Tulenevalt otseselt meie missioonist, otsustasime teha ülevaate teistest Eesti võrgusaitidest, kus on rahvale vaatamiseks-lugemiseks algupärast Eesti ulmet ja need, kes jälgivad listi sf2001, on märganud, et olen kaks korda maha hõiganud, et olen hirmus tänulik vihjete eest. Siinkohal tahangi siiralt tänada kõiki, kes mulle vastama vaevusid, ühtlasi aga vabandama üldsuse ees järgnevas artiklis esineda võivate ebatäpsuste eest. Olen minagi vaid inimene -- olen kontrollinud kõiki vihjeid, mis mulle saadeti, ja enamikust teen ka juttu. Kui ma kellegi teenimatult mainimata jätan, siis sel lihtsal põhjusel, et ma ei tea ta linki. Kui link on mulle saadetud ja ma ikka ei maini, siis ei pidanud ma lehekülge mainimisväärseks. Mõlemat pidi palun suhtuda käesolevasse kirjatöösse kui projekti, mis kaotab poole aastaga oma aktuaalsuse ja tuleb kas uuendada või vaikselt unustada.

Järgmiseks avastasin, et töö kasvab käes ja nõuab «ulme» ja «algupärasuse» defineerimist. «Ulme» ei ole ainult kirjandus, ulmet on ka pildis (liikuvas/liikumatus) ja helis. Kas võrgulehekülje tegemine on juba kunstiline üritus, st. kas linkide-piltide-tekstide HTML-kollaaž on juba looming, või peab seal midagi rohkemat olema? Üldiselt otsustasin taolised välja jätta (näide: http://www.ttg.edu.ee/~argop/sci-fi.html -- ainult teada-tuntud pilt ja igivanad lood).

Esimene suur ja natuke nukker tõdemus seda tööd alustades oli, et tegelikult ma teadsin suuremat osa «headest» kohtadest. Nukker sellepärast, et ma lootsin -- tõega lootsin -- et avastamata vaimustavat kraami on mägede viisi. Ei ole. Ja kõige masendavamad olid otsingumootoritega tehtud katsed mudast kulda sõeluda (proovige ise, kui tahtmist on, aga ei saa soovitada). Näiteks NETIs trükkida «ulme» -- ja sealt tuleb umbes nelisada viidet! Ilma irooniata -- suurem osa neist on ajalehtede-ajakirjade artiklitele ja filmi- ja raamatututvustustele, on ka «Algernon» ja kirjastuste koduleheküljed -- asjalik informatsioon, mis näitab, et ulme on Eestis siiski teadvustatud. Paraku mitte algupärane. Ka artiklid ja reklaam käsitlevad suuremas hulgas tõlkeulmet või filme. Filtreerides siis tohutu tööga välja selle kolm neljandikku, tuleb veel hullem -- lõputu hulk kodulehekülgi, milles on mainitud sõna «ulme» (näide arusaadavatel põhjustel lingita: tapvalt vaimuvaeses kujunduses kodukas, milles ca 20-25-ne ekshibitsionist tutvustab oma tühist isikut -- loen, et momendil on ta töötu ja tehes CTRL-F -- «ulme», saan teada, et üldiselt ta raamatuid ei loe (nii ise kirjutabki), ent talle meeldib ulme ja ta on lugenud Asimovi «Asumit» -- ÖÄKKK!). Ja paljud nendest, mida järgnevalt käsitlen, mingil arusaamatul põhjusel otsingumootoritega välja ei tule -- oo arvutustehnika hiilgus ja viletsus -- nagu purjus karistussalk -- süüdlased pääsevad ja möödakäijad lastakse maha...

