Üldist

Taas kord on alanud iga-aastane Stalkeri-karussell ning on saabunud aeg oma lemmikud võitjateks või siis vähemalt põhifavoriitideks kuulutada.

Tegelikult heidaksin käesolevas juhtkirjas teie lahkel loal pilgu kõigile viiele kategooriale, markeeriksin võimalikke soosikuid ning teeksin ka veidi statistikat. Ja loomulikult kuuluvad kõik esitatud seisukohad mulle, «Algernoni» toimetuse vaateid ei tarvitse need tingimata kajastada. Eesti on kord juba selline väike maa ja aktiivseid ulmefänne on siin kah kahekohaline arv ja ma ei kavatse seepärast, et korraldajana asjaga seotud olen, veel isikliku arvamuse väljaütlemisest loobuda.

Numbreid

Alustama peab sellest, et Eesti Ulmeauhinna Stalker laureaadid selguvad sel aastal juba neljandat korda ning iga aastaga on auhinnatavaid kategooriaid juurde tulnud. Kui eelmisel aastal jagas ulmeühing Stalkereid neljas kategoorias, millele lisandus ulmeajakirja «Algernon» auhind parimale debütandile, siis sel aastal on Stalkeri nominandid jagatud juba viide kategooriasse, tõsi, debütandipreemiat sel aastal erinevatel põhjustel pole.

Kui 1999. aastal ilmus eesti keeles 36 ulmeraamatut, siis möödunud aastal juba rekordiline arv 54. Osalt seepärast, osalt soovist innustada kirjastusi jutukogusid ja antoloogiaid üllitama, jagasime tänavu ulmeraamatu kategooria kaheks: parim ulmeromaan ja parim kogumik. Kui aasta eest oli 36 ulmeka seas vaid 3 kogumikku, siis sel korral oli jutukogude arv tõusnud 8-le. Aasta pärast peaks nende arv aga tänase päeva info järgi juba kahekohaliseks muutuma.

Võimaliku Eesti ulmeraamatu kategooria kohta sedapalju, et kuni üldine tase nii nigel on, seni sellist kategooriat ka ei tule. Kuigi formaalselt nõutav 5 raamatut tuli selgi aastal täis (ja on ka korra varem tulnud), ei pidanud me vastavat kategooriat kuidagi vajalikuks, sest lihtsalt ei ole meie meelest sünnis panna omavahel konkureerima 3 zhanriulmekat ja 3 rohkem või vähem piiripealset asja. Pealegi pole meie soov innustada kirjastusi sellisel viletsal tasemel (näiteks sobivad kirjastuse Varrak kaks viimast «F-sarja» Eesti «asja») kodumaise ulme avaldamist jätkama. Me teame küll, et see tase peaks juba käesoleval aastal kõvasti tõusma nii Varrakus kui mujal, aga kategooria tuleb siis, kui Eesti Ulmeühingu juhatus leiab, et ilmunu hulgast parima väljavalimine enam naeruväärne ei tundu. Esialgu tundus kogumike väärtustamine meile olulisem.

Ka tõlkejuttude kategoorias on toimunud kasv, kui aasta eest oli seal kandidaate 34, siis seekord on neid 43. Ja seegi number peaks praeguse info järgi aasta pärast suuremaks muutuma. Ei saa välistada, et varsti tuleb seegi kategooria mahu alusel kaheks lüüa ning pikki ja lühikesi jutte eraldi hindamiseks anda. «Marduse» juubeliväljaandes ettepandud variant kandidaate ulme alazhanrite kaupa jagada, ei ole ilmselt kõige otstarbekam - kui lisada see liigitus olemasolevale mahu alusel sündinud jagamisele, kasvaks kategooriate arv meil lihtsalt üle pea (olemasolev tuleks korrutada kolmega), teisalt ei leiduks igasse kategooriasse kindlasti piisavalt nominante. Praeguse mahulise liigituse asendamisele zhanrite kaupa liigitamisega olen mina igatahes põhimõtteliselt vastu. Väidan lihtsalt, et adekvaatsem, objektiivsem ja lihtsamgi on võrrelda sama pikkusega teaduslik-fantastilisi-, fantaasia- ja õudustekste kui püüda öelda, kas parem on 2- või 70-leheküljeline õudukas.

Algupärase jutustuse kategoorias on sel aastal pisut vähem kandidaate (12) kui aasta eest (14). Seevastu algupärase lühijutu nimistus on jutte napilt rohkem (74) kui eelmisel korral (71). Kokku ilmus aasta eest seega 85 kodumaist ulmejuttu ning praeguvaagitaval aastal 86. Viljakamad kodumaised kirjamehed on jätkuvalt Indrek Hargla (15 juttu), Veiko Belials (8) ning Matt Barker ja Siim Veskimees (mõlemad 6). Oma esikkoguni jõudsid möödunud aastal Barker ja Hargla, esikromaanini Lew R. Berg.

