|
Vaielda võiks ju lõputult... seda enam, et ka Marek Simpsoni viimane kiri annab siin mitu otsa ette...
Pean ennast siiski heatahtlikuks inimeseks ning üleskutsele, et lõpetaks selle jama ära... sellisele üleskutsele olen ma nõus iga kell alla kirjutama.
Siiski väike märkus tulevikuks... Ma istuks hea meelega teinekord Marek Simpsoniga maha ja ajaks törtsu otsekohest ja rahulikku juttu. Võtaks õlut, viina, kalja või midagi muud... nüüd mittesuitsetajana olen ma miskipärast ka alkoholi vastu üsna ükskõikseks muutunud... Et istuks maha ja räägiks asjad sirgeks... ilmne on, et meil tuleb Marek Simpsoniga ka edaspidi kokku puutuda ning üsna tobe on, kui need toimuvad sellises distantsilt ja põrnitsevas vormis (umbes nagu eelmine Estcon).
See ütlus asjade sirgeks rääkimisest kehtib muidugi ka teiste kirjanike ja fännide kohta... wõrk annab küll palju võimalusi, kuid otsest näost-näkku suhtlemist ta siiski ei asenda... ja mõnikord on see näost-näkku dialoog selline asi, mis klaarib kümne minutiga sadade sõnumite hämu ning selgub, et mingeid vääritimõistmisi polegi.
Mario Kivistikule:
Lauri Lõhmus tänab ja teeb kraapsu.
Leebelt ja läbi lillede kõnelemine ei ole minu stiil, see peaks Marek Simpsonile küll teada olema. Aga kui keegi minu jutus roose märkab, siis - leidjal leidja õigus - võib ta need julgesti endale pidada.
Kuid on ka asju, mille olemasolus olen niisama veendunud kui M. Simpson ise ja üks selliseid asju on tõsiasi, et diskussioon, mis algas lihtsast küsimusest "On see normaalne?", on paisunud millekski mis ei ole enam see "see" mille kohta küsija vastust soovis.
Niisiis, ühinen Marek Simpsoni ettepanekuga antud teema käsitlemine "Algernonis" lõpetada ja (vajaduse korral) jätkata võitlust normaalsuse eest väljaspool virtuaalsust. Selguse süvendamise mõttes olgu lisatud, et sõnaga 'võitlus' ei vihjanud ma sugugi käsikähmlusele. Kui millegi säärase järele peaks tarvidust olema, siis teatan sellest endale omase taktitu otsekohesusega.
Roosilist tulevikku kõigile!
| 21.06.2000 |
Stalker 2000 - LÕPP LÄHENEB!!! |
Raul Sulbi |
Vähem kui kümne päeva pärast on 1. juuli, mis tähendab, et veel on aega
saata oma Stalkeri&Algernoni-eelistusi.
Palun teid kõiki, võtke ennast kokku ja tehke see lihtne asi ära. See, kui olete vaid viit juttu ja viit raamatut näiteks lugenud ja ainult need
järjekorda seate, ei tapa kedagi, kui aga üldse hinnanguid ei tule, vot siis on pahasti!
Kes päris 1. juuliks ei jõua... no ei maksa loobuda. Kui arvamus ka paar
päeva hiljem laekub, pole midagi katki. 1. juuli on see kontrollaeg, millega võiks arvestada.
Palun veelkord kõiki küitlusest osa võtta ja võimalikult paljudes
kategooriates oma eelistused märkida. 98. suvel tuli umbes 50 hinnangut, 99. suvel umbes 30, loodan väga, et see suvi toob suurema tagasiside, kui
eelmine!
Praeguseks on tulnud mingi hädine 15 arvamust, ja sugugi mitte kõigi
kategooriatega. Tegutsege, inimesed!
Mis ja kuidas -- selle info leiate ulmeühingu leheküljelt.
Palun teid kõiki!
Ma ei saa aru, milles on probleem? Mulle näiteks hea horror meeldib (ulme ka)ja kas seda on 51 või 49 protsenti, mind absoluutselt ei huvita. Peaasi, et on.
Lauri Lõhmusele vastuseks:
1. "Marduse" kodulehekülje näol on tegu mitteametliku koduleheküljega, mida ei pane kokku mina ega ükski teine vahetult "Marduse" tegemisega seotud isik.
2. Antud juhul mul leheküljele pretensioone ei ole, sest seal seisab: "...on lugejani toonud hulgaliselt mitmesuguseid jutte (põhiliselt muidugi horrorit, aga ka..." Väga õige! Ongi toonud. Ma ei vaidlegi, et kuni möödunud aastani oli õuduskirjandus "Marduses" prevaleeriv. Point seisnebki selles, et ENAM ei ole. Raul Sulbi ei rääkinud oma ülevaates ju mitte aastast 1991 või 1995, vaid 1999, kui pilt oli juba hoopis teine.
Nii et asi selles.
Ma üritan hästi lühidalt ja arusaadavalt teha.
