21.12.2000 |
Siim Veskimees
Pühapaikade pime lend |
Arvustused |
Kuu Ordu
«Micky, Micky, mida kuradit sa seal jälle
solberdad?» Professor Mecate vangutas etteheitvalt pead,
jälgides, kuidas Mick Taylor voolikute abil tosinast
pudelist erinevat karva vedelikke mikserisse kokku lasi,
segamini segas, maitses, pead raputas ja veel üht-teist
lisas. Tal olid kõrvaklapid peas ja ilmselt oli muusika
nii valjuks keeratud, et Mecatel ei õnnestunud endale
tähelepanu tõmmata. Lõpuks tõstis Mick
pea, silmas professori tursket šokolaadikarva kogu ja
pakkus talle tummalt tulemust maitsta. Too imes paar lonksu.
«Õudne soga. Aga kes sinu eest tööd
teeb?»
Mick vaatas ta huultele: «Mida?»
«Tööd, tööd! Nagu näha oled sa
unustanud, mida see sõna tähendab.»
«Ei maksa sarkastiliseks minna,» märkis Mick
väärikalt. «Mul pole seal praegu midagi
teha.»
«Mh-mh.»
Professor koukis vöölt ja lasi rullist lahti
pisikese diskii, kirjutas paar korraldust. Mick
võpatas.
«Mugav mees,» kommenteeris Mecate. «No
vähemalt häire on peal... Kuule, anna mulle veel
balloonitäis seda, mida sa seal kokku keerasid. Ja pea
retsept meeles.»
Mick sulges korraks silmad, irvitas omaette ja lasi siis
ühe väiksema ballooni mikserist täis.
Mecate võttis selle vastu, sättis ennast
tugitooli, tõmbas rihma kinni ja sirutas jalad
välja.
«Kas laboris on ka keegi?»
«Lusy on. Valvab aparaate. Üldiselt on lugu nii, et
Tehisintellekt ei võta jutule. Piloodid piinavad teda, ei
tea, mis neile ei meeldinud. David ja Sofi magavad, ma
blokeerisin nende äratused -- polnud mõtet neid
üles ajadagi.»
Üks sein hajus, näidates laborit. Noor mulatitar
vaatas neid kurjalt ja uurivalt.
«Kes seda tegi?»
Ta osutas käega selja taha asteroidide kaardile, kus
tavaliste kaljukamakate hulgas hõljus kilpkonn,
sinakasroheline maailm seljas.
«Sorry, plika -- ma testisin Micki. Ole hea, kustuta
ära,» naeratas Mecate vabandavalt.
«Poisike,» turtsus Lusy ja hajus.
«Miks ta nii närviline on?» küsis
professor Mickilt pisut segaduses.
«Kes meist poleks? «Imepisike ruumilaev
hõljus rahulikult asteroidide vööndis».
Kui sa siin juba kuid hõljud -- momendil nelisada kilti
sekis piki voolu telge -- tuleb ette, et kuigi meteoorioht on
ruumis üldiselt tühine, on tal mingi arvestatav
väärtus ainult just nimelt siin, ja kumulatiivne
kokkupõrketõenäosus hakkab vastikult
ühele lähenema.»
«Kust see lause pärit on?»
«Milline?» kibrutas Mick kulme.
««Imepisike ruumilaev...».»
«Ah see... Saimubto operetist «Tähetolm».
Sul on õnnestunud seda nägemata nii vanaks elada?
Õnnelik inimene.»
«Sa lihtsalt ei kujuta ette, milline ignorant ma olla
võin...»
Sel hetkel kostus seina tagant võrdlemisi tugev
mürtsatus. Mecate hüppas püsti ja astus paar
sammus sinnapoole, Mick heitis talle kiire pilgu ja rabas
kõrvaklapid peast.
«Mis juhtus?»
Kuid uks paiskus lahti ja koridorist kajutite poolt kostis
naeru. Mees ja naine tulid sisse ja naersid, kuid mees masseeris
õlga ja ta naer oli pisut sunnitud. Ta oli
tumedapäine, teadlase stereotüüpse hajevil
olekuga, kohmakas ja alla kolmekümne, naine hommikumaisest
pigem veel tumedam, pikakasvuline, nõtke ja raskesti
määratletavas, kuid ülimalt veetlevas küpses
(või kuna seda sõna pahatihti kasutatakse
«vanaduse» või «keskea» eufemismina,
siis pigem «küpsusele eelnevas») vanuses.
«Terry jäi jälle vahele,» konstateeris
Mecate. «Millega sa jälle hakkama said?»
Vastas naine:
«Hä-hä-hää, ta unustas saapad sisse
lülitamata ja nii kui tõusis, lendas pea ees
kontrollkilpi...»
«Toast?»
«Uks lasi ta ju läbi. Kilbi kaitse paiskas ta sama
teed tagasi ja nii ta lendas vastu seina üsna seal, kus
tavaliselt ta voodi on, sest see oli ennast vahepeal ära
koristanud.»
«Ja kus sina sel ajal olid?»
«Yumiko on alati hea nalja poolt,» vastas Mick
teise eest.
«Sihuke mütakas võtab igasuguse
naljatuju,» siunas Terry. «Kurat teda võtaks --
mina tahan hea olla ja valmistun talle midagi ilusat
ütlema, tema vaatab ootusäreva naeratusega, mina
rõõmus, et ehk suutsin muljet avaldada,
tema...»
«Mina ootasin tasuta tsirkust, sa tainapea. Ausalt
öeldes ma muidugi ei uskunud, et sa nii kõvasti
tuled. Kuidas on võimalik selliseid asju
unustada?»
«Peale pooltundi sinuga võib ka oma nime
unustada,» irvitas Mick. «Vaata, tal lendlevad ikka
veel inglikesed ümber pea,» ta osutas Terryle.
«Lontrus,» ütlesid Terry ja Yumiko
korraga.
«Ma pean seda meeles, kui sina järgmine kord
tuled,» lisas naine.
Laeva haaras ebameeldiv tugev vibratsioon. Sähvatas
punane valgus ja inimesed vedasid end nii kiiresti kui said
toolidesse. Punane valgus jäi sähvima, ekraanidel
süttisid hoiatuskirjad ja sekund hiljem rabas laeva
kiirendus, raskelt, hüplikult ja kõikuvalt. Ka
juhtimiskeskuse kujutised olid automaatselt ekraanidele tulnud,
oli näha, kuidas piloodid palavikuliselt tegutsevad.
«Look out!» kõlas
hoiatushüüe ja siis raksatas plahvatus, mis laeva
sepahaamri hoobina eemale paiskas. Oli tunda, et kõik
pöörleb. Paari järgmise sekundi jooksul see
ebakorrapärane liikumine pidurdus sujuvalt ja endine
kaalutus taastus. Kulus veel paarkümmend sekundit ja siis
asendus ka punane valgus sinisega, ekraanidele jäid ainult
häireolukorda näitavad kirjad.
«Kas võib püsti tõusta?»
küsis Mick igatsevalt oma ruumis ringi hõljuvaid
balloone vaadates.
Üks pilootidest vastas nende poole pilku heitmata:
«Kannatage... igaks juhuks veel mõnisada
sekki.»
«Mis õieti juhtus?» See oli Mecate.
«Kaheksas tüürimootor plahvatas.
Miks, ei tea.
Ja Ajus miski valetab.
Me lülitasime ta madalamale otsustustasemele ja saime ta
tööle paari protsendiga võimsusest, kuna
kontrollemulaator on peal. Sellest kõigest poleks midagi,
aga et nad korraga juhtusid...»
«Mis edasi? Võib veel midagi juhtuda?»
«Jah, seni, kuni me ei tea, miks juhtuma hakkas.
Mootorisüsteemi täppisregulatsioon on paigast ära
ja autokalibratsiooniprotseduuridest ei käi TI jõud
praegu üle. Leroy võtab mootoribloki lahti,
parandame ülekande ja toiteliinid, kui blokk
tööle hakkab, saame laeva lihtsustatud
automaatjuhtimisele ja võime arvuti käsile
võtta. Seni aga...»
Ta osutas lõuaga enda ees hõljuvale
kolmemõõtmelisele kujutisele, kus
mitmevärvilistel joontel roomas kümneid ja
kümneid objekte, sümboliparved saatjateks.
«... asteroidide vöönd.»
Mecate nohises. «Kas me millegagi aidata
saame?»
«Ärge jalgu jääge.»
«Kuradi nolk,» ei suutnud Mecate end pidada, ent
hakkas siis naerma.
«Ise olen süüdi. Kui ma küsisin talt
lennu alguses midagi mesongeneraatorite siirderesonantsi
nihkumise kohta, ütles ta kahekümne sekundiga kuus
mulle tundmatut mõistet. Ma palusin tal see ära
tõlkida ja nüüd seletab ta mulle
endastmõistetava näoga elementaarseid
asju.»
«Kui sa viitsid, võid mulle küll appi
tulla,» ütles teine mees. Tema ees vilkusid
kümned kujutised, erinevate robotite silmade läbi oli
näha, kuidas mehhanismid, aeg-ajalt täpsustavaid
korraldusi saades, kiiresti purunenud detaile eemaldasid, uutega
asendasid, juhtmeid, torusid ja plaate ühendasid.
«Deffi ei saa tõesti aidata, kuigi -- David! --
vea end igaks juhuks siia üles! Aga teised võiksid
üldkontrolli jooksutada -- see on ilma TI-ta ju suures osas
käsitöö. Tuletategi koolis õpitut meelde
ja saate laevast rohkem teada, kui et kus voodi ja kus peldik
on.»
Süttis Davidi kajutiekraan: «Kas paar minutit
kannatab?»
Oma võimatult sassis heleda sentimeetrise
kräsupea, näkku magatud võrgujälgede ja
pahura olemisega meenutas ta kõige rohkem
jäära, keda kohe-kohe pügama hakatakse ja kellele
see üldse ei meeldi.
«Ja miks ma sisse magasin? TI kretiinistub?»
«Ei. Mick,» kommenteeris Mecate napilt ja pomises
siis «vabandust...», kui kõik naerma
purskasid.
Ta kadus vaikselt lifti, Mick asus oma laialijooksnud sodi
kokku korjama ja teised võtsid oma diskiid
välja.
«Leroy, oskad sa veel öelda, palju see kõik
aega võtab?» küsis Lusy. Ekraanilt oli
näha, et ka laboris oli kuhi mingeid detaile laiali
lennanud.
«Komandörina kinnitan, et lõuna toimub
olenemata olukorrast, ära muretse.» Roboteid juhtinud
mees, kelle vastas Mecate parasjagu istet võttis,
pööras korraks pead, et muiates tüdruku poole
vaadata. «Arvatavasti umbes poolteist tundi siin, siis
määramata aeg, aga arvata vähemalt samapalju
arvutiga. Siis kontrolltestid, siis mootori kalibreerimine --
neli-viis tundi. Plahvatus läks nagu tavaliselt
väljapoole. Asendamatu tükk on
transmissiooniprotsessor, aga neid on meil üks veel varuks.
Lainejuhid, neutronkiirgurid -- praegu vahetan välja,
enamik on regenereeritavad. See võtab päevi, aga ei
sega tööd.
Nii, Mecate, sa võta logistika punktides B-34, 35 ja
kogu sisemine ring...»
Laev õõtsatas kergelt, kui mees juhtimiskuuli
taga seda liigutas. Leroy jätkas oma juttu
häirimatult, aga all kuulutas Terry:
«Ma oleksin võinud vanduda, et nägin
üht varju mööda vilksatamas. Deathface, kui suur
see oli?»
«Naljavend, see pole kino,» lausus kõnetatu
oma ekraani tagant. «Ma ei satu kott peas ka millelegi nii
lähedale, et sa seda näha võid. Ise veel
eriteadlane.»
«Aga miks sa meie eelmise laeva puruks
sõitsid?»
«Ära nori. Nagu sa ei teaks.»
«Miks siis?» tahtis vaikselt välja ilmunud
Sofi teada. «Mina ei tea.»
«Üks radari blokk põles maha, kui me pilves
olime. Uus aktiveerub kaheksa sekundiga, ja selles vahes ta
tuligi.»
«Me istusime kaks päeva laboris ja katsusime
ära arvata, kas reaktor plahvatab või ei plahvata ja
kas meid veel mõni kivi tabab või ei taba,»
seletas Terry all teistele, kes ta läheduses olid, ja
tegelikult ei osanud keegi arvata, kas ta jättis side peale
meelega või kogemata. «Ja me ei teadnud, mis laevast
ja teistest on saanud. Pärast Def küll ütles, et
ta nägi, et elus oleme ja ilmselt püsime, aga ta ei
teadnud, et meil pole midagi süüa ega juua. Tegin
lennunduse nõukogule ettepaneku, et arstipaunas on
tulevikus ka pakk kaarte -- igavus oli selline, et hakka
või kannibalismiga tegelema. Meesterahvad olime
mõlemad ka...»
«Aga avariivaru?» tahtis Yumiko teada.
«Nojah...» side katkes. Deathface laksatas
käega üht klahvi ja uuesti oli juttu ka
juhtimiskeskuses kuulda.
«... võib ju olla, et me oleksime pidanud labori
desinfitseerima, aga mingi ühe kadunud hiire pärast...
Igatahes oli avariipaunas põhiliselt
sõnnik.»
«Teil olid hiired laevas?» küsis Leroy vaikse
uskumatusega Mecatelt.
«Mina ei olnud sellel reisil,» vastas Mecate samuti
tasakesi. «Aga ma tean, et poisid lubasid tegelikult
aastaid tagasi neid elukaid laboris mingite bioloogide palvel
kaasa vedada ja juba eelmisel reisil pääsesid nad
kellegi hooletusest lahti. Enamik saadi kätte, ja minu
arusaamist mööda arvasid kõik, et kui ka
mõni kadunuks jäi, kaua nad vastu ei pea -- no mida
nad söövad, kuhu ikka ronivad, kaalutus vaheldumas
kiirendusega. Nii et kukkus välja hea õppetund --
nature finds the way.»
Leroy vangutas pead. «Ma arvasin, et selliseid
pöörasusi esineb ainult üleeelmise sajandi
ulmejuttudes... sellest ajast, kui nad veel ei teadnud, et
Veenus inferno on.»
«Ärge ärritage mind, satun veel
depressiooni!» kuulutas Deathface sel ajal teistele ja
ilmselt oli teema ammendatud, sest mõnda aega valitses
vaikus.
Laev õõtsatas jälle.
«Misasja sa loksutad?» kostis nördinud
hääl, Leroy vaatas ekraani poole ja hakkas
ohjeldamatult hirnuma, ning siis vaatasid ka teised -- Lusy
keerles laboris ümber tugiposti, tal olid käed
täis instrumente ja kuidagi oli ta, kui Deathface kurssi
korrigeeris, õnneks suutnud ennast jalgadega just selleks
otstarbeks sinna pandud posti taha haakida, kuid pidurdamiseks
tal jäsemeid ei jätkunud ja nii ta seal keerleski,
oodates, kuni hoog vaibub.
«Ma tunnen selle naeru igal ajal ära!» sajatas
Lusy, näost punane.
«Kas keegi salvestas?» tahtis Deathface teada.
«Salvestus ei tööta,» vastas Leroy
kahetsevalt, silmanurgast pisaraid pühkides.
Lusy oli suutnud pidama jääda ja asjad ära
panna, ta lajatas käega klahvidele ja labori kujutis
kadus.
«On ta väga solvunud?» küsis Leroy
Mecatelt vabandavalt. Viimane kehitas õlgu.
«Korraks. Teda ärritab palju rohkem see, et me pole
selle retkega tegelikult midagi saavutanud. Eeldatavat
peenstruktuuri ei ole, isegi statistiliselt on ta
häiretesse mattunud. Kasutu. Odavam oleks olnud eelmiste
aastate uuringuid ekstrapoleerida.»
Nad ei olnud vaevunud vaatama, et side oli peal, ja
nüüd kuulutas Sofia kusagilt tehnilistest
käikudest:
«Muidugi, sulle on vaja miljon tonni silmade vahele,
enne kui sa midagi märkad. Kui asi sinu hoolde usaldada, ei
märkaks sa asteroidide vöönditki.»
«Kes pildistas Darta Shande jaama ja kuulutas, et on
avastanud uue objekti?» asus Terry professorile appi.
«Rrrr,» tuli altpoolt vastus. «Kes kirjutas
YDG-44 tihedusfunktsioonile kaks nulli juurde?»
«Kes pani refraktormääraja...»
«Aitab!» röögatas Yumiko
«Lõpetage see lõputu irisemine üksteise
kallal,» lisas ta vaiksemalt.
«Nii, sellele jõudis just praegu üles, et
mikrokliimas on midagi muutunud,» võttis David
sõrmed kõrvadelt, olles enne oma kujutise
demonstratiivselt kõigile üldekraanidele saatnud.
«Vibalik nõiamoor Yumiko Sakai,
Päikesesüsteemi kujunemine, Phaetoni tsoon, ja ma ei
saa aru, miks automaatika neid tapvaid detsibelle välja ei
filtreeri...»
Põrand õõtsatas. Leroy ja Deathface
vahetasid kiiresti fraase ja arvutitekste, siis vajutas
komandör klahvidele ja kommenteeris samal ajal kui valgus
roheliseks muutus:
«Läheme kiirendusele üks G.»
Kaal kasvas sujuvalt, ent sellele vaatamata kostis
kõikjalt laevast vaikset kriginat ja mütsatusi, kui
igal pool seni end vabalt tundnud esemed nüüd
tähenduse omandanud «alla» kukkusid.
Ilmselt ootasid kõik alateadlikult ebameeldivusi ja
kuidagi tegi see vestlusele lõpu, nii et edasi
töötati vaikuses.
«Kurat, see lugu teeb seest õõnsaks.
Üldtesti osad 34 kuni 49 korras. Söögiaeg?»
Kuulutas Terry umbes tund hiljem, oma testriga kusagil
reaktorialustes käikudes roomates.
«Õige,» toetas Sofi. «Kuigi meil sinuga
on ka hommikusöök vahele jäänud. Yumiko?
Lusy, kas sa mossitad edasi või tuled ka? Mehed sillal,
mida teile tuua?»
Leroy vaatas ringi. «Mecate, mine parem. Nagu sa
näed, pole siin praktiliselt enam midagi teha. Def, kas
saad Davidi valvesse panna? Pärast on sind vaja.»
Mehed vaatasid kujutisi, Deathface seletas kiiresti midagi ja
kuulutas, et annab juhtimise üle ning kadus Mecate
järel lifti.
«Oo, pooljumalad laskusid meie juurde,»
õelutses Lusy, kui Mecate alla jõudis. «Ja
üks pärisjumalatest ka,» lisas ta, kui hetk
hiljem ilmus Deathface.
«Nüüd ma saan aru, miks neid omal ajal
tuleriidal põletati,» urises viimane. «Mis tal
täna viga on?»
«Kaal tuli tagasi ja ta avastas taas, et istudes
toetuvad tal rinnad põlvedele,» teatas David
mõnuga lahtisesse taldrikusse suppi kallates.
«Ma ei öelnud nii,» kähvatas tüdruk
solvunult. «Ei toetu ju.»
Kõik vaatasid, mehed pikemalt.
«Kuule, kui nad moodustavad sul poole kehakaalust, nad
lihtsalt ei saa kiirendusega sama kikkis olla, kui
kaalutuses,» proovis Deathface ratsionaalset iva leida.
«Kui ta esimest korda selle üle
põdes...» alustas Mecate.
«Paps, vait!»
«... tuli mul otsida välja materjalid, kuidas nad
Maal neid modelle opereerivad. Osadel ongi tugevdatud ainult
ülemisi sidemeid, nii et kui keegi nad ringi keeraks,
kukuksid tissid üle õla. Siia kasvatatakse juurde,
siit põletatakse ära... Mul oli ka väike
kahtlus, et ta käib salaja kusagil haiglas bioaktivaatoris,
isegi proovisin natuke luurata, lootsin, et ehk ta vähemalt
ei näpi ise seadmeid ja sellel, kes teda aitab, on rohkem
mõistust, aga...»
«Vait!»
«... ta kinnitab, et kõik on naturaalne.
Või mina tean. Isad on XXII sajandil oma tütarde
suhtes üldiselt sama rumalad, kui nad alati olnud on. Ta
emmel oli ka tegelikult vaimustav udar. Kui me esimest korda
kohtusime, jäin ma neid vahtima, ta tõmbas mu
nägupidi nende vahele, sügas kõrvatagant ja
kudrutas «ärka üles, poisu», alles siis
vaatasin ma talle otsa...»
«Nüüd sa võiksid küll vait
jääda.» Lusy häälest aimus pikset.
Mecate vaatas süüdimatu naeratusega ringi.
«Kas keegi ei taha kuulata?»
