Algernon: Lugejakirjad (juuli 1999)

Lugejakirjad (juuli 1999)

21.07.1999

Härrad Belials, Alas ja TvR, ärge heituge mu musta nimekaimu blaseerunud kriitikast! Alati saab paremini ja alati saab kõrgemale ja alati saab kaugemale. Kuid see, millega Algernon on võtnud vaevaks tegeleda, on kunst. Kunst, härrased, kunst! Ilukirjandus, kui soovite. Missuguse mõõdupuuga seda mõõta? Cato Negro vaatleb läbi lukuagu, aga, nagu teada, ilu on vaataja silmades. Niisiis, ärge ägestuge minu hea sõbra turtsumisest. Tegelikult on ta tore, pehme ja hea südamega kiisu. Alati Teie irvikkiisu

20.07.1999 Lilled Algernoni haual? Vara veel! Jüri Kallas

Hääbumise märke hiireke ei ilmutanud. Oli hulk objektiivseid «pidureid», mis on nüüdseks rajalt kõrvaldatud... asjad peaks paremini minema hakkama...
Ka ilmad on paremaks läinud... sügis, «Boldino sügis» ligineb!

16.07.1999 Lilled Algernoni haual? Avo Nappo

Jutulabori temaatikale vahelduseks - käsolevast kuust juba pool möödas, artikleid aga terves ajakirjas ainult _yks_. Olukord teeb murelikuks - ega meie hiireke ometigi samasuguseid hääbumise tundemärke ei ilmuta kui tema nimekaim Daniel Keyes'i lyhijutus? Mida asjade sellise käigu ennetamiseks ette võtta?

12.07.1999 probleem ? TvR

Kuna "Ülesanne 2" tundus pealkirjana igav, tegi rõõmu hr "Must Kass", kes hea idee andis - pealkirjaks sellele loole saab "Tinasõdurid" . Aitäh.

kas ma aiman õieti, et selle pseudonüümi taga on üks tuntumaid Eesti seriaaliautoreid ?

09.07.1999 problem? - no problem! Must Kass

vôin lubada, et ei loe enam iial ühtegi veiko belialsi (ja urmas alase jne jne) teksti, aga idee hakata niigi nôrgapoolsetele lugudele kavereid kirjutama môjus tôeliselt tülgastavalt ja vôttis karjuma. et kas miskite kirjanduslike pürgimustega tegelased siis tôesti midagi muud peale enda ja oma sôprade juttude ei loegi? umbes niisama tark tegu oleks hakata hillar kohvi lugejakirjadele kavereid kirjutama... veel oli eelmises Algernonis TvR lugu, mida ma ka kohe kuidagi kirjandusesarnaseks ei saanud pidada. asi selles, et - vanuses 8-16(!?) meeldis mulle ka tinasôduritega mängida. väga vôimalik, et ma püüdsin mônda "lahingukampaaniat" isegi kuidagi kirja panna. ainult et on oluliselt huvitavam ise tinasôduritega mängida kui kôrvalt vaadata, kuidas keegi teine neid tôsise näoga ringi tôstab. no ja kirjanduse aine on pigem see, mis tinasôdurite ringitôstja peas ringi käib kui nende tôstmiste ja nihutamiste üksikasjaline kirjeldus. autor vôis ju enda meelest kohutavalt pôneva situatsiooni konstrueerida, aga lugejana on mul ikkagi kuidagi haruldaselt ükskôik, kas järgmine vaenaja tuleb paremalt vôi vasakult, ülevalt vôi alt. minu silmis vôiks taolisi lugusid päästa vaid see, kui kirjeldus ja kogu jutt miski paugu peale poole sôna pealt lôppeks, aga isegi see kaotaks korduvkasutamisel uudsuse. Raudsaare lugu eelmises Algernonis lugu oli tugevam, kuid ei suutnud siiski minu jaoks veel ületada seda künnist, millest alates ma hakkaks teksti pidama kirjanduse valdkonda kuuluvaks. autoril on vaieldamatult hea jutustamisoskus. ainult et ta jutustab sellest, mis parasjagu pähe tuleb, mitte sellest, mis jutu arengu kohalt otstarbekas oleks. kompositsioon on tasakaalust väljas. tôsi, see on vaieldav punkt - kas keegi teine peale autori saab öelda, mis on vajalik, mis mitte. ja näit P.K.Dick vôi Vonnegut ajavad igas teoses selgelt oma asja, teost hoiab koos autori isiksus, mitte süzhee vms. siiski on sellised loojaisiksused suht haruldased (eesti peavoolus ehk Mati Unt, aga ka tema ei môju iga kord veenvalt - ja Sauter on alati sümpaatsel moel tema ise). nii et kui üks kahest, kas jutt vôi jutustaja, peaks huvipakkuv olema, siis on lihtsam rôhuda jutu peale ja see on ka mônevôrra ôpitav. mis juttudesse puutub, siis on väga palju siukesi, mis kôlbavad lausa suurepäraselt lôkke ääres jutustada, aga jäävad kirjapandult mannetuks. no et millele sobib lôkkesuits, millele aga paber ja trükivärv - millalgi peaks algaja autor ôppima seal vahet tegema. on küll olemas häid tekste, mida ei ole vôimalik jutustada, aga mulle tundub, et ka nende loomiseks on jutustamisoskus vajalik - vähemalt selles osas, mis puudutab kuulajate/lugejate vôimalike reaktsioonide tajumist. ei tahaks jätta muljet, nagu oleksin ma eelmise Algernoni kehva jutusaagi pärast pettunud vôi nii. vastupidi, imho on see asjade täiesti loomulik käik. eesti rahvaarvu ja loomingulist potensiaali, selle jaotumist, senist kultuurilugu jne arvestades ei saagi siin imho tekkida sajandis üle paarikümne proosateksti, millel oleks ka mingi püsivam väärtus (ma ei môtle ainult ulmet vaid igasugust proosat). pikema kultuuritraditsiooniga maades on see "sajandi norm" vôibolla neli haikut. teine vôimalik ôigustus miskite tekstide avaldamiseks vôiks olla nende müügiedu, aga sellega on lood rahvaarvu ja ostuvôimet arvestades kahtlased. nii, nagu seaduse mittetundmine ei ole pahategude sooritamisel vabandus, nii pole ka kirjanduse mittetundmine arvestatav ôigustus kehvade juttude kirjutamiseks.

09.07.1999 Re: tähelepanek Hans Ulmiste

George Best kirjutas et: "Kui ma just ei eksi, siis üllitas Simpson hiljuti UFO-teemalise raamatu. Huvitav, kas ta on siis nüüd ulme kirjutamisest päris loobunud."

Tore, et leidub ikka inimesi, kes UFO-teemalisi teoseid ulme valdkonda ei liigita. Tõde on kusagi olemas - eks?