Vaatlused ei piirdu astronoomias juba aastakümneid vaid silmaga nähtava ehk optilise lainealaga. Siiski on kujutise teravus (lahutusvõime , eristus) teistes kiirgustes olnud reeglina väiksem. Viimastel aastatel on edukalt arenenud röntgenvaatlused. Röntgenkiirgus atmosfäärist läbi ei pääse ning seepärast tuleb röntgentaevast vaadelda kas satelliitidelt või vähemalt kõrgele lennutatud õhupalli-sondidelt.

Kuigi juba 1960. aastate algusest on õhupallidelt tehtud röntgenvaatlusi, on alles 1991. aastal üles lennutatud satelliitobservatoorium ROSAT andnud astronoomidel kogu taeva ülevaate röntgenkiirguses, mis sisaldab vahemalt 150 tuhat röntgen-objekti. Möödunud aastal orbiidile lennutatud röntgen-teleskoop CHANDRA ei tee küll üle kogu taeva ulatuvat ülevaadet kuid on hulga tundlikuma ja teravama röntgen-silmaga kui tema eeljkaijad. CHANDRA on andnud uurijatele hulga häid pilte röntgenobjektidest. Viimane nendest on aga tähelepanuvaarne ka rekordilis kauguse poolest. CHANDRA on vaadelnud väga kauget galaktikaparve raadioallika 3C294 ümber (pildil). Röntgenallikad on sellel pildil vastavusse seatud silmaga nähtavale valgusele, kus punasemad allikad on pehmemas ja sinisemad on kalgimas röntgenkiirsuses. See röntgenparv on Universumis meist ligi 10 miljardi valgusaasta kaugusel ja et me näeme teda ajast, mil Universumi vanus oli vaid viiendik praegusest. Sellise röntgenparve olemasolu annab sõltumatult optilisest vaatlustest tunnistust, et juba nii noores Universumis olid galaktikad kuhjunud parvedesse ja kiirgasid neis sisalduva ülikuuma gaasi (temperatuuriga 10 miljonit kraadi) tõttu röntgenlainealas. Universumi struktuuri teke on nihutatud jarjekordselt varasemasse aega, kui seda olid ette kujutanud kosmoloogid.