Tõlkeautoreist ilmus neli raamatut Poul Andersonilt ja J. K. Rowlingilt, kolme raamatuga on esindatud Michael Moorcock ja minoorne tegija Vivien Alcock. Kahe raamatuga said aastal 2000 maakeeles märgi maha Lloyd Alexander, Isaac Asimov, Cathy East Dubowski, Robert E. Howard ja Robert Silverberg.

Kirjastuste tabelit juhib jätkuvalt Varrak (16 raamatut), järgnevad Ersen (11) ja Fantaasia (7). Kolm ulmekat on ette näidata Eesti Raamatul, Elmataril, Tiritammel ja Tänapäeval. Erseni 11 raamatut on küll kõik kas noorsoo- või meediaulme vallast, aga ka Varraku 16-st on 7 raamatut kas meediaulme, kahtlase väärtusega lasteraamatud või piiripealne kraam. Üheselt zhanriulmele keskendudes võib väita, et teistest ette on rebinud Varrak (9 nimetust) ja Fantaasia (7). Võiks öelda, et vanadest tipptegijaist on ulme seisukohalt hääbumas Elmatar ja Kupar ning tippude hulka on tõusmas (ja loodetavasti aasta pärast juba nii kvantiteedilt kui kvaliteedilt reaalselt Varrakut ohustamas) Fantaasia ja Tänapäev. Ersen ei tule lihtsalt arvesse, kuna ta näib mängivat küll sama platsi peal aga mingis veidras paralleelreaalsuses ning meeskondki koosneb justkui juunioritest.

Ja nüüd siis (spetsiaalselt Veiko Belialsile pühendatud) rubriik «Favoriidid», mis loodetavasti selgi aastal palju paksu verd tekitab.

Parim romaan

Alustada võiks sellest, et juba teist aastat pole parima romaani (varem raamatu) kategoorias kindlat favoriiti. Kui «Düüni» ja «Hyperioni» võit vastavalt 3 ja 2 aasta eest oli üsna ettearvatav, siis juba teist aastat võib võitjaks tulla nn. Must hobune. Mingeid soosikud saab aga siiski ennustada. Kindlasti on päris suured shansid varasemate aastate laureaatide järgedel ehk siis Dan Simmonsi «Hyperioni langusel» (Varrak) ja Roger Zelazny «Avaloni püssidel» (Varrak). Esiliiga tegijad on vaieldamatult ka Isaac Asimovi Hugo laureaat «Asumi äär» (Eesti Raamat) ja Poul Anderson, kelle puhul on aga üsna võmatu ennustada, milline neljast ilmunud romaanist parima koha saab. On selleks karmtõsine fantasy «Murtud mõõk» (Fantaasia), lõbusam fantaasialugu «Kolm südant ja kolm lõvi» (Fantaasia), tipptasemel meisterlik alternatiivajalugu «Südasuvine torm» (Fantaasia) või hoopis humoorikas kosmoseooper «Kõrge ristiretk» (Fantaasia), üsna võimatu on seda öelda... Andersoni puhul võib võiduvõimalused nullida aga kandideerivate romaanide liigsuur arv.

Sama suurusjärgu favoriidid on päris kindlasti ka Orson Scott Cardi Hugo ja Nebula auhinnaga pärjatud «Enderi mäng» (Varrak), Iain M. Banksi «Mängur» (Varrak) ja kahjuks ka Terry Pratchetti «Mort» (Varrak).

Üsna raske on öelda, kuidas võib minna Arthur C. Clarke'i «2061. Kolmandal odüsseial» (Kupar), Robert Silverbergi Nebula võitnud «Muutuste ajal» (Skarabeus) ja Anne McCaffrey «Lohelennul» (Varrak). Väga kõrget kohta on väärt, aga ilmselt seda ei saavuta Robin Hobbi «Salamõrtsuka õpilane» (Varrak) - üks tähelepanuväärsemaid tõlketeoseid üldse, nii Varraku kui kogu Eesti ulmemaastiku mõttes.