Minu esialgne, siinse diskussiooni algatanud, kiri (On see normaalne?) oli tingitud tõigast, et minu arvates EI TOHIKS selles leiduvaid arvustusi BAASi reostama jätta (loe: tuleb IMHO kahjuks BAASile), mida läbi rooside ka nende autor ju tunnistas. Mul ei ole (mis olnud, see olnud, eks? - kõik teevad mingil eluetapil rumalusi, mida nad hiljem kahetsevad) mitte midagi NORMAALSE kriitika (ükskõik kui mahategev või karm või purustav see ka olema juhtub) vastu ei teiste ega mu enese loomingu suhtes. Seega on vähemalt ANTUD juhul mu süüdistamine neis surmapattudes, milles Sina mind süüdistada võtad, pisut kontekstiväline. Mõnel teisel puhul on see, tunnistan, vägagi omal kohal olnud.
Kogu see diskussioon on aga paisunud mõttetuks mulinaks, mis probleemiasetusest täiesti erinevas suunas liigub ning on täiesti õigus neil, kes seda kõike siin leheküljel üleliigseks peavad. Lõpetaks selle jama ära?
Marek Simpson,
1,5 aastat arengu puuduses, kuna pole lihtsalt sel ajal midagi kirjutanud
Andri Riid kirjutab: "Juhtusin nädalavahetusel sirvima Marduse värsket numbrit ning ebameeldiv maitse jäi suhu toimetaja poolt täidetud leheküljest. Nimelt on Raul Sulbi oma "Loomingus" avaldatud ülevaates julgenud laita "Marduse" liigset õuduslembust, millele siis Mario Kivistik "Marduse" toimetajana on pidanud vajalikuks reageerida. MK kuulutab RSi eksinuks..."
Vaatasin just äsja "Marduse" kodulehekülge, kus seisis selgelt kirjas: "Neile, kes veel ei tea, misasi see Mardus selline on: 1991. aastal alustas ilmumist sellenimeline ulmeajakiri, mis on lugejani toonud hulgaliselt mitmesuguseid jutte (põhiliselt muidugi horrorit, aga ka teaduslikku fantastikat, fantasy`t ja pisut ka hirmu- ja kriminaallugusid)..."
MILLES ASI?
Lisaksin ka veelkord oma nägemuse asjast, et ei jääks ühekülgseks!
Eesti ulmes on tekkinud lihtsalt mõned autorid (üks iseäranis), kes arvavad, et nende tööd tegemised on väljaspool kriitikat ning ainuvõimalik viis nende loomingusse suhtestumises peaks olema harras austus.
Salgamata kuidagi maha meeste kunagisi teeneid... jään ma ikkagi arvamuse juurde, et kui praegusel kujul on nende meeste aeg möödas... kes muutuda ei taha, ega suuda... selle tõrjub elu kõrvale. Tahtmata siin kuidagi kaasautorite vahele kiilu lüüa, peaksin ma siiski märkima, et VB püüab mõtestata ja proovida uusi väljendusvorme... MS eelistab aga energiat kulutada kritiseerijate muttatampisele. Olemata küll eriline optimist VB loomingulise tuleviku suhtes, olen ma siiski veendunud, et nii mõndagi toredat teksti saame temalt ka edaspidi lugeda... MS võimalikku loomingulist arengut pidurdab aga ta enda suhtumine. Noormees on lugeja suhtes üleolev ja põlglik... see avaldub loomingus endas, kui ka suhtluses lugejatega. Tuletaks ehk koos meelde, et mitu korda on MS wõrgufännidega suhelnud mittevõitlevalt positsioonilt? Kogu aeg on vaid üks nutt&hala ((c) KesKus), või siis päris laussõim.
Tulles tagasi Mario Kivistiku viimase siinasuva kirja juurde... mainiksin, et pettasaanud ja verbaalsete jäätmetega ülevalatud lugeja on alati häälekam, kui piparmündiprääniku saanud ning seda naudeldes nosiv rahulolev tarbija!
Suhetes lugejatega soovitaks aga eeskuju võtta Maniakkide Tänavast, kes hoolimata oma loomingu üsnagi negatiivsest vastuvõtust, ei tõtta ometigi lugejaid sõimama. Ning kui tal mingi küsimus ka tekib, siis väljendab ta end konkreetselt ja otsekoheselt... ning seda ka näost näkku.
Võin öelda küll, mis siin toimub. Iga autor, kes midagist kirja sehkendab, peab arvestama, et kellelegi see ei meeldi. Ja ka seda, et see, kellele see ei meeldi, oma arvamust ikka kõikse kõlavamalt teada annab. Ja see viimane (s.t. arvamuse teadaandja) omakorda sellega, et ka tema arvamuse kohta arvamusi sama kõlavalt teada antakse. Ka nagu inimene ju... NO kurat, midagist peab ikka arvustajal kah häda olema, kui sellisele asjale nii valuliselt reageeritakse.
| 20.06.2000 |
Mis värk on? |
Tarts |
Kuulge armas raffas, mis kuratsiin tegelt toimub? Kas siis inimestel ei ole enam õigust oma arvamusele? Iga autor, kes midagist kirja sehkendab, peab arvestama, et kellelegi see ei meeldi. Ja ka seda, et see, kellele see ei meeldi, oma arvamust ikka kõikse kõlavamalt teada annab. NO kurat, midagist peab ikka autoril kah häda olema, kui sellisele asjale nii valuliselt reageeritakse. Pole mul enda teada mitte kumbagi härrasmeest (ei herr Simpsonit ega herr Lõhmust) võimalust isiklikult tunda, kuid no kas siis meie kallis "Hiireke" on tõesti see kõikse etem koht isiklike suhete klaarimiseks. Nomai'tia, selle asemel et teineteist kakiga loopida võix asja hoopis rahulikult kakluse teel lahendada. On lõbusam kõrvalt jälgida ja ei haise nii pahasti.
