12. detsembri õhtust alates tuleks meteoorivaatlejail jälle õue minna. Saabumas on geminiidide meteoorivoolu maksimum.

Geminiidid, tänapäeval vaadeldavatest meteoorivooludest üks rikkamaid, on mitmes suhtes erandlik.

Esiteks: kui teised tuntud voolud (perseiidid, leoniidid) on teada juba sajandeid, siis esimesed teated geminiididest on pärit alles 1862. aastast. Tol ajal oli tegu üsna nõrga vooluga, kus tunniarvuks rehkendati 20 - 30 meteoori. Pealegi olid meteoorid üsna tuhmid, igatahes võrreldamatult kehvemad perseiididest.

Mida edasi, seda tihedamaks muutusid detsembrikuised tähesajud. 1990-tel aastatel jõudis tunniarv sajani, ületades selgelt perseiide. 1998. aastal, kui polnud segavat kuuvalgust, saadi tunniarvuks juba 140. Ka möödunud aastal oli lendtähti sel detsembriööl üsna arvukalt.

Teiseks: kui ülejäänud vooludel on ammust ajast teada nende emakomeet, siis geminiidide oma otsiti üle 100 aasta. Ja kui lõpuks 1983. aastal see leiti, tuli välja, et meteooridega sama orbiiti mööda liigub hoopiski asteroid. Phaetoniks nimetatud pisiplaneet tiirleb ümber Päikese piklikku orbiiti mööda, tehes täistiiru 1.4 aastaga. Ja ehkki oma tee Päikesele lähimas punktis on tema kaugus selle pinnast vaid 21 miljonit kilomeetrit (Hale-Bopp'i komeedil 140 miljonit km!), ei teki temale kunagi vähimatki saba. Nii et igati korralik asteroid.

Kolmandaks: geminiidide voolu meteoroidid (nii kutsutakse neid terakesi enne Maa atmosfääri sisenemist) on ligi kümme korda tihedamad kui näiteks pesreiidide või leoniidide voolu meteoroidid. Lennukõrguse ja pidurdustee pikkuse järgi rehkendades saadakse nende tiheduseks 2 - 2.5 grammi kuupsentimeetri kohta (umbes maapealsete kivimite tihedus) perseiidide 0.3 grammi (lumepalli tihedus) vastu.

Nii et meteooride, komeetide ja asteroidide uurijatele on Phaeton ja geminiidid paras pähkel. Muidugi on olemas teooria sellegi haruldase nähtuse kohta, isegi mitmeid teooriaid.

Phaeton, mis 1997.a. möödus Maast vaid 40 miljoni kilomeetri kauguselt, on arvatud Maad ohustavate asteroidide hulka. Päikesest kaugeimas punktis liigub ta parajasti asteroidide vöö kõige tihedamas osas, kus põrked ja gravitatsioonilised mõjustused on kerged tulema. Kui midagi sellist peaks juhtuma, muutub selle taevakeha orbiit tunduvalt ja on olemas võimalus, et ta mõnel oma järgmistest tiirudest Maaga kokku põrkab. Muidugi on sellise juhtumi tõenäosus kaduvväike, aga ettevaatlik tasub sellegi poolest olla.Päikesest lähedalt möödudes satub ta aga tugevasse kuumusesse, millele lisandub ka kiiresti muutuv gravitatsiooniväli. Pole ime, kui planeedikese mõni tükike siis lahti rebeneb ja pulbriks muutub. Võib-olla just nii ongi tekkinud geminiidid.Aga võib-olla tekkisid nad hoopis põrkamisel mõne asteroidi või komeediga?

Igal juhul liigub piki Phaetoni orbiiti tohutu hulk liivaterakesi. Kui tunniarvu pidev suurenemine välja arvata, on vool üsnagi stabiilne. See näitab, et meteoroidid jagunevad piki orbiiti ühtlaselt. Kui lisada, et vähim kaugus Maa ja Phaetoni-geminiidide orbiitide vahel on tervelt 32 miljonit kilomeetrit, peab vool olema ka suure läbimõõduga. Ning kui siia lisada suhteliselt suur tihedus, siis... kust on võetud selline ülisuur hulk hajusat ainet?

Hetk, kus oma orbiidil liikuv Maa jõuab kõige lähemale Phaetoni orbiidile, saabub 13. detsembri õhtul kell 19 meie aja järgi. Siis peaks teoreetiliselt olema ka voolu maksimum. Radiant (punkt, kust tulevad meteoorid) asub Kaksikute tähtkujus Kastori lähedal. Kastor tõuseb kelle viie paiku õhtul, Päikese loojumisest on siis juba ligi kaks tundi möödas ja siis võiksid ilmuda ka esimesed meteoorid. Tund aega hiljem tõuseb Kuu (asub samuti Kaksikutes, õnneks mõnevõrra "allpool") ja veel tunni pärast saabub voolu maksimum.

Kui öö tõesti selge juhtub olema, siis parim aeg meteoore vaadelda saabub ikkagi pärast keskööd. Kaksikud kulmineruvad kell üks öösel ja teadupärast on hommikupoole ööd meteoore alati rohkem.

Kui perseiide iseloomustab suur heledus ja leoniide suhteliselt aeglane liikumine, siis geminiidide omapäraks on lisaks aeglusele (meteoroidi kiirus 35 km/s) ka pikad jäljed. See on otsene järeldus suurest tihedusest: suur mass ning väike ristlõige teevad lennu pikemaks. Mullu, kui ainsaks vaatlust segavaks asjaoluks oli tihe udu, ulatus ühe heleda (hindasime -3 tähesuurust) jälg üle terve taeva (panime pikkuseks 150 kraadi).Veel räägitakse, et need jäljed on kollaka värvusega.

Et geminiidide maksimum on suhteliselt laugjas, võib üsna palju meteoore näha ka maksimumile eelnevatel ja sellele järgnevatel öödel. Tänavuse kuuvalgusega on kahjuks nii tähed kui meteoorid näha alates teisest-kolmandast tähesuurusest, ja nii ennustatakse reaalseks tunniarvuks vaid viiendik eeldatavast, seega mitte üle 15 -20 meteoori.

NASA Marshalli kosmosekeskuse teadlased panid käima radarsüsteemi, et jälgida geminiide. Ehkki voolu maksimumi pole oodata enne 13. detsembrit, on Maa atmosfääri tunginud juba hulgaliselt meteoroide.
Kui teie arvutisüsteem ja võrgukiirus lubavad, saate metoorijälgedelt peegelduvat raadiokaja kuulata omaajas aadressil http://www.spaceweather.com. Tuleb ainult arvestada, et nende (Alabama) omaajas ööle vastab meil päev.