09.01.2001 |
Karl Arnold
Reegleid järgides |
Arvustused |
Töölt koju jõudsin pool üheksa. See oli
olnud tavaline graafikujärgne valve-päev. Ja nagu
tavaliselt, oli kõik valesti ja halvasti, sest ma polnud
jälle ridagi paberile, see tähendab arvutisse, saanud.
Otsustasin, et juba järgmisel kuul lähen direktori
juurde ja ütlen välja, mida arvan isiklikult temast,
kahekümnenelja-tunni-valvest kui niisugusest ja firmast
tervikuna ning pakun välja omapoolsed lahendused. Ehk siis
hakkan jälle tööl käima nagu valgele
inimesele kohane: kaheksa tundi päevas, viis päeva
nädalas. Kui muud üle ei jää, vahetan
firmat, noor andekas spetsialist leiab rakendust alati.
Paugupealt ei tulnud küll meelde, mis alal ma ennast
spetsialistiks võiks nimetada või milles seisnevad
erilised anded, aga see oli vabandatav kellaajaga. Igal juhuhul
väärisin ma enamat.
Praegune elukoht paarikümne aasta vanuses «uuselamu
rajoonis» ei olnud just see, mida saaks heaks koduks
pidada. Aga arvestades, et hetkel koosnes leibkond ainult
ühest isikust, oli see kainelt arvestades ilmselt parim
variant. Ikkagi keskküte, viimasest remondist
möödas oluliselt vähem kui igavik,
mõistuse piiridesse jäävad kommunaalmaksud ja
vaieldamatu lisaväärtusena kaheksanda korruse aknast
avanev vaade.
Võti ei tahtnud keerata. Või mina ei osanud --
veel üks märk pikast päevast tingitud
nüristumisest. Igatahes mingi jama oli korteriukse lukuga,
aga sisse lõpuks ikkagi sain. Hetke pärast
mõistsin kriminaalromaanidest omandatud
järeldusoskuse abil: uks polnud lukus olnudki. Sellise
tulemuseni jõudmisel oli abi ka faktist, et minu
isiklikuks tugitoolis istus tundmatu keskealine mees.
Niisiis, mälu, või õigemini
kontsentreerumisvõime hakkab lõplikult alt vedama.
Alles see oli, kui jätsin auto lukus uste kuid pärani
lahtise aknaga supermarketi ette. Täna siis jäi toauks
lahkudes lukustamata ja nüüd on vargad majas.
Mul ei olnud küll varastega kokkupuuteid, aga tunne
ütles, et kuidagi teistmoodi peaks nad käituma.
Rahutumalt, ebaviisakamalt või misiganes, igatahes mitte
nii külalislahkelt. Sest just seda õhkus tema
näost. Kui poleks olnud isikupärast kohviplekki
tuttavalt luitunud diivanil, oleksin arvanud, et olen oma
hajameelsuses tunginud valesse korterisse, korruse või
trepikojaga natuke mööda pannud. See seletanuks nii
ust kui meest.
Võib-olla oma ala profid just niimoodi
vahelejäämise korral käituvadki. Kaine
mõistus ütles, et ma peaks nüüd karjuma.
Või haarama mingi eseme järele, mida kutsumata
külalise vastu relvana kasutada. Või politseisse
helistama. Kõik variandid olnuks antud olukorras igati
asjakohased, võib-olla isegi kõik kolm korraga.
Heitsin kiire pilgu teise tuppa, kööki, avasin WC-vannitoa
ukse ja veendunud, et me oleme kahekesi, istusin
sohvale. Loomupärase ujeduse tõttu on mulle pingutav
esimesena vestlust alustada. Selle asemel silmitsesin
välimust: aastatelt arvatavasti viie- ja kuuekümne
vahel, korralik soeng ja raseering, tume ülikond. Ei olnud
tippjuhi hinnalist silutust ega müügimehe edevat
lakutust. Kes veel kannavad valget särki ja lipsu sellise
sundimatusega? Erusõjaväelane? Mingi rariteetse
tsiviileriala kõrgtaseme spetsialist?
«Erutumiseks pole tõepoolest sisulist
põhjust. Ja muide, sa ei unustanud ust lukust
lahti.»
