kaardi
lugemise ja teleskoopi piilumise vahel mõttes kordama: "Sellest heledast tähest
pool vaatevälja lõunas on tuulelohe kuju.. sellest kahe kolmandiku otsija
vaatevälja võrra idas pisike täisnurkne kolmnurk ning poole vaatevälja kaugusel
kagus on kolm paralleelset tähepaari..." Kolmnurgad on täherännakute
teetähistest kõige lihtsamad ja neid on võimalik palju koostada..
Häid seiklusi!
|