Vastuseks kostis mitmehäälset eitus ja valmisolekut
edasi kuulata.
Professor vaatas Lucy poole, tegi kohkunud nägu ja istus
teeseldud tõsise ilmega.
«No olgu, mõni teine kord. Kas tänaseks on
mõni kindel valik?»
«Sofi tegi paki vol-o-venti,» ütles Terry
talle anumat lähemale lükates. Ka Mecate võttis
lahtise taldriku ja hakkas sööma. Deathface kortsutas
lauda vaadates kulmu:
«Kust tuleb see piiritu usk, et enam ei
põruta?»
Vaikus.
«Musta südametunnistuse vaikus,» pomises Sofi.
«Me ei lasknud väga kuumaks.»
Deathface mühatas, ta oli vastust ootamata juba
sööma hakanud.
«Hea on küll,» noogutas ta
tänutäheks. Aga ta ise oli võtnud suletud
anuma.
Nad olid söömist lõpetamas ja Mick segas
kokteile, kui laev tegi paar sujuvat pööret.
«Ega ometi?» küsis ta õnnetult.
Kõik jäi paigale.
«See on hommikune segu, vähemalt Mecatele
meeldis,» seletas ta balloone laiali jagades.
«Miks sa kurssi korrigeerisid?» küsis
Deathface Davidilt.
«Siin oli üks suurem kamakas,» osutas viimane
kujutisele.
«Okei,» lasi piloot end tooli lõdvaks.
Nad said mõned minutid olla, kui hakkas pirisema
häire.
«Mis jälle?» oigas Mick. Juhtimiskeskuse
ekraanilt oli näha, et Leroy on robotid omapead jätnud
ja silmitseb mingeid graafikuid.
«Kõik skafandritesse,» ütles ta siis
süngelt. «Esimese järgu
häireolukord.»
Inimesed kulutasid mõned sekundid asjade
ärapanekuks ja viie sekundi pärast oli ruum tühi.
Tagasi nad ei tulnud, vaid võtsid sisse sellisteks
puhkudeks ette nähtud kohad. Ainult Mick, kui kõige
suurem saastaja saadeti ühiskajutis asju ära panema ja
muidu korda looma.
«Mul on terve mikser segu,» urises ta nukralt.
«Pean ise ära jooma või? Kahju raisku
lasta.»
«Pane üks robot ringi käima,»
õpetas Mecate. «Kohe me vist õhku ei lenda?
Leroy, mis juhtus?»
«Kütuselementide temperatuur tõuseb,»
kuulutas see kuivalt, korraks ekraanile osutades.
«Ja siis?» küsis Lusy vaikselt, näol
ilme, et ta saab suurepäraselt aru, kui loll küsimus
see on. «Põhimõtteliselt võiksime me
seda ju logist lugeda...»
«Kütuselement on metastabiilne süsteem, kus
deuteerium on elavhõbeda tiheduseni kokku surutud,»
seletas Terry. «temperatuuri tõustes ta annab gaasi
ära ja gaasi ära andes kuumeneb -- ahelreaktsioon, mis
teoreetiliselt võib viia plahvatusliku aurustumiseni.
Ainult et need on väga stabiilsed, ma ei taipa, mis hea
pärast nad siin...»
Vait sunnitud häiresignaal hakkas hoopis
nõudlikumalt uluma.
«Reaktor ka veel!» pahvatas Leroy ja
sööstis ühe puldi juurde, võttis
sõrmust kasutades maha lukustuse kattelt, lükkas
selle kõrvale ja haaras käsijuhtimishoobade
järele.
«Kõik kotkasse!»
Inimesed ja robotid hakkasid liikuma kere keskel, mootorite
ja eluruumide vahel oleva «sadama» poole, kus
väljaspool korpust kükitas kotkas, mis oli
mõeldud väiksemateks otsadeks, kus terve laevaga ei
ole otstarbekas manööverdada, ja just sellisteks
hädaolukordadeks.
Deathface maandus oma tooli ja langetas sõrmed
juhtkuulile. Ta keskendus ainult sekundi, siis käratas
Davidile:
«Võtan üle!»
«Ma tahaksin siia appi jääda!»
protesteeris see.
«Pole vaja, kao kotkasse!» nähvas piloot.
David kõhkles hetke, kuid täitis siis
käsu.
«Mecate, ei mune.» Kuna väljaspool midagi
erilist ei juhtunud ja Leroyl oli tegemist, jälgis
Deathface ka evakuatsiooni käiku. Tema tähelepanu oli
köitnud professor, kes veel hoolsasti viimaseid vajalikke
asju robotkärusse loopis.
«Need on proovid. Sa ju ei taha siia uuesti tagasi
tulla?» Mecate pööras ennast vastu tahtmist
minema, jättes roboti veel tööle.
Sel hetkel toimus plahvatus. Kogu laev võppus,
ränk löök kuhjas inimesed ühte nurka. Laev
kõikus metsikult, kui viimased kust võimalik kinni
hoides kotka poole tormasid. Kaal oli kadunud, sest mootor
seiskus plahvatuse hetkel. Mecate oli viimane tulija, ta lendas
läbi koridori, põrkus spetsiaalselt selleks sinna
pandud padjalt ja maandus juba kotkas samuti spetsiaalselt
selleks sinna pandud võrgus. Ta vaatas kaaslaste,
esmajoones Lusy järele ringi, ent peale tema olid
kõik juba kiirendustoolides, David juhtimispuldi juures
valmis, nii et niipea, kui ta end tooli sai, vajutas mees
hoovale, kõlas naksatus, kui kommunikatsioonid katkesid
ja tugeva külgtõukega eraldus kotkas laevast. David
andis kaks lühikest impulssi mootoriga, kotkas libises
umbes kilomeeteri kaugusele suuremast alusest ja jäi sinna
seisma. Side toimis mõlemas suunas, nii et kotka samuti
kõiki seinu katvatel ekraanidel olid laeva erinevate
ruumide kujutised, kus muidugi olid veel vaid Leroy ja Deathface
juhtimiskeskuses, mujal askeldasid vaid robotid, kes
püüdsid teada saada, mis juhtus ja kas midagi
parandada annab.
Ekraanidel oli muidugi näha ka ruumi, kus peale
tähtede oli ainult kaks mõõtmeid omavat
objekti -- päike (loomulikult varjatud ja pigem markeeritud
valge plekina) ning nende õnnetu laev. Sellelt
distantsilt oli teda pea kõige parem vaadelda. Sadakond
meetrit pikk võreline konstruktsioon nägi välja
vast selline, nagu oleks koolipoiss proovinud kastanimunadest
ussi teha või kööginõudest torni laduda.
Kuna ta polnud mitte kunagi ette nähtud
atmosfääris lendama, poldud ka vaevutud
konstruktsioone katte alla peitma, ainult ees oli
«tavalist» raketitippu meenutav koonus, mis pidigi
võtma vastu mikroosakeste löögid kiirel lennul.
Taga oli peamootori taldrik, kaks rõngast
pööratavate tüürmootoritega olid veel
selgelt eristatavad, ülejäänu nägi
välja nagu prügimäehullu jõulupuu, sest
vajalikud seadmed olid kandekonstruktsioonide külge
kinnitatud seal, kus vaja ja parasjagu ruumi oli. Seda, et
midagi oli juhtunud, nägi väljast ka esimesest
pilgust, sest laev pöörles aeglaselt ümber oma
telje, üks püttidest taga oli rebenenud ja sealt
voolas ruumi gaasi ja üksikuid esemeid.
Laeva mootorite ümber väreles valgus ja ta
pöörlemine peatus. Nüüd näisid
mõlemad laevad liikumatult kõrvuti ruumis seisvat.
Mehed juhtimiskeskuses askeldasid ja midagi ei juhtunud.
Möödus oma veerand tundi ootust. Siis kadus
juhtimiskeskuse kujutis.
«Side kadus,» kuulutas Mecate.
«Üks hetk...» kostus Leroy hääl.
«Jah, minu viga, aga las jääb nii,»
ütles ta siis. «Ma võtan kohe hääle
ka maha, praegu see tuleb läbi kahe roboti. Me üritame
arvuti ressurssi natuke jagada, et roboteid paremini kontrollida
-- osa kaameraid on ka katki. Tundub, et jäi
pidama.»
«Mis juhtus?» küsis Mecate kiiresti, et teine
ei jõuaks katkestada.
«Ei tea veel. Hüpotees on, et TI ajas reaktori
lolliks. Side lõpp.»
Juhtimiskeskuses tõstis Deathface pea, et
komandöri poole vaadata.
«Nii?»
Leroy põrnitses talle süngelt vastu.
«Millal sina kasutasid viimati simulaatorit?»
Deathface kehitas õlgu.
«Ei mäleta. Võib-olla polegi sel lennul
kasutanud. Mis siis?»
Leroy näris huuli.
«Ma tunnen sind kaheksa aastat, oleme mõnelgi
lennul koos olnud. Ma usaldan sind... ega mul muud üle
jäägi. Palun, ei ole mängu aeg -- kas sina
näppisid reaktorit?»
Deathface vaatas teist meest hämmastunult.
«Ei tule mõttessegi. Leroy, vana semu, mis viga
on?»
«Mulle täiesti uus situatsioon,» naeratas see
hädiselt. «Keegi saboteerib laeva.»
«Tead sa ikka, mida räägid?» venitas
piloot. «Sellepärast sa siis blokeerisid side... Miks
sa nii arvad?»
«Kas sa tead, kuhu me teel oleme?»
«Ei... programm ju katkes. Aga siin pole ühtegi
suuremat objekti... David?!?»
«Sa oled minust õnnelikum, kui sa said nime
külge. Miks tema?»
«Ta korrigeeris kurssi, kui ma söömas olin. Ma
kontrollisin enne, ja meil oli vähemalt kuus tundi vaba
minekut, aga ta näitas mulle kivi ja ma uskusin arvutit...
et ehk olin kahe silma vahele jätnud või radar
tõesti avastas alles sel ajal.»
Leroy noogutas aeglaselt. «Simulaatoris oli keegi
mänginud läbi meie praeguse kursi. See meenus mulle
alles nüüd... noh, simulaatoriprogramm polnud
korralikult kustutatud ja enamasti pole see saladus, mida keegi
proovib. Oli uuritud, kuidas me jõuaksime kohtumiskursile
ühe asteroidiga, Ixtlaniga. Plahvatus toimus
kümnendiksekundi täpsusega sel hetkel, kui kiirendus
pidi lõppema.»
«Kas see ei või mingi müstiline häire
olla?»
«Ei. Mõtle hetkeks. Kui oleks realiseerunud
mõni pilootide luupainaja ja filmimeeste leivanumber ning
simulaatori katastroofiprogramm sattunud juhtima laeva, oleks
kiirendus lihtsalt lakanud ja meile saja sekundiga selge, mis
toimub. Ixtlanini on viiekümne kahe tunni tee ja meie
suhteline kiirus on pealegi nelisada kilomeetrit sekundis.
Reaktor on töökõlbmatu, ma olen pea
täielikult veendunud, et arvutis on trooja hobune ja side
ei toimi. Kõige loogilisem oleks meie liikumist kotka
abil pidurdada ja Ixlanile laskuda, seal parandada reaktor ja
laadida uuesti kütuselemendid, sest laeva omad jooksevad
varsti tühjaks ja kotka võtab pidurdus hingetuks.
Isegi kui me ei suudaks laeva parandada, oleks sel juhul meie
kiirus väiksem, saadaksime appikutsesignaali ja keegi
korjaks meid üles.»
«Milleks põrgu päralt peame me Ixtlani
jõudma?»
Leroy kehitas õlgu.
«Palju abi oleks, kui ma teaks. Tundub uskumatu, et
keegi riskis reaktoris plahvatust korraldada paljalt teadusliku
huvi pärast. Ixtlan on haruldane, kuid minu teada arvati
piisavat, kui sinna automaatsond saata. Tal ei ole praktilist
tähtsust... Pahad tulnukad, jah? Aga sinnapoole me teel
oleme.»
Deathface lappas ekraanitäisi numbreid, siis peatus, ja
näitas neid Leroyle.
«Davidi signatuur. Huvitav, mida ta sisestas?»
«Abipiloodina on ta muidugi suuteline seda kõike
tegema,» urises Leroy. «Tõtt-öelda mul ei
ole ideesid. On ta üksi? On ta peast segi? Mis
üllatusi tal veel meile varuks on?»
Mehed vaikisid mõne aja.
«Tead,» alustas Deathface. «Meil on ligi
viiskümmend tundi aega. Ta -- David või keegi
teine/teised -- arvestas, et tegeleme reaktoriga. Jäta
reaktor rahule. Loodetavasti olid vead seatud nii, et me
päris õhku ei lenda. Termotuumareaktori plahvatus on
olenevalt tingimustest kuni paarsada kilotonni ja ta ise oli
plahvatuskeskmest viiekümne meetri kaugusel. Sa tunned
laeva, vaata parem, mis kütuselementidel viga on.
Tõmba juhtimise juhe välja ja pane nad seisma. Ma
olen veendunud, et peale tarkvara restarti pole neil midagi
viga. Mina võtan arvuti käsile, see rohkem minu ala.
Samuti tõmban ta seisma ja laen moodulhaaval uuesti,
jällegi olen veendunud, et peale seda on ta
korras.»
Komandör mõtles hetke. «Kui sa kõik
seisma paned, oleme abitud?»
«Oleme peavoolust väljas. Siin on küll prahti
kolm suurusjärku rohkem kui päikeselähedases
ruumis, aga risk on tühine. Ja ma kontrollisin enne, et
midagi suuremat teel ei ole.»
Leroy noogutas ja muigas, vajutas siis paarile klahvile.
«Kuidas teil seal kotkas on?»
«Pole viga, kuivõrd Micki robot võttis
kogu kokteili kaasa,» vastas David. «Ja
teil?»
«Kurat aru saab. Üritame reaktorit remontida
või vähemalt tagada, et uut pauku ei käi.
Kütusest saame kardetavasti lahti. Saatke olukorra
kirjeldus laiali, vältimatut abi me ei vaja.»
«Kas laev suudab manööverdada? Peame kohe
põkkuma?»
«Ei, avariikontuur töötab.
Pöörlemise saime ju pidama ja asend on
stabiilne.»
«Kuhu me üldse teel oleme?»
Mehed juhtimiskeskuses vahetasid pilgu.
«Ei tea... Def uurib, kui aega saab. Side
lõpp.»
Leroy vajutas paarile klahvile ja noogutas siis
Deathface'ile. «Ma läksin.»
Kulus kolm tundi, enne kui ta juhtimiskeskusesse tagasi
jõudis.
«Noh?» küsis Deathface. Nad ei olnud sidet
kasutanud, sest iga sellist teadet oleks ka kotkas kuuldud.
«Nagu sa arvasid. Kaotasime neljandiku vesinikku, aga
ülejäänu on alles ja kütuselemendid ei tea
kontrollimatust soojenemisest midagi.»
«Sa tegid midagi vahepeal suure
kaitselaseriga?»
«Jah. Saatsin meie mõtted Königile.
Laserikiir hajub parasjagu nii palju, et sellelt distantsilt
piisab, kui ta «silma järgi» Maale suunata.
Võtsin juhtimise välja ja saatsin ise otse.» Ta
puudutas oma kõrvatagust. «Sina?»
«Näib korras olevat. Aga kahjuks läksid
kõik kasutajad peale superuseri kaduma, ta reageerib
ainult minule.» Ta pilgutas silma. «Enne kui isiksus
laadub, kulub muidugi mitu tundi, moodulite kontroll
võtab meeletult aega, kuna ma ei taha uue loogikapommiga
riskida.»
«Hea seegi. Üritame nüüd mingi
juhtimisskeemi kokku panna, et kotkast vaadates oleks asi nii,
nagu kellelgi arvestustes olema peab. Jätka siin, mul on
viimane aeg reaktori kallal midagi sisulist ette
võtta.»
Ta vajutas nuppudele.
«Kotkas -- elus?»
«Igav -- kokteil on otsas,» kostis vastuseks Micki
hääl. «Enamik magavad. Siin pole suurt muud teha.
Muide, David tegi arvutused, ja me peaksime umbes viiekümne
tunni pärast ühe suhteliselt huvitava asteroidini
jõudma. Kas poleks mõttekas pidurdada, et seal
tankida? Arvatavasti on seal vesinikku lademes. Kuidas
reaktoriga on?»
«Uut pauku ehk ei käi. Kas keegi on meie
hädakisale vastanud?»
«Võeti teadmiseks, aga siin läheduses pole
kedagi, kes enne paari ööpäeva appi
jõuaks. Kolmkümmend kaks tundi tuleks ka
päästemoodul Triitonilt, aga ma palusin neil sellega
oodata. Kütus?»
«Ilma. Pole aega olnud tegeleda -- elemendid jooksid
tühjaks, meil on vaid hädavaru balloonides. Kaks meil
neid võimalusi ongi -- kas pidurdada ja Ixtlanil tankida
või kusagilt tankur järgi tellida.»
«Esimene on vist loogilisem?»
«Ju vist. Tukkuge veel paar tundi, siis võite
ilmselt laeva tagasi tulla.»
«Miks mitte kohe? Ise ütlesid, et oht peaks
möödas olema?»
«Lase meil kangelased olla ja üksi riskida. Miski
ei käi veel korralikult ja meil pole aimugi, miks
kõik juhtus.»
«Arvuti?»
«Arvatavasti. Def üritab uuesti laadida. Ei
tea.»
«Mis seal's ikka. Side lõpp.»
Leroy valmistus taas minema.
«Kohtume kolme tunni pärast.»
«Olgu,» nõustus Deathface, aga vaatas korra
ta poole. «Aga me peame üle robotite hakkama mingit
jura ajama, muidu läheb vaikus kahtlaseks. Ja hea, et David
magas -- mis sul muidu siia asja oli, kui minuga
rääkima.»
Leroy mõtles hetke, siis hõljus minema. Oli
veel kuulda, kuidas ta porises:
«Vanaks hakkan jääma...»
Ka see kolm tundi oli peaaegu läbi, kui nii Leroy juures
kui kotkas kostus Deathface hääl:
«Meile on külalisi.»
«Kes? Kus? Ma ei näe veel,» uuris Mick
kotkast. «Suur teaduslik radar on muidugi suurusjärke
tundlikum, kui kotka oma...»
«Suur pole sees, aga laeva omagi on parem,»
ütles Deathface ja saatis oma info kotkale. «Nad olid
pealegi asteroidi, tolle Ixtlani taustal. Avastasin nad, kui nad
pidurdamiseks ringi pöörasid.»
«Miks nad sidet ei võta?» ei saanud Mick
aru. «Enne polnud neist märkigi.»
«Kust mina tean. Igatahes on nad metsiku kiirendusega
tulnud. Kui nad sama tempoga jätkavad, on nad 7 tunni
pärast meie juures. Siis kuuleme.»
«Lõbus,» mühatas juhtimiskeskusesse
tulnud Leroy, kui Deathface side katkestas.
«Lõbus jah,» nõustus kaaslane.
«Kokkulepitud kohtumine. Mis ometi toimub?»
«Nad tahavad kuradi kindlad olla, et me Ixtlani
jõuame. Vaata -» ta tekitas ekraanile numbrid ja
viipas sinnapoole osutades Deathface'ile. Viimane noogutas.
«Aga kas kellelegi ei võiks ka lihtsalt pähe
tulla, et kogu see jama sobib kuidagi eriti hästi? Ma tegin
ise ka samad arvutused -- see on jah viimane aeg meil otsustada,
kas pidurdamist alustada. Ilmselt keegi veel tegi. Kotkas on
täispaakidega, me suudame pidurdada, ainult et kotka mootor
suudaks laevale anda vaid umbes kolmandiku G-d --
algkoolimatemaatika.»
Tuhmi meloodilise kolmkõlaga andis endast märku
sidekutsung. Ekraanile tekkis teade:
««Promicle Tacholt» «Helgolandile».
Kiirendus on 13 G-d, nii et vestlust nautida me ei suuda.
Kaotasime antenni, seepärast pole varem sidet
võtnud. Oleme teie juures 7 tunni pärast (mida juba
isegi ilmselt arvutustest järeldanud olete). Soovitame
peatuda meie ajutises baasis Ixtlanil. Komandör
Belinea.»
«Otsing,» pomises Deathface silmi sulgedes.
«Ma juba tean, mida sa sealt näed,»
mühatas Leroy. «Baseerub Ganymedesel, viimased andmed
vähemalt viis aastat vanad.»
«Planetoplan, ehitatud 2179 Suurel Sõrdil,»
noogutas Deathface. «Kust sa teadsid?»
Leroy vaikis enne vastamist kõhklevalt.
«Ma ei oska seda seletada... See oli rohkem aimdus...
