Urisemine Tähesõdade ja Sõrmuste Isanda ümber on loomulik mu meelest. Kui need kaks mesipuud rüüstajate kätte jäävad, siis on õige loogiline see, et mõni saab sutsu kätte ja mõni mekib selle asemel mett. Ja üleüldse on mustamine tõepoolest ka moes. Asja iva tegelikult vist selles, et inimesele, kellele muinasjutud ei meeldi, meeldib antud teostest üks vähem kui teine. Kes naudib, see ei saa jälle aru, miks teistele ei meeldi või ei taha seda tunnistada. Eelarvamusega kinno ronida on selge ajutapp, kui lähed, siis mine roomates ja võta asja hiljem top secret ja ära levita oma arvamust nii et sellest pealesurumine saaks. Ulme poolehoidjana pean ma ise Tähesõdasid suhteliselt nõrgaks (tarbida lastel, kes vajavad stardipakuks iidoleid) kraamiks, millest saab ennast paremal juhul halvimatel hetkedel pilve tõmmata. Visuaalse külje üle pole kunagi nurisenud a tegelikult meenutab see tühjaksuuristatud punast õuna. Sisu on ennekõike see, mis vedama peaks. Kaua sa ikka tühja kesta vaatad? Tolkieni Sõrmuste vennaskond on raamatuna suhteliselt keeruline, kui sa tahad kõike korralikult mõista ja samas siiski mõnusalt loetav. Väärt kraam, aga jällegi siis kui sulle meeldivad muinasjutud ja mitte "Kuidas olla materjalist-realist-kuivik" esikväljalase. Filmi maanikummardajate hulka ma ei kuulu, kuigi valmistatud on ilmselt parim mis võimalik. Lihtsalt see õuna sündroom trügib jälle esile.