Suuremat ei saavuta ilmselt ka Lloyd Alexanderi Prydaini-kroonikad (Tiritamm), Michael Moorcocki Elricu-raamatud (Fantaasia) ja Kurt Vonneguti «Titaani sireenid» (Tänapäev). Aga võiks. Kõik need. Musta hobuse rolli võib aga sattuda dollareid, marku, franke, naelu, kuldnaid, peseetasid, liire, jeene, rublasid, kroone ja kõike muud piiramatult kokkuajav inglise võluripoiss Harry Potter ehk siis J. K. Rowlingi raamatud (Varrak). Õnneks jõudsid kõik sarja neli seniilmunud osa maakeelde ühe aastanumbri sees, seega ehk hajuvad fanaatikute hääled eri teoste vahel kenasti ära ja Suur Häbi jääb sündimata.

Lõpetuseks juhiks tähelepanu veel häädele Eesti asjdele - tavameediaski palju kiita saanud Andrus Kivirähu «Rehepapp» (Varrak) ja Olavi Ruitlase «Kail» (omakirjastus) tasuks Stalkeri-hääletajail küll läbi lugeda.

Parim kogumik

8 kogumiku hulgast favoriidi leidmisega nii suuri raskusi olla ei tohiks. Ise teeksin panuse Ray Bradbury vastuolulisele esinduskogule «Kaleidoskoop» (Varrak) ja Indrek Hargla debüütraamatule «Nad tulevad täna öösel!» (Kuldsulg). Mõistusega esimesele ja südamega teisele. Kuigi nii Robert E. Howardi Conani-kogud (Elmatar), Barkeri (EYS Veljesto) ja Kaplinski (Tänapäev) jutuvalimikud kui ka Silverbergi valimik (Skarabeus) ja Moorcocki Elricu-jutud (Fantaasia) on kõik head või väga head raamatud, neil selliseid võiduvõimalusi vist siiski pole. Neist kujuneva pingerea ennustamine on aga suisa võimatu.

Parim tõlkejutt

Ja jällegi kategooria, kus võitja ennustamine lihtsalt võimatuna näib. 43-st loost 14 on Ray Bradbury'lt, 9 Robert E. Howardilt, 6 Agatha Christie'lt ning 4 Michael Moorcockilt ja samapalju Clark Ashton Smith'ilt. Kindlasti teevad sellised suured numbrid autoreile pigem kahju, kuna toetushääled hajuvad, aga muidugi ei saa välistada mõne jutu ülivõimsat esiletõusu. Kui CASilt võiks see olla «Veesülitite tegija» või «Skisoidne looja» (mõlemad «Mardus»), Moorcockilt ehk «Unelev linn» (Fantaasia) ja Bradbury'lt näiteks «Rebane ja mets» või näiteks minu isiklik lemmik «Emissar» (mõlemad Varrak), siis Howardi (Elmatar) puhul on seda päris raske arvata. Christie (Elmatar) jutte vaevalt keegi üldse lugema vaevub.

Üksiküritajaist on suurimad shansid ehk Silverbergi lühiromaanil «Saagu sõdur» (Skarabeus) ja Rõbakovi «Kultuurikandjal» («Mardus»). Ükskõik kumma võit oleks ju tore. Palun aga igal hommikul ja õhtul kõiki taevaseid vägesid, et Musta Molly'na ei kappaks lõpuspurdis teistest mööda Browni palagan «Valel ajal» («Mardus»).

Parim algupärane jutustus

Loodetavasti ei kõla ma väga blasfeemiliselt kui ütlen, et võrdluses eelmise aastaga on langusest kvantiteedis olulisem pigem kurvakstegev langus kvaliteedis. Kui aasta eest oli 4-5 pikka teksti, mille seast oli raskusi parima väljavalimisel, siis seelkord on raskusi, et olemasoleva 8 jutustuse ja 4 lühiromaani hulgast leida selline, mille puhul suudaksid ennast veenda, et tekst tõesti auhinda väärt on. On tublisti püüdlikult tehtud tuimavõitu käsitööd... Mida pole, on see eriline säde; vapustavate karakterite, maailmade, konfliktide, sündmuste ja ideede tulevärk. Pole elevust!

Peatumata pikemalt Barkeri, Bergi ja Tropsi minoorsetel tekstidel, tõuseb mingil määral küll esile Andre Trinity kaemuslik jutustus «Unenägude jumal», aga eriti palju hääli sellele küll ei julgeks ennustada. Indrek Hargla neljast tekstist lühiromaani «Capaneusi Harta» ja jutustuse «Obernoni Apokrüüf» paigutaksin miinuspoolele, jutustused «Eeben» ja «Sindbadi kaheksas reis» on sellised päris head jutud, millele võiks ju parema puudumisel enam-vähem rahuliku südamega auhinna anda.