Ei, see on pöörane. Olen kuulnud ähmaseid
kuulujutte, et üks punt hulle ehitab kuhugi midagi...
kloostrilaadset.»
«Misasja?» ei uskunud Deathface oma
kõrvu.
«See oli seotud usulise ärkamisega. Ega ma ei tea
rohkem. Mõtleme nüüd, mida nad tahta
võivad?»
«Laeva... ja Mecatet.»
«Neil on oma tegelane laeval, arvatavasti
David...»
«Võib-olla keegi veel.»
«Jah, ja tema-nemad korraldas asja nii, et kõige
loogilisem oleks peatuda Ixtlanil.»
«Meid võetakse laevalt maha, arvatavasti
hakatakse pehmeks rääkima, et seltskonnaga
ühineksime.»
«Kümne aastaga... noh, kolmekümnega, kuidas
lugeda -- on nad päikesesüsteemist väljas. Mingi
sellise tähtajani hoitakse meid isolatsioonis. Sünge
lugu. Me ei saa laeva 7 tunniga sõidukorda -- muidu
korjaks inimesed peale, räägiks asja ära ja
paneks lõikama. Ega nad meid ei tulista...
Läheks kotkasse?»
«Davidit ära unusta. Ja võimalust, et tal on
kaaslasi. Kui tal muud üle ei jää, tulevad
mängu peidetud uinutusgaasiballoonid... eeldusel muidugi,
et tapmisteni asi ei lähe.»
«Tapmisteni...» sügas Leroy lõuga.
«Võimalik, kui kogu elu on kaalul. Aga kas me siiski
ei ole paranoilised?»
Deathface kehitas õlgu. «Muidugi võib sel
kõigel olla mingi lihtsam seletus, aga ma eelistaks olla
valmis halvimaks. Käi jälle oma laseri juures ära
ja siis vaatame, mis edasi saab.»
Algusesse
«See ei ole lubatud. Sa ei ole enam koguduse
liige. Ja su kutt ammugi mitte.»
Oranzi-sinisetriibulise peaga tüdruk vaatas
andekspaluvalt teise, rohelisepäise neiu ja selle
kõrval seisva mehe otsa, silmanurgast mööda
tolmust koridori saali suunduvaid inimesi jälgides,
sammaste taga märkamatuks jääda püüdes
ja minema kibeledes.
«Ma tahan seda kuulata. Ma olin koguduse liige. Mul on
luba siiani alles. Ja Jack kasutab Pierri oma.»
Rohelisepäine neiu silitas teise käsivart, sellal
kui ta kaaslane vaatles meest, pilgus hale vihkamine.
«Sa läksid minu juurest ära. Temaga.
Hülgasid meie jumala, meie uue elu lootuse.»
«Aga sa oled mulle ikka armas. Kas sa oled poisile
armukade?» Tüdruku toon oli kerge ja
mänguline.
«Sa ütlesid, et sind mehed enam ei huvita,»
tüdruku hääles oli jonni.
«Rumaluke. Sul on ju endal ka kogu aeg mõni
kutt.»
«Nad maksavad mu elamise.»
«Sa oled väga ilus, igaüks tahaks sind
endale,» lausus mees, hoides pilku neiu napilt varjatud
rindadel, nagu ei suudaks silmi sealt rebida, ta hääl
oli vaikne ja karm, vastuolus ta sõnadega. «Ma ei
näe siin mingit valvet, ainult elektrooniline kontroll.
Võib-olla ma tulen hoopis teie hulka peale seda? Mida sa
kardad?»
«See on keelatud, me oleme lubanud, meid kontrollitakse.
Kaart küll, aga sõrmejäljed...»
Mees tõstis käe ja tüdruk nägi varaste
«kunstsõrmi», mis olid nagu kinda sõrmed
mehe näppudel.
«Nii siis... Ärge kiusake mind,» noogutas ta
mõistes.
Viimased inimesed hakkasid sisenema.
«Laske mind.»
«Ei. Me tuleme sinuga. Või kardad sa, et see seal
ei ole elu? Häbened sa seda?» proovis
rohelisepäine naine uuesti, nagu hajameelselt teise pihta
hellitades.
«Sa lubasid minuga tulla.»
Oranz juuksekahl langes üha uuesti ja uuesti silma, mehe
poole ta enam ei vaadanud.
«Javvi, jäta nüüd. Ma tõin Jacki
siia. Ma olen koguduse liige kaks aastat, teda tunnen kaks kuud.
Anna meile võimalus.» Ta kummardus ja sosistas
midagi teisele kõrva. Neiud turtsatasid ja vahetasid
kelmika pilgu.
«Tulge siis,» ja ta juhtis nad kõrgete
avatud uste ja huvitult vaid masinate kviteeringuid
jälgivate valvurite vahelt sisse.
Nad kiilusid end teiste taha seina äärde pea samal
hetkel, kui poodiumile tõusis laialisirutatud kätega
kogu.
«Ja nüüd, mu lapsed, avame oma südamed ja
mõtted Kõiksuse Loojale, kes on võtnud meid
õnnistada, meie teadvuse hävimatu fluidumi eest
seista ja meie tegemiste suunale valgust heita. Kiidetud olgu
sinu nimi, kalla valgust meie halli argipäeva, luba meil
jõuda oma tõotatud maale.»
Sajad pead langesid palves, lootosena kokkupandud käed
puudutasid tärkava lootuse vaimustuses rindu,
sõrmeotsad puudutamas nina või huuli. Pehmed
rõivad, tegumoode peaaegu niisama palju kui inimesi, ent
Isanda vaimlise üleoleku ees langetatud pead muutsid nad
kuidagi sarnaseks.
Suurt saali oli ilmselt juba hakatud dekoreerima kes teab mis
peoks -- kolme seina ja lage katvad ekraanid olid küll
nende tarvis neutraalselt helehalliks sunnitud ja neljandas
küljes kõrvale nihutatud, nii et suitsuvines aimuv
Seine oli arvatavasti tõeline vaade aknast, kuid
sambakesi, baarilette, ühemõtteliselt seljaga saali
keskosa poole seisvaid diivaneid ja muud vallatuid lisandeid-
kaunistusi polnud kuhugi panna. Jack oli samuti pea langetanud,
et mitte teiste hulgast välja paista, ent ta uuris ruumi ja
inimesi, peites kiiresti pilgu, kui teistest kõrgemal
seisev vaimulik palve ajal ka oma silmad ringi rändama
lasi. Tollele mehele ei mõjunud kuidagi saali
väljanägemine, mis oli nii mõndagi kogudusest
nina kirtsutama pannud, ta nagu ei märganudki esemeid.
Küllap oli ta üle arvamisest, et need ta lambakarjale
kuidagi vääritult, pühendumust häirivalt
või muidu halvasti mõjuvad, pidades neid
tühisteks, kurbadeks ja hallideks.
«Ja nüüd palun ma rääkida Estheer
Riol. Te tunnete teda, ta oli teie hulgas. Me palusime tal
tagasi tulla, et teile rääkida. Need teie hulgast, kes
on valinud, oma otsuse teinud, lahkuva homme. Ma palusin
Estheeril rääkida sellepärast, et
kõrvaldada teie südamest viimanegi kahtlus, ja ka
teistele elava sõnaga märku anda, et teid oodatakse,
et te teaksite, milline rõõm teid ootab Valges
Kirikus, et teie südameid täidaks Looja suurus ja
peatse kohtumise rahu. Valge Kirik on meie kirik. Palun,
Estheer.»
Noor naine astus tema kõrvale poodiumile. Preester oli
neljakümnendates kuivetu ja tõsine, naine oli
kolmekümnene ja täis jõudu. Nad naeratasid
teineteisele nagu vandeseltslased, rõõmsalt ja
kavalalt ja naine pöördus teda kuulama kogunenud
inimeste poole.
«Ma võin vaid ühe sõnaga öelda -
- see oli imeline! See oli täis valgust, kergust ja see
tõi välja inimese kõikse parema poole. Me
oleme õigel teel! Ma nägin nii paljut, ma ei oska
kusagilt alustadagi. Alguses mõtlesin teile
rääkida vaid Valge Kiriku kogemustest, siis aga
avastasin, et ei olegi midagi rääkida. Vennad ja
õed -- seda peab tundma. Te teate, et ma olen
narkootikume tarvitanud ja -- ma loodan, et Isa ei solvu --
natuke oli see seda moodi, kuigi ma pole rohtu saanud sellest
ajast, kui siia teie juurde tulin. Ma avanesin, jumalik valgus
langes mu peale... Muidugi, seal ei ole õhku. Lumi on,
aga see pole veest. Ometi on see ilus, nagu talv. Ma tean, et
paljud teist kardavad lendu, aga sajad, tuhanded on selle
üle elanud. Kui laev lõpuks Uue Linna ees maha
maandub, on kõigepealt pikk laskumine kalju alla, siis
avaneb esimene suur saal, kus on altar meie suurele jumalale, ja
sealt edasi saab linna. Seal on laiad tänavad, palmid ja
muud puud kasvavad, soe, rõõmsad inimesed. Ja me
ehitame linna kogu aeg suuremaks...»
Mees tagareas kummardus rohelisepäise neiu kõrva
juurde.
«Michelle, kaome, meie vastu tuntakse huvi.»
Nad hakkasid ukse suunas nihkuma.
«Et Javvi kisa ei tõsta...» pomises
tüdruk vaikselt.
Jack heitis pilgu taha, kus teine tüdruk neile huuli
närides järgi vaatas.
«Kutsu ta kaasa,» sosistas mees nii, et ainult ta
kaaslane teda kuulda võis.
Michelle pöördus ja viipas käega, teine naine
tuli neile kohe järele, kolmekesi nihkusid nad ukse
suunas.
Preester poodiumil kuulatas hetke, siis katkestas Estheeri
vaimustatud sõnavoolu.
«Meil on külalisi, kes ei kuulu kogudusse. Palun
teid, tulge siiapoole.» Ta viipas nüüd juba
peaaegu ukseni jõudnud kolmikule.
«Vabandus, teine kord,» lausus mees ja lükkas
oma tüdruku uksest välja. Keegi oli juba hoiatanud
valvureid, sest nood tursked tüübid olid üles
ärganud ja tõkestasid tee. Jack haaras esimese tema
poole sirutatud käest ja enne kui mees taipas, mis
sünnib, oli ta haaranud ka rinnust. Mees ei olnud algaja,
kuid selle hetke jooksul, mis ta kulutas käest
kinnihaaramiseks, et korrektselt võtet neutraliseerida,
kasutas Jack teda toena, et äsada ta kõrvalseisvale
kaaslasele kolm kiiret lööki jalaga, sihtides
kubemesse, rinda ja näkku. Valvur suutis löögid
suuremas osas pareerida, kuid langes selili. Järgmised
võitlusliigutused olid silmaga jälgimiseks liiga
kiired, ent hetk hiljem vankus ka esimene mees tahapoole. Jack
ei vaevunud kaklema, ta tõmbas Michelle kättpidi
edasi ja sikutas põuest püstoli. Seda oli viimane
aeg teha, sest kolmas turvamees koridori otsast oli samuti
tulnud mõttele tulistama hakata. Jack viskus
kõrvale liftide juurde, kuulid lendasid kahjutult piki
koridori. Siis andis ta omakorda valangu, ent vastane oli pikali
viskunud ja ta ei tabanud samuti. Lifti uksed hakkasid avanema.
Jack andis koridori valangu, et tüüp peidus
püsiks, virutas ühele esimestest ründajatest, kes
mõistlikult põrandale pikali olid
jäänud, püstoliga kuklasse, viskas ta lifti ja
vajutas allkorruse nupule. Kui lifti uksed sulguma hakkasid,
andis ta veel paar valangut ja tõmbas Michelle trepile.
Nad tormasid kuidas jalad võtsid mitmeid korruseid
allapoole, siis avas Jack ühe ukse ja nad
pöörasid ümber nurga, nii et tüdruk
hingetuks võtva matsuga vastu seina paiskus. Keegi tuli.
Jack tõstis relva ja valmistus tulistama. Javvi keeras
ümber nurga.
«Jack, ära lase,» hüüatas Michelle,
taipamata, kui rumal see oli -- kui lasud oleksid
kõlanud, siis esimesel kümnendiksekundil.
«Kuhu sa siis tuled?» Küsis Jack.
«Mina viisin teid sisse.»
Tüdruk hingeldas ja vaatas neid paluvalt. Mees
kõhkles hetke. Mitte selles pole põhjus, ja ta
näost on näha, et meid reeta jõuab ta alati.
Aga sel pole tähtsust.
«Tule siis.»
Nad jooksid mööda koridori edasi ja neile ei
järgnenud rohkem kedagi. Sellegipoolest juhatas Jack nad
teisele trepile, nad laskusid paar korrust, läbisid veel
paar käiku ja laskusid siis liftiga garaazi.
«Me oleme teises majas...» Pomises Michelle
möödudes plaani silmitsedes.
«Kähku.»
Kaamerate poole närvilisi pilke heites istusid nad
autosse, masin võttis kohalt. Tõkkepuud ja uksed
avanesid nende ees.
«Õnneks läks,» ohkas Jack, kui nad
sulasid avalikes tunnelites sagivasse liiklusvoolu.
«See ei ole ju sinu auto,» taipas Michelle
mõne minuti pärast.
«On küll.»
«Me ei tulnud sellega.»
«Aga ma panin ta eile sinna meid ootama, et meil oleks
millegagi ära sõita, kui su sõbrad
agressiivseks lähevad.»
«Sa kasutasid mind ära!»
«Mind ka!» tegi ka Javvi suu lahti.
«Mismoodi? Ma ju ütlesin, et tahan näha, mis
rahvas see on ja mida seal räägitakse.»
«Aga...»
«Tssss,» tegi Jack, sulgedes sõrmega
rohelise neidise huuled.
Michelle hakkas naerma, ent tõsines siis.
«Miks nad õieti kurjaks läksid? Uusi inimesi
on ju kogu aeg tulnud, mõned niisama vaatama...»
«Kas nad on sind ka minema kutsunud?»
«Valgesse Kirikusse? Jah. Aga ma kardan... On see
päriselt olemas?»
«Ise kuulsid.» Jack mühatas.
«Nad ei ole enam tahtnud juurde Valge Kiriku
järgijaid,» ütles Javvi vaikselt. «Me oleme
rohkem pühendumisega tegelenud...»
«Ohh, me ei saa ju koju minna, nad teavad, kus ma
elan...» taipas korraga Michelle. Ta vaatas sõbranna
otsa. «Ja vaene Javiere, nüüd sa tulid meie
pärast ära.»
Jack sulges hetkeks väsinult silmad, kui tüdruk ta
kõrvalt pöördus sõbranna poole
tagaistmel, vajutas selle asemel nuppu telefonil.
«Anders Dorchen,» ütles ta ja sai mõne
sekundi pärast ühenduse.
«Kuulen?»
«Tere päevast, mina, nagu sa näed, olen Jack.
Kuidas sul hommikune nõupidamine läks? Kuidas on
lepinguga? Meie jurist tahtis muuta punkte 12 ja 15...» Ta
jätkas paarkümmend sekundit samas vaimus.
Vestluskaaslase vastus, mida nad autos kuulsid, oli sama
arusaadav.
«Mida see tähendas?» pöördus
tüdruk tagasi talle otsa vaatama. «Leidsid aja oma
tööasjadest...»
«Michelle...» lausus mees ohates.
«Aaa, see oli kood! Mis sa päriselt
ütlesid?»
«Seda et läheme koju. Minu koju. Ja üsna kohe.
Sealt ei saa meid keegi kätte.»
«Tore. Kas Javvi võib ka tulla?»
«Kui ta tahab. See tähendab, et mul on heameel sind
ka kutsuda, palun tule meiega,» pöördus ta korra
tagapingil istuva tüdruku poole vaatama, lastes oma
ühemõttelise pilgu üle ta keha libiseda.
«Javvi, sa ju tuled? Sul ei ole niikuinii midagi paremat
teha?» sädistas Michelle seda märkamata. Javvi
aga märkas, ta vaatas küll sõbranna poole, kuid
sättis end istmel vaevutabatava, kuid selgelt mehele
suunatud puusaliigutusega.
Tüdrukud hakkasid lobisema, kuid Jacki jaoks jutt enam
infot ei sisaldanud, ta sulges juhtides veel korra silmad.
Emake Loodus, miks sa unustasid beibedele ajukoort
anda?...
Algusesse
Alter oli teleskoobi ekraani enda ette
tõmmanud, ta parem käsi mängles klahvidel ja
aeg-ajalt vaatas ta ekraanilt kõrvale ning vandus -- oli
ilmselt mõne korralduse valesti löönud. Vasak
käsi oli hoidis teleskoobi juhthoobasid ja mõnikord
kummardus ta ka igivana merebinokli okulaaridega sarnaneva
seadme kohale ja vandus rohkem -- siis oli ta arvatavasti pildi
üldse ära kaotanud.
«See ei saa olla,» pomises ta vaikselt. Käed,
huuled ja silmad liikusid, ta muutis suurendust ja fookust,
vahetas sagedusalasid ja aktiivfiltreid.
Keegi ei vaevunud Alteri märkuse peale vastama,
kuivõrd see kellelegi konkreetselt adresseeritud ei
olnud.
«Jalef, kas sa mulle rohkem arvutusvõimsust anda
ei saa?» küsis ta siis, endise tempoga tööd
jätkates.
Piloot vaatas kõrvale ühele ekraanile.
«Ei. TI isiksuseosa olete Kentiga ammu magama pannud,
juhtimistasandeid ma redutseerima ei hakka. Te olete saanud kogu
võimaliku ressursi -- kakelge omavahel.»
«Kent?»
«Ei.»
«Oleksime pidanud võimsama arvuti kaasa
võtma.»
Kenti töötas virtuaalis, ta sõrmed
mänglesid kinnasklaviatuuril ja silmad jälgisid
üheaegselt ta ümbrusesse kui ajju tekkivaid numbriridu
ning mitmevärvilisi graafikuid. Nüüd ühmas
ta kumbagi tegevust katkestamata:
«Ära virise. Suurem TI oli üks neist
vähemalt kahest tosinast hädavajalikust asjast, mis
maha jäid.»
««Sest see oli ainus võimalus siia
jõuda» -- ma tean küll. Ma pole veel kunagi
kosmoses lumememmeks maskeerununa käinud, te ei kujuta
ette, kui tobedana ma end tunnen.»
«Nad on seal,» lausus Kent vaikselt ja kuivalt,
vaadates otse üles. Inimesed ei näinud üksteist,
ent automaatselt heitsid kõik korraks pilgu lakke.
Seal, õige pisut seniidist eemal rippus suur asteroid.
Kaljukamaka pind oli kaetud valkja tolmuga, see pildus metalset
helki ja säras kohti pimestavalt küljel, kuhu langesid
kauge päikese kiired. Laeva läheduses hõljus
veel tuhme objekte, kõigil neil olid kirjad juures ja
taustal viras koordinaadistik. Kujutis oli selline, nagu see
kõik inimesele maises valguses paistaks ja nagu
diletandid endale ulmefilmide põhjal kosmosevaateid ette
kujutavad -- eriliste kontrastideta ühtlaselt valgustatud
värviline pilt. Loomulikult oli see puhas
elektronsümboolika, töödeldud ja korrigeeritud
kujutis sellest, mida laeva välised sensorid tajusid ja
rangelt võttes ei näinud isegi Alter otsest
kujutist, kuigi tema teleskoobisüsteemid olid sellele
kõige lähemal.
«Aeg miinus D-ni kümme sekki,» kostis uus
hääl. «Kinnitus?»
«Jeah.»
«Olgu siis.»
«Okei, Hawkeye.»
«Hakkan siis seadmeid maha tõmbama, reaktor
lõpetab töö kolmesaja seki pärast.
Lex?»
«Keemilised allikad startimas. Okei.»
Kujutis nende ümbert kadus korraga, jättes
nõrgas sinakas valguses peaaegu mustadena tunduvad tuhmid
hallid seinad. Nüüd, kui ruum oli tajutavat
mõõtmed omandanud, oli näha, et
juhtimiskeskus kujutas endast kaheksameetrise
läbimõõduga poolkera. Selle alumisel siledal
tahul -- mis tegelikult polnud üldsegi sile, vaid tihedalt
täis kõikvõimalikke seadmeid ja kaalutuse
tõttu oli «alumine» pigem loogika või
kokkuleppe küsimus -- istus hajali kuus meest, kõik
laiade rihmadega raskete kiirendustoolide külge
kinnitunud.
Jalef tõstis virtuaalivisiiri, pilutas korraks silmi,
heites pilgu sinnapoole, kus Kent oma aparaatidega mässas:
«Midagi uut?»
«Läheme lähemale, eks siis paistab.»
«Alter?»
