I.

Aasta 2004 oli astronoomiliste sündmuste poolest hea keskmine. Kui otsida ühte tunnussõna, siis seda on raske leida, pigem oleks see Marsi, Titaani, Sedna ja Veenuse aasta. Kindlasti on tõusmas huvi eksoplaneetide (päikesesüsteemiväliste planeetide) vastu, mida on avastatud juba üle 130 -ne. Suure panuse annab sellesse möödunud aastal vaatlusi alustanud infrapunane kosmoseteleskoop Spitzer. Huvi on tingitud lootusest leida neil planeetidel ka mõistusega elu.

Kõige enam vaidlusi ja tähelepanu tekitanud avastus oli Sedna - suurim ja kaugeim päikesesüsteemi seni tuntud väikeplaneet (kaugus 900 a.ü., läbimõõt ligi 1800 km). Amtlik teade Sedna kohta anti 15. märtsil 2004 kuigi avastus ise toimus juba novembris 2003. Nime on Sedna saanud eskimode merejumalanna järgi. Sednal elu kindlasti ei ole.

Aasta algupoolde jaanuarisse jäid Marsi-kulgurite Spirit ja Opportunity laskumine Marsi pinnale ja nende poolt antud uurimisteave ja pildid Marsist. Oluliseks avastuseks tuleb pidada vee kunagist olemasolu Marsil, millele varem vihjasid kuivanud jõesängide ja mitmete mineraalide leidmine, aasta lõpul aga kindel tõestus ainult vees tekkiva kivimi - goethiit - avastamine. Seega vesi on Marsil varem olnud. Kas ka elu?

Kosmosejaam Cassini jõudis 1. juulil Saturni juurde, edaspidi uuritakse Titaani, 25. detsembril eraldub jaamast ja 14.jaan. 2005 laskub maandur Titaani pinnale. Kas Saturni kaaslasel Titaanil, mis on ainuke atmosfaariga kaaslane paikesesusteemis, võiks leida tingimusi mingit sorti eluks? Vaevalt.

8. juunil toimus haruldane sündmus - Veenuse üleminek Päikesest, mis esineb paarikaupa 128 aasta tagant. Sellel on rohkem ajalooline hõng, sest kunagi avastati üleemineku vaatlustest Veenuse atmosfäär ja määrati astronoomilise ühiku pikkus. Veenusel, kuigi atmosfääriga, elu leida ei loodeta. Seal on liiga kuum.

II.

Üha rohkem teevad tõsises astronoomias ilma harrastusastronoomid. Seda eelkõige tänu kättesaadavale vaatlustehnikale. Möödunud aastal jäi meelde see, et amatöörid avastasid üsna heleda gaasudu - McNeil'i udu Orioni lähistel, mis oli pärisastronoomidel kahe silma vahele jäänud. Samuti õnnestus neil vaadelda eksoplaneedi üleminekut oma ematähe kettast ja mõõta tähe heleduse muutust. Ja muidugi on harrastajate pärusmaa komeetide ja muude päikesesüsteemi väikekehade vaatlemine.

Järjekordse rekordiga sai aastal 2004 (avaldati 16.märtsil) hakkama Hubble'i satelliit-teleskoop, mis uue kaameraga ACS (Advanced Camera for Survey) tegi miljoni sekundi säritusega ülisügava ülesvõtte Universumist (Hubble Ultra Deep Field, HUDF). Sellel pildil on ülikaugeid js -nõrku galaktikaid punanihkega 7 ja tähesuurusega 30.7.