«Krõõba sabaaluse nimel,» needis
Salith südamepõhjast. «Mispärast, vilets
rääbiselurjus, pidid sa mu küll sellesse jamasse
vedama?» Üha vängemaid sõimusõnu
puistav naine viskles kitsukeses motellitoas edasi-tagasi nagu
raevunud kobra. Punetavatest silmadest ning kaunite huulte
vahelt väljatulistatud mürginooled teinuksid
lõpu kolmele titaanufonaudile, kui nood oleksid olnud
midagi muud kui ulmeguru karjäärist unistavate
koolipoiste aju täitematerjal. Segipaisatud
kaheinimesevoodil lesiv isane ei ilmutanud paraku mingeid
aurustumismärke. Töllmokk tuiutas nürilt Salithi
meeleheidet ja vihastas neiut veelgi enam. «Kõik
sinu süü!» nähvas Salith ning tõmbas
hinge.
«Kas ainult sellepärast, et sina oled mees, arvad
endal olevat õiguse puhta nahaga põgeneda? Vaene
naine aga jäägu maha koos kogu sopaga, mis? Mis pagana
kihu see niisugune on?»
Salith seisatas ning pöördus häirimatu kuju
poole. «Eks vaiki, kui tahad. Niikuinii sa
pääsed. Kõik te, mehed, olete alati
sääred teinud ja teete edaspidigi. Mis mina sinna teha
saan?» Süljelärakas pani kibestunud punkti.
Salithi hõõguv pilk pöördus
sissepoole.
Oli see niivõrd mehe kui Janu süü? Alistus
naine ise püünisele või tõukas teda
Ettemääratus? Väljaspool füüsist ja
vaimu elutseva sünge Jõu käest, mis omatahtsi
reegleid määras, oli neil sama kerge põgeneda
kui närbunud puulehtedel rajutuule eest. Jõud
jäi karistamatuks. Ometi ei päästnud see meest
tema nimel hoopide vastuvõtmise aust. «Naudi
piina,» heitis Salith. «Mis sul sest enam. Sa oled ju
surnud.»
Salith kahjuks elas. Halastuse surmaväravate taga puudus
tema jaoks ruum.
Janu keelas teda unustamast. See vari oli alati Salithi
kannul käinud, astunud ta jalajälgedes, elanud temaga
jõledas sümbioosis. Neiu oli loobunud selja taha
vaatamast, et näha, kas väsinud viirastus ei ole
temast viimaks maha jäänud. Salith võis
kasvõi sellele viletsale planeedile tiiru peale teha --
millega ta vist paar-kolm korda oligi hakkama saanud -- oleks
võinud isegi oma käed-jalad maha raiuda, ent saatust
ei eksitanud miski. See järgnes talle -- mitte
surmatunnini, vaid mõõtmatu igaviku tulematu
viimse hingetõmbeni.
Kui ohtu ei olnud parajasti silmapiiril, suutis Salith
rahulik püsida. Mõtteid välja lülitades ja
tuimalt endale korrates, et ükskord lööb
hingekell temalegi. Pimeda kombel, kes lauge kinni surudes
mõtleb, et on öö, öö, öö...
Niikaua, kuni keegi õel ütleb: «Vaata ometi,
missugused imelised õied siin aias kasvavad.»
Pimesikumäng oli läbi, kui see sosistas:
«On aeg juua, mu laps. Allikas vaatab juba ihaldavalt sinu
poole. Näed sa, kuidas ta elumahlast pulbitseb, kuidas ta
kael avamist ootab? Lihtsalt mine ja ava kork...»
Salith läks. Kinnitas oma kutsuvad silmad mehe omadesse.
Kõik need vasikad järgnesid Jõule kuulekalt
nagu lõast tõmmatult. Lõpuks saamisrituaal:
esmalt mees ja siis Salith. Ootamatult. Enne, kui
võidurõõmus Don Juan jõudis kerge
anniga neiu oma vallutustekollektsiooni paigutada, sai temast
endast Jõu järjekordne suutäis. Salith
täitis lihtsalt monstrumi iminapa rolli.
Pärast seda tuli õudseim staadium. Viha ja
seejärel masendus. Mida lähemale
päikesetõus nihkus, seda sügavamas pimeduses
vähkres Salithi meel. Tülgastus. Jõuetus end
püsti ajada ja vastikut kohust täita: end laubast
varvasteni päikesekaitsekreemiga sisse nühkida. Isegi
Janu teenrid pidid arvestama möödalendavate sajandite
nõudeid. Ülerahvastatud maakeral ei jätkunud
neile päevaseid puhkepaiku: ükski koobas, lossivare
ega kabel ei jäänud inimsipelgatel avastamata ega
poliitilisele kaardile kandmata.