Järgnev kahjuks mainimistnõudev probleem, mis paneb kahtlema üldise kirjaoskuse ja sõnavabaduse kasulikkuses, on püha webi järjest süvenev peldikuseinastumine. Ei ole veel väga hull, kui keegi on lihtsalt kuhjanud kokku tohutu hulga linke, milliste hulgast hea tahtmise ja kannatuse korral ka mõned töötavad ja kasulikud leiab (näide: http://www.parnumaa.ee/inimesed/alari/bookmark.html -- risulinnu pesa), aga natuke raskema juhtumiga on tegemist, kui kellegi on juba ulme definitsiooniga raskusi; näide: http://www.jippii.ee/.../Paranomaalsed_nahtused/ -- ulme sõbralikult koos UFO-hulludega, Eesti Ulmeühing kõrvuti anarhotantrismi ja Nostradamusega; aga mida sellisele seletad -- karjub sulle «jippii!» ja kui otsa vaatad, saad aru, et kedagi ei ole kodus...

Edasi katsuksin saitide osas nende sisu arvestades mingisuguse jaotuse teha -

Ulmekirjandusele pühendatud lehekülgedest on kõige sisutihedam ja ülevaatlikum kahtlemata ajakirja «Mardus» oma (http://www.physic.ut.ee/~larry/mardus/index.html). Lehel puuduvad igasugused viimasel ajal vaata et kohustuslikud «kellad ja viled», ainult taustavärv on paika pandud. Info on esitatud väga selgel ja loogilisel kujul -- võib vaadata ilmunud numbrite sisukorda ning osa lugusid on ka võrgus saadaval. Lehekülg on varustatud sisemiste linkidega, kui ka viidetega muudele allikatele. Meeldiv ja lakooniline, sisu/vormi vahekord esimese kasuks kindlasti mäekõrguselt suurim vaadeldavatest... kuigi «Marduse» kodukal ju võiks esimeseks mõni koll näkku hüpata ;-)

Ajakirja mõõdu annab välja ka «Urdu» (http://www.hot.ee/muku/urdu.html), mis tituleerib end põrandaaluseks. Ma ei suutnud küll aru saada, miks nad seal põranda all peaksid olema, kui nad ei mõelnud seda just hinnanguna juttude keskmisele tasemele. Samuti pole kahjuks viidet ilmumistsüklile. Kord aastas? Kaks numbrit seda igatahes on. Esimeses numbris sisaldavad ulmelisi elemente Wimbergi sürrid uidud kellestki Kruoganist, samuti on müstilisi elemente ka mõnes teises loos. Teises numbris on Jan Mortise «Fataalne kontakt» üsna stiilipuhas kosmoseooper, mis arvatavasti oleks ka «Algernoni» filtri läbinud, ülejäänud tekstidest mõned kvalifitseeruvad hämarulmeks. Tunnistan, et lugesin «Urdut» üle poole aasta tagasi ja teist korda ennast lugema sundida ei suuda.

Edasi tulevad tulevad autorite endi saidid ja alustaks meelsasti Mart Raudsaare omast (http://www.halo.ee/mart/), mis enamiku teiste taustal mõjub nagu sõõm värsket õhku. On autori asjalik enesetutvustus ja siis tema looming. Märkimist väärivad nii ülesehitus kui ühtaegu originaalsed ja lakoonilised kujunduselemendid. Suurepärane.

Samuti suhteliselt kuiv ja asjalik on TvR-i kodulehekülg (http://www.tipnet.ee/tvr/) -- kujundus praktiliselt puudub, üleval on autori varasemad tekstid.

Võrgus on ka Eesti ulme üks omapärasemaid näiteid -- Tõnu Trubetsky & Anti Pathique «Inglid ja kangelased (http://www.zone.ee/scorpa/). Kuna teose kohta on piisavalt mujal infot, ei hakka siinkohal seda eraldi arvustama.

Järgnevad olen toonud ära suhteliselt suvalises järjekorras:

http://www.zone.ee/er-draug/oma0.html; http://www.hot.ee/erdraug/oma0.html on Marko Kalduri koduleheküljel näha olev omalooming; kasutab ta võrgus nime Er-Draug. Jutud on suhteliselt lühikesed ja žanrimääratlus suvaline; üksikud on ka loetavad.