Toetan Tessi ja Katariina arvamusi (puumõõgad oli kah hea mõte). Lisaks veel, et kui kogu selle kirjavahetuse asemel (mida oli vääga igav lugeda) oleks toimetusetööd tehtud, ei vaataks Jutulabori osast meile praegu vastu kena ümmargune 0...
Kolm lühikest postulaati eelneva põhjal:
1. Autori isiklik solvamine inetute sõnadega on inetu. Ükskõik kus, kaasa arvatud BAAS-is. Seaduse järgi ka kuritegu.
2. Igal arvustajal on õigus oma arvamusele, olgu see kuitahes negatiivne, mahategev, maassetrampiv jne. - eeldusel, et see jääb elementaarse kultuursuse piiridesse.
3. Hea, et Lauri Lõhmus on kogu oma ilukõne juures kahest eelmisest postulaadist vist aru saanud.
| 19.06.2000 |
Re: On see normaalne? ehk HÄÄD KOMBED AITAVAD RAHU TEHA |
Lauri Lõhmus |
Lauri Lõhmuse arvustus BAASis Maniakkide Tänava "Taadeldusele" (uusversioon):
ARVUSTUS LEEBUMA PANDUD
Lauri Lõhmuse arvustus BAASis Belialsi/Simpsoni "Existerionile" (uusversioon):
ARVUSTUS LEEBUMA PANDUD
Nõnda olen mina sellesinase ila omale suhu tagasi toppinud, millise nõristamist kirjanikuhärra teps mitte kultuuriliseks ei arvanud. Ja mina olen teada saanud, et isand Simpson mind mitte tühipalja lusti pärast ei kiusanud vaid et tema päriselt kõige selle vastu seisab, mis hää kombe poolt määratud raamide sisse ära ei mahu. Ja veel olen mina selgeks saanud, et armastatud kirjanikuhärra õeldud küsimuses iseenese isiku kallal seda sama mõõdupuud pruugib, millise kaasaaitamisel ta kõigi minu kasimatust suuvärgist sündinud jõleduste üle täpseimat arvepidamist oli teinud.
Lisa 1:
Marek Simpsoni arvustus BAASIS Marek Simpsoni "Maailma parimale splätterile" (uusversioon):
Eemaldasin enda poolt kirjutatud arvustuse, pidades seda tagantjärele lapsikuks. Kuna mitmed järgnevad arvustused minu oma suhtes seisukoha võtavad, pean seda selgitust vajalikuks.
Lisa 2:
Üks 'mitmest järgnevast', Lauri Lõhmuse arvustus BAASis Marek Simpsoni "Maailma parimale splätterile":
Eesti ulmes ei ole vist ühtegi teist lugu, mis oleks samaväärselt kirgi üles kütnud ja põhjustanud sõnasõdu, mida peetakse piirini, kus väitlejate käsutuses olevad sõnalised vahendid vägisi otsa lõppeda ähvardavad ja füüsiliste lahendite otsimine enam kaugel pole. Pean tunnistama, et ajal, mil nood kahetsusväärselt pikale veninud lahingud aset leidsid, ei saanud ma päriselt aru, miks sedavõrd tühise ja küündimatu loo peale nii palju tähelepanu ja energiat peaks kulutama. Samasugust jama oli Simpson ju varemgi üllitanud ja ega tema ole ainuke, kelle lood peaasjalikult mõttetuks aja raiskamiseks ja lugeja silmade väsitamiseks tuleb arvata. Nüüd, tagantjärele, pean ma kogu toda vastastikust lahmimist sisuliselt igati õigustatuks, kuigi vormiliselt oleks võinud asjad ehk viisakamaltki ära õiendada. Kui mõne sõnaga tolle meeletu kemplemise tulemist rääkida, siis minu meelest peaks nüüd küll nii M. Simpsonile kui ka teistele autoritele selge olema, et 1) lugejal on ALATI õigus, 2) kui autoril on midagi lugejale öelda, siis peab ta olema suuteline tegema seda loo piires, mitte hiljem pläkutama, kuidas tuleks üht või teist asja mõista. Inimene loeb loo läbi, see kas meeldib talle või mitte ja sellega on asi lõpetatud. Vähemalt minu arust ei põhjustanud toda sõda mitte lugu ise, vaid see, et Simpson ei suutnud taluda lugejate nördimust ja kriitilisi hinnanguid ja asus austatud publikut valjuhäälselt lolliks tembeldama, sest mida muud need mõhkugi-te-ka-aru-ei-saanud -stiilis sõnavõtud siis ikka tähendasid. Tundub, et tänaseks on M. S. taolisi vigu vältima õppinud, sest vähemasti tema viimase, V. Belialsiga kahasse kirjutatud käkerdisega ei olnud küll kaasas mingit juhendit selle kohta, kuidas toda jubedust lugema või mõisma peaks. Hää seegi.
