Aeg-ajalt oleme "Vaatlejas" avaldanud teateid galaktikate ja kvasarite kaugusrekorditest. Hiljuti teatasid kaks vaatlejate meeskonda (NASA ja ESO) uutest, hüppeliselt kasvanud rekordpunanihetest üle 10.

Kosmoloogiline punanihe galaktikate spektrites võimaldab määrata nende galaktikate kaugust ja seega ka mitmeid teisi suurusi, mis on hädavajalikud kosmoloogias. Järjekordsed kaugusrekordid saavutati massiivsete galaktikaparvede gravitatsiooniläätse effekti kasutades. Gravitatsiooniläätsena toimiv galaktikaparv võimendab tema taga tunduvalt kaugemal asuvate galaktikate heledust ja seeläbi muutuvad ülikauged galaktikad, mis tavalisel vaatlemisel on seetõttu nähtamatud, nähtavaks, ehkki moonutatud kujul. Seejärel suurte maapealsete teleskoopidega spektreid vaadeldes saab määrata galaktikate punanihet. Sellisel viisil avastati 16. veebruaril ja 2.märtsil k.a. kaks galaktikat väga varasest Universumist parvede Abell 2218 ja Abell 1835 taga, kaugustel vastavalt 13 ja 13.23 miljardit valgusaastat. Ameeriklaste rekord sai vaid paar nädalat püsida kui prantsuse ja shveitsi teadlased teatasid veelgi kaugemast galaktikast. Avastused tehti Kecki 10 meetrise teleskoobiga Havai saarel ja ESO VLT teleskoobiga Tshiilis. Enne neid spektraalvaatlusi saadi galaktikate kujutised Hubble'i ja Kanada-Prantsuse-Havai teleskoopidega.

Rekordilised punanihked pole huvitavad vaid iseenesest, vaid kinnitavad aastavanust reliktkiirguse vaatlusest satelliidilt WMAP saadud tulemust, et Universumi kompaktsed objektid - tähed ja galaktikad - on tekkinud oluliselt varem kui arvati veel mõni aasta tagasi. WMAP vaatlused on andnud ka seni täpseima Universumi vanuse hinnagu - 13.7 miljardit aastat - seega vaid veidi rohkem kui rekordgalaktikate vanus.

Galaktikaparved A2218 (vasakul) ja A1835 koos läätse-effektist moonutatud kaarekujuliste tagafooni galaktikatega. Rekordgalaktikad on väga nõrgad ja neil piltidel näha vaevu (parempoolsel joonisel rõnga sees).