«Nõupidamine miinus C ja B vahel, nagu varem
kokku lepitud. Kui te mul arvuti maha tõmbate, pole
niikuinii midagi paremat teha.»
Jalef ei vaevunud vastama ja noksatas peaga, nii et visiir
tagasi silmadele kukkus.
«Logi -- aeg -- autosünk -- 2125, 43, 12450,»
alustas ta ja jätkas pisut aega sama arusaadavalt.
«Kokkuleppeline null -- miinus 1250.
Korrigeerida?»
«Vahe arvutustega 0,34,» vastas Kent. «Ei, see
ei muuda võimalikku laskumisaega.»
«Kaugus eesmärgist momendil 1136... 1135... 1134...
Meie suhteline kiirus 1021 m/s, trajektoori periheel
kuuskümmend kilomeetrit. Alter, täpsustad
andmeid?»
«Läbimõõt 200 kuni 230, üsna
ebakorrapärane, tüüpiline kild. Ruumala 42
miljonit kuupkilomeetrit, tihedus seega 5 koma millegagi...
Sulamisjäljed, ent vaatamata ebatavalisele tihedusele on
gravitatsioon liiga väike, et kera moodustada... Ta
kiirgab... Igat sodi.»
«Millest ta koosneb?» Jalef jälgis jälle
ainult virtuaali.
«Passiivne analüsaator ei võta -- selleks on
ta liiga radioaktiivne,» vastas Kent. «Pinnal
jää, süsiniku- ja muid ühendeid alla
protsendi. Tuum -- võid ise arvata, et mingi raske
element. Neeldumispildi järgi koosneb ta vähemalt kolm
viiendikku rauast, aga seda teadsime me juba enne
lendu.»
«Olgu, kõik kavade kohaselt. Monkey, võta
üle.»
Kümme sekundit valitses vaikus, siis kostus
kõnetatu hääl.
«Võtan üle.»
«Kinnitatud.»
Näiliselt ei muutunud juhtimisvastutuse üleminekuga
midagi, endiselt istusid mehed oma toolides, ekraanid vilkusid,
kostis tasaseid hääli, kui mõni seade
tähelepanu nõudis.
«Kurat, ta hakkab aeglaseks jääma,» kirus
Alter. «Kent, ma tahaks vähemalt protsessid 217, 508
ja 6/16 lõpetada?»
«Olgu,» ohkas viimane. «Mul ei ole ilmselt
niikuinii midagi uut tulemas.»
Ta ühendas end masinast lahti ja hõõrus
silmi.
«Alter, 508 jookseb üle aja?» kostus Hawkeye
küsimus.
«Eks sa katkesta,» kohmas viimane tüdinult ja
ühendas ka enda virtuaalist lahti.
«Kümme sekki miinus C-ni, reaktor lõpetab
töö.»
«Keemiline allikas stardib.»
«Termotuumareaktsioon lõppenud.»
«Töötame varutoitel, aega orienteeruvalt 40
tundi, praeguse tarbimisega 11 tundi.»
«Kakssada sekundit miinus B-ni,» kommenteeris
Monkey.
«Noh, kas on midagi, mida me peaksime teadma enne
maandumist?» Jalef kergitas pead. «Tegelikult
häirib, et ma teie lõustu ei näe.»
«Tööta aasta luures,» soovitas Kent.
«Harjud hullemagagi. Millal sa viimati skafandrist
välja tulid?»
«Tead ikka veel, kuidas nokut hoida, kui pissihäda
tuleb?» kostis vaikne hääl Lexi suunast.
«Vait, poisikesed,» turtsatas Jalef kannatamatult.
«Kes alustab? Alter?»
Too kehitas õlgu, hetkeks üles vaadates -- ta oli
jälle teleskoobi ekraanile liibunud.
«Noh, pean tõesti tunnistama, et isegi kui siin
Kentile midagi pole, olen ma rõõmus, et siin olen.
Ta on piisavalt ebatavaline, et huvi äratada.»
«Lugesid lõpuks kokku, paljudel oled
käinud?» pistis Jalef vahele.
«Ei... Paarikümnel. See pole oluline. Ma ei riski
isegi praegu öelda, on see kivi mõni
ärajooksnud kuu, tekkinud koos päikesesüsteemiga
või külaline kaugelt. Orbiit on tal tugevalt
väljavenitatud ellips, nii et see ei ütle midagi.
Täpsemaid arvutusi ei ole tehtud, nii et võib vaid
oletada, et ta on kunagi komeedina kas meie päikese
või mõne muu ligiduses enamiku oma kergetest
elementidest kaotanud. Pidi see alles hiidkomeet
olema!...»
«Nii et see, et ta periheelis üsna Jupiteri-taguste
asteroidide tavaliste orbiitideni tuleb, ei ütle
midagi?»
«Ei. Kui see oleks ta püsiv orbiit, ei oleks
piisanud nendest närusest viiest miljardist aastast, et oma
gaasikest kaotada ja ta oleks pea Pluto-taoline. Aga see ei ole
kindlalt püsiv orbiit -- ta oli siin ju viimati ajaarvamise
alguses! See on puhas juhus, et ta läbi selle
jäävoolu tuleb, kus me nüüd kükitame.
Kent?»
«Kõigepealt, midagi kindlat mul ei ole, ainult
oletused,» lausus viimane vastu tahtmist.
«Praktiliselt, nagu ma korduvalt ausalt olen öelnud,
julgesin siia tulla alles peale sondi kadumaminekut -- me ei
kaota neid tihti, järelikult on suur tõenäosus,
et ta lasti alla.»
«Küllalt paranoiline mõtteviis,»
pomises Hawkeye.
Kent noogutas, kuigi ta teadis, et kui keegi parasjagu pead
ei kergitanud, siis seda ei nähta.
«Veel kakskümmend aastat tagasi oleks olnud.
Irooniline on, et nii mõtlevad noored, kes ise pole seda
aega näinud. Kahjuks me ei ole enam Ordu, me oleme
ühiskond; iga päevaga rohkem. Ma vabandan, kui ma
räägin väga elementaarseid asju. Meil ei ole enam
ühte eesmärki, mis prevaleerib kõigi teiste
üle, nii et praktiliselt kogu tegevus, ressursid ja
mõtteviis on sellele allutatud. See on hea, sellesama
nimel seda ju tehtigi; ent koos suureneva vabaduse ja rikkusega
tekib sihi ähmastumine, tekib rahulolematuid. Ma ei tea,
kui kaugele läheks meie pluralism väga tobedate ideede
puhul, kui tagajärjed on enamiku arvates hävitavad.
Aga me peame leppima, et Ordut on saanud piisavalt palju, et
kohati ületab opositsioon nii-öelda kriitilise piiri
ja hakkab tegutsema. Ilmselt on ühe grupi selliste ideede
kandjate meelest selge, et kui me ka muidu piirdume naeruga,
siis ressursse neile keeldutakse andmast. Järelikult tuleb
need varastada.»
«Ja mul on ikka veel segane, mida me õieti tegema
tulime?» küsis Monkey.
«Palun, Monkey, mitte nüüd uuesti. Meil on
siin jah kuus lepitamatut arvamust, nii et mul on...
tõesti paha tunne taas meelde tuletada, et kuni ei ole
uusi andmeid, tegutseme nende plaanide kohaselt, millega ma
Senatist tulin. Me tulime nendega rääkima. Tulime
vaatama, mis nad on siia kokku tassinud; isegi kui seda on
arutult palju, on odavam ja igatpidi kasulikum neil sellega
minna lasta (sellega olime me muide kõik nõus;
kaduda kaheks tuhandeks aastaks pisikese kuuga pimedusse -- seda
võib ju huvitava eksperimendina käsitleda). Aga ma
pean rääkima inimestega -- kui keegi siiski tahab
mujale, peab tal selleks õigus olema.»
Alter mörises.
«Olgu, sina oled boss, aga ma ei suuda ütlemata
jätta, et see hiilimine...»
«Kui nad tõesti siin on, siis on nemad alustanud
varjamisega. Ma ei taha riskida.»
«Mehed, me raiskame aega,» tuletas Jalef vaikselt
meelde. «Viiskümmend miinus B-ni.»
Kent ohkas ja saatis teistele mõned kaardid.
«Siin on ligikaudne mudel õõnsustest, kui
neid juhtub olema. Nagu te näete, on
tõenäosused madalad. Siiski riskin ma teha
järelduse, et kui see kaart vähegi tõele
vastab, oleksin mina valinud baasi asukohaks need punasega
tähistatud alad, numbrite järjekorras. Rohelisega olen
märkinud ala, mida pakun maandumispaigaks. Alter, on sul
vastuväiteid?»
Viimane uuris kaarti ja võrdles seda oma
failidega.
«Pikk, ligi kolmekümnekilomeetrine lõhe.
Tõenäoliselt jääd täis... Nojah, ma
oleks soovitanud teist otsa, aga see ei sobi lennutrajektooriga,
nagu ma näen.»
«On see oluline?» küsis Jalef. «Häda
korral saaks ju...» Ta saatis arvutused teiste
ekraanidele.
«Mhh, selle -- pigem mulje, kui info -- põhjal ei
ole mõtet,» loobus Alter. «Kinnitan
maandumiskoha.»
«Miinus B. Energiamiinimum. Elutagamine keemiline,
küte väljas,» kviteeris Hawkeye ja lisas siis:
«Nüüd ei tohiks meid keegi avastada.»
Ekraanid kustusid, ruum muutus veelgi pimedamaks.
«Keemiliste rakettide stardikontroll, miinus kuussada
nelikümmend,» teatas Hawkeye. «Alter, kas
kinnitad miinus A?»
Alteri teleskoop oli nüüd ainus töötav
asi. Mees uuris mõned sekundid kujutist, siis
ühmas:
«Kinnitan.»
«Ainus kord, kui ma sind kadestan,» sõnas
Jalef. «Muidu ronid sina kirudes mööda kaljusid
ja mina istun raketis ja õpetan. Tahaks ka näha, kui
HrC-midaiganes Ixtlani maha sajab.»
«Ma lindistan,» urises Alter töösse
süvenenult.
«Pärast pole see,» pobises Jalef oma nina
alla, tahtmata teist rohkem segada.
Minutid möödusid.
«Detonatsioon!» teatas korraga Alter,
tõmmates automaatselt pea ära, kuigi selline
elektrooniliselt vahendatud valgus ei saanud ta silmi
kahjustada. «Kaks minutit enne kokkupõrget... Kogu
kreeka tähestik kiirgust. Kent, sul kuradil oli ikka
õigus.»
«Nad lasid ta termotuumapommiga puruks?» küsis
Jalef, või pigem konstateeris fakti, sest passiivsete
kiirgusandurite näitudest oskas ta ise järeldada, mis
juhtunud oli.
«Lex, valmistu stardiks, «null» tuleb ka
sada... sada viis sekundit ettepoole... Kohe tuleb
lööklaine...»
Laev võpatas, õõtsatas, ümberringi
kägises, kolises ja mürises.
«Esimene prahifront jõudis pärale! Hawkeye -
- energiat, Lex -- start.»
Ekraanid ärkasid taas ellu, sest selles
hõõguvate gaaside möllus poleks keegi nende
olemasolu avastanud.
Uuesti oli nende ümber tähine tühjus,
kiirendustuled põlesid hoiatava punasega.
«Uus kurss...»
Keemiliste rakettide tulejoad tekitasid omakorda gaasipilvi
ja laialilendavaid jäätükke, kui laev end
lendavast jääkamakast välja murdis.
Kõigepealt liikus ta selles varjus kaugemale ruumi, Lex
luges sekundeid, siis jääkamakas plahvatas ja nad
alustasid läbi pilve liikumist alla asteroidi suunas.
Mõned korrad raksatas kogu laev, kui nad suuremate
tükkidega kokku põrkasid.
«Sisemine maskeerimiskate on paarist kohast rebenenud,
aga püsib,» teatas Lex, kui nad jälle
hõredamasse pilve jõudsid.
«Kui nad ainult meile pommiga ei äsa,» poetas
Monkey.
«Vaevalt tõenäoline,» arvas Jalef.
«Vahemaad on väikesed, selle killu allakukkumise
plahvatus oleks meid piisavalt varjanud, termotuumaplahvatus
teeb seda veel paremini.»
«Kas see neid ära ei anna? Aatomiplahvatuse
spekter?» küsis Hawkeye kahtlevalt.
«Ei,» vastas Kent peale hetkelist mõtlemist.
«Kui keegi komplekselt ei jälgi, siis pole vahet
tuumaplahvatusel ja kokkupõrke plahvatusel, kui oletada,
et põrketsoonis oli radioaktiivset materjali.»
Tuumatuli ei olnud veel kustunud, hõõguvad
gaasid paiskusid laiali. Nii mõnedki enne nende
ümber rahulikult hõljunud kamakad olid ellu
ärganud, paisates gaase ja tükke ruumi. Ka asteroidi
pinnal oli näha liikumist, kui plasma äratas üles
ürgsesse külma tardunud kristallid, pani liikuma
laviinid ja varistas sisse koopaid. Kohati säras pind nagu
sillerdav meri vastu päikest vaadates, siin-seal vonklesid
mitmevärvilised gaasivoolud, väiksemate tükkide
kukkumise kraatritest paiskusid üles aurustunud vee ja
tolmu pilved, millest osa pidi mahalangemise asemel ruumi
tühjusesse ajuma.
«Vinge!» pomises keegi.
«Alter, Kent, olge valmis tükkideks kursil,»
hoiatas Jalef. «Lex valmistu aktiveerima kaitset. Loodan et
sul on head närvid.»
«Aitäh-aitäh.»
Lexi hääl reetis pinget. Ühest küljest
sõltus temast, kas ta suudab kaitselaserid õigel
ajal vabastada, kui laev tõsisesse ohtu satub, teiselt
poolt aga olid nad kellele tahes samal hetkel avastatud, kui
aktiivse kaitse laserid ja radarid tööd alustasid.
«Peatan raketid,» teatas Monkey ja kaal kadus taas.
«Suhteline kiirus kuussada meetrit sekundis. Sisemise
kaitsesilindri eraldumiseni 44... 42 sekundit, siis suhteliselt
kõrguselt kaks kilomeetrit pidurdus, eeldatav kiirendus
10-15 g-d.»
Hetked venisid pikaks kui mehed toolides jälgisid
ümbrust ja tagasilugemist. Siis välgatasid tuled,
prahvatuse ja raputusega heitis laev endalt viimase
jääkesta. Vibratsiooni ja möirgamisega
käivitusid taas keemilised raketid. Nad olid juba sihiks
olevas lõhes ja loodetavasti ei olnud kedagi
nägemas, aga pikki tulejugasid välja paiskav rakett
võis võimas vaatepilt olla. Terava nurga all
libisesid nad pinna poole, Monkey juhtis laeva ja kuna Jalefil
oli aega ringi vaadata, osutas ta ühele lõhele.
Ergavad gaasipilved täitsid ümbruse, kui nad juba nii
madala olid, et tuli pinda puudutas. Ühel hetkel oli
ümberringi valge puder, siis otsis arvuti sobivama
sagedusvahemiku, ent pilt jäi vaevuaimatavaks. Kiire
tormamine lõppes, nagu oleks keegi stoppkaadri nuppu
vajutanud. Rõhuv kiirendus oli kestnud vaevalt kuus
sekundit, nüüd jäi ainult aeglane allalibisemine.
Lex lülitas mootorid hoopis välja, et nad kiiremini
alla jõuaksid, tasapisi tõusid nende ümber
kaljud, siis kostis krigin, laev vajus küljele ja hakkas
libisema, Lex liigutas mootori hooba, jälle tuprus
ümbruse kujutisel valged aur, taas aeglane allalibisemine,
nüüd jäi laev kuhugi pidama, miski krigises,
nagises, vulises, kergelt oli tunda ka kusagil kaugustes
kukkuvate tükkide võpatusi, ent sekundid
möödusid vaikuses ja inimestele jõudis
üles, et nad on tervelt alla jõudnud.
Kõik nad nõidusid midagi oma klaviatuuridel,
ent siis oli ühel, siis teisel aega ringi vaadata.
«Esialgne lennuplaan täidetud, mis edasi?»
sõnas lõpuks Jalef. «Kellelgi midagi
ebatavalist?»
Alter oli uuesti oma teleskoobi kohale kummardunud, siis lasi
okulaarid pettunult lahti.
«Sulgesin luugid. Oleme lume all.»
«Pigem järve põhjas,» märkis Kent.
«Ja see külmub varsti kinni. Temperatuur väljas
kakssada kakskümmend
*1* ja langeb.»
«Mis järv see siis?» ei saanud Hawkeye
aru.
«Vesi sulas ainult sealt, kus otse mootori leegiga kokku
puutus,» seletas Alter. «See sihuke hõre sodi -
- metaan, ammoniaak, süsinikoksiid ja
jääkristallid. Järv on küll üsna...
poeetiline väljend.»
«Kui kõvaks see külmab?» oli Jalef
mures.
«Mitte eriti. Ja me ei ole sügaval. Hea kui paar
meetrit koheva lume taolist ollust tuleb. See on muide üsna
ebatavalise koostisega -- raskeid elemente on väga palju.
Ta orbiidi periheel on kunagi olnud vähemalt Marsi orbiidi
juures, ta on korduvalt sulanud ja kaotanud oma kerged
elemendid.»
«Sarnaneb paljus Europale?» märkis Hawkeye
ettevaatlikult.
«Jah, aga tal on rauast tuum ja magnetväli.
Põnev paik. Sondime?»
«Jah, ja siis uuesti reaktor maha,» noogutas
Kent.
Kostus vaikne «tump-tuk-tuk-tuk», sensorid
püüdsid kaja ja kui Kent ja Alter andsid oma
«OK»d, lülitas Hawkeye nad taas
abitoiteallikale.
Mehed olid oma toolid tavaliste toolide asendisse keeranud ja
skafandrid avanud. Nõrk gravitatsioon andis küll
suunataju, kuid rohkemaks teda polnud.
«Roboteid kannab,» teatas Lex. Peale tema
jälgisid veel mõned, kuidas ämblikulaadsed
mehhanismid avasid käigu lume alt välja ja vaatasid
sünges valges põrgus ringi.
«Vao põhjas on igasuguseid tühimikke ja
paralleelkäike, mõned neist väga suured»
osutas Kent sondeeringukujutisele. «Näib, et see org
on kaljulaamade vaheline lõhe. Hea, et me läbi ei
kukkunud. Las robotid kaevavad ka sinna alla välja,
eelistaksin esimese luurekäigu sealtkaudu koobastesse
teha.»
Lex suunas masinad ümber.
«Tugev puhanguline kiirgus,» märkis ta.
«Eelistaksin esimesele retkele sinuga kaasa tulla,
masinatega võib ootamatusi juhtuda. Kuna me kasutame siin
vaid hädavajalikult määral krüpteeritud
multikanalsidet, ei saa ma sind ka kaugelt õpetada, kui
nad segaseks lähevad.»
«Olgu, läheme niipea kui käik valmis. Alter,
ma tean, et miski vägi ei hoia sind laevas kinni, aga
ära mine üle veerandtunni tee kaugusele ja arvesta, et
meie sõbrad võivad siiski lihtsalt niisama, igaks
juhuks siia luureraketi saata.» Ta tõusis ja lahkus
ruumist -- astus allaviiva luugi avasse ja ootas, kuni
aegamööda kukkuma hakkas. Lex järgnes talle
mõnekümne sekundi pärast.
«Kent, siin on midagi seletamatut,» porises Alter
oma seadmete tagant, vaadates sideekraanil, kuidas mehed laevast
välja ronivad. «Kas päikese mõju -- kiired
prootonid tekitavad mingeid häireid või keerasime
plahvatustega midagi kokku, kuigi ma ei taipa, kuidas. Lase sond
ette.»
Kent, kes oli juba laevast väljas, vaatas üles
kaamera poole, siis lausus:
«Eks sa saada siis.»
Lumepilv tabas Kenti, kui Hawkeye sondi välja saatis --
luuk ja sellest väljalendav riistapuu paiskasid laiali
ümbritseva nõrga olluse, valves olevad robotid
hakkasid uuesti puhastama ja tihendama lüüsikambri
esist platsi. Seitsmemeetrine hulkjalgne silinder tatsas Kenti
järel käiku, Lex, kes oli ta juhtimise üle
võtnud, sammus kolakale järele. Videoside lakkas
peaaegu kohe, kuivõrd nad kasutasid väikesi
võimsusi, ekraanidele jäid vaid inimeste ja seadmete
asukohtade markerid. Oli näha, kuidas Kent hõljus
käigust alumisse koopasse välja jõudnud ja seal
peatunud robotiteni ning ka ise nende juures paigale jäi,
et Lexi ja sondi oodata.