ei jää vist muud üle kui katariina arvamusega ühineda...tulin üle pika aja algernoni kolama et siit uut ja huvitavat lugeda aga pole ei jutte(raul sulbi kommentaarid teadmiseks võetud ja aktsepteeritud) ning kirjanurgas käib mingi mõttetu isiklik madin vanade heade vastaspoolte vahel...kui siin juba estcon-ist juttu tuli siis - äkki püüaksite seal kohapeal asju lahendada...kas rusikate või puumõõkadega - oleks rahval vähemalt tsirkust...leiva võib ise kaasa võtta...
edu soovides - tess
| 16.06.2000 |
Lihtsalt tähelepanek |
Katariina |
Rõhuasetus vajub vägisi paigast ära. Kui varem oli põhirõhk ulmel ja juttudel, siis praegu lihtsalt löömingul ;)
Kah vaheldus iseenesest, aga erinyri, kui mudaloopimine Algernonis põhisisuna domineerima hakkab.
Katz
Tere
Lugesin mõningase üllatusega kod. Kuuskmäe mõningase nördimusvarjundiga kirja, mis puudutas enda täis sittumise ning ulmekirjanduse vahekorda. Oleksin äärmiselt rõõmus, kui ülalnimetatud kodanik leiaks aega paari reaga selgitada, mis põhjusel on oluline kirjanduses kujutada enese täissittumist ning mida peaks selle tegevuse kirjeldus lugejale pakkuma. Minus on tekitanud sügavat hämmingut ekskrementidega eksperimenteerimine, mis viimasel ajal paistab olevat moodi läinud ning ka Tukla auhinnaga au sisse tõstetud ning tahaksin kasutada ära juhust ühelt asjaosaliselt endalt saada teavet selle fenomeni kohta.
Austuse ja lugupidamisega
Kristjan
Nagu juuresolevalt pildilt näha, ei soovi Marek Simpson sugugi rahuneda... solvatud looja hing (mis' muu!) ikka kisendab sees edasi! Kuna midagi eriti öelda pole, siis on mindud isiklikuks ja kaevutud vandenõuteooriatesse...
LL personaalküsimus (mis justkui lahenes) ajab noorel kirjamehel ikka veel harja punaseks, suisa sedavõrd, et Marek Simpson näib juba tegevat psühhoanalüütilisi järeldusi... õnneks esialgu rohkem omaette!
Mis puutub samale pulgale laskumisesse, siis minu arust on Simpson pulgast kõvasti mööda pudenenud... kenale kõvale maapinnale potsatanud ning nüüd ulub valust... ja süüdistab teisi matslikuses.
Rauli juhtumist rääkides näeksin mina siiski asju pigem Rauli silme läbi... ning ka mulle kangastub selge pilt üdini solvunud kirjanikust... ilmselt minu piiratus, olen juba selline ühekülgne ja hea fantaasialennuga persoon.
Kuigi Marek Simpson kõneleb Delfist, pole ta siiski oraakel... ning tualetiseinastumine wõrgu ulmeosa enamjaolt ei ähvarda...
Jyrka ja KS-i varmsa vaimukuse kohta tahaks aga lisada pisukese täpsustuse, et see toimus ulmelistis juba enne Andri Riidi lugejakirja ilmumist, seega mingit Raul Sulbi poolset karvast kätt ja utsitamist siin pole... enam veel kogu see hommikupoolik möödus meil Rauliga sellises ebakonstruktiivses vastastikuses aadrilaskmises Hargla&Vetemaa teemadel...
Marek Simpsoni viimase kirja kolmas lõik jätab aga kod. Simpsonist väga inetu mulje... sellised personaalsused oleks pidanud ikkagi erakirjas Raulini jõudma, seda enam, et Raul pole BAASis Simpsonile ühtede ladumisega patustanud... Enam veel, minu mäletamist mööda hindab Raul Sulbi kirjanik Simpsoni loodut ikka palju kordi kõrgamalt kui ma ise. Kas see oli nüüd siis autori suhtlus oma lugejaga?
Lõpetuseks tahaks välja tuua mõne momendi. Esiteks, et Marek Simpson ei näi oma kogemustest õppivat ja kargab iga paari kuu tagant järjekindlalt üsna samatüübilise reha otsa, hakates jälle valjuhäälselt ja kiirelt isiklikuks minnes (wõrgus asuvat ulme)maailma paika panema. Teiseks näib kirjanik Simpson pidevalt otsivat mingit vandenõud... et küll wõrk versus «Mardus», küll Ulmeühingu funktsionääri valed avaldused vales meedias, küll kohaliku ulme arvustamise ühekülgsuse tont jne. Kas järsku pole viga hoopis Marek Simpsonis endas? Üks vene dramaturgia rajajaid ütles vist, et ära peeglit kiru, kui lõust viltu. Järsku polegi viga arvustajates, wõrgus ja ulmeühingus... järsku on põhjus hoopis Marek Simpsoni isikus?