Ja (see on üldisem märkus) soovitan Hoti linki -- Zone tasuta teenuse pruukijate puhul laotab teenusepakkuja kohustusliku reklaami jäle prahilapp end üle teksti.

http://www.hot.ee/krissunovellid/ -- Krissu novellid, nagu nimigi ütleb. Puhtkirjanduslikult on tegemist taas maagilise realismiga. Suhteliselt meeldivad ja loetavad, kuigi avaldamiskõlblikkuseni veel pikk tee. Väga ilusad taustapildid, aga teksti lugemiseks tuleb graafika laadimine keelata või tekst kuhugi mujale kopeerida.

http://www.geo.ut.ee/oudekki/minuj.html -- Killu jutud. Too meeldiv noor daam kirjutab samuti peamiselt hämarulmeks kvalifitseeruvaid pretensioonituid lühilugusid.

http://www.zone.ee/redirect/McStroh/paradox.htm on mitte millegagi tuhandetest teistest erinev «oma» nägemus vampiirlusest. (Ja jälle see kuradi Zone plärakas ronib tekstile peale.)

http://www.zone.ee/dreamware/Misc/Ulmelood/ -- Elver Loho lühijutud.

Edasi mõningaid kohti, kus on üleval erinevate Eesti autorite loomingut -

http://www.math.ut.ee/~kerstit/raamatud.html on üleval mitmete suhteliselt tuntud tegijate tekste -- Ross Roclynne «Pimedusse», Matt Barker «Kapsel», Richard Connell «Inimjaht», Marek Simpson «Kinnine ring» ja Erki Suurjaak «Lugu väikesest valgest draakonist». On ka link «Algernoni».

http://www.ms.ut.ee/mart/raamat/menyy.htm on päris ulatuslik, kuigi kaootiline valik, ent paraku tekitab vastiku maigu juba esimene ekraanilt vastuvaatav lause: «Autoritelt avaldamisluba ma ei küsi. Kuid kes ise aktiivne on, see võib oma loa või loo mulle saata».

http://www2.mbp.ee/~ke/jutud.html on lugusid Aarne Rubenilt, Kaido Einamalt, Andre Ernesaksalt, Tiina Salumäelt ja luulet Triin Soometsalt. Üsna palju materjali, kuigi väga saepurune.

http://home.uninet.ee/~laaniste/thepression/fad/singel.html on üks mitte eriti hea ideega SF-lugu, mida siis erinevad autorid on enda maitse järgi ringi kirjutanud. Tegijate hulgas on Hiram, Jaak Tomberg, Peter T. Winters.

http://vabrik.ee/jutuvabrik/ on üleval mitmeid kooliõpilast jutuprojekte, millest «Teine reaalsus» on puhas ulme.

Ja sellega, kui räägime kirjanduslikust ulmest, on paraku kõik.

On veel üleval ulmeteoseid (http://www.cl.ut.ee/ee/1984/ George Orwelli «1984» eestikeelne tõlge; http://madli.ut.ee/~taunon/hhgg/hiker.htm Douglas Adams «Hitch Hikers Guide to the Galaxy» jne), on asjalikku infot ulmeautorite kohta (http://www.dcc.ttu.ee/andri/liter.html), on ulme kaudu HTML-i tutvustus (http://my.tele2.ee/lemmit/index2.html), on rollimängude kavandeid (http://www.hot.ee/xman/tp1osa.htm; http://www.art.tartu.ee/~lemmit/add/) ja pildikesi, mille sarnaseid ka antud loo autor joonistas kümneaastasena, ent siis kahjuks polnud internetti (http://ph.eau.ee/~joel/att2.html).

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Seis on kurb. Kuid mitte lootusetu -- kui parafraseerida igituntud operetti. Pigem jääb õhku suur hulk küsimärke, sealhulgas ka «Algernoni» «Jutulabori» poliitika küsimus -- wõrk on ebakriitiline nagu käsn -- kui lood ei läbi meie filtrit, siis ilmuvad need üles mujale. Soovimata siin välja pakkuda mingit viimase instantsi tõde, kuulutaksin pigem avatuks arvamustevahetuse Eesti ulme ja interneti ühise tuleviku osas, sest nagu eelnevast näha -- ideid ja tahtmist on.

[ Toimetaja veerg: märts 2001 ]