Siim Veskimehe kolmele veidi igavavõitu lühiromaanile eelistaksin just jutustust «Kuu Ordu», mis ongi minu isiklik favoriit pikkade juttude kategoorias. Veskimehe puhul näibki, et jutustuse mahus asjde puhul saab ta hakkama täiesti eduka sooritusega, lühiromaani mõõdus tekstidega tuleb aga veel kõvasti tööd teha. Hargla shansse Veskimehe vastu pean aga üldiselt paremaiks, kuna meie kahekordne Stalkeri-võitja on lihtsalt loetavam, kergemini haaratavam, väiksema vaevaga seeditavam, lugejasõbralikum. Veskimees võib ju olla ideekesksem ja t e a d u s l i k-fantastiliselt innovatiivsem, kuid nii kirjanduslik taseme kui eelpoolmainitud kategooriate osas jääb ta Harglale praegu siiki veel kindlalt alla.

Parim algupärane lühijutt

Püüda maalida mingit adekvaatset üldpilti 74-st lühijutust on üsna prometheuslik et mitte öelda võimatu ülesanne. Paratamatult on järgnevad arvamused seetõttu käesoleva juhtkirja kõige subjektiivsemad.

Vähemalt pole lühijuttude kategoorias põhjust nurinaks, Stalkerit väärt tipptekste on siin küllaga. Kui alustada viljakamaist tegijaist, siis Indrek Hargla läheb Stalkerit püüdma tõenäoliselt juttudega «Aleana», «Nad tulevad täna öösel» (mõlemad versioonid), «Sierra Titauna nekropol», «Sild üle vaevavete» ja «Rabaröövel». Ise tõstaksin esile veel juttu «Meninos da rua», oma fännid on ka ««Kuningas Christeri mõõgal» ja Ingridil». Üsna reaalne on, et üks neist tekstidest just auhinna võidabki. Veiko Belialsi põhitrump sel korral on ilmselt «Topisetegija», kuigi allakirjutanule tundus Cassili-sarja avalugu «Ja päev läks looja...» mõjusamgi.

Põhifavoriitidest peaks mainima veel Siim Veskimehe ülinauditavat juttu «Naeratus aastate tagant», mis ongi minu isiklikus tabelis absoluutne favoriit, Cathleen Q. Brooklandi «Tuulekallimat», Juhan Habichti elitaarset «Hüvitist», mis aga laiema publiku võitmiseks ehk veidi liialt segane ja hämara lõpplahendusega on. Kindlasti on üks põhisoosikuid ka Stalkeri-laureaadi Karen Orlau möödunud aasta parim jutt «Rannahiidsed». Isiklikult lisaks siia nimekirja ka Freyja Eki jutud «Manga» ja «Lennake, kotkad!» ning jutu, mis tähistas Märt Lauri tõusu õpipoiste seast arvestatavate tegijate hulka, nimelt «Turmamängu». Ja veel Veikko Vangoneni meisterliku «Hirmuöö» ning Abel Caini siganaljaka «Vale suuna».

Headest lugudest, mis aga vast kõrgliiga konkurentsi ei tõuse, peaks ära mainima Maria Perneri «Karda!», Veiko Belialsi «Kunagi. Kuskil. Eikuskil», Andre Trinity «Meeleparandaja», Wõroka «Linnutee taga», Janusz A. Grinewski «Mullast oled sa võetud...», Drachuzi «Me ei lähe ära» ja Juan Ramireze «Ornamendi». Tjah, pseudonüümide osas kodumaistel suleseppadel fantaasiapuudust pole, aga äkki kanaliseeriks selle ülemulksuva fantaasia parem tekstidesse endisse? See polnud nüüd spetsiaalselt vaid ülaltoodud autoreile mõeldud soovitus.

Heietuse otsad kokku

Lõpetuseks võib tõdeda, et enam-vähem arvestavat konkurentsi jagub igasse kategooriasse ning sõltub just teist, kallid lugejad ja fännid, kui tihedaks rebimiseks läheb. Järelemõtlemiseks, üksikute kahe silma vahele jäänud tekstide läbilugemiseks, millegi ülelugemiseks ja kaalutlemiseks on nüüd aega üks kuu. Stalkeri korralduskomitee nimel ootan küsitlusest hästi aktiivset osavõttu, et õnnestuks eelmise aasta rekordnumbrid taas üle lüüa. Mida rohkem on hindajaid, seda suuremat väärtust omab kirjastuse ja autori jaoks auhind.

Ja juba 14. juuli õhtupoolikul saavad kirjastajad, toimetajad, tõlkijad ja autorid teada, kuidas Eesti ulmefännid nende töid ja tegemisi hindavad. Tegijaile on see vägagi oluline.

Kohtumiseni 14. juulil Mustjõel. Üritus on Estcon 2001.