Selge, et niisuguses paigas puudus võimalus taarat
korralikult peita. «Peaksin mõne kannibaliga
käed lööma,» mõtles Salith oma
mustimatel deliiriumihetkedel. Dieedi iseärasusele
vaatamata tegi neiu füüsiline keha ta seadusekaitsjate
silmis teiste inimestega võrdseks. Ei kaitsnud teda
võime uduna hajuda või nahkhiiretiivul kuu poole
lennata. Salith ei vaevanud end nende kirjanike- ja
filmitöösturitepoolsete mõnituste
südamessevõtmisega. Lihtsalt ühel hetkel, kui
ta mõne lollpea kesta juures kükitab, päevane
kaitsekiht peale määrimata, ja mehe naaber astub sisse
ajalehte laenama... Salith oli lõppude lõpuks vaid
habras noor naine, kel puudus luba surra. Vabaduses võis
ta seda veel taluda, ent elavalt üksikkongi maetuna...
Võib-olla peituks siin lahendus: Jõu sisendatud
enesesäilitamisinstinkti trotsides söösta alasti
tõusva päikese kätte ja paluda esimesel
vastutulijal teda oma jalutuskepiga südamesse
lüüa? Tagane, täitmatu unistus! Esiteks tegutseb
Janu palju kiiremini kui Salithi tahe. Teiseks võib neiu
UV-kaitse möksist pargitud keha teda alt vedada. Ja pehmete
seintega hauakamber hullumajas võtab kõik lahkelt
vastu...
Öö hakkab lõppema. Tuhandendat, miljonendat
korda alustab tulihobuste veetud vanker retke üle laotuse.
Jõu hääl sunnib Salithit: «Kaitse end ja
mind... lahku siit!» Peagi tulevad inimesed ja hoolitsevad
ise su joogipudeli ärakoristamise eest. Sina eksle sihitult
ja tahtetult, otsi uut, teeni kustumatut Janu...
Ikkagi oli see kõik inimeste süü. Vaid
seepärast, et nad Salithi teele ette jäid, pidi tema
täitma oma preestrinnakohust. Ja kui inimesi ei tulnud,
siis rebaseid, lambaid ja rotte leidus igal pool. Ainult siis,
kui Salith suudaks end kivikõrbesse, ookeanipõhja,
teise galaktikasse munsterdada, õnnestuks tal ehk Janu
petta. Või...
Üha heledamaks muutuv taevas täitis Salithi uue
vihaannusega. Kreemipurgi põrandale kildudeks heitnud,
sööstis ta voodi juurde ning sisistas lausa mehe
liikumatusse näkku:
«Miks sa mulle ette sattusid, lurjus? Siin sa lebad
täies rahus ja ootad matusepärgi ning pisaraid! Sina
rändad vaklade kõhtu, samal ajal kui mina, Janu loll
tööriist, Kütin Isandale su kaasidioote. Too, kes
kunagi minust jõi, ei purustanud äkilise kapriisi
ajel kruusi, vaid valas selle igaveseks karikaks. Surm
võib võtta savi, aga mitte kulla. Tõstab
see puutumatus siis uhke elemendi pjedestaalile? Ei -- hoopis
paiskab ta üksinduse, tühjuse ning kõleduse
labürinti. Sa täidad mind sellise vihaga, et peaksid
elus olema ja seda kõike ise läbi elama!»
Kuld on ori vaid niikaua, kuni ei ole iseenda
väärtusest teadlik.
Salith suutis siiski välkkiirelt tegutseda. Neiu vajutas
küüned omaenda paljasse rinda ja surus veritseva ihu
vastu lamaja suud. Ehk jõuab...
Pool tundi hiljem, kogunud põrandalt kokku viimsedki
kaitsekreemi raasud, lahkus noor mees tundmata suunas.
Motelliperenaine leidis laisku armukesi äratama tulles eest
vaid voodijalutsis lebava tolmuse pahmaka pikki musti
juukseid.
«On neil vast öö olnud,» muheles
kõikenäinud eideke. «Viin paruka kontorisse,
ehk tuleb tüdruk seda veel otsima. Küllap tal
teinekordki vaja end maskeerida.»
|