Aastat 2005 võiks ehk nimetada planeedi-aastaks. Seda nii Päikesesüsteemi kui ka teistele tähtedele kuuluvate planeetide mõttes (kasutatakse mõisteid eksoplaneet ja võõrplaneet). Süva-Universumi vaatlustest selgus aga uusi asjaolusid mustade aukude tekke kohta.

ESIMENE ÕIGE VÕÕRPLANEET

Aasta alul mõõdeti esmakordselt võõrplaneedi kiirgust. See õnnestus NASA Goddardi Kosmoselendude Keskuse ja Arizona ülikooli teadlastel. Kuigi viimase kümne aastaga on avastatud umbes 150 päikesesüsteemivälist planeeti, on need registreeritud kaudselt -- kas siis kodutähe orbiidi muutuse või tähe valguskiirguse muutumise järgi, kui planeet selle eest möödub. Nüüd on NASA Spitzeri inrapunase taevateleskoobi abi nähtud 140 valgusaasta kauguse planeedi infrapunast kiirgust. Täht asub Pegasuse tähtkujus ja selle ümber tiirlev planeet on Jupiterist umbes viis korda massiivsem. Planeedi pinna temperatuur arvatakse olevat 700 kraadi.

ESMAKORDSELT ON AVASTATUD MAA-SARNANE EKSOPLANEET

Täheteadus on astunud veel olulise sammu maavälise elu otsingul. 13. juunil 2005 tegi USA uurijate meeskond pressiteate, et lähedase tähe Gliese 876 (M tüüpi kääbustäht Veevalaja tähtkujus, kaugus ligi 15 valgusaastat) juures on avastatud planeet, mis on seni võõrplaneetidest kõige sarnasem Maale. Planeet on ligi 7,5 kordse Maa massiga ja kahekordse Maa läbimõõduga ning arvatavasti tahke pinnaga. Planeedi aasta on ülilühike, vaid kahe Maa ööpäevaga teeb ta tiiru ümber oma ematähe. Tähel on ka kaks hiidkaaslast.

Kuigi ammusele küsimusele selliste planeetide olemasolust on nüüd vastus olemas, ei saa avastatud planeedil meile tuttavat elu olla, sest tema pinnal on temperatuur 200-400 kraadi C.

MUSTA AUGU SÜND

Astronoomid registreerisid 2.2 miljardi aasta taguse plahvatuse nii kosmoses kui maa peal asuvate teleskoopidega. Esimesena registreeris selle sündmuse lühiajalise gamma-sähvatusena orbitaalteleskoop Swift, mis ongi selliste sähvatuste avastamiseks NASA poolt üles lennutatud. Kohe seejärel (ja kiirus on siin oluline) jälgiti ka sähvatusega kaasnenud optilist sähvatust. See must auk sündis arvatavasti kahe neutrontähe liitumisel, väitis Neil Gehrels'i poolt juhitav NASA teadlaste grupp.

Röntgenteleskoobi Chandra vaatlustest täheparves Westerlund 1 selgus aga mingis mõttes vastupidiseid asjaolusid musta augu tekke kohta. Täheparvedes on tähed tekkinud üheaegselt ja seega sama vanad, ning ka sama koostisega keskkonnas. Nende evolutsioon sõltub vaid nende massist. Heledaimate normaalsete tähtede massi ja vanuse mõõtmisest ning ühe neutrontähe vaatlustest selles parves selgus, et mustad augud sünnivad tähtedest, mille mass on vähemalt 40 Päikese massi. See on palju suurem massi alampiir kui varem arvati. Seega peaks mustad augud sündima harvem ja neutrontähed sagedamini. Sellel järeldusel on olulised tagajärjed kogu tähtedevahelise keskkonna evolutsioonile ja uute tähtede tekkele, sest neutrontähe tekkel paisatakse metallirikast täheainet keskkonda palju enam kui musta augu tekkel.

KÜMNES PLANEET LÕPUKS LEITUD?

29. juulil teatasid USA astronoomid Brown, Trujillo ja Rabinowitz objektist 2003 UB313, mis asub Päikesest 97 AU kaugusel. Esimene vaatlus tehti juba oktoobris 2003, kuid nüüd selgus, et tegemist on ümber Päikese tiirleva kehaga, üheks tiiruks kulub 560 aastat. Pluuto läbimõõt on 2300 km, uuel kehal võib see olla isegi üle 3000 km. Sellisena on ta suurim Päikesesüsteemist leitud taevakeha pärast Neptuuni avastamist 1846. aastal. Päikesesüsteemis on neli Maa-tüüpi planeeti ja neli Jupiteri-tüüpi hiidplaneeti. Pluuto ja avastatud taevakeha ei sobi kummagi tüübi alla. Üldsust huvitas, kas uus taevakeha nimetatakse planeediks või tuleks see au ka Pluutolt ära võtta. Väikeplaneediks ehk asteroidiks sobivad mõlemad.

Allikad: Teadusteave; New Scientist; Nature; http://www.gps.caltech.edu/~mbrown; http://www.space.com/scienceastronomy