Parimat lootes ja helgesse tulevikku uskudes!
Ei, nüüd on selge nigu seebivesi!
Tegin kaks järeldust.
Esiteks: kui keegi ennast täis sittub ja midagi muud "suuremat" nagu ei juhtugi, siis on kohe plaksti kliiniline;
Teiseks: kui kasutan sõna 'fabritseerima', siis arvab sm. Hargla kohe, et soovin pahatahtlikult palju mitte-kliinilisi ulmejutte kirjutada.
Ega's siis muud midagi kui käised üles käärida ning tööle asuda!
Hetkel veel kliinilist ulmet fabritseerides,
Tiit
Nojah, kuna LL Andri soovitusel olukorra vastavalt oma sisetundele allpool ära klaaris, võiks asja justkui lõppenuks lugeda. LL on oma mõttemaailma kenasti kõigile nähtavaks laotanud ja eks nüüd võib igaüks seda lugedes psühhoanalüütilist huvi üles näidata. Ma ei suudaks ka nii või teisiti vastasmängijaga samale (ütleme siis täpsema analüüsi viibides, et verbaalsele, eks?) tasemele langeda, mis temaga diskussiooni algatamise eelduseks olevat näib. Pealegi võib matslikkus vägagi nakkav olla ja sellest tõvest tahaks küll hoiduda.
Küll aga tahan hämmastust avaldada Raul Sulbi käitumise üle, kes talle ainuomasel moel probleemi olemuse taas pea peale pöörata suutis. Katsest näidata, et BAASi võib uskumatult lihtsalt tabada Eesti veebinduses mitte üldsegi tundmatu tualetiseinastumine, joonistas Raul vaid paari näpuliigutusega välja pildi solvunud kirjanikust ja tolle tohutust tsensuuriihalusest, millist pilti Jyrka ja KS siis ulmelistis varmalt vaimukal (?) moel edasi arendada võtsid.
Tead, Raul, anna mulle muidugi selline otsekohene ja isiklik pöördumine andeks, ent sa oled õel ja sallimatu inimene. Ma ei kirjuta seda mitte vihast ega solvumisest - ma ei tunne Su suhtes ei üht ega teist. Aga vaata... õelus ja sallimatus on üksikute ja õnnetute inimeste privileeg. Ma tean, ma olen mõlemaga lähemalt tuttav olnud. Ja mul on Sinust lihtsalt kahju.
jah ning jaa
kas erinevad palju
(Lao-zi)
Kui keegi juhib mu tähelepanu teel asetsevale, kakerdavte kärbestega puuderdatud ekskremendile, siis on mul täiesti ükskõik, millises sõnastuses ta seda teeb. Ka siis, kui hoiataja väljenduks krõbedamalt kui selle kirja pealkirjas pakutud variandid võimaldavad, ei tuleks mul mõttessegi teda noomima hakata, et misasja te ropendate, inimese moodi ei oska rääkida või? Sama inimene, kes alles hetk tagasi ühe täiesti võõra valge tennise õnnetusest päästis, tunneks taolise reageeringu puhul kindlasti tõsist soovi jalavarju omanik otse ninapidi tolle jäleda julga sisse pista. Niisiis, kas "haisev sitt" või "kaka, pähh"? Vahet pole, peaasi, et sisse ei astund!
Toodud näide kirjeldas olukorda, mis nõuab inimeselt vahetut tegutsemist ega jäta sugugi aega ilukõnede sepitsemiseks, erinedes oluliselt situatsioonist, kus "kohtuvad" ilukirjanduse autor ja arvustaja. Kirjanikul on alati piisavalt aega, et panna paberile lugu, mis ei oleks "haisev sitt" ega määriks lugeja "heledaid käimasid". Loomulikult leiab iga raamatusõber pärast sellist kosutavat "jalutuskäiku" ka omalt poolt piisavalt aega austustväärt kirjaniku aadressil ilulemiseks. "Existerioni" ja "Taadelduse" puhul on ilmselge, et nende teoste autorid ei viitsinud sugugi oma kallist aega raisata, vaid otsustasid parem ühe väikse kirjandusliku ekskremendi korraldada. Pärast kõnealuseid "teoseid" oli tõesti tunne, nagu oleksin valge tennisega sita sisse astunud. Sellises olukorras ütleb inimene "Sitt, raisk!" ja kirjutab teadlikult arvustuse, mis jääb hea maitse piiridest vähemalt õige pisut väljapoole.
Seega olen igati päri "pornokomisjoni" otsusega, mille kohaselt vähemalt kahte minu arvustust tuleb kvalifitseerida kui pornot. Tõsi jah, see on sihuke piiripealne porno, mille keelustamine ei ole sugugi lihtne ülesanne. Seetõttu on mul hea meel, et Andri Riid jättis olukorra klaarimise mu oma südametunnistuse otsustada.
