|
[ Jutt |
Jutulabor: jaanuar 2001 |
Uued arvustused ]
| 21.06.2001 17:22:58 |
Paawo |
Ok, ma saan aru. Noor autor alustab oma loometeed. Mõned möödalaskmised anname me andeks. Tegelikult on ta üsna tubli. Jätka samas vaimus, Karl.
| 21.06.2001 14:32:13 |
Paawo |
Jälle üks keskmine, mittemidagiütlev tekst. Soovitaks autoril juttu kriminulliks või memuaariks kirjutada.
Sellestsamast ja palju paremini kirjutas Meelis Friedenthal novembri 2000 "Algernonis": "Vabanemine protagonismi valust".
Meelisel oli kogu aeg sees kerge huumor, mida Karlil ei olnud. Ja lõpp oli Karlil nõrk. Meelisel ka, aga Karlil oli veel nõrgem.
Sellegipoolest saaks sellest loo, mis on lugu. Nimelt minategelane annab püstoliga gängsterile peksa ja põgeneb. Teda aetakse taga, tahetakse tappa. Palju vägivalda, võib-olla ida võitluskunste, eeskujuks "Libainimesed" ja Robert Ludlum, vähemalt midagi sama paranoilist. Lõpuks koorub välja see, mida Leonhard kartis ja miks. Lõpp on õnnelik, maailm pääseb.
Aga kas Karlist on meest, kes sellise romaani, jah, vähemast ei tule välja, kirjutaks?
| 05.04.2001 20:13:54 |
jxnes |
Suurepärane stiil! Ehk minu isiklik iseärasus, et mulle meeldib, aga kasvõi selle eest kiidaks ja tõstaks kõrvust. Arvustustes on mainitud elumehestiili. Jah, aga see on minuarust pisut kenderlik (oi, endal on ka häbi, et praegusel hetkel kriitikas nii levinud sõna kasutan), selles mõttes et siiski eneseirooniline enesehaipimine.
Süzhee, sisu ja muud sellised detailid jätaks arvustamata, et mitte liiga karmiks minna. No ja endal ka pole pädevust ;) Ühesõnaga, halb idee on heas sõnastuses paberile pandud. Asja kallal annab veel töötada. Loodan veel edaspidi vastava autori jutte näha saada.
| 29.01.2001 14:48:55 |
Datawolf |
Mina ehk nii karmiks ei läheks kui enamus arvustajaid. On selge, et kirjutada Karl oskab. Jutul on ühiseid jooni mitmete kirjandus- ja linateostega nagu Strugatskite "Miljard aastat enne maailmalõppu",
Veelgi sarnasem oli "Libainimestega" (autorit ei mäleta)
Ühiseid jooni oli ka "Vandenõuteooriaga". Kuid lõpu suhtes jäi ka minule mulje, et Karl soovis oma kirjatükiga lihtsalt ühele poole saada. Ning tulistas selleks peategelast. Siiski annaks selle lõpu veel lisada - tegelane ei pruukinud ju lõplikult surma saada. Stiil oli alguse kohta üsna hea ning sõnavarakasutus arusaadav. Katariinale, kellele see vastukarva näib olevat, soovitaks siis selle asemel lugeda "Võitlus tule pärast". See peaks piisavalt lihtne olema. Kirjuta edasi, Karl!
-datawolf
| 18.01.2001 19:02:04 |
Katariina |
Minu jaoks oli esimene häda tyypilise tänapäeva äriinimese sõnakasutus: "leida lahendus", "firma tervikuna", "vaieldamatu lisaväärtus", "andekas spetsialist"... Ulmest otsid, või vähemalt mina otsin, ikkagi väikest puhkust vähemalt sellest argisest 8-tunnisest kohustusest. Yhesõnaga - eskapismivõimalust ei tekkinud.
Teiseks: milleks?
Kolmandaks: ainuke tõsiselt huvitav koht oli esimene kohtumine Leonhardiga. Sellest oleks hoolimata jutu masendavalt ärikeelsest algusest võinud ju hea asja arendada.