«Ou shit, te peaksite seda nägema... Alter,
teeme, et sa ei kuulnud,» kostus Kenti lame ja moonutatud
hääl. «Koobas on ligi kilomeeter pikk,
meenutab... kaleidoskoobi ja pahupidipööratud
hõberebase ristsugutist.»
Oli näha, kuidas sond jätkas minekut, mehed
lamedate hüpetega paarkümmend meetrit taga.
«Ma läksin ka,» pomises Alter ja kadus luugist
alla.
Jalef kõhkles, kas öelda midagi, kuni ta veel
nähtaval oli, kuid mõtles ümber. Varsti tekkis
kujutisele kolmas inimkuju, kes läbis samuti käigu ja
peatus selle lõppu passima jäänud robotite
juurde. Teised olid jõudnud juba koopa teise otsa.
«Siit läheb üks käik,» kostus Lexi
hääl. Ilmselt oli sond selle leidnud.
«Teine, veel hiiglaslikum koobas,» teadustas Kent
mõne aja pärast, kui nad sellegi olid läbinud.
«Põhi on palju sügavamal, laskumine pea 45%
nurga alla nii kaugele kui selles valguses näha. Eespool on
midagi tumedat, nagu kiriku teravkaar... ei pigem hiidsauruse
skelett, ilmselt rauast toru või rõngad.»
«Kiirgus tugevneb, las sond läheb ees,» pakkus
Lex ja nad peatusid.
«Alter, mis sulle öeldi,» lausus Jalef,
vajutades viimase määrangut sidepuldil.
«Neil kulus koopa läbimiseks palju vähem kui
veerand tundi.» Alteri hääl tundus kuidagi
vabandav, aga see võis olla sidekvaliteedist.
«Häired sondi juhtimises, distants 400
meetrit,» kostus Lexi hääl.
«Miks?»
Skafandris ei ole näha õlakehitust. «Tugev
magnetväli?»
Möödus paarkümmend sekundit.
«Sidehäired.»
Mehed laevas nägid, kuidas Alter hakkas koopa
lõpus oleva käiguni jõudma.
«Kas sond on juhitav?» kostus Kenti
küsimus.
«Korraldustele allub suurendatud
amplituudvõimsusel, puudub tagasiside.»
«Rohkem võimsust ei tohi tõsta. Too ta
tagasi.»
Kümmekond sekundit vaikust.
«Ta ei ole juhitav. Jäi vähemalt seisma.
Läheme lähemale?»
Taas vaikus, ilmselt Kent kõhkles.
«Mis ta'ga ikka juhtub? Mõtleme parem, miks ta
rikki läks.»
«Teil ei ole selleks väga palju aega,» sekkus
Monkey. «Sond libiseb tasapisi allapoole.»
«Ma lähen. Kent, seisa siin.»
«See ei meeldi mulle.» Ilmselt Kent jälle
kõhkles. «Kurat, köit ka ei ole...»
«Saadaks robotid sondile järgi?» pakkus
Hawkeye.
«Raiskamine.»
Jalef vangutas pead. Ta oli sondi juba mõttes maha
kandnud ja kogus sappi meenutades, milline
närvesööv töö on sondi seadmete
häälestamine, kui talle Kuul uus antakse. «Sond
on paremini kaitstud kui tavalised robotid. Nad ei jõua
ka niikuinii. Alter, kuuled meid?»
«Kuulen jah. Jõuan varsti sinna. Mulle ei meeldi
see kivi,» torises kõnetatu. «Jalef, saada
siiski robotid, las võtavad kilomeetrise köie kaasa
-- Kentil on õigus, teatud tingimustes on low-tech
parim lahendus.» Monkey sisestas vastavad korraldused,
robotid hakkasid liikuma, ent oli ka näha, et Lex on
sondile järele läinud.
«Side sondiga,» teatas ta siis. Ta ise oli
nüüd seal, kus side sondiga häiruma hakkas.
«Kõik näib toimivat, salvestused on
pidevad... Nii... Kui uusi korraldusi ei saabu, tuleb ta tagasi
tuhande sekundi pärast.»
Juhtimiskeskuses tõstis Jalef pea ja vaatas
küsivalt Monkey poole.
«Mis jama?...»
«Lex, tagasi!» röögatas Kent. «Ta
kukkus ja libiseb nüüd ka allapoole,» teadustas
ta nüüd teistele. «Lähen talle
järele.»
«Kui tugev on magnetväli?» kostus Alteri
ähkimist ja äginat. Mees lendas nii kiiresti kui
suutis ja ilmselt kõik maandumised ei
õnnestunud.
«Kent, Lex, kui tugev on magnetväli?»
küsis Jalef teravalt ettepoole kummardudes.
Vaikus. Siis sõnas Alter:
«Näen neid. Kent viipab ja üritab tagasi
tulla, Lex on pikali, sond liigub juba päris uure kiirusega
allamäge. Kiirgusandurid on vist rikkis... EI! Skaalast
väljas! Kus on need neetud robotid!!!»
«Arusaamatu,» kostis Kenti hääl. Ta oli
läinud tasapisi ettevaatlikult allapoole, püüdes
taibata, mis see olla võiks, mis teistega juhtus. Ta
teadis, et läheb välja riskile, kuivõrd faktor
on täiesti tundmatu, ent tagantjärele ennast
analüüsides oli teda minema sundinud just tunne, et
seal ei saa ju mitte midagi olla; eriti midagi sellist, mis
mõjuks nii inimesele kui masinale. Kõik tundus
normaalne, ta avastas korraga, et on möödunud kohast,
kus teistega probleemid hakkasid. Ta kavatses üritada
Lexiga ühendust võtta, ent sel hetkel taipas ta, et
midagi on väga viltu. Kas Alter ütles midagi?
Mõtted hakkasid sõlme minema, tekkis kummaline
kahestumise tunne, loogika viis välja erinevate
paralleelsete tulemusteni. «Kiirgus?» mõtles
ta. Ta üritas tajuda kiirgusmõõtureid, ent
adus vaid tühjust. Olgu pealegi. Mis nad tast tahavad, mis
nad ta nime karjuvad? Ta tahtis vastata, huuled ei liikunud, ta
ei suutnud teha ainsatki liigutust. Talle näis järsku,
et tõeline tema asub hoopis kõrval ja on
kõige toimuva tahtetu pealtvaataja. Kuidagimoodi oli ta
surunud oma kassid lumme ja püsis paigal. Ta vajus
põlvili, siis kõhuli, suutis kuidagimoodi end
natuke kindlamini sättida, ent tardus siis, kiiver
süsinikdioksiidilumes.
«Kas siis niisugune ongi minu surm?» mõtles
ta, teadvus oli hägune ja ükskõikne. «Ja
siin on minu paik -jäätunud rauatüki igaveses
üksinduses. Ja kahe tuhande aasta pärast kukub minu
kõrvale järgmine loll... või on tal
õnn mind muuseumi paigutada?»
Siis tajus ta häiresignaale. Midagi oli palju, ent ta ei
suutnud otsusele jõuda, mida. Tal oli kuum ja külm
ning ootamatult tundis ta end väga halvasti, peas
särises. Lihased tõmbusid krampi. Ent nüüd
nad siiski allusid kuidagimoodi tahtele ja seda võimalust
kasutades laksatas ta käega skafandri
suruõhudüüside hoovale. Lumepilv paiskus
üles, korraga keerles ta tühjuses astangu kohal, siis
tundis, kuidas teda haarab metalne käsi ja viisteist
sekundit hiljem asetas robot ta käigusuule Alteri
kõrvale. Viimane kummardus ta kohale ja ühendas
diagnostikajuhtme. Ta nohises näite uurides.
Tasapisi hakkas Kenti teadvus tagasi tulema.
«Mis see oli?»
Alter mühatas.
«Ei tea. Madalsageduslik elektromagnetväli. Mis
sinuga juhtus?»
«Kas Lex on veel seal?»
«Jah. Robot üritab köit temani viia. Ta on
aparatuuri järgi veel elus, kuigi koomas. Ja ma ei saa aru,
mis toimub. Monkey tuleb ka siiapoole, tankiga.» Ta hakkas
diskiid vaadates vanduma. «Lex andis otsad.»
Kent ajas end üles ja kinnitas endale teise
köie.
«Alter, ma olen seda enne ka teinud -- olen ühe
kiire hüppega tema juures. Teadvus ei kadunud kohe, panen
haaratsi valmis, kui suudan seda juhtida on hästi, kui ei,
haagib ta ehk ise taha, pidurda mind vaid õigel
hetkel.»
Ta sihtis, võttis paari sammuga hoogu ja startis Lexi
suunas, korrigeeris suruõhuga veidi kurssi ja lisas
kiirust. Kümne sekundiga oli ta üle oma eelmise
lamamiskoha ja avastas, et pilku on raske pöörata, ta
jõllitas ettepoole kiivrilambi valguslaigu keskel
tühjal lumevalgel lamavat kogu ja ootamatult kogu see osa
tasandikust sulas ta silme all ja hajus lõputusse, ta
kuulis selgesti ookeani lainemurdu ja merelindude kisa, taevas
India ookeani kohal oli türkiissinine. Ookean lõppes
siin kaljurannaga ja kohe algas dzungel. Ja siinsamas,
ümbritsetud kalju vastu purunevate lainete piiskade
oreoolist, seisis Mona. Ta vaatas ookeanile ja pühkis
näolt soolakaid piisku. Ta mustad juuksed lehvisid tuules,
samuti lumivalge palla, mis oli ta õlgadele heidetud, ja
nüüd hoidis ainult väike käsi seda ära
lendamast. Kent imetles kõrvalt noore neiu saledat
pruunikspäevitunud keha. Mona pöördus ta poole,
silmis etteheide.
«Sa siis lähed jälle?»
Nukker hääl helises Kenti teadvuses, ta tahtis
vastata... Jalad riivasid valusalt jääd, Lex oli otse
ta ees. Ta oli õnneks täpne olnud, polnudki vaja end
eriti liigutada, kui haarats sulgus. Alter oli ilmselt seda
signaali oodanud, sest kohe tundis ta tugevat tõmmet ja
vajus musta pimedusse, kui ülespoole tagasi
hõljus.
Ta tuli uuesti teadvusele tankis.
Monkey juhtis, Alter istus tema ja Lexi vahel. Ta sai aru, et
nad liiguvad koopas laeva poole ja vajus tänulikult tagasi
hämarusse.
Kaks tundi hiljem vedas ta end juhtimiskeskusesse.
Kohal olid ainult Jalef ja Hawkeye.
«Lex?» küsis Kent oma tooli laskudes. Seda
tegi ta rohkem paigalpüsimiseks, sellises gravitatsioonis
ei ole seismine kurnav.
«Surnud,» lausus Jalef kuivalt.
«Mis temaga juhtus?»
Hawkeye seletas vaikselt, pea maas:
«Küpses ära. Te ronisite otse tugeva
radarikiirguse torusse. Raualademed juhivad siin elektrit,
tuumaplahvatus laadis seda ja tulemuseks oli looduslik maser.
Pärast vaatad arvutisimulatsiooni, kui tahtmist
on.»
«Niisama lihtne see oligi... Aga miks ma nägemusi
hakkasin nägema... Oh, kurat!»
«Jah just. Skafander ja aju kaitsekontuur ekraneerisid
suurema osa, aga siit-sealt lõid peegeldused ja
interferents sisse. Seadmed teie kolbas läksid segaseks.
Nad läksid ka kuumaks.»
«Miks kiirgusandurid häiret ei andnud?»
«Loll juhus. Kiirgustoru põhisagedus on 3,6 Ghz -
- täpselt seadmete sidesagedus. Ta lihtsalt blokeeris kogu
tehnilise andmevahetuse.»
Hawkeye vaatas üles ta poole.
«Lex oli minu ja Monkey kursusekaaslane... Ah
õige, sa tead, sa olid ka selle Soley jandiga tegev...
See oli tema esimene pikem lend. Me rääkisime ta
tursaks ja võtsime kaasa, et meeskonda kiiresti vajaliku
robospetsi saada.»
Jalef kirus vaikselt. Kent silmitses süngelt asteroidi
sisemuse kaarti, kus suurele koopale oli juba Lexi nimi
antud.
«Requiescat in pace...» pomises ta
kurvalt.
Selline oli astronaudi hauakõne ja selline tema
mälestustahvel...
Algusesse
«Djävla kukslickare!»
Mehe ilme olid väga väsinud. Ta toetas pea
kätele ja pühkis silmi, mis vett täis valguma
kippusid, siis vaatas uuesti laual oleva seadme okulaaridesse,
pööras fokuseerimisnuppe.
«Jack jõuab siia paari lähima minuti jooksul
ja arvatavasti on tal tuli takus, peame kohe startima,»
ütles ta pead pööramata teisele. «Kui
tüdruk kahekümne minuti jooksul ei tule,
jääb ta maha. Sel juhul -- me oleme
rääkinud, mida teha. Püüdke teda aidata,
kuidagi ära peita ja mingit tegevust leida, kuni mul
õnnestub millalgi tagasi tulla. See võib olla
muidugi mitte nädalate, vaid aastate pärast... Kui
sellel siis muidugi üldse enam mingit mõtet
on.»
Teine mees ruumis nohises ainult, siis astus pimedusest
välja tuhmi lambi valgussõõri.
«Kõik on kontrollitud, vähemalt kahesaja
kilomeetri kõrgusele see riistapuu teid kannab. Aga siis
tuled ka nagu kivi alla tagasi. Oled sa ikka veendunud, et sind
üles korjatakse?»
«Marcello, please - ma ei ole
enesetapja.»
Ta kummardus oma aparaadi kohale, kuid ajas end kohe
sirgu.
«Seal ta lõpuks on.» Ta oli paari sammuga
ukse juures, paiskas selle lahti ja püüdis sülle
vihmast märja naise. Nad suudlesid tormakalt.
«Pane end valmis, meil on vaid kümme minutit,
ekstreemselt kakskümmend stardini. Kus sa olid?»
«Mind peeti oma viis korda kinni. Ja siit kaks
kilomeetrit -- maanteel -- panevad sõjaväelased minu
arusaamist mööda raketiseadet üles.»
Mehed vaatasid teineteisele otsa.
«Marcello, mine üles ja vaata korra ringi, kas
mingeid lennumasinaid ei ole õhus.»
«Peter, kas sa arvad, et see on meie
pärast?»
Mees muigas. «Ei usu. Esiteks nii primitiivset
raketiseadet, mida oleks tarvis spetsiaalselt üles panna,
pole isegi mitte enam Mongoolia sõjaväel, teiseks
oleksin ma võinud minna ligi tund tagasi. Tule.»
Nad väljusid punkrist. Trepiastmed olid ligased, taevas
oli hallides pilvedes ja tibutas vihma. Nukralt tilkus vesi
rääbakatelt põõsastelt ja moodustas
lompe pragunenud asfaldil. Eemal paistsid angaaride varemed.
Jack juhtis tüdruku kõrge akendeta hoone juurde ja
paiskas lahti vastikult kriiksuva metallukse.
«Valgust siin ei ole,» ütles ta teist
kättpidi edasi juhtides. Nad jõudsid redelini ja ta
lasi tüdruku ette. Üleval platvormil tegi ta lahti
veel ühe ukse, seal, pisut auto kabiini meenutavas ruumis
süttis tuhm valgus. Jack aitas tüdrukul mantli seljast
ja toppis selle koos muude ta asjadega ühte kasti, siis
aitas ta istmele ja ühmas:
«Oota.»
Ta vajutas mingile nupule ja käginal hakkas katus
avanema. Kui pilu oli juba nii suur, et ta vabalt üles
nägi, tõstis ta mingi taskus olnud aparaadi pea
kohale. See piiksatas sekundi pärast. Ta vaatas seda korra
ja pistis tasku tagasi, ronis trepist alla. Uksel sai ta kokku
Marcelloga. Too raputas vihma mantlilt.
«Õppused. Teisest lennuvälja servast lasti
rakette ja maanteel olnud seade lasi nad alla. Paha on vaid see,
et nad on lähedal ja valmis. Jack tuleb kohe, keeras just
maanteelt sisse. Ja tal on kaks inimest kaasas.»
Peter mõtles hetke.
«Jacki enda auto jõuti tagaotsitavaks kuulutada.
Leiti tühjalt... Tea palju kulub, enne kui nad välja
raalivad, millega ta sõidab?»
«Oleneb, kuidas ja kustkaudu ta selle muretses. Kui ta
vähegi korralikult tegutses, siis otsest seost ei ole. Kas
sa arvad, et «õppused» võivad teiega
seotud olla?»
«Vähetõenäoline, aga võimalik --
Jacki teade oli viienda kategooria võtmes...»
«Politseid on alarmeeritud, sõjavägi
välja aetud, küllap kubiseb ümbrus ka
eraturvafirmade inimestest. See, kellele te aluspüksid
üle pea tõmbasite, peab väga karm tegija olema,
et nii kõrgelt lennata. Lähed ikka?»
Peter vangutas pead. «Peame üle elama. Pane tehnika
dziipi ja lase Saint-Draulle'i oru kaudu jalga. Ja aitäh
kõige eest.»
Marcello noogutas lühidalt. «Olukorda arvestades
ära oota, vaid lülita mõlemad mootorid kohe
sisse, teine kolm sekundit peale starti, niipea, kui olete
katuse kohal. Kiirendus tuleb siis 5,5 G-d. Oled Ingridile
seletanud, kuidas ülekoormuse all käituda?»
«Jah. Küll ta vastu peab. Ma ei tea muidugi, mis
seltskonna Jack toob.»
«Ehk nad päris ei kõnge. Ah jaa, lase ka
laserikaitse umbes kolmekümnendal sekundil lahti. Mida
kiiremini...»
«Ma tean. Jah.»
«Siis -- head õnne ja -- nägemiseni. Anna
mulle kolm minutit.»
Nad surusid korra kätt ja teine mees jooksis välja.
Peter vaatas kella ja ronis üles tagasi. Katus oli
nüüd täiesti lahti ja vihm sadas sisse,
nüüd oli selgesti näha kaheksa meetri
kõrgune tömp rakett, mis saba peal seisis. Peter
takseeris seda korra vaimustuseta, siis ronis sisse, istus
tüdruku kõrvale ja hakkas üksteise järel
aparaate sisse lülitama. Ta vaatas korra kaaslase
poole.
»Pane rihmad kinni.»
Naine vaatas teda, siis järsku tõusis ja istus
Jacki sülle ning suudles teda huultele, pikalt.
Mees lükkas ta õrnalt eemale, naeratas.
«Mis siis nüüd?»
«Peter, ma tean, see on ohtlik. Kui me... Ma tahtsin
sind enne veel kord kallistada.»
Peter silitas tal pead, valmistus midagi ütlema.
«Juba lähen,» ütles naine vaikselt, istus
oma tooli ja hakkas rihmu sulgema.
Mees laskus veelkord alla, ootas uksel, kui Jacki auto pori
laiali pritsides peatus.
Mehed noogutasid lühidalt. Noorem mees oli kahvatu, ta
hüppas välja samal hetkel, kui auto peatus, astus
Peterile ligi ja sosistas kiiresti:
«Saada Tamacole «Alfa».»
Peter võttis taskust taas selle seadme, lülitas
paari klahvi.
«Kohe?»
«Kannatab stardini.»
«Nii et halvimad kartused osutusid tõeks? Kelle
sa kaasa tõid?»
«Polnud aega ära sokutada.»
Mehed aitasid tüdrukud välja ta juhatasid
kiirmeetodil hoonesse ja trepile.
«Võtad nad kaasa ainult sellepärast, et
mässisid nad sisse?» küsis Peter Ordu
dialektis.
«Jah. Roheline on Michelle.»
«Mis keel see oli?» küsis tüdruk redelist
üles ronides.
«Ah, meie lapsepõlve salakeel,» vastas Jack
teda edasi kiirustades.
«Mis lapsepõlve? Sina oled kakskümmend, su
sõber vähemalt nelikümmend.»
«Ma olen ta onu, mina talle seda õpetasin,»
seletas Peter Jackile kõõrdpilku heites.
«Kallis, sa ei ole kunagi rääkinud, et sul nii
tore onu on.»
«Lähme nüüd.»
Mehed toppisid nad luugist sisse ja surusid toolidesse.
«Mis asi see on? Kas me läheme lendama?»
«Mu meremärgivärvi kaunitar, sa kindlasti
naudid seda,» naeratas Peter Javvi rihmu sulgedes.
«Istu nüüd ilusti paigal, kohe läheb
põnevaks.»
«Ega ma nüüd täitsa tita ka ei ole,»
porises neiu talle järele.
Peter kinnitas taskus olnud seadme puldil olevasse
õnarusse ja pistis talle juhtmed taha. Vaatas taas kella
ja vajutas paarile nupule.