See kõlas nii külalislahkelt, et ma hakkasin juba
kergelt ärrituma. Kurat, kes meist siis õieti on
praegu omas kodus? Või on ta mingi majaomaniku, haldus-valdus
firma esindaja, kes tuleb mulle mesisel häälel
ebameeldivustest rääkima?
«Loomulikult võlgnen ma vabanduse ootamatu
visiidi pärast, aga niipalju kui ma sind tunnen, ei hooli
sa eriti seda sorti formaalsustest. Ja mingeid ebameeldivusi
pole samuti põhjust karta.»
Kas ta on mingi psühho-ga algava ala asjamees, kes loeb
mõtteid või? Suutsin lõpuks ise ka suu
lahti teha: «Kas te loete mu mõtteid?»
«Tegelikult tahaksin ma natuke vestelda, aga see
slaavipärane «alt üles» teietamine tundub
kuidagi häiriv. Äkki kõnetame mõlemad
vastastikku ühtemoodi, lepime kokku, kas «sina»
või «teie»? Aga jah, mõtteid ma loen
küll, mitte küll just verbaalselt, ütleme nii, et
tajun sisu suunda.»
Selline enesekindel avaldus ajas muigama ning vajas
kontrollimist. Selleks keskendusin mõttes pildile,
milline ta võiks välja näha, pärast aknast
välja viskamist. Laia kaarega, nii et maanduks umbes
prügikastide kõrvale põõsasse. Minu
fantaasia lõppes kohal, kus püüdsin kujutleda,
mis juttu ta ajaks vahetult pärast toibumist, kui on
avastanud oma ootamatu asukohamuutuse.
«Ma kardan, et taoline teguviis kutsuks juhuslikes
möödakäijates esile teatava hämmingu, seda
enam, et ei mõjuks minu seisukorrale kuigivõrd
pärssivalt.»
Kui see oli mustkunst, siis igal juhul väga heal
tasemel. Pigem siiski maagia.
«Muide, just soov mitte tähelepanu äratada
sundis mind sisenema tavalise inimese kombel uksest, mitte
sealtkaudu,» viipas ta peaga poolenisti avatud akna poole.
«Aga ma leidsin, et sinuga kohtumiseks oli kõige
parem variant just siin oodata, sest kui ma oleksin tulnud ja
ukse taga kella andnud või kusagil avalikus kohas sind
lihtsalt kõnetanud, oleks sa mu kuradile saatnud,
eksole?»
«Ega sa ukselukku muukides ära ei
lõhkunud?»
«Vaevalt. Vaata, kui kasutada mingi eseme uurimiseks
natuke teistsuguseid lainepikkuseid, kui inimsilmale nähtav
valgus, ei ole selle küllatki primitiivse tehnilise seadme
enesele allutamine ilma seda kahjustamata kuigi raske.»
Viimane lause mõjus taas koomiliselt. Tundus, et
järgmiseks teatab ta, et on leiutanud universaalse seadme,
millega saab vaadata SISSE, näiteks mõtete
või lukkude. Ja nüüd üritab seda
riistapuud mulle maha müüa.
«Kui sul midagi selle vastu pole, selgitaksin ma oma
tausta ja eesmärke.»
Tegelikult oli mul ükskõik, aga see polnudki ju
küsimus.
«Kutsuda võid mind Leonhardiks, pärit olen
ma kaugelt, seletamatult kaugelt.»
Pausid tema jutus tekkisid täpselt nendes kohtades, kus
minu mõte takerdus.
«Ja ma olen sinust erinev, tinglikult võiks
öelda, et meie lähimad ühised sugulased
eksisteerisid umbes üks koma kaheksa miljonit aastat
tagasi.»
«Kas sa üritad mulle selgeks teha, et oled tulnukas
teiselt planeedilt? Või teisest ajast?»
«Mina eelistaksin väljendit «maavälisest
tsivilisatsioonist». Tulnukas kõlab, nagu
värdjaliku välimusega ja kontaktivõimetu. Ja
mis puudub ajas edasi-tagasi rändamise
võimalikkusesse, siis tuginedes oma teadmistepagasile,
suhtun ma sellesse paraku märksa pessimistlikumalt kui
sina.»
«Ahah. Nii. Väga hea. Räägi edasi.
Kustkandist sa siis oled? Kuidas reis läks?»
