Supernoovad on tuttavad igaühele, vähemalt sõnana. Astronoomid on arvanud, et nad tunnevad neid plahvatavaid ja vahel ka taevas heledalt süttivaid tähti üsna hästi. Neid eristatakse mitut tüüpi, peamiselt SN I ja SN II. Täht jõuab oma "elu surmaeelsesse agooniasse" ehk kukub pärast tuumakütuse ammendumist kokku. SN II puhul plahvatab massiivne täht, SN Ia puhul aga väiksem täht, mis aine juurdevoolu tulemusena ületab kriitilise massi piiri. Täht heidab tormiliselt ära oma välise kesta, jättes keskosast järele neutrontähe või musta augu.

Aga nagu selgus hiljuti supernoova SN1987A vaalustest, pole selle keskosas mitte midagi näha. Nimetatud supernoova on kõige viimane (1987.a.) meie lähedal süttinutest (Suures Magalhaesi pilves, meie naabertähesüsteemis) ja seega ka kõige paremini uuritud supernoova. Mida aga pole, on keskel asuv jäänuk, must auk või neutrontäht. Samas on Tycho Brahe supernoova (1572.a) keskel näha neutrontäht, mis avaldub pulsarina. Supernoova SN 1970G näib aga just üle minevat supernoova jäänuki etappi. Arvatakse, et jäänukit pole kohe pärast plahvatust näha suure koguse tolmu tõttu, mis varjab kogu kiirguse.

Ka osa gammakiirguse sähvatustest on vististi supernoovad, aga see vajab veel kinnitust. Niisiis on supernoovad ikka veel täis üllatusi.

SN 1987A Suures Magalhaesi Pilves

SN 1970G

Tycho Brahe SN 1572 a. : raadioallikas Cas A. Esitatud on segapilt erineva lainepikkusega kiirgusest: röntgen, optiline, infrapunane Infrapunane pilt on saadud Spitzeri Kosmoseteleskoobiga. Hele väline rõngas on nn valguskaja.

Allikas: www.universetoday.com