«Daamid, me stardime kiirendusega, olge liikumatult
selili ja hingake rahulikult ja... üldse, kõik on
kõige paremas korras.»
«Mis tähendab seda, et ei ole,» sosistas
Michelle vaikselt. Keegi ei vaevunud vastama, Peter heitis neile
vaid pilgu.
«Nüüd lähemegi.»
Ta vajutas alla mingi suure hoova. Haaras teisest.
Kõik muutus raskeks, akende tagant kadusid seinad,
vihmane võsa vajus allapoole. Peter pööras
teist hooba, lasi siis end ka istmele, jälgides vaid
silmadega monitore.
*
Dziip kihutas vaevu teel püsides kadakate vahel, pori
lendas ta rataste alt, klaasipuhastajal ei tulnud tegemist teha
mitte ainult vee, vaid ka kollakaspruunide mätastega.
Marcello juhtis masinat hambad ristis, ta oli tegelikult juba
kaks kilomeetrit eemal, kui vali mürin ta kiirust
vähendama sundis. Ta vaatas tagasi, siis peatas masina ja
praotas ukse, et paremini näha. Tömp silinder
tõusis laisalt kuuri katuse kohale, siis kogus
jõudu ja kadus aina kiirust kogudes halli taevasse. Mees
kuulatas veel kümmekond sekundit, siis tõmbas ukse
kinni ja sõitis rahulikumalt edasi.
*
Sel ajal proovis Jack piiluda silmanurgast tüdrukuid --
kui ülekoormus on liiga suur, siis ei saa sellest ka
kuidagi märku anda, ei jää muud üle, kui
kannatada; antud juhul aga ei oleks niikuinii midagi teha
saanud.
Valge udu akende taga hõrenesid kiiresti, ootamatult
oleks nagu kellegi käsi pilvekardina kõrvale
lükanud, taevas sirendas tumesiniselt, päike
lõõskas helevalge vativaiba kohal. See lumekarva
mõõtmatus vajus allapoole, ent siis ilmusid tema
taustale helepunased täpikesed, mis kiiresti
suurenesid.
Jack vandus vaikselt ja vajutas veel ühele hoovale.
Laeva ülaosast hakkas immitsema valget auru, mis moodustas
nende taga hõbeja vine.
«Me ei saa isegi atmosfäärist
välja,» kuulutas ta süngelt.
Mingi hall kogu vilksatas nende läheduses, osa
täpikesi muutusid tulekeradeks ja lõpetasid
tõusmise. Teine vari vilksatas, korraks olid all vaid
tulekerad, siis tõusid altpoolt uued, läbi
laialivalguva tule polnud nad enam suuremat nähtavad. Veel
kaks halli varju kihutasid nende alt läbi, eemal, väga
kaugel oli näha, kuidas kolmnurksed lennukid pidurdasid,
pöörasid ja hakkasid tagasi tulema, valged
kriidijäljed nende sabas laiali valgumas.
Peaaegu korraga kerkisid kolmes küljes akende taha
püüdurrobotite tumedad kogud, hiidkalmaari meenutavad
haarmed väänlemas. Kiiresti, väga kiiresti sulgus
painduv arvutijuhitud metall nende silindri ümber, tugev
tõmme ja kiirendus kasvas veel, kogu taevas
pöörles nende ümber, mõni hetk oli
kaalutust, siis rõhuvat kiirendust, siis uuesti kaalutus
ja nii edasi. Robotid püüdsid arvestada nende
raketiga, ühtlasi aga hoida kõrvale alt lastavatest
rakettidest. Ka nende korpused olid kaetud peegeljas-valge
tupruva laserikaitsega, mis tähistas nende teed veidra
valgustmurdva pilvena.
Tasapisi muutus taevas tumedaks ja kiirendus jäi
väiksemaks.
«Raketid lõpetasid töö,» ohkas
Peter mootoreid välja lülitades. «Nad
võtsid meid väga madalalt, minu arusaamist
mööda kolmekümne kilomeetri
kõrguselt.»
«Ega nad võinud teada, kui kõrgele see
meid kannab.» Jack vaatas tüdrukute poole.
«Praegu on pea kolmekordne ülekoormus, püsige
endiselt ilusti paigal. Ärge üritage vastata,
tõstke vaid käsi, et aru saite.»
«...o-osm-se-iraadid,» piiksus Javvi.
«Kiirendusel on omad head küljed,» pobises
Peter vaikselt. Ingrid turtsatas.
Nende lähedusse tekkis veel üks kogu, kiirendus
lakkas. Naksatused ja kolin, nende ümber
väänlesid taas madudena painduvad robothaarmed.
Püüdurid ühendasid end lahti, vedisid laeva
uustulnuka juurde ja ühendasid talle kõhu alla. Nad
hõljusid vaikselt eemale ja nende taga sulgus kate,
seejärel oli tulede valgel näha valgeid gaasijugasid.
Jälle tekkis kiirendus, seekord oli raskus üsna maine,
niipalju, kui läbiklopitud seltskond otsustada suutis.
Üks luuk seinas avanes ja selle äärele tulnud
mees viipas neile ning asus siis puldi juurde, ta liigutas nuppe
ja metallalus moodustas talle tee luugist raketi ukseni.
Peter avas ühe klapi, kostis kiiret vuhinat, mis paari
sekundiga vaibus -- rõhud olid võrdsustatud, ta
lükkas luugi lahti.
«Hei, Tamaco. Meid on viis -- mina, Jack ja kolm
sõpra.»
See «sõbrad» oli juba kood või pigem
koodi puudumine, tähendades, et nad ei ole küll
otseselt vaenulikud, aga võivad olla ettearvamatud; oleks
seal olnud vaid Ingrid, oleks ta teda nimetades kasutanud mingit
tema puhul sobivat terminit, nüüd aga jõuab ta
hiljem seda täpsustada küll.
Tamaco noogutas lühidalt.
«Peter, saad sa nendega hakkama? Jack, sa saatsid
«Alfa»?» küsis ta noormeest kõrvale
tõmmates.
«Jah. Aruanne ja salvestused hiljem, aga kahe lausega:
kui tegemist ei ole suure ja millegipärast otseselt meie
vastu suunatud blufiga (sest teiste jaoks oleks see
mõttetu), korjab keegi endale kusagil asteroidil
usuhullude kolooniat; seda teha saab aga ainult keegi
ordulane.»
«Mitte lihtsalt täissertifikaadiga tegelane,»
raputas Tamaco pead, «vaid keegi juhtstruktuuridest, muidu
seda ei ehita. Sind avastati?»
«Jah. On muidugi võimalus, et mind avastati
juhuslikult. Meie salvestusseadmeid ei saa skaneerida, kui
ainult meie endi tehnikaga. See on siis üks asi. Kas meid
üritati hoolega alla lasta?»
«Jah. Väga hoolega.»
«See on siis teine. Kolmas on see, et sealt toodi keegi
siia tagasi, rääkima. Ja neljandaks on ta
tõesti midagi usulise ärkamise sarnast läbi
elanud. See on kas geniaalne või kohutavalt kuritegelik.
Mis kuradi koht see võiks olla, kuhu nad pesa on
teinud?»
«Ixtlani,» poetas Tamaco süngelt.
«Ou, shit,» pomises Jack.
«Veel hullem,» lisas Tamaco. « Kenti
juhtimisel on üks meie punt «Catrionaga» seal;
«Helgoland» on kaaperdatud; «Agamemnonile»
laetakse just praegu Mehhikost sarnaseid hulle, kaks tundi
tagasi oli ligi nelisada peal.»
Algusesse
König vajutas nupule ukse kõrval ja
tõmbus varju, sellal kui terasplaat kerge sahinaga
kiiresti kõrvale nihkus. Kätt relvapäral hoides
vaatas ta laskuvasse kaljukäiku, veendus, et see on
tühi ja sisenes. Kuu nõrgas gravitatsioonis oli ta
paari lameda hüppega all, kus käik laienes umbes
kolmemeetrise läbimõõduga ja kaks korda
pikemaks koopaks. Mingeid valgusteid siin ei olnud, kuid koopa
üht otsa kattis lopsakas lehestik, millest paistis
läbi küllaldaselt päevavalgust, oli näha vee
sillerdust. Varjud mänglesid mehe näol, kui ta teatava
ettevaatusega välja piilus. Koobas avanes ligi
paarikümne meetri kõrgusel järve kohal,
kõigepealt oli paarsada meetrit vett, siis helevalge
liivarand ja edasi üha järsemat tõusev
mäenõlv põlispuudest metsaga, mille vahelt
paistsid sügavale mäkke suubuvad sammastikud.
Mäenõlv pöördus üha järsemalt
üles ja sealt, kus mets lõppes, võlvus
hiigelkoopa helevalge lagi, millel siin-seal põlesid
eredad tuled, selle tehismaailma päikesed. Rannas ja
terrassidena tõusvates sammastikes oli üsna palju
inimesi, aeg-ajalt kandsid sooja tuule puhangud Königini
hüüdeid ja muusikat. Ta jälgis seda pisut, siis
pöördus kaldkäigu juurde tagasi, jäi sinna
kalju varju seisma, tõstis käe ja puudutas
kellamoodi seadet randmel.
«Tulge,» ütles ta vaikselt.
Königi kõrvale kerkis kellegi vari, siis oli
ülal kuulda sulguva ukse sahinat, millele järgnes
lukumehhanismi klõpsatus. Koopasse astus Judge, ta
kummardus ja König aitas maha tõsta ta turjal olnud
mahukat kasti. Nad asetasid selle ettevaatlikult otse siledale
kaljule, sellal kui kolmas mees, Jeff, sisenes ja lehestikku
uurima asus.
«Uhh, milline konspiratsioon,» ühmas ta
järve uurides. «Oma vanaemadele rääkige, et
alati siia nii tulete.»
«Alati mitte, kuigi hoiame seda kohta saladuses,»
vaatas König kasti kohalt ülesse. «Mitte
selletõttu, et kuulume Senatisse ja valitsus on nagu on
ja see muu blää-blää-blää.
Lihtsalt natuke privaatsust tahaks.»
«Kuidas te tagate, et keegi siia ei tuleks? Kui
mõni uks ei avane ja selgitust ei ole, hakkaks ju
igaüks uurima, miks?»
«Uks ütleb vaid «Privaatne ala, palun ära
tule». Seni on sellest piisanud.»
«Kuni tänaseni oli see õige,» ohkas
Judge.
«Te mehed lähete aina salapärasemaks...»
pöördus Jeff neid vaatama.
König nihutas kasti, see kaldus ja üks juba ta
kaanele tõstetud väiksem kast kukkus. Judge
püüdis selle kinni, kuid ta käsi jäi langeva
raskuse ja kivi vahele, ta puhus nägu krimpsutades
sõrmedele.
«Raske... Kunagi ei harju, et kaal on väike, aga
mass nagu ikka.»
«Kuigi sa oled vist suurema osa elust Kuul elanud?»
vangutas Jeff uskumatult pead.
«Väiksema. Viimased paarkümmend aastat. Ma
muidugi tean, et Maal ma poleks selle sajakahekümnekilose
kastiga tulnud, aga reflektoorsed liigutused...» ta tegi
sõrmedega ebamäärase viipe.
«Plekktorul on hullem,» noogutas Jeff
nüüd nõustudes. «Kogu aeg hakkab keegi
telje lähedalt robotite abi kasutamata paarisaja kiloga
minema, ja siis higistab kusagil allpool laadungiga, mida ta ei
jõua õieti sikutadagi.»
Judge oli kasti paika sättinud ja istus ikka veel
kätt raputades.
«Aastad...»
König irvitas. «Sa näed vilets välja jah.
Vaata mind, mees parimates aastates, 40...»
«80,» parandas Judge mürgiselt. «Sa ei
ole minust üle kümne aasta noorem. Jeff, ütle
talle -- palju talle Maal pakutaks?»
«Oleneb riigist. Muide osas Euroopas-Ameerikas näeb
pool elanikkonda teismeline välja, tänavapilt on
fantastiline, palju parem kui meil.»
«Keskmine eluiga on neil küll päris
kõrge...»
«See pole oluline. Nad elavad küll sajani, aga ei
püsi töövõimelisena -- nagu meie -- umbes
kaks korda nii-öelda bioloogiliselt võimaliku. See
on kosmeetika, iluoperatsioonid, ühesõnaga
dekoratsioon, Potjomkini küla.»
«Vist viie protsendi ligi oli mõnedes riikides
sellised regeneratsioonioperatsioonid nagu meil?»
küsis Judge kastist taldrikuid-tasse välja
tõstes.
«Need ei ole päris võrreldavad,»
vangutas Jeff pead. «Statistilisi andmeid või
korralikke uuringuid pole meilgi ju -- tüübid ei kipu
surema...»
«Just. Me saame surma.» König uuris
šampanjapudelit.
«Ähh. Kui meil võib opereeritute aktiivne
eluiga ulatuda 150-ne aastani, siis neil heal juhul 120-ni. Sada
aastat ju teatakse põhimõtteliselt, kuidas teha
neid suuri taandumatuid muudatusi füsioloogias. Aga selle
ümber on olnud niipalju keerutamist igasuguse eetika,
inimõiguste, moraali ja muu sellise saastaga, et andmeid
praktiliselt ei ole ja operatsioonid on seal all kas kallid
või kohati keelatudki.»
«Aga see viis protsenti?» küsis König,
sellal kui Judge ta käest pudeli rabas ja seda avama
asus.
«Ega elu lollide seaduste pärast seisma ei
jää. Nojah, neid ei tehtud praktiliselt terve eelmise
sajandi, kui meil oli see juba obligatoorne kõigile
alates vastsündinutest, (mis annab ju parimaid tulemusi).
Nüüd... on tööstusriikideski juba tavaline,
et rikkamatel klassidel vanadust praktilisel ei ole, kui saabus
pööre, põleb organism läbi mõne kuu
jooksul, väliskest muutuda ei jõua.»
«Nii et palju mulle pakutaks?» küsis Judge
traati lahti keerates.
«Sul on «naturaalse» 40-se
väljanägemine; kui sa juhtud olema puhtaks pestud,
korrutataks see automaatselt pooleteisega -- kuus-
seitsekümmend. Nii et te ei öelnud, miks me täna
eriliselt valvel oleme?»
«Meil on üks must lugu käimas,»
ütles König. «Aga kannatust, sa vaata parem,
kuidas Judge pudelit avab. See on kunst. Juba seda liigutust,
millega ta rätiku ümber pudeli kaela keeras, ei suuda
paljud kunagi omandada. Klaaside rida kastikaanel on
matemaatiliselt täpne. Milline vilumus, jälgi, kuidas
kork eraldub mõõdetud diskreetse plopsuga, vaht
kerkib täpselt kaelani, ta valab klaasidesse niipalju, et
see kunagi üle ei lähe. Jälgi, kuidas ta ranne
liigub -- ballett!»
«Mõnikord oled sa talumatu,» urises Judge
koopasuus vedelevale sõbrale ja ulatas neile Jeffiga
klaasid.
«Lets go!» ta tõstis enda oma,
kristall kõlises kokku ja Judge keeras kõik
ühe sõõmuga sisse.
«Niisiis?» küsis Jeff.
«Tss,» tegi König.
Judge kallas klaasid uuesti täis ja jõi teist
pokaalitäit pisikeste mõõdetud lonksudega.
Jeff muigas seda vaadates.
«Vahepeal räägiti, et sa jätsid joomise
maha.»
König turtsatas:
«Meie firmanali, niikaua kui ma mäletan.»
Judge vangutas vaikselt pead. «Eks ta ole, tõsi
on ta sama vähe kui kolmveerand sajandit tagasi, ainult
kogused on teised.» Ta vaikis veidi, kergelt
süngestudes. «Ja aega ei ole mitte kuraditki. Juba
aastaid pole siit välja saanud. Niipalju tahaks ise
näha...» Ta naaldus tagasi, veelkorra haigetsaanud
sõrmi uurides. «Räägi parem, mis Maal
põnevat tehakse?»
Jeff oli end kaljuäärele istuma seadnud ja
kõlgutas seal jalgu. Judge küsimuse peale ta
krimpsutas nägu.
«Milleks te mind praete? Me ei tulnud siia
tööasjadest rääkima, seda oleme
nämmutanud n+1 tundi ja lähemail päevil on lisa
tulemas. Peaks nagu piisama?»
König oli ühe paki lahti võtnud ja
krõmpsutas mingeid pruune kuubikuid. Ragina peale vaatas
Jeff sinnapoole ja kergitas kulme. «Mis see veel
on?»
König viskas teise paki talle, seadis end uuesti
mugavamalt pikali ja seletas:
«See on üks uus retsept, mulle need hälvikud
seal gastronoomias välja on haudunud, praegu närivad
siin neid kõik, väga võimalik, et sinu
tehiskaaslastel juba ka, kui sa ükskord sinna tagasi
jõuad... Muide, mis Maasse puutub, siis see seostub
teemaga. Me ei taha sult aruannet, räägi, nagu sina
seda näed. On ju asju, mida sides ja isegi
nõupidamistel iialgi selgeks ei tee. Lõpuks, sa
pole ju meie poliitikaga nõus.»
«Jaaa...» Jeff pööras end teiste poole ja
võttis mugavama asendi. «Mu ettekandeid te teate,
paistab, et artikleid ja sõnavõtte olete ka
lugenud. Te kiuslikud tümikad ei ütle, miks ja mis
aspektist teil täna huvi tekkis, aga kui te juba olete kord
valmis kuulama, siis... lühidalt arvan ma, et nii enam
edasi ei saa.» Ta muutis poolelt sõnalt tooni
ägedaks oraatorikõneks. «Teooriad, mille
baasile oleme ehitanud oma tegevuse Maal, võivad isegi
olla mitte hullemad kui puhas jama, aga nad nõuavad
tulemuse saavutamiseks lootusetult pika aja -- sajandeid! -- ja
selleks ajaks on nad kardetavasti muutunud sofistlike
anekdootide surnuaiaks. Leppigem, et meie siin üleval ei
kujuta ilmaski õieti ette, mis toimub seal all. Ohud,
mida kohtame ruumis, on tõele silma vaadates natuke
karmim mäng, võrreldes sellega, millega paljud
maalased päevast päeva vastamisi seisavad. Leppigem,
et meile on pea võimatu kujutelda, mida tähendab
igasuguste loodusressursside (mitte ainult maavarade)
praktiliselt täielik puudumine -- ja 60-le %-le maalastest
on see reaalsus; reostus, mis on sunnib elama terve elu kaitstud
keskkonnas, varjendites, kitsastes siseruumides -- ja 17-l %-l
maakera pinnast on seegi tõsi.
Metsikus ja omavoli kasvavad, on piirkondi, kus valitseb
sisuliselt orjandus, kohati ei saa me enam rääkida
korruptsioonist, pigem on tegemist legaliseerunud maffialaadsete
võimustruktuuridega. Tekivad ja kaovad impeeriumid,
tapetakse inimesi (viimase mastaabid on pöörased).
Suured tööstusriigid suudavad vaevu ära elada ja
end kaitsta.
Mida selle kõige taustal teeme meie? Noh, meil on
üks kohutavalt fetišeeritud deklaratsioon -- ma
mõtlen «Terra equilibriumi» hartat.
Täiuslikult mõttetu paber! Mis seal õieti
kirjas oligi? «...tsiviilelanikke mitte häirida,
võimaluse piires abistada, vägivalda kasutada
äärmise vajaduse korral...» Kes see
nüüd nimme muudmoodi käitub? Aga ma võin
küsid ka hoopis teisiti -- milleks me talume
mõttetust ja rämpsu, nõmedust ja juhmust --
kogus seda segadust, teades, et sealt ei hakka kunagi midagi
head kasvama. Me võib-olla tunneme end hirmus
suurepärastena, kui läheme humaansusega alatuse ja
julmuse vastu. Aga see on lollide hällilaul, sest agent,
kes seda tõsiselt võtab, on surnud agent (kes paar
nädalat Maal on töötanud, teritab hambaid harta
kallal). Pealegi põrkab see demagoogiale, sallimatusele
ja osavalt üleskeerutatud vägivallajuhtumitele. Ja
siis tuleb Marten Torres.»
König vaatas üles. «Marten, see,
kes...?»