«Minu koduplaneet ja täht, mille ümber see
tiirleb on füüsikalistelt parameetritelt täiesti
võrreldavad Maa ja Päikesega. Aga ma kardan, et kui
ma üritaksingi kirjeldada tema asukohta ruumis, siis sinu
kõrgema astronoomia ja füüsika alastest
teadmistest jääb väheks et sellest aru saada. Ja
sama käib ka reisi kohta, ma mõtlen, sa pidasid ju
silmas, et kui kaugelt ma tulen ja kuidas see reisimine
põhimõtteliselt välja näeb. Ja
tegelikult olen ma Maa peal viibinud juba hea mitukümmend
aastat. Nii et jätaks selle parem esialgu vahele».
Kõrgem matemaatika ei kuulunud ülikoolis just mu
lemmikainete hulka. Astronoomiast olid mu teadmised
populaarteaduslikku laadi. Füüsikast ei suutnud ma
sellisel kellaajal meenutada enamat paarist nimest.
«Võib-olla sa mäletad, et näiteks
Einsteini valemid taanduvad teatud piirjuhtudel, kui kiirused on
väga palju väikesemad valguse kiirusest, Newtoni
omadeks. Sarnaselt sellele võib kogu teie klassikalist
füüsikat vaadelda erijuhuna kõrgemast
füüsikast teatavate parameetrite
üliväikestel väärtustel. Piltlikult
öeldes, väga kaugel või väga lähedal
ühtedele niinimetatud absoluutsetele konstantidele hakkavad
teiste samasuguste väärtused ja omavahelised suhted
muutuma.»
Hea, et ta sellel lainel ei jätkanud. Ma oleksin
kergesti võinud teha kohatu vahemärkuse.
«Loomulikult ei ole ma siin ainuke omataoline, meid on
siin palju ja me oleme olnud juba kaua.» Leonhard
tõstis rahustavalt käe. «Tegemist pole mingit
laadi invasiooni ettevalmistusega. Meie ühiskonnas on omad
käitumistavad, ja üks tähtsamaid nõudeid
on, et külas viibides järgitakse kohalikke reegleid,
püüdes võimalikult vähe häirida,
sekkuda, tähelepanu äratada. Sellepärast ka
selline välimus, see mida sa näed, on vaid kest.»
Taas pidi ta zestiga minu erutust maha suruma. «Tehis,
täissünteetiline, nagu öeldakse. Väliselt
väga hea, ma leian, kannatab isegi mõningast
meditsiinilist uurimist, aga sisu ja
tööpõhimõte on muidugi täiesti
erinev.»
«Sel juhul, kas ma saaksin su tegelikku välimust
näha?»
«Ei.»
Ta polnud just tüüp, kellega viitsiks vaielda.
Võib-olla mõni teine kord. «Mida te minust
tahate? Uurida? Või et ma aitaks maailma
päästa, kumba, kas meie või teie oma?»
Muie oli igatahes täiesti inimlik. «Sa muutud nii
kirjanduslikuks, aga väga hea, see juhib meid sujuvalt minu
siin viibimise põhjuste juurde. Küsimus on sinu
kirjanduslikus tegevuses, täpsemal käsilolevas
jutustuses.»
«Tahate nõu anda? Tänan, poolik kunstiteos
ei ole arvustamiseks!»
«Asi on natuke keerulisem, see teos häirib meid. Sa
oled seal täiesti juhuslikult kirjeldanud meie tegevust.
Samas, ma ei püüa meelitada, aga sa oled
jõudmas tasemele, mis teeb selle üllitise
täiesti trükikõlbulikuks.
Ühesõnaga, me oleme tõsiselt huvitatud, et
see lugu ei ilmuks avalikkuse ette, ei paberil ega
elektrooniliselt, ja me oleme valmis selle eest
maksma.»
«Kui palju?»
«Raha on ka muidugi üks variantidest, aga seal on
see häda, et kui me näiteks teeks ühe aasta palga
suuruse kingituse, siis ühest küljest võiks see
liigset tähelepanu äratada, teisalt aga, olgem ausad,
avaldamise korral ei oleks honorar nimetamisväärne,
olulisemad sinu jaoks on muud aspektid. Ja lisaks on minu arust
rahalistel tehingutel alati mingi altkäemaksu või
enesemüümise maik juures. Meie soovitaks rohkem
sellist teene-teene vastu tehingut,
läbirääkimiste objektiks võiks olla hoopis
«miski».»