Neljandaks - no andestust, oleks sellel jutul sci-fi silt peal, oleks lugemata jäänud. (Ei saanud mitte vaiki olla ;) ) Endal parem meel ja autoril vist ka.
Kohutavalt hapnenud teema kodukootud läbikirjutus. Iseenesest mitte halb, aga masendavalt igav. Selliseid jutte kirjutati juba üle-eelmisel sajandil. Teemat on kasutanud pea kõik tuntumad ulmekirjanikud, kasvõi Strugatskid terve oma progressorluse liiniga.
Jamps ? Jamps. "Miljard aastat enne maailmalõppu" ainetel ulmelise elemendiga igav olmekas. Lisagem seksstseen, parandagem ulmeline element maffiajõukude vaheliseks võitluseks ja täiendagem peategelase salapärase sugulussidemega - saame seebika, mis tehnilise teostuse headuse tõttu ajalehesappa sobib.
Algus meenutas kangesti vendasid Strugatskeid ja siis see imelik lõpp,nagu "pisuhänd".
See, et autor kirjutada oskab, peaks panema talle veel suurema kohustuse ja vastutuse midagi huvitavat välja mõelda. Praegu on x-filee maitse ikka juures, ka nende töös olevate lugude puhul. Et mingi näpuotsaga segatud ulmeline moment. Objektiivselt ei saa ette heita seda, et autor sellise elumehe jutustamisstiili on valinud ja üritab pidevalt üleolevat nalja teha. Minule selline stiil ei meeldi aga ehk teistele meeldib. Üldse jäi mulje, et siin kirjutatakse rohkem oma elust kui tahetakse lugejale midagi põnevat ja ulmelist pakkuda. Mingi huvi oli siiski lõpuni üleval aga lahendus sai ikka väga lahja. Mingi oluline suhe või tunnetus on autoril oma loomingusse selle jutu juures puudu.
| 09.01.2001 21:36:51 |
Must Kass |
Eesti keeles on ilmunud Kir Bulõtshevi "Valik". Viimase kolmandiku osas on märgata erinevusi. Bulõtshevi kasuks.
Jutu algus oli paljutõotav. Kutsumata külaline ja mõtete lugemine (kuigi viimast ei viitsinud autor kuidagi peenetundelisemalt esitada). Ent siis muutus jutu käik jaburaks. Hakkab jälle peale… kirjutada minategelase suu läbi kuivõrd vinge kirjamees ma olen ja seeläbi luua endast (siis päris autorist) tobe illusioon, mis võiks kuidagi haakuda parajasti käesoleva jutu kirjutamisega.
Kui alguses tunduski, et autor oskab üsna usutavat lugu jutustada, mis suuremalt jaolt püüdis jääda realismi piirimaile, siis lõpp oli täiesti loogikavaene. Autor püüdis väljendada, et minategelane sai surma. Lugu oli mina-vormis ja minevikus! Ühesõnaga, minategelane ei saanud surma. Kui sai, siis kes jutustab?
Olgu pealegi. Selliseid asju võib teha meelega, et kajastada mõnda pööraselt head ideed. Antud loost ma midagi pöörast ei leidnud, mis oleks võinud sellist ebaausat nõksu õigustada. Järelikult oli autori viga. Ei mõelnud lugu korralikult läbi! Või mis veel hullem, hakkas otsast kirjutama, teadmata, kuhu välja jõuab.
Minu jaoks oli kogu loos pööraselt halb just see idee. Seni, kuni ma ei teadnud kuhu mis loo iva on, oli lugu päris hea. Siis aga kohutav.
Positiivne oli usutavalt alustatud jutustuslik stiil. Ehk siis kirjutamisoskus ise. Kuid loo kallal võiks rohkem vaeva näha. Mõned lauseehitused olid jubedad.
Edu soovin ikkagi!
PS: Ära kunagi promo minategelast nii läbinähtavalt!!!
Oli nagu huvitav jutt, aga lõpuni jõudes ei oska enam midagi öelda... Oleks võinud ka südamerahuga lugemata jätta.
|