«... kes nägi, kuidas islamiäärmuslaste
jõuk ründas maja, kus elas nende endi, araabia verd
naisterahvas, kes oma piiritus jultumuses oli söandanud
raamatu kirjutada. Rahvahulk läks metsikuks, meie
rünnakrühm ei tahtnud xailoniga neile peale laskuda ja
nii oli see hambutu päästeoperatsioon pigem õli
tulle valamine. Kõik majas olnud inimesed tapeti, ka
kirjaniku kolme ja viie aastased lapsed, ta ise tiriti
välja ja hakati tallama, mõnitama, kaikaid
suguelunditesse toppima... loodetavasti suri ta selle
protseduuri alguses. Marten vaatas seda -- ja startis
termotuumaleegil. Me saime muide päris
huvitavaid andmeid,
mida arvutisimulatsioonid iial ei anna. Linnake lakkas muidugi
olemast, koos umbes 5000 lollpeaga; enamik rahulikke elanikke
oli ennast õnneks juba eelmisel õhtul kaugemale
koristanud. Me teadsime oodata radiatsioonišokki ja
tulesammast, aga me ei teadnud, et see sammas ulatub kahesaja
kilomeetri kõrgusele -- ta nii-öelda voolab
lennukile järele -- ja et kivimite lagunemisel vabanenud
metalliioonid siiski millegipärast praktiliselt ei tungi
kaugemale teisest põhjaveehorisondist.»
*2*
«Meile oli see paras pauk,» ütles Judge
vaikselt. «Mind pani mõtlema see, kui vaikselt
juhtunu unustati. Marss, Kuu -- kõik ootasid, et Maad
tundvad inimesed seisukoha võtaksid, aga need... ei
tahtnud. Kui just küsiti, pobisesid «shit
happens».»
«Ma vaatasin pärast mälulintidelt, kuidas
kõik toimus. Ei ole kindel, mida meie sellises
situatsioonis teinud oleksime, aga... arvestades kõike
seda, millega te minevikus hakkama olete saanud, oleks erinevus
vast detailides.» Ta muigas kurjalt.
«Ometi ei öelnud sa sõnagi, kui me ta
Titaanile saatsime,» mühatas Judge.
Jeff lõi käega. «See oli igatpidi ebameeldiv
lugu; parem, kui ta Maast võimalikult kaugel on, ehk toob
aeg talle unustust.» Ta sirutas klaasi Judge poole, kes
selle uuesti täitis.
«No olgu,» lausus Judge, « kuid alates XX-
ndast sajandis, kui õpiti prognoose tegema, näitavad
graafikud melanhoolselt nulli suunas, ometi Maa elab ja toidab
12-t miljardit inimest?»
«Jah.» Jeff seadis end uuesti
kaljuäärele. «Olukord on parem kui oodata
võiks. Organismide kohanemine, elujõud,
kompenseerivad faktorid ühelt poolt ning võib
öelda, et suurem osa inimesi ei kurna enam loodust --
söövad solki ja käivad kaltsudes linnade
täielikult suletud tsüklites.»
«Milline mudel on praegu kasutusel? Solacal? Racctigge'i
statistilised?»
«Ei. Solacali võrrandiväljas ei arvestata
süsteemi lõplikkust, osa iteratsioone on
ignoreeritud; praegusel piirjuhul lööb see välja.
Katse Racctigge pidevatele muutustele interpoleerida annab
lausmääramatuse.»
König vaatas korra Judge poole.
«Asja matemaatilisest küljest ei ole meil
järelikult aimugi. Kuidas te üldse tööd
teete?»
Jeff muigas kõveralt.
«Seda pead sa teiste käest küsima, ma ei tea
detaile ja see pole päris täpselt mina ala ka.
Üldiselt vea ja eksituse meetodil. Kohendame empiiriliselt
võrrandeid, kalkuleerime konstante. Ega muidu ei tuleks
meie arvele nii tappev osa infotöötlusest, ja ikka
võtavad need futuristikamehed suure osa intuitsiooniga
laest.»
König tahtis veel midagi küsida, kuid Judge segas
vahele.
«Aitab, jõuame teemale lähemale.»
König asus kasti sisu uurima, sellal kui Jeff
trahviringe tegi.
«Oled sa endalt küsinud, miks me just sinu
Piirivalveülemaks tegime?» küsis Judge peale
hetkelist mõtete kogumist. Jeff vaatas teda nagu
imelooma.
«Sest ma olen parim!» Ta turtsatas ja
tõsines siis. «Ma olen läbi ja lõhki
ordulane -- ma sündisin ja kasvasin Madagaskaril. Ma olen
52. Ma olen elanud Kuul, Marsil... Kui lapsed suureks said,
tulin siia tagasi. Ma olen olnud lühikest aega ka Tritonil,
Ganymedesel, Vestal, ma olen vintsutatud kiirgusest ja
kiirendusest, ja usun, et üsna palju näinud. Vana
Senat ei ole ju kunagi varjanud, et te usaldate enam inimesi,
kes... ongi Ordu. Kes on elanud, töötanud ja juhtinud
teisi erinevates kohtades üle Päikesesüsteemi.
Minust kompetentsemaid oli siin palju, aga te tahtsite
üheks piirkonna juhiks -- kes kosmilise kaitseteenistuse
prefekt tegelikult on -- kedagi minusugust. Milleks see
küsimus?»
Teised mehed vahetasid pilgu.
«Ma tean, et me ei käitu praegu ausalt,»
alustas Judge, «aga vabanda meid -- ma hakkan kaugelt
peale, ma räägin üldtuntud tõdesid. Enamik
Senatist ei ole «pärisrüütlid». Kogu
meie... riik on noorem kui meie -- meie oleme Ordu
loojad ja kujundajad, kuulunud selle hulka juba siis, kui ta
alles hakkas formeeruma. Võtame näiteks minu, kes ma
olen ja ei ole ka selle perioodi spaceman'ile
tüüpiline. Ma sündisin New Yorgi dzunglis,
varases nooruses, kolledzipäevil tegelesin sellega, et
hulkusin kahtlase väärtusega sellide seltsis ringi ja
lõin läbi isa rahasid. Istusin kahekümneselt
ühe lolluse pärast ligi aasta kinni. Asusin juurat
õppima, lõpetasin cum laude, kuid sellel
alal tööle ei hakanud -- ei huvitanud ja kõik.
Astusin astronautide kooli ja pidasin paljalt lõbu
pärast sõprade heaks paar nii skandaalset protsessi,
et advokaatide kolleegium võttis mult patendi ära.
Arvatavasti oleksin teisegi kooli kiitusega lõpetanud,
kuid mind löödi viimaselt kursuselt välja
joomise, huligaansuste ja süstemaatiliste
distsipliinirikkumiste -- õigemini distsipliini
täieliku puudumise -- pärast. Ostsin mustalt endale
piloodipaberid ning asusin tööle... ühe
teisejärgulise kosmosefirma juures; (Wright Blue Space Ltd.
oli ta nimi, aga see pole oluline). Seal tekkisid mul kohe
sidemed Kuu Orduga, kuid üle kümne aasta olin -- asju
õigete nimedega nimetades -- löömamees ja
joodik, kes mingil salapärasel viisil oskas lendudevahelise
lühikese puhkusega läbi lüüa kõik
lennu eest saadud rängad rahad. See oli Tato, kes... tegi
mul elu huvitavaks. Jah, midagi omaaegsetest kommetest on mulle
alatiseks külge jäänud, aga... Ordu oli suurim
väljakutse, mul oli ja on olnud millegi nimel elada.
Tempora mutantur, et nos mutamur in illis. Me ei
jää seda juhtima. Sinusugused -- järgmine
generatsioon -- võtavad üle. Enne meid olid mehed
nagu Dexter, Black Lace, Izmir, Leon... ja muidugi Tato. Ta on
neist ainsana elus ja formaalne juht, aga millal ta viimati
mõne otsuse tegi? Tal on tarkust jääda vaid
südametunnistuseks. Need olid mehed, kes alles otsisid
ükskõik millist võimalust, et inimkond
püsima jääks, nad varastasid, petsid ja
tulistasid öistel tänavatel. Siis tulime meie, kelle
kogu elu on olnud sõda. Olid sa insener või
piloot, sa võitlesid Ordu olemasolu eest. Me ei varjanud
end enam, me lasime aatomirakette tuhandekilomeetristelt
distantsidelt. Me oleme Võitnud. Ja nüüd
hakkab võitlus hingede pärast. Võitlus, mille
sinu generatsioon peab pidama ja võitma, või
kõik see, mille nimel me tegutsesime, muutub peenrahaks,
valgub liivana sõrmede vahelt ja Marsi linnad olid ainult
hääbuva intellekti viimane lambileek. Kas sa saad aru,
millest ma räägin?»
Jeff noogutas aeglaselt. «Ainult et sellisel kujul ei
ole ma seda kunagi vaadanud. Tõesti, meid on saanud liiga
palju ja meie elu on liiga hea, et säilitada ühtsus.
On see vajalik? Võib-olla on see just üks neid
otsuseid, mida minu põlvkond peab tegema?»
«Põhjenda,» sõnas König.
«Vaata, ma annan endale aru, et
mõtteeksperimendid, mis puudutavad inimkonna rännet
ruumis, tema päritolu ja põliskodu kosmoses, ei
kannata tõsisemat teaduslikku kriitikat. Samas istun ma
seal oma maksimalistlike vaadetega tohutu hulga tehnika otsas ja
tunnen end võrdlemisi abituna. See nagu ei olekski Maa
jaoks, märkamatult on saabunud selge üleolek tehnikas,
mida paljude -- raske öelda, kas optimistide või
pessimistide -- arvates ei suuda Maa sajanditegagi tasa teha.
Alati säilib oht, et miski lipsab läbi ja Kuu
või Marsi linnadele langevad tuumapommid, ent kuigi ma ei
vaidle valvsuse koha pealt, on selle
tõenäosus...» Ta tegi käega
ebamäärase viipe. «Fire pidas avaruumis lahingu
identifitseerimata laevaga, Jupiteri kuudel arenevad
robotikolooniad, kes meid enam ligi ei lase, katsed nende
poolmehaaniliste mutantvärdjatega, kes iga hetk
võivad välja murda -- me ei saa pidama ja oleme
iseendale oht. Ma resoneerin teie mõtetega,
sõnastades seda teisiti -- peatumine on alati olnud
võimatu või täpsemalt tähendanud
hävingut. Me saadame välja täheekspeditsioone,
ehitame kogu päikesesüsteemis. Nüüd peame
hakkama ehitama ka Maal.»
«See ei ole ju üldse see jutt, mida Apostel
räägib,» küsis König
ettevaatlikult.
Jeff kibrutas kulme. «Disgout? Mis tema siia puutub? Ta
on mu sõber küll, aga natuke... logisevate kruvidega
härrasmees.»
«Disgout väidab lühidalt, et läbi on
saamas pimeduse aeg, mil me vaid surnud mateeriaga tegeleme, aeg
on jumala palge ette tagasi pöörduda. Päästa
inimkond, kasvõi vastu ta enda tahtmist.»
Jeff vaatas neid, siis hakkas naerma. «Selle pärast
ma temaga viimane kord tülli läksingi. Ta ajas mingit
jura ärkamisest, ma olin vist pahas tujus, ei mänginud
kaasa... noh, ta vist solvus millegi peale... ma pole teda
üle aasta näinud, ega kujuta ette, millega ta
üldse tegeleb.»
«Ta on viimase aasta jooksul sinu kviteeringuga
kakskümmend kaheksa korda Maal käinud,» poetas
König süngelt.
Jeff vaatas talle otsa ja ta naeratus suri.
«Mina ei ole teda Maale lubanud. Mitte et mul oleks
mingit põhjust talle ära öelda, aga ma ei ole
ta käikudest teadlik. Minu kviteeringuga?» Ta
mõtles natuke. «Oh kurat... Asjaolusid arvestades
peaks mulle tegema skaneeringu. Ma pean seda kontrollima, aga ma
tean juba nüüd vastust -- umbes poolteist aastat
tagasi tuli ta minu juurde ja tahtis Prantsusmaalt mingit plikat
röövida. Põhjendus oli piisavalt lapsik, et ma
sain aru, miks ta seda suure kella külge ei taha. Olin
unine ja viskasin talle lihtsalt sõrmuse pihku. Olen
muidugi süüdi.»
Ta kõhkles hetke, siis lasi vöölt lahti
diskii ja kirjutas kiiresti, uuris seinale tekkinud kujutist ja
ägas.
«Ma pole oma tööd korralikult
teinud...»
«Ära mõtlegi ametit maha panna,»
ütles Judge kiiresti. «Aga... ebameeldiv muidugi, aga
skaneeringu tahaksime tõesti vaikselt ära teha.
Keegi on valetamist alustanud, me ei tohi riskida.»
«Saan sellest suurepäraselt aru,» ohkas Jeff.
Ta mõtles natuke. «Te ütlesite, et midagi
suuremat on tulemas...» Ta vaatas ebamugavust tundes teiste
otsa. «Eile võttis Tamaco ühe seltskonna vastu,
kes Prantsusmaalt üles tulid. Ta oli nii sünge
näoga, et tehiskaaslane jõnksatas kaks kilomeetrit
allapoole...»
«Vaata seda teisiti,» lausus Judge. «Kui
skaala ühes otsas on jäikade seadustega riik ja teises
reegliteta sõpruskond, oleme siiani olnud sellise
ulatusega organisatsioonide kohta pretsedenditult vabad. Me ei
taha seda muuta, lootes, et see osa inimkonnast, keda me
esindame, on saanud piisavalt küpseks.»
Rääkides oli ta kasti põhjast skanneri
välja otsinud, Jeff võttis juhtme ja pistis selle
endale kõrva taha. Seintele tekkisid ekraanid ja
graafikud, kasti kohal hõljus
kolmemõõtmeline moodustis.
Jeff vaatas korra ekraane, kus virvendasid ta meelte ja
mõtete kujutised, siis keeras ennast nii, et ta ise neid
ei näeks.
«Ma siis kasutan juhust lobiseda eelmisel teema,»
alustas ta koopaserval šampanjat limpsides. «minu
seisukoht, mida te muide peaksite teadma, kuna olen seda
korduvalt välja öelnud, on, et meil ei kaota midagi,
kui muudame oma käitumisstiili tunduvalt agressiivsemaks,
tehes palju laiemas olukordade skaalas panuse otsesele
relvajõule. Näited jäävad praegu vahele.
Väidan, ja saan ka tõestada, et see ei tee asja
hullemaks, kuid kaotab meie tegevuses üsna palju
piiranguid.
Kellega on meil tegemist? Enamus maalastest, ütleme 60%,
veedab märgatava osa oma ajast virtuaalis, vastukaaluks
keelduvad nad nägemast reaali. Praktikas on nad tuimad,
apaatsed, loiud, oma piiratud tegevuse sfääris
väiklased, julmad, arad. Rutiin muutus võib
põhjustada raskeid närvihäireid. Vaatamata
suurepärasele väljanägemisele on nad
kolmekümneselt füüsiliselt zombid. Neil puudub
kollektiivsustunne, iga hetk on nad valmis üksteist
hävitama kusjuures palju päästab see, et reaalses
elus ei suuda nad vähimalgi määral riskida.
Paraku pole neil otseselt häda midagi ja seega
tööstusriikidest tuleks pigem eemale hoida, kuni nad
meiega harjuvad. Pidagu meid kurjategijateks ja paariaks, elame
üle ja kuseme neile orbiidilt pähe.
Aga need tekkivad ja kaduvad impeeriumid mustas tsoonis --
kes kõik nimetavad end uueks ühiskonnaks ja
põhjendavad, et nende süsteem peab teised välja
vahetama -- näiteks praegu tehakse Huteetias
sõjamasinat, muudetakse inimesi keemiliselt
marionettideks, tahavad vallutada maailma -- sic! -- on
vallutanud mõned lähemad territooriumid,
sõdurid omavolitsevad elanike kallal. Muidugi, aasta
pärast pole tast midagi järel, ja sugugi mitte ilma
meie abita, kuid hävitatud majandus... ja kuidas
mõõta inimkannatusi? Impeeriumi aga
võiksime kümne minutiga minema pühkida. Mina ja
mu mõttekaaslased arvame, et kahju ei olekski suurem, kui
me ta võimustruktuurid puruks pommitaksime ja paari
dessantoperatsiooniga kogu süsteemi lõhuksime.
Viimased juba selleks, ete inimesed pisut järje peale
aidata, edasi peavad nad natuke aega ise hakkama saama, sest
seda pean ma siiski õigeks, et me ei valluta kedagi;
koostöö meiega on enesest teadliku inimorganisatsiooni
vabatahtlik otsus.
Lõpuni vale on kartus, nagu võiks meie
eestkoste tajumine põhjustada mõttetusetunnet.
Isegi see ei ole neile üles jõudnud, mida
tähendavad meie hiidtehiskaaslased, mis sealt alt
suurepäraselt näha on. Aga ei no kus sa sellega --
tühine osa välja arvatud, usuvad kõik, et Kuu
Ordu on väike rühm terroriste, kel kunagi suures
segaduses läks korda varastada kallid seadmed, mille baasil
nad nüüd siis tegutsevad, kuni süsteemid
lõplikult rikki lähevad ja nad meist vabanevad, sest
gangsterid pole ju võimelised seadmeid remontima -- oo
sancta simplicitas, isegi selle peale nad ei tule, kust me
kogu see aeg kütust võtaksime! Üsna palju on
Ordu üle kohut peetud; viimane reaalne protsess, nagu me
kõik teame, oli eelmise sajandi viiekümne neljandal
aastal; kõik hilisem on nõiajaht poliitilistele
vastastele.
Nemad ei mõista, et nende elulaad hävitab
tsivilisatsiooni, või kui mõni mõistab, ei
oska ta midagi peale hakata, ja meie istume siin nagu jumalad,
kõrgel ja kaugel. Mehed mõelge -- see ei ole mingi
teoreetiline võõras madalam tsivilisatsioon, mille
üle võib rahus diskuteerida, see on meie oma Maa,
meie oma hõim, meie oma kodu, see on seesama üks
paat, milles me kõik asume ja mis seal lekib. Muidugi,
kui Maa end hävitab, meie olemasolu see enam ei
häiriks, kuid... peale seda ma enam peeglisse vaadata ei
tahaks.»
Ta heitis pilgu üle õla.
«Su kast näitab, et on end kalibreerinud. Niisiis -
- ma ei ole Apostlit üle aasta näinud ja ei kujuta
ette, millega ta tegeleda võiks. Või kuna su kast
avaldas kerget kahtlust, siis täpsustan, et viimase
kümne minuti jooksul on mul tekkinud igasuguseid
mõtteid. Enne teie küsimusi aga ei olnud ma pidanud
vajalikuks väga kaua Apostli tegevuse vastu huvi
tunda.»
«Kas sa tead midagi Ixtlanist?»
«Ixtlanist? See on vist mingi element Lõuna-
Ameerika mütoloogias, mainitud paaris Castaneda raamatus.
Ja vist pandi see nimi ka ühele üsna huvitavale
asteroidile.»
«Kas see ei seostu sul Apostliga?»
«Ei.»
Nad kordasid ka eelmist vestlust ja mehed küsisid
täpsustavaid küsimusi.
Lõpuks vaatasid König ja Judge teineteisele otsa,
viimane ohkas:
«Võid juhtme ära võtta. Meil on
väga piinlik. Anna andeks.»
«Vala parem,» lõi Jeff käega. «Aga
nüüd võiksin ka lõpuks ehk kuulda, mis
toimub?»
König seletas.
Algusesse
«Kuidas sa neid teateid saad?» küsis
Alter ekraani uurides.
«Triitoni suure radariga. Selle kiirgust on
võimalik modulleerida (nagu loomulikult kõigi
taoliste seadmete).» Ta saatis Alterile
võrrandivälja. «Sel ei ole praktilist
tähtsust, kuna tavaliselt ei ole sellise madalsagedusliku
ühesuunalise infovahetuse järele mingit
vajadust.» Ta saatis mõned graafikud. «See on
igapäevane sünkro minu jaoks, see aga teade. Nagu te
näete, ei ole nad tavalisest pildist eristatavad, ja ka
siis, kui keegi teaks, kuidas süsteem toimib, ei
ütleks need üksikud sõnad-sümbolid midagi.
Mulle ütleb teade seda, et asi on palju halvem kui
arvata oskasime. See ütleb, et meie tehnikat on kasutatud
meie vastu ja keegi meie uurijatest on tapetud või
paremal juhul üritatud tappa. See ütleb ka, et
üks meie uurimislaev on kaaperdatud.»
«Kaaperdatud...» pomises Alter
uskumatult.
«Vaata, kõige hullem on, et me olime oma plaane
tehes pea sama näoga kui sina praegu. Me oletasime, et
enne, kui Ixtlan liiga kaugele läheb, proovivad nad
mõnd uuemat laeva kätte saada; see on neile
väga suure tähtsusega, peaaegu hädavajalik. Ja
kuna kaks 90%-lise tõenäosusega meie põrunud
sõpruskonnaga seotud tegelast -- David ja Sofi -- on
«Helgolandi» pardal, siis oletasime, et see saab just
«Helgoland» olema -- see laev on poolteist aastat vana,
kohandatud prahis lendamiseks, suurema tegevusraadiusega;
ta on ka õigel ajal
õiges kohas et cetera. Ja sealt ta tulebki!»