«Näiteks?»
«Näiteks üks võimalus on, et ma pakume
sulle vastutasuks ideed mitme uue jutu jaoks. Või
kasutades oma sidemeid abistame muude lugude kirjastamisel, nii
öelda söödame sobivatele inimestele ette.
Või äkki soovid kompensatsiooniks hoopis
informatsiooni, ma ei väida, et oleme targemad kui inimkond
kokku, aga meie süvateadmised võivad olla
tavatutelt, sulle huvipakkuvatelt aladelt. Kõne alla
tuleb ka abi mõnel sootuks muul alal, näiteks uue
töökoha või korteri leidmisel, mõnikord
võib soodsast vihjest suur kasu sündida, me
tegutseme küll tagasihoidlikult, aga ajapikku oleme nii
siia kui sinna sisse imbunud.»
Tagantjärele tundus, et pea hakkas valutama just sel
hetkel. Mulle pakuti ühe jutu eest võimalust muuta
kogu elu. Ma ei osanud valida.
«Täiesti arusaadav, et sellist tehingut ei saa
sõlmida ülepeakaela, umbes nädal peaks olema
piisav mõtlemisaeg. Lühidalt, minu ettepanek on, et
sa mõtled järele ja siis räägime uuesti
hinnast. Mõistagi ei tohi sa vahepeal midagi loo suhtes
ette võtta ja ilmselt ma ei pea üle kordama, et
teiste inimeste eest tuleb kõike varjata.» Ta
tõusis ja sirutas käe. «Kui sobib, siis kohtume
siinsamas täpselt nädala pärast?»
Surusin nõusoleku märgiks vaikides pakutud
kätt.
Muidugi ei olnud Leonhard ta õige nimi. Leidsin, et
õhtuse tee sisse sobiks tilgake viskit.
*
Järgmisel hommikul tõusin hilja. Tundus, nagu
oleks pea sees teine, välimisest suurem pea. Pilk jäi
peatuma kandilisel punase sildiga pudelil. Ka minul oli umbes
taoline, ainult et minu oma oli olnud täidetud
spetsiifilise maitsega pruunika vedelikuga. Pikkamisi hakkasin
taipama asjade omavahelisi seoseid. Meenus eilne õhtu,
külaline. Ei, sellest mõtlemine ei olnud veel
jõukohane, otsustasin parem tööle minna.
Õnneks leidus piisavalt rutiinset tegevust, mis hoidis
mõtted hämaratelt radadelt eemal. Korralik
lõuna ja märkimisväärsel hulgal tasuta
kohvi koos tablettidega muutsid maailmapildi märksa
selgemaks. Õhtul viie paiku koju jõudes tundsin
ennast juba üsna hästi.
Mis siis õieti oli juhtunud? Kui ma õigesti aru
sain, pakuti mulle ühe jutu avaldamata jätmise eest
märksa suuremat tasu, kui oleks olnud honorar mistahes
väljaandes. Siin pidi olema mingi konks. Ja üldse,
millist lugu nad mõtlesid, mul oli käsil
vähemalt viis asja, mis pikkuse poolest annaks jutustuse
mõõdu välja.
Kuidas ta oligi öelnud, «täiesti juhuslikult
kirjeldanud meie tegevust,» see peaks ju andma mingi
niidiotsa. Kõigepealt, tegevus pidi toimuma Maal ja
praegu. Järelikult minu poolne panus
«ühismaailma», põgenemine Memphiselt
mingist senitundmatust mineraalist ehitatud sidevahendi
kaasabil, ei sobi. Järele jäid veel kaevandused
lõunapooluse lähistel, mis ajavad venelased
jänkidega tülli, kuid osutuvad lõpuks
«kellegi kolmanda» rajatuteks. Või
abielupaarist turistide avastatud viie ruutkilomeetri suurune
kõrb keset Afrika vihmametsi. Või
mobiiltelefonides elavad intelligentsed mikroorganismid, kes
juhivad maailma. Või joodikust ajakirjaniku paljastatud
afäär kohalike ärimeeste finantseeritavast musta
maagi kolledzist, mis tegutseb kõrgete riigiametnike
teadmisel.
