Kvadratuur -- välisplaneedi ja Päikese asend, mille puhul nendevaheline nurk on Maalt vaadatuna 90° (H. Eelsalu. Astronoomialeksikon)

Ja mis siis? -- Aga seda, et nüüd on nad hästi vaadeldavad. Kui Päike kella poole viie paiku loojub, on temast 90° ida pool asuvad planeedid parasjagu kulminatsioonis, st. lõunakaares. Nii pole meil vaja oodata südaööni, vaid võime kohe vaatlusega peale hakata.

Ja peale selle on just kvadratuur parim aeg välisplaneetide uurimiseks. Nagu Kuu-vaatlustest teada, on pinnadetailid -- mäed, kraatrid ja lõhed Kuul näha varjujoone (terminaatori) lähedal. Kui Kuu on täisfaasis, paistab ta meile "alla päikest", mistõttu mägede varjud on pea olematud ning näha ainult väikesed erinevused pinna heleduses. Sama on välisplaneetidega: vastasseisus on nende peal vähe näha, aga päris Maa ja Päikese vahele, kus varjud pikad, ei saa nad üldse tulla. Jääb vaid kvadratuur...

Esimesena oli kvadratuuris Saturn, see juhtus 17. jaanuaril. Mida Saturni kvadratuur vaatlejale annab? Mägesid seal näha pole, kraatreid ammugi mitte, kuid pilvevöödid planeedi pinnal on nurga all langeva valguse korral kontrastsemad. Ja veel -- detail, mida vaid kvadratuuri korral näha saab, on planeedi vari teda ümbritseval rõngal. Praegu on see vari -- rõnga näiv katkemine planeedist paremal -- hästi näha juba väikese suurenduse korral.

Jupiter jõuab kvadratuuri 31. jaanuaril. Sel puhul korraldab peajumal meile tõelise show.

Nagu teada, on kõige lihtsam ülesanne väikeste teleskoopide jaoks planeedi heledate kaaslaste liikumise vaatlemine. Need neli kuud -- Io, Europa, Ganymedes ja Callisto -- teevad tiiru ümber Jupiteri vastavalt kahe, kolme ja poole, kuue ning 17 päevaga. Ja iga tiiru ajal käivad nad läbi nii Jupiteri eest kui tagant. Kui kaaslane on eespool, näeme tema enda või tema varju liikumist Jupiteri kettal. Kui tagapool, kaob kaaslane aeg-ajalt kas planeedi taha või selle varju sisse. Viimane on eriti efektne, kuna varju minev kaaslane lihtsalt kaob paariks tunniks taevast.

Ja nüüd 31. jaanuari etendus.

Muidugi, kaugemate kaaslaste varjuminekud on veelgi ilusamad. Kahjuks pole nad jaanuaris meie poolkeral vaadeldavad. Callistoga on lood eriti halvad, kuna tema ei satu üldse Jupiteri varju. Praegu on nimelt see aeg, kus Jupiter on ekliptika, s.o. Maa orbiidi tasandist kõige kaugemal. Ja ehkki vaatenurk kaaslaste orbiitidele on vaid pisut üle ühe kraadi, piisab sellest, et planeedist miljoni kilomeetri kaugusel liikuv kaaslane põhjapooluse kohalt üle lipsaks. Vaatlejad võivad kontrollida: 24. jaanuaril on kaaslane meie ja Jupiteri vahel ning paistab taevas sellest madalamal olevat (teleskoobis kõrgemal).

Sama käib Saturni kohta. See planeet on koguni 2.5 kraadi ekliptikast allpool. Kuna aga nii Saturni telg kui kaaslaste orbiidid on selle tasandi suhtes nurga all, pole praegusel ajal nagunii varjutused võimalikud. (Aga millal on?) Üks hea asi on siiski: et me vaatame planeedi poole "alt" (st. lõunasuunast), ketas aga asub "ülal", st. põhja pool Saturni, võime just nuud näha rõnga varju planeedi pinnal.

Proovige vaadelda. Aga kui ilmad pilves, katsuge see jutt üles joonistada. Seegi huvitav harjutus...