Heitis Kent nukralt radarikujutise suunas.
Minuti valitses laua ümber sünge vaikus, siis
hakkas Kent uuesti rääkima:
««Helgoland» on kuidagi
liikumisvõimetuks tehtud, nagu te näete. Ma ei tea,
miks teda pidurdatakse kotkaga, ja mitte «Promicle
Tacho» endaga... Sa Alter tahaksid seda kivi võib-
olla veel uurida, kuid minu arvates oleme niikuinii
jõudmas piirini, kus peaksime aktiivsele tegutsemisele
üle minema.»
Vana teadlane põrnitses teda süngelt, siis
ohkas.
«Niipalju oleks uurida... Mis mehhanism siiski tekitab
häälestuva maseri? Siin on radioaktiivset maaki,
kokkusurutud vesinikku ja sobiva kujuga torusid, ent...» Ta
vaatas lauale. «Ega Lexi ei aita teadmine...»
«Alter, palun,» segas Jalef pisut ägiseval
toonil. «Tavalisel ekspeditsioonil oleksite võib-
olla kõik korraga sinna torusse roninud.»
Alter ohkas uuesti.
«Mida me tegema peaksime?» küsis ta Kentilt
paar hetke hiljem pea tavalisel toonil.
«Me vedasime kotka lõhe teise otsa, et juhul kui
see leitakse, võiks jääda mulje, nagu oleksin
ma tulnud sellega, mitte «Catrionaga»,» kiirustas
viimane vastama, «ja oleme paigaldanud laiali ka muid
seadmeid. Leroy on ilmselt liini ära tabanud ja
kuidagimoodi Kuule teate saatnud. Salvestasime igaks juhuks
ühte majakasse kutsungi, mille ta oma salamaatriksiga lahti
saab. Läheme laiali ja vaatame, mis juhtuma hakkab.»
Ta tekitas ekraanile võimaluste puu. «Kui kellelgi
tuleb pähe midagi, millele me pole mõelnud, on seda
veel võimalik lisada.»
Mehed, ka need, kes seda koostanud olid, uurisid loogilisi
hargnemisi.
«Niipea, kui tekib kahtlus, et nad on meie signaali
kinni püüdnud, sa lähed?» küsis Monkey
üle.
«Jah,» vastas Kent. «Luuaga. Otse nende
sadamasse. Hawkeye jääb kotkasse passima, teie olge
siin tasa, kuni...» Ta osutas võimalustele puul.
«Me leppisime selles varem kokku, tundus easy job,
aga toimuva valguses on see juba ohtlik... mitte et teil siin
eriti parem oleks.»
«Ohtlik,» kordas Alter üle. «Kent, sa
oled küll luurest, aga ma ei ole nagu kuulnud ühestki
sättest, mis muudaks seniseid suhteid
täissertifikaadiga tegelaste vahel. Miks ma kuulen nii
paljudest asjades, näiteks sidest ja
«Helgolandist» alles nüüd? Sa panid mu
lõhet uurima, aga ei öelnud, miks. Kas on veel
midagi, mida me peaksime teadma, aga millegipärast ei
tea?»
Kent sulges väsinult silmad ja seda hetke kasutades
ütles Jalef:
«Mina teadsin sidest ja see on kirjas ka Kenti failis
«Juhuks kui minuga midagi juhtub».»
«See kotka ületoomise plaan tuli nii sujuvalt, et
arvasin, et te selle koos välja haudusite,» pistis
Hawkeye vahele. «Et te olete ühes paadis.
Nagu te Kentile midagi uut pähe toppisite.»
Kent raputas pead.
«Mitte midagi uut, ainult ekraneerisime täiendavalt
varukontuuri. Aga nagu Alter teadis asteroidi
ehitust, olid mul ähmased ideed, kuidas seda kasutada.
Asi pole üldse selles. Peaaegu igal missioonil osatan ma
kellegi helli kohti. Ma improviseerin. Nii, nagu teie korjate
tükikestest kokku tervikut ja kõrvalseisjale on see
müstika, teen seda ka mina, aga ma
«töötan» teist erinevalt alal, mis inimesi
sügavalt puudutab. Ordu kõrgemate sertifikaatidega
inimeste hulgas ei ole siiani esinenud tavalisi kuritegusid,
välja arvatud mõned psühhiaatria valda kuuluvad
juhtumid, millest ei soovita rääkida. Selleteemalistes
väitlustes tuuakse alati välja Marsile minek, mis
toimus ju ka osa Senati teadmata ja avas meie jaoks uue
dimensiooni. Antud kontekstis ei tohiks aga kunagi unustada
Ganymedese katastroofi, kus teadlikult püüti korrata
sama mustrit. Te patsutasite mind õlale ja lubasite
aidata, aga pidasite veidrikust naljavennaks ja ei vaevunud
eriti kuulamagi. Ent nüüd pean ma teile kahjuks
täie veendumusega teatama, et sobivate asjaolude
kokkusattumisel hakkavad orduvennad meie pihta laskma.»
«Ma üritan seda mõista -- miks nad seda
teevad?» küsis Monkey.
«Sest nad usuvad, et neil on õigus.»
«See polnud just see, mida ma ootasin,» vangutas
Monkey mõtlikult pead. «Mul on seda raske uskuda,
kuigi olen veendunud, et kipub minema nii, nagu sa ütled.
Jätka.»
Kent noogutas tänulikult.
«Niisiis -- me teame ka, et nende elupaiga
õõnsuste kogumaht on ilmselt kolm-neli
kuupkilomeetrit. Seal elab vähemalt neli tuhat inimest.
Standardne elutagamissüsteem suurtele
õõnsustele, standardne sadam jne. Et te jälle
ei arvaks, et ma teie eest midagi varjan või
müstikaga tegelen (vabanda, Alter) -- ma tegin juba Maal
taustauuringuid (noh, näiteks statistilist
analüüsi suurte tehaste kohta, et millal
teoreetiliselt võis midagi vasakule minna, laevade
kadumamineku register jne; loomulikult Luure register). Sealt
see oletuslik nimekiri seltskonnast, keda me siit leida
võime. Ma ei usu, et eksin rohkem kui viiendiku osas,
kuigi meid võivad oodata üllatused. Seda värki
juhib kas Urteil Can, Apostel (Disgout Erek) või Hades
(John Ounoumusiga)... Siin on nimed.» Ta saatis need
suurele ekraanile.
«Kas ka...» alustas Jalef.
«Ma ütlesin, et ma võin eksida.»
«Siiski -- konkreetselt, miks sa panid siia
Turteltuvi?»
«Pilt on aktiivne, vaata ise.»
Jalef tõstis käe ja sihtis sõrmega
ekraani. Hetkeks vilksatasid sümbolid, kui ta juhtlaseri
kiir linki tabas, siis vahetus pilt arhiivimäärangute
mustriga, mida ühendasid viited.
«Olgu, ma juhendan, läheb kiiremini,» lausus
Kent. «Pärast võid täpsemalt vaadata ja
üle mõelda. Siin on umbes paarkümmend korda,
mil ta on võtnud sõna religiooni poolt, siin on
tema tegevus Orientalistika Klubis. Ootamatu huvi Maa vastu,
retked erinevatel ettekäänetel paikadesse, mis -»
korraks pilt vahetus « -on meie arvates seotud inimeste
värbamisega. Suhted teiste tegelastega, kes arvatavasti
salaliitu kuuluvad, esmajoones Feng Lii, kes töötas
just sel ajal Meegla Lhaol, kui -» korraks jälle uus
pilt täis numbriridu ja viiteid «- G12 tüüpi
hapnikuregeneraator ilmselt kõrvale pandi. Et
cetera.»
«Tõsine nuhkimine,» märkis Alter.
«Need on kõik avalikud andmed, võite ka
üldarhiivist vaadata.»
«Jah. Ma olen oma vanu esinemisi vaadanud,
mõnikord ei tunne äragi. Paljusid tegemisi ise ei
mäletagi.»
«Ma ei vaata ju üldse seda. Ainuke, mida ma neile
inimestele ette heidan, on, et nad varastasid Ordu vara ja
tulistavad meie pihta. Seni ei ole sa ju midagi halba...
tegelikult üldse mitte midagi arvanud, loomulikuks pidanud,
et sellised tegemised arhiveeritakse. Kui ma tuleksin mingis
olukorras rääkima, et aga vaata, seal kümme
aastat tagasi rääkisid sa seda, naerdaks mind
välja.»
«Õige küll...» Alter ohkas.
«Ilmselt olen jah uue vaatenurga pärast
ärritatud. Me elame mälupankades oma elu, kuigi
võib-olla oleme ammu surnud, ja unustatud laip leitakse
paarkümmend aastat hiljem... Aga ma õelutsen, see on
teine teema. Hawkeye on nende side kätte saanud.»
Viimane oli kogu vestluse aja oma seadmeid piinanud,
nüüd ta noogutas.
«Suundside. Aga plahvatuste sodi on nii palju, et suudan
hajunud kiirgust püüda.»
*
«Ah et see ongi siis Ixtlan,» pomises Deathface
silmi avades.
«Uskumatult tobe märkus,» lausus Leroy
tüdinult. «Oled ärkvel?»
«Läksid praegu tabelit juhtima,» turtsatas
piloot. Ta niheles toolis.
«Pesta tahaks...»
«Ei saa. Vaheta regeneratsioonikombekas
ära.»
«Me ju veel lendame?» Ta hakkas kiiresti skafandrit
maha ajama.
Leroy kõhkles hetke, siis viskas peaga. «Tee
ruttu.» Ta nuusutas õhku. «Oleksid kohe
võinud öelda, et see sul reisi algusest
vahetamata...»
«Äh, pea suu. Kaua mul aega on?»
«250 sekki kaalutuseni.»
Kui ta kergelt auravana taas ruumi tuli, ohkas Leroy
kergendatult:
«Kaheksa sekundit.»
Piloot vedas kiiresti alumised kihid selga, siis puges uuesti
skafandrisse ja sulges selle, viimast muidugi juba
hõljudes.
«Seda neetud ürpi ongi lihtsam kaalutuses selga
ajada,» kommenteeris ta tooli istudes.
Komandör noogutas lühidalt.
«Meil pole enam aega protseduuri mõttes läbi
käia, loodan, et selle järele pole vajadust.
Loed?»
Nad ei näinud enam teineteist, nii et kui Deathface ka
noogutas, siis läks see tühja.
«Suhteline kiirus 120 m/s. Kütust kotkas järgi
0,012%... Mh, aga me ju... Käisid mõõtureid
sorkimas?»
«Sa pole veel täiesti ärganud. On su VI
laetud?»
«Jah.»
«Siis käivita ja kao kotkasse.»
Deathface hiivas end uuesti üles, vajutas paari klahvi
ja sukeldus luugist alla, viibates Leroyle. Miski ruumis
vääratas, siis paistis, et piloot istub ikka
toolis.
«Kontrolli teda ja mind,» lausus vaikne
hääl komandöri peas. Mees heitis pilgu ekraanile
ja nägi kanali märgendit «Df2». Ta muigas,
kui kiri sekundi pärast olematusse hajus.
«Deathface -- kaugus, laskumisprotseduur...»
Teda katkestas teiste ekraanide elluärkamine.
«Kuule, kas me nüüd võime lähemale
tulla?» uuris naine kannatamatult, noogutades lühidalt
piloodi kujutisele.
«Me oleme sellest korda kümme rääkinud --
las ma maandan ta.»
«Jah, sa oled mulle lugenud üles ka
põhjused, aga ma pean seda ikkagi tobedaks
jäärapäisuseks. Kuula omi inimesi, kui sa meid ei
kuula!»
«Tõepoolest, kogu oma lugupidamise juures,»
venitas David. «Kuula Belinead -- «Promicle
Tacho» paagid on täis, laev täies korras. Usun,
et riski tase oleks palju väiksem, kui lasta meil teid
maandada.»
Leroy vaatas ühelt ekraanilt teisele ja raputas vaikides
pead. Kujutised olid tema jaoks kõrvuti, ent oma laeva
juhtimiskeskuses viibijate poole vaatamiseks pööras
naine ekraanil end peaaegu ringi. Leroy teadis, et teise laeva
juhtimiskeskus oli hoopis teistsuguse ülesehitusega, seal
oli vaid kaks piloodikohta kõrvuti,
ülejäänud inimesed istusid tagapool. Eraldi
kujutist igaühest nendest ei olnud, ent üldvaatel
nägi ta kõiki oma inimesi.
«Meil on hea rahulik olnud sellest ajast, kui te nagu
nõiad luudade seljas läksite...»
«Ära muuda teemat,» porises Mecate. «Ma
ei ole muidugi kompetentne end sinu asjadesse segama,
aga...»
«Siis ära sega,» pistis Deathface (kujutis)
vahele.
Mecate lõi kannatamatult käega ja
jätkas:
«... kasvõi arvuti juhtimine -- te ei ole seda
siiani korda saanud, poisid vaatasid väga süngete
nägudega protsessitabelit, ent meid ka ligi ei
lase.»
«Sest sel on ikka mingi viga. Mis siis saab, kui teie
oma ka musta huumori klubisse astub?» torises Deathface'i
kujutis.
Leroy jälgis muid kirju ja numbreid ekraanidel,
nüüd ta ohkas. «Enam pole niikuinii aega. Sada
sekundit pidurduse viimase astmeni.» Ta pühkis
ühe käeliigutusega teiste kujutised serva
väiksemaks.
«Df2 -- OK?» edastas ta otse modemile.
«PERSE!!!» süttisid ta teadvuses sekundiks
tähed. «Nad arvatavasti aimavad.»
«Protsessitabel?»
«Ainus asi, mida on raske jäljendada. Vaatamine
ära keelata oleks veel kahtlasem olnud... Igatahes olen
nüüd kotkas.»
Leroy puudutas mingit lülitit ja lahkus samuti
ruumist.
«Sidekatkestus!» teatas keegi teiselt laevalt.
«Jah... Neetud arvuti. Ja te ikka tahate lähemale
ronida?» küsis tooli tekkinud komandöri kujutis
pisut irooniliselt.
«Paranoik,» turtsus keegi. Mees, või
täpsemalt kujutis heitis korraks pilgu ekraanidele, kus
asteroidi valged kaljud katsid poolt taevast, laotudes
mõõtmatult suurtena, nagu mõni planeet,
vaatas korraks ka kümnekonna kilomeetri kaugusel passivat
teist laeva ja langetas käed juhisele.
«Mul voolab aju kõrvade kaudu välja, kui ma
proovin arvata ära kõiki neid «oletame et nemad
aimavad et meie aimame, et nemad aimavad...»,» urises
päris Leroy end kotka tooli hiivates. «Millega sa
tegeled?»
«Salvestan korraldusmooduleid. Et me saaksime lennata
isegi ilma kohaliku arvutita.»
Komandör noogutas. «Kontrollisin haaratseid,
mootorit, kütust. Oled valmis?»
Teine mees ei jõudnud vastata, sest numbrid ekraanil,
mida mõlemad ühe silmaga olid jälginud,
jõudsid nulli. Valge tuli lahvatas nende all, hetkeks
näis, et asteroid lendab tükkideks. Nende
sihtmärgiks olnud hallikalt sädelev sile pind kadus
nagu silmapete, igas suunas hajus ruumi servadest
sinakasroheliselt helendavaid räbalaid. Põhiliselt
siiski mustvalges skaalas põrgu kerkis neile vastu,
helgeldes punakat tuld otse all. Miski krigises, klobises,
jäätükid põrkusid laeva korpuselt, kandes
edasi rahehoo häält plekkkatusel, olles aga palju
ähvardavam.
«Kaugus pinnast... (oleks siin selline!)...
kolmkümmend meetrit, suhteline kiirus 0,0... pole oluline.
Kotkas eraldub,» luges Deathface (ja tema kujutis
juhtruumis tegi sedasama). Kostsid naksatused, kui haaratsid
lahti ühendusid. Mehed jälgisid ekraane ja kuna kumbki
ei näinud midagi ohtlikku, pomises Leroy:
«Läksime,» ja vajutas stardihoovale. Midagi ei
juhtunud.
«Eraldun juhtimisest,» napsas piloot ja keeras end
ühe teise klaviatuuri poole. Ta vaatas paar sekundit kirju,
siis hakkas kurjalt naerma. Ta valis kombinatsiooni, siis
küünitas end ettepoole ja ühendas aegsasti
lahtivõetud paneeli taga mingid juhtmed ringi.
«Mis juhtus?» küsis Leroy. «Muide, me
kukume kohe alla.»
«Äh, kavalad raisad. Otsisin mingit juhtmoodulit,
aga nad seadsid arvuti lihtsalt peatuma lahtiühendamisel.
Ma saan ta pärast korda, aga praegu ei ole selleks
aega.»
«Kui see pärast tuleb. Hoia kinni.»
Kotkas laskus pehmelt lumme. Deathface jändas vandudes
juhtmetega, siis tormas oma hädapäraselt kinnitatud
arvuti klaviatuuri kallale, nagu esitaks sümfoonia
kulminatsiooni.
«Start,» klähvatas ta, Leroy vajutas hooba ja
korraga olid nad taas vabas ruumis, asteroid pöördus
nende all ja seljataga keerles helendav udutont.
«Mis juhtus?» kostid ekraanidelt alarmeeritud
küsimused.
«Kurat seda teab... kas keegi kretiin sorkis kotka
arvutit?» urises Leroy kujutis laevas, töötades
piloodikohal. Kotkast oli neil endil hea vaikides vaadata ja
kuna nad teadsid konteksti, tabasid nad, et Belinea ei suutnud
jätta Davidi poole kiiret mürgist pilku heitmata.
«Igatahes kaugele ta minema ei peaks, kütus oli
praktiliselt otsas,» täiendas Deathface'i kujutis.
«Oleme maas. Kus siis see teie lubatud baas on?»
tahtis Leroy (kujutis) teada. «Võiksite seal aega
parajaks teha, kuni me laeva parandame.»
Oli näha, et inimesed teises laevas lausa õhku
ahmisid.
«See on juba kurat teab mis...» tundus, et nad on
tõsiselt pahased.
«Kui me Kuul tagasi oleme, esitage selle kohta hagi. Aga
praegu olen mina komandör,» urises Leroy. «Muide,
kas te teate seda lugu -- kohtuvad kaks planetoplani, üks
küsib teiselt, miks sul on silmad märjad...»
«Lõpeta idiootsused!» röögatas
Mecate. Ta silmitses mõtlikult pahuralt õlgu
kehitavat Leroyt ekraanil ja pöördus siis Belinea
poole:
«Vist on kõige targem baasi minna. Laeme seal
skafandrid, vaatame vajalikku tehnikat ja ma võtan suure
haamri -- küll me sisse saame.»
Belinea noogutas, siis pöördus kõrvalekraani
poole:
«Poisid, kuhu kotkas läheb?»
«Ei näe momendil. Igal pool on ju selle
jäävoolu tekitatud «atmosfäär».
Kohe stardib meie oma.»
Mehed kotkas vahetasid pilgu.
«Paneks minema?...» pomises Leroy ja raputas kohe
pead. «Me ei saa teisi maha jätta.»
«Jääme siia sodisse peitust
mängima?»
«Mõneks ajaks.»
Puldil sähvatas kiri, Leroy heitis sellele pilgu ja pani
ta vilkuma.
«Juba nägin,» ühmas Deathface. «Mis
see olla võib? Lõks lollidele?»
«Tuhandiksekine suunatud radarimärgend... Ega tal
infokihti ei ole?»
«On,» vastas piloot sekundi pärast. «Mina
ei saa lahti.»
Leroy tõmbas teate ekraanile ja proovis oma
võtit.
«Ou, shit,» pomises ta tulemust lugedes,
siis saatis tekstiread kaaslasele ja haaras juhisest.
«Meeldiv on vähemalt teada, et sul on õigus
olnud,» porises piloot nende laskumiskohta
kontrollides.
Kotkas tungis peaaegu pinnal libisedes päris suure
kiirusega õhukese lume alla, mõlemad jälgisid
radari kujutist, et neile midagi tahkemat ette ei satu, sellal
kui kiirus aegamööda vähenes ja nad aina
sügavamale tungisid.
Algusesse
«Nad võiksid mind juba
märgata...» porises Kent lumiste äärtega
tumedasse kaljukaevu vaadates. See ei olnud üldsegi kutsuv.
Ta vajutas kergelt pöidlaga juhtkuule umbes
kahepoolemeetrisel avaruumis liikumiseks mõeldud
abiraketil, mille seljas ta istus. Sinakalt
hõõguvad gaasijugade koonused lõid kogu
tolmust ja gaasist uduse ümbruse heledaks, valgeks ja
muinasjutuliseks