Teine vihje oli «trükikõlbulik», see ei
aidanud kuigivõrd edasi. Olid ju mulle kui loojale
kõik lapsed võrdselt armsad. Karm reaalsus
ütles aga, et kui õnnestuks midagigi ilma peale
maksmata, kasvõi internetis avaldada, oleks see ka juba
väärt tähistamist.
Hakkasin uuesti otsast peale. Küsimus kõlas:
milline minu seniavaldamata lugudest ei ole ulme vaid reaalsus?
Ma peaaegu karjatasin: «mis kurat, ükski neist ei ole
ju vähimalgi määral usutav, kaasa arvatud eelmise
õhtu sündmused!»
Konks oli selles, et ma olin nagu poisike kuulanud
tõsise näoga aetud lolli juttu. Küsimus oli
hoopis: kes ja miks? Mis põhjusel ja kelle algatusel oli
mulle seda tsirkust mängitud? Pähe ronis
raamatudetektiivide lause: «kas enne seda midagi
ebaharilikku ei ole teiega juhtunud?» Hakkasin
meenutama.
Paar nädalat tagasi, ühe vana sõbratari
sünnipäeval. Mingid äsja lavakunstikateedrisse
sissesaanud nolgid. Pärast paari pokaali olid nemad
näitlejad ja mina kirjanik. Vaidluse teema oli: kumb on
tähtsam, kas teksti autor või esitaja. Äkki ta
luges hoopis mingi mulle tundmatu klassiku teost ette. Ent
Leonhard oli olnud neist kaks ja pool korda vanem. Samas, tuba
oli hämar, mina näoga akna poole, head grimmi on
ennegi nähtud. Või saatsid mõne tuttava
harrastusnäitleja, pioneeride või muu taolise palee
ringijuhendaja näiteks. Kui ma nendega mingi lepingu
sõlmiks, oleks lõbus küll, äkki
võtavad kogu nalja veel salaja videosse ka: mina ja
marslane pidulikult allkirju andmas.
Midagi selles teoorias ei klappinud, liiga profesionaalne oli
olnud esitus. See ei olnud odav nali vaid hästi
kinnimakstud ja korralikult ettevalmistatud plaan. Uksest sisse
sai muidugi nii, nagu ikka lukke muugitakse. Või tegi
kusagil jope taskust võetud võtmest jäljendi
ja hiljem koopia. Vahetaks luku ära ja vaataks, kuidas ta
siis ukse taga kraabib. Mõtete lugemine on terake raskem,
aga sellist kiiksuga juttu ajades ei ole küll
kuigivõrd keeruline ära arvata, mis küsimused
teisele pähe kerkivad. Kõik muu oli lihtsalt
sõnad, mullikeste puhumine, mingeid fakte ei olnud. Aga
milleks, mis oli eesmärk? Väljapressimine? Minu
allkirja saamine mingile paberile?
Korraga taipasin: konkurents. Keegi oli jõudnud
arusaamisele, et minu looming on täiesti korralik ja
kõlbab raamatunagi välja anda. Mis tähendab et
kellegi teise oma jääb võib-olla välja
andmata. Või kui poodidesse tuleb korraga mitu noore
kohaliku autori ulmekogumikku, siis üks neist
müüb ja teine mitte. Ühesõnaga, keegi on
kade ja püüab minu kui noore lootustandva kirjaniku
tõusu pidurdada. Arvestades pakkumise mastaapi,
järsumat, kui ma ise suudan ette kujutada.
Peas hakkas küpsema edasine tegevusplaan. Kui ta
jälle tuleb, tehku konkreetseid pakkumisi, mina ei pea
midagi välja pakkuma, eks siis paistab. Vahepeal aga
tegelen nagu ajakirjanduses soovitatakse, «intellektuaalse
omandi turvalisuse tagamisega». Kui nad said sisse mu koju,
siis saavad ka arvutisse. Töö juures on teoreetiliselt
kõrgetasemeline andmekaitse, paroolide süsteemid,
varukoopiad ja muu taoline, praktikas aga üks suur ja
segane võrk, kes tahab, leiab seal augu kergesti. CD-le
kopeerida ja seifi panna olenuks ilmselt väga asjalik
variant, aga oma sahtli soetamine pangas käis mulle selgelt
üle jõu. Kui kõik mu oletused paika pidasid,
olnuks nende eesmärk, juhul kui me kokkuleppele ei
jõua, hävitamine, mitte oma valdusse saamine. Siis
meenus, kuidas keegi oli pärast kõvaketta pehmeks
muutumist sõprade abiga suutnud loomingu paremikku
taastada.
