Väidetakse, et kui tahame teada tulevikku, siis tuleb meil Ameerika poole vaadata. Ulmes kehtib see vist enam, kui mõnel teisel alal. Ulme kui zhanr sündis ja sai tuule tiibadesse siiski Ameerikas ja ehkki tugevaid ulmekoolkondi on tekkinud mitmel pool maailmas, pole Ameerika ulme prioriteeti ja juhtpositsiooni neist keegi kõigutada suutnud. Ei tahakski halba sõna Ameerika ja ameeriklaste kohta öelda, kuigi ühe hiljutise kogemuse järel on see soov üsnagi tugev. Aga räägiks parem kogemusest endast...

Juulikuu alguses sattusin ajakirja «Locus» wõrguleheküljelt lugema, et on ilmunud George R. R. Martini ja Lisa Tuttle’i ühisromaani «Windhaven» (1981) kordustrükk. Siililegi selge, et George R. R. Martini mammutsaaga «A Song of Ice and Fire» tormilise edu tuules püütakse ringlusse tagasi tuua ka kirjaniku varasemad raamatud. Kiiduväärt püüe, sest George R. R. Martin on suurepärane kirjanik, kes on oma novaatorliku panuse andnud kõikvõimalikesse ulme alaliikidesse. Ka on Martin sedasorti kirjanik, kes teeb hea töö ka kõige rangemates kommertsraamides -- suurepäraseks näiteks oleks siinkohal antoloogiasari «Wild Cards», mis ületab oma seostatuse ja nutikuse astmelt mäekõrguselt tavapärast ühismaailmade alast toodangut, et nende raamatute puhul hakati kasutama suisa terminit põimikromaanid (braided novels). «Windhaven» on varase Martini ja Tuttle’i loomingus kõige rohkem fantasy, olles midagi Anne McCaffrey loodud Perni lohelugude laadi. Tegelikult on «Windhaven» siiski stiilipuhas SF -- tänapäeval lihtsalt ollakse harjunud, et romantilised ulmelood, kus on klanniühiskond, kus bardid laulavad, kus inimesed lendavad... tänapäeval ollakse harjunud seda kõike fantasyks pidama.

Kohutavaks kogemuseks oli aga wõrgupoe Amazon klientide arvustused... ma ei räägi siin sellest, et kas kiideti või laideti... räägiks hoopis suundumusest. Nii mõnegi kunde arvates oli raamat, mis kirjutamislaadilt erines hetkel ülimenukast mammutsaagast, totaalne ebaõnnestumine ja autori häbi. Üks fänn suisa hüüatas, et seda raamatut ei kirjutanud Martin. Teine fänn hädaldas, et raamatus on lüngad... et autorid jätavad tegevuses pikki ajavahemikke vahele. Püha müristus, mõtlesin ma kõike seda lugedes, kas tõesti peab raamat kirjeldama iga hetke ja mõtet kangelase elust, et kas selline mammutlik segu vojerismist ja eskapismist ongi ulmekirjanduse tulevik? Ajuti tundub küll, sest traditsiooniline triloogia (üksikromaanidest rääkimata) näib välja surevat... keskeltläbi kipuvad uuemad sarjad juba viie- kuni kümneköitelised olema. Ja kui autor piirdubki triloogiaga, siis on selles iga köite paksuseks 800-1000 lehekülge. Fantasys on see tendents muidugi kõige selgemalt välja joonistunud, aga ega SF- ja horrorautorid eriti maha ei jää.

Loomulikult pole käesoleva juhtkirja eesmärgiks sogase vee peale tõmbamine George R. R. Martini loomingule (ja mammutseriaalile iseäranis). Asjakohane selgitus on juba vajalik seetõttu, et sarja «A Song of Ice and Fire» väljaandmist kaalub hetkel üks Eesti kirjastus, ka mammutsaaga-eelse George R. R. Martini loomingu vastu on kohalikus kirjastusmaailmas huvi olemas. Ning kui mõelda Robert Jordani, Nick Perumovi ja kõikvõimalike conanismide peale, siis pole ju ühe sarja alane (pisut haiglasevõitu) sõltuvus ka miski uus nähtus. Enam veel -- on ju piisavalt näiteid ka ühe raamatu arulagedast fännimisest stiilis, «et üldiselt ma ulmet ei loe, aga see romaan on kõigi aegade ja rahvaste parim ulmekas!»... kõike on olnud. Lihtsalt see George R. R. Martini teemaline vaidlus Amazonis pani mu mõtlema küsimustele, mis ulmes (ja mitte ainult) varemgi päevakorda kerkinud. Tahaks lihtsalt loota, et ulme tulevik on pisut mitmekesisem!