08.07.2001 01:47:04

Jüri Kallas

Tekstil on kaks plussi ja üks miinus...

Plussid:
1. On midagi uut üsna läbinämmutatud vampirismiteemas.
2. On kirjutusoskus.

Miinus:
1. Autor esitab pildi, ega lisa sinna mingit tegevust... autorile mugav, lugejale igav.

Üldiselt kardan (daamid, palun mitte solvuda), et Maria Pernerist võib saada uus Karen Orlau... et kenasti kirjutatud pildijubinad, et on kirge, aga lugedes hakkab midagi hammaste all krigisema... et justkui näriks kenasid klaashelmeid, ilusaid ja kunstipäraseid, aga siiski vaid lihtsast klaasist... tahaks teemante, mis hambad murravad?

26.01.2001 17:42:55

uus

nice värk aga tyhi ja tavaline...

25.01.2001 10:49:57

Katariina

Kõikvõimalike nimisõnade tähenduslik suuresitäheline esitlus on mu meelest tosinaljakas. Tekitab sõna taha väriseva paatose ja kuidagi yldse ei jaksa seda tõsiselt võtta. Õnneks jäi see selles jutus siiski piiri peale. Jõud ja Janu... Elab Üle.

Kirjeldused on head, ja jutt jookseb ka ja ehtsat passiooni on ka. Samas on see kõik kokku kuidagi loogikavaba, argumenteerimata, irratsionaalne. Kui kirjutada eelkõige emotsiooni ajel, siis on toimuv endale kyll täiesti arusaadav ja põhjendatud, aga lugeja veenmiseks peaks tegelaste tegutsemismotiivide vettpidavust ka emotsioonivabalt testima.

Kui peategelane varem kartis, et keha võib uv-kreemist kuidagi "pargitud" olla, ning päikesest yksi ei piisa, siis oleks ta pidanud seda koguaeg kartma. Tema lõpplahenduses oli ta selle hirmu ära unustanud. Kui ta seda hirmu ära unustanud ei oleks, siis ei oleks ka selline lõpplahendus tundunud mingi ootamatu superideena, vaid järjekordse päikese kätte jäämise katsena. Sellisel juhul oleks palju paremini aidanud lihtsalt UV-kreemi purgi kiire ärahävitamine, tõenäoliselt oleks selleks leidnud mingi meetodi hoolimata Janu vingest tahtest.

Aga vampiirid iseenesest on sympaatsed.

23.01.2001 12:53:07

Kristjan Sander

Jälle yks selline juht, kus autoril on mingisugune idee olemas (idee ise kah sajandeid käiatud, aga see polegi isegi peamine praegu), aga pole endale teadvustatud seda, et see idee tuleks kuidagi teostada ka. Et mingisugune tegevustik välja m6elda, mis rohkem kui yhest episoodist koosneks, peategelase sisemonoloogi asemele. Mingid tegelased ka, kes natukenegi inimest meenutaksid, mitte mängukaarte.

22.01.2001 14:44:16

Veiko

Väga hea lugu, kuigi üllatusi see tõepoolest ei paku. Aga minu meelest ei peagi lugu alati üllatusi pakkuma. Antud teksti puhul nautisin head kirjeldust. Vampiire seekord vaadeldud ka uue nurga alt.

22.01.2001 10:59:04

yofo

Alguses oli kasutatud nagu mingi odava detektiiviraamatu sõnavara ja stiili ning siis tuli muutus ja sisse toodi müstilised "Jõud" ja "Janu" ja peale seda võis juba arvata, mille kohta peategelasel neelud käivad. Mingi mõttetu halamine sellest, et neiul (endine raevunud kobra) ei ole võimalik surra, aga siis selgub, et see on tegelikult lihtsamast lihtsam. Oeh, ei tahaks väga autorit solvata, aga mulle see lugu absoluutselt ei meeldinud. Suhteliselt mõttetu jutt.