Kodus mul majanduslikel põhjustel
internetiühendus puudus, ent hommikuni oodata ma ei
mallanud. Kui ma tööle tagasi sõitsin, hakkas
juba hämarduma. Tee peal sõelusin mõttes
läbi kõik aatekaaslased. Nende hulgas oli nii
asjaarmastajaid kui profesionaale, paadunud ulmefänne ja
tõsiseid kirjandushuvilisi. Algul püüdsin
hinnata igaühe usaldatavust, kuid siis loobusin. Karta
polnud midagi, lugenud olid Leonhardi tööandjad
kõiki mu mustandeid niikuinii. Valisin välja seitse,
kellest eeldasin kõige soosivamat suhtumist minu
isikusse, ning meilisin neile oma poolikud projektid.
Ühele, kes olid tuntud oma tolerantsuse ja
algajasõbralikkuse poolest saatsin kõik viis,
ülejäänutele valikuliselt vastavalt igaühe
kalduvustele ja maitsele. Lisatud kaaskirjades palusin
alandlikult läbilugemist, umbes et «just Sinu arvamus
on mulle oluline, aga kui Sa aega ei leia, siis mõistan
täiesti». Teadsin, et vastata viitsivad vähesed,
kohe läbi loevad pooled, aga alles hoiab enamik. Seda mul
oligi vaja. Nüüd võisin rahulikult lasta neil
kasvõi oma kõvaketta üle formaatida.
Või pidulikult mõne flopi hävitada.
Lõpuks otsustasin kõik ka veel paberile välja
trükkida, lihtsalt enda jaoks. Kui valmis sain, oli kell
üksteist läbi. Tahtsin veel saadetud meilid üle
vaadata, aga ekraanile kasvas mingi teade, umbes nagu:
«kuud nott konnekt to meil server, theere mei bee
ää seerious netvöörk... blaa-blaa-blaa...
trai ögenn leiter!» Nojah, juhtub, vaevalt et enne
hommikut keegi midagi ette võtab.
Auto ootas mind tänava ääres. Esimene
vasakpoolne kumm oli tühi. Kirusin mõttes ja
kükitasin asja uurima. Loomulikult ei olnud tegemist
juhusliku naela ega klaasikilluga, vaid selge ja sügava
noatorkega. Imestada polnud midagi, minuga juhtus see esimest
korda, aga tegelikult see oligi sedasorti linnaosa.
Tundsin kuklas püstolitoru. Või midagi sarnast,
kõva ja külma. Esimene läbi pea jooksev
mõte oli: «täpselt sama skeem nagu maffia tegi
selle ekspolitseinikuga.» Ja järgmiseks: «mind
aetakse kellegagi segi, mingis grupeeringute
arveteklaarimises.»
Eelmine omanik oli minu vana Volvot kasutanud haagissuvila
tirimiseks, sellest ajast olid pärit suured lisapeeglid
poritiibadel. Võib-olla valis Leonhard spetsiaalselt
sellise asendi, et peegli kaudu nägime üksteist
näost näkku. Tema häälekõla oli pigem
konstanteeriv kui etteheitev: «sa ei pidanud meie
kokkuleppest kinni.»
Isegi kui see oli nii, ei andnud mu käitumine
põhjust niivõrd räigeteks rünnakuteks:
«keegi lubas ju seaduse piiridesse
jääda!»
«Seaduste? Mina ütlesin «reeglite». Mul
on päris korralik Maa ja inimkonna alane koolitus ja ma
tean päris täpselt, et kui kaks inimest ei saa
omavahel kokkuleppele, siis ühel on õigus teise
otsuste mõjutamiseks tekitada talle vigastusi suurusega
ühekordsest valuaistingust kuni eksistentsi
lõpetamiseni. Ja viimaseks võib volitada ka
spetsiaalse teenuse pakkuja, niinimetatud
palgamõrvari.»
Ta nihutas end pisut, nii et ma nägin ka püstolit
hoidva käe omanikku: välimuse ja ea poolest sobinuks
too Leonhardile pojaks. Ka riietumisstiil oli sarnanae, ainult
pintsaku asemel lühike nahast jakk.
Siis kõlas lask.
|