Marek Simpsoni hädakisale osaks saanud suhteliselt leige (õigemini peaegu olematu) kaasaelamine näitas, et räigete arvustuste vältimiseks tuleb esmalt ikka kirjanikel endal miskit ära teha. Üldsuse survest lähtudes asendan porno ilmselt lähiajal siiski "pimedas ja teki all" -versioonidega.
Kahetsuseks või vabandamiseks põhjust ei näe.
| 14.06.2000 |
Rohkem Lauri moodi arvustajaid! |
Raul Sulbi |
Kuigi ma Lauriga alati ei nõustu (aga toodud näidete puhul nõustun), on tema arvustusi siiski oluliselt vaimu värskendavam lugeda, kui mingite veidrate enamasti ühesõnaliste pseudonüümide (näidaku need siis sugulust või mida tahes) taha varjuvate kodanike sõnavõtte.
Lauri toob tegelt ju üsna täpselt välja konkreetse teksti puudused, et ta sealjuures autori suhtes üsna teravaid ütlusi kasutab, teeb ta arvustused vaid mahlakamaks ja mõnuga loetavaks.
Isiklikult leian, et kui kirjutis väärib fraasi «haisev sitt», on kuritegu ennemini see, kui arvustaja ümber nurga ütleb, et mitte just kõige õnnestunum asi või et sellel autoril on paremaidki lugusid...
Kuritegu just järgnevate potentsiaalsete lugejate suhtes, sest eks ole üks BAASi eesmärke juhatada ulmehuviline uute autorite ja teoste juurde. Aususest teiste vastu tuleks alati teose kohta siiski täpselt seda kirjutada, millised mõtted ja tunded konkreetse teksti tarbimisega kaasnesid.
Nii, et kui Marek ja Veiko julgesid kord juba sellise riskantse ja küsitava väärtusega sammu astuda, et «Existerioniga» eesti lugeja ette tulid, siis on Lauril küll sama suur õigus raamatu kohta kirjutada, mida ta arvab.
Või on tõesti nii suur soov ka ulmes mingi «pornokomisjoni» järele? Ei tea... ehk tõesti. Aga kui tsensuur teha, siis ikka mitte ainult autorit võimalike rõveduste ja lapsuste eest kaitsev, vaid peaks vist olema ka lugeja huvides töötav tsensor. Ehk oleksid siis nii mõnigi kollaazhromaan ja maailma parim jutt ilmumata jäänud.
Lugeja sellest Mart Kadastikku tsiteerides muidugi ainult võidaks:)
Aga sellises düstoopias me, Marek, vist siiski elada ei tahaks, sest Eilishil ja tundmatuks jääda soovinud kosmosekülalisel käesoleva aasta esimese «Marduse» raamatuarvustuse rubriigis jääks siis ju nende lugemisrõõm saamata.
Kuna tegu on just BAASi kaudu avalikkuse ette tulnud Lauri Lõhmuse arvamustega, siis oodatakse ehk minu kommentaari?
Esimene seisukoht on, et BAASis peaks olema nii vähe tsensuuri kui võimalik. See tähendab, et praktiliselt on välistatud minupoolne vahetu sekkumine arvustuste sisusse. Kui leian, et miski BAASis ignoreerib kirjutamata head tava, on räigeimaks aktsiooniks kirjalik märkus arvustuse autorile. Arvustaja selja taga ma midagi korda ei saada, ehkki siinkohal jätan endale vabaduse eriolukordadeks, mida seni pole siiski ette tulnud. Siit jääbki rippuma küsimus, kas antud juhul on tegu eriolukorraga.
Kas on? BAAS on arvamuste arhiiv ja arvatavasti ei tõuseks erilist tolmu, kui sama halvasti oleks öeldud kirjanike kohta, kes kannavad näiteks nimesid John T. Sladek või George O. Smith. Eriliseks teeb antud juhtumi vaid see, et öeldu adressaadiks on olnud kohalikud. Ja see tekitab küllaltki loomulikult reaktsiooni.
Sarnasel põhjusel loen oma ülesandeks sekkuda, kui arvustuse autor ei kirjuta mitte arvustusobjektist vaid kasutab temale antud ruumi n.-ö. arveteõiendamiseks kaasarvustajatega KUI seejuures ületatakse hea maitse piirid. Alati on ju võimalus öelda mitut moodi.
Arvustusobjekti kohta kehtivad minu meelest avaramad reeglid. Arvan, et BAASi arvamusekastikeses arvustusobjekti või selle autori kohta väljaöeldu on väljaütleja isikliku vastutuse küsimus (on soovitatud ka Arthur C. Clarke'ile pensionileminekut, mis, tõsi, jääb küll suurusjärgu võrra lahjemaks MT-le osaks saanud soovitusest endalt elu võtta). Teisisõnu, inimene peaks ise olema võimeline ette nägema, mis võimalikud tagajärjed ta sõnadel on, kas tal seetõttu ei osutu pisut problemaatiliseks osavõtt EstConist, kus solvunud autorid tahaksid võib-olla pisut asju selgitada jne.
Nii et otsuseks jääb: vähemalt ühes kuid mitte rohkem kui kahes arvustuses läheb LL tõesti üle kujuteldavate piiride (kõlab nagu pornokomisjoni töö kokkuvõte : )), kuid selle olukorra klaarimine jäägu LL sisetunde küsimuseks.
See ongi kõik, vabandan Algernoni ees nende serveriruumi raiskamise eest.
Vastuseks pealkirjas esitatud küsimusele... ON KÜLL!
Kui autoril on vabadus paberile kõike kirja panna, siis on lugejal õigus ka kõike selle kohta arvata. Või pole see nõnda?
Mis eristab Laurit paljudest muudest inimestest, kes armastavad saasta kohta «saast» öelda, on see, et Lauri ütleb seda nõnda, et pärast on teistelgi lõbus lugeda ning kokkuvõttes jätavad paljud teised ütlemata, sest Lauri uljas kirjatükk on juba paljudel solvunud lugejatel auru välja lasknud...
Kuna pole "Existerioni" lugenud (ning ei kavatse seda teha), siis selle koha pealt sõna ei võta, aga "Taadelduse" koha pealt nõustun LL hinnanguga üldiselt. Arvustustes on ka palju hullemat negatiivset kriitikat tehtud. Lihtsalt LL on viitsinud seal, kus keegi teine "ilge kõntsaga" piirdub, natuke pikemalt sõnu seada...
Lauri Lõhmuse arvustus BAASis Maniakkide Tänava "Taadeldusele":
Õpeta idioodile tähed selgeks ja ta hakkab kirjutama, kohe kindlasti hakkab. Ja kohustuslik kooliharidus on kuritegu.
M. Tänava juttudes on sisu ja sõnumit samapalju kui plangusodimiseas hälviku lalinas pärast kahte pudelit õlut. Eriti haige jamps - ravimatu. Siit ka soovitus: kirjutamine jätta, kärbik võtta, sauna taha sammu marss! Need ajupritsmed omaksid juba mingit tähendust.
Järgnev "üks" kehtib ka kõikide teiste M. T. kirjutatud juttude kohta, isegi nende kohta, mida veel (ptüi-ptüi-ptüi) olemas pole.
Lauri Lõhmuse arvustus BAASis Belialsi/Simpsoni "Existerionile":
Mis kuradi "5", kerepeale tuleks sihukese raamatu eest anda! Ja ei mingit ata-ata -peksu, vaid korralike meditsiinialaste teadmiste ja treenitud ihuliikmete ühistööle rajanevat metoodilist tümitamist, mis töödeldavat püsikindlalt olemise ja mitteolemise piiril hoiab. Kolistagu raisad pisut mööda moody tunnelit ja immutagu end selle lõpus kumava valgusega, kasigu end siis tatist ja verest puhtaks ning alles seejärel hakaku elust ja surmast lugusid leelotama! Aga praegu visatakse lugeja ette universumi (!) mõistus, mis on nii algeline, et seda oleks raske isegi inimese peakolusse ette kujutada. Kuradima oiuke pannakse oma idiootseid loojupikesi jutustama ja mingi totakas eneseotsija muudkui kuulab ja on nii liigutatud-nii liigutatud, nii vapustatud-nii vapustatud. Millest? Ja kogu toda käkerdist serveeritakse tagatipuks nagu mõnd eneseabi raamatut, mida lihtsalt ei saa ainult endale hoida. Vastupidi, selline `ila` tuleb justnimelt omale suhu tagasi toppida või siis rätikuga ära pühkida, mitte aga kuhugi kaantevahele nõristada. Vot nii, B&S, tatikad olete alles.
Lauri Lõhmuse arvustus BAASis Belialsi “Pika tee algusele”:
Noh, õnneks oli tegemist vaid pika tee algusega, sest ega polekski kaasa vantsida viitsinud. Nagu Belialsi uuemale suunale iseloomulik, ilmus siingi lugeja ette kibekiirelt mingi vennike, kes tutvustas end kui filosoofi ja õpetlast, kuid osutus peagi hoopistükkis tavaliseks ebastabiilseks uitmõtlejaks, kelle arutluskäikude jälgimise juures suurema osa ajust julgesti välja võib lülitada. Tollel kikkisrindadega tüdrukul polnud ju väga vigagi ja seetõttu mõjusid tasakaalutu peategelase pidevad kihudki päris veenvalt. Jutu üks põhiideesid, narkootikumina kujutatud usukogemus oli hea, kuid suri liigse nämmutamise kätte ja pärast karmi tõehetke ette võetud ohtuderikas põgenemistee jäi lugejale täiesti saladuseks, mis loo kui terviku suhtes oli muidugi ilmne viga. Ning kuna loo teine pool oli veniv ja sündmustevaene, siis too alguse ülenämmutamine sellises koguses mõjus suisa näotult. Kolme veab see lugu kuidagi välja, aga nõme ikkagi.
Tiit palus endale teada anda, et mis on mittekliiniline ulme, et saaks siis noid jutte fabritseerima hakata. Võõrsõnastik ütleb, et 'fabritseerima' tähendab hulgi valmistama, piltlikult valmis vorpima; pahatahtlikult välja mõtlema.
Et kas sellist teguviisi peetigi silmas?Ja kas mitte 'fabritseerimise' käigus see kliiniline kvaliteet ei sünnigi?
Samas, äkki on Algernon suure ja tunnustamata talendi otsa komistand, kui too suudab "mitte-kliinilis" ulmet hulgi valmistada?
Kliinilise ulme näiteks sobiks, Tiit, see tekst, kus miski tüüp ennast täis sittus. Ja midagi muud nagu eriti ei toimunudki.
Sorry, aga «Algernoni» see ei kõlba! Soovitaks «Loomingusse» proovida.
Mittekliinilist ulmet leiad, kui tutvud leheküljega «Teejuht «Jutulaborisse»», mille lingi leiad uuenenud avalehelt.
Tervitust härrad ulmekirjanikud!
Järjekordsel lehekülastusel avastasin, et käesoleva lehe toimetaja on oma veergu ühe teatud nimekirja üles riputada suvatsenud. Võib ju küsida, et mis mul sellest?
Noh natuke ikka on ka.
Nimelt lootsin ka oma juttu teiste seas näha, aga võta näpust - polnd teist seal teps mitte. Toimetajahärra oli minu jutud kuulutanud "kliinilisteks".
Siit ka minu laiaringi küsimus: mis asi on "kliiniline" ulme?
Seda oleks iseenesest tore teada, siis saaksin tulevikus ehk noid "mitte-kliinilisi" ulmejutte fabritseerima hakata.
Kõigile ilusat suve soovides,
Tiit aka Brutus
Auväärsed kirjainimesed!
Kui kellelgi peaks vedelema kuskil nii 12-15000 tähemärgi pikkune teos, kas see keegi ehk ei mõtleks võimalusele publitseerida seda vähetuntud Tallinna tabloidlehes Õhtuleht? Jutt absoluutselt tõsine, meil on siin mingi Suveleht, mis nõuaks ca 5x osaks jagatavaid joonealuseid.
Ehk vastab keegi mu aadressil.
Kordan, jutt jumala tõsi.
Aitäh!
Tervitades Pn
Tervist,
Kivistiku eest vastama ei hakka... kui soovib, siis vastab ise.
Et mis mind vaevab... täpselt ei teagi, ebakultuurse publiku häälekus vast... selle tulemusena kipun ajuti ka ise nende endi tasemele langema.
Luban, et parandan end ja püüan edaspidi asjast üle olla.
austusega Jyrka
| 05.06.2000 |
Attitude problem |
Andri |
Tere,
Juhtusin nädalavahetusel sirvima Marduse värsket numbrit ning ebameeldiv maitse jäi suhu toimetaja poolt täidetud leheküljest. Nimelt on Raul Sulbi oma "Loomingus" avaldatud ülevaates julgenud laita "Marduse" liigset õuduslembust, millele siis Mario Kivistik "Marduse" toimetajane on pidanud vajalikuks reageerida. MK kuulutab RSi eksinuks ning argumenteerib järgmiselt, et tõlkelugude osas on seisuks õuduse ja "muu" osas 4:5 ning kodumaiste lugude osas tuleb võtta parim ning parimaks on just kodumaine õudus. Ei hakka vaidlema väite teise poole üle. Esimese poole paikapidavuses võib kahelda küll. Kui toimetaja võttis ise tõestuseks appi absoluutarvud, siis oleks ta vähemalt selles osas võinud formaalset korrektsust säilitada. Ajakirja kaanel on kirjas "Horror, Fantasy, Sci-fi", ja õuduse mitteeelistamisest saaks rääkida minimaalselt juhul kui zhanrite omavaheline seis oleks 3:3:3.
Praeguse lugejakirja ajendiks on siiski ennekõike toimetaja repliigi viimane lõik, kus vihjatakse sõjaväeteenistuse kahjulikust mõjust vaimuvärskusele. See (argumentum ad hominem) pole isegi mitte vaimukas! Tendentslik argumentatsioon ning läbi kumav püüd solvata oponenti heidab kogu repliigile halba varju.
Mis vaevab ulmeajakirjade toimetajaid? Kuu aega tagasi ärples Algernoni kirjaveerus Jüri Kallas, nüüd astub oma ajakirjas sama reha otsa ka Mario Kivistik. Kevadväsimus, tunnustusvaegus või veel midagi?
Saan aru, et ajad on rasked, koolis on
eksamite aeg jne. Aga iseenesest oleks
ju ikkagi tore, kui siin vahest mõni
uus lugu ka ilmuks. Lõppude lõpuks on
tegemist ju ulmeajakirjaga.
Aga mida arvata ulmeajakirjast, kus
kunagi midagi ei ilmu?
Endiselt loojatesse suure respektiga
suhtudes ning edu soovides
Tiit aka B r u t u s
[ Lugejakirjad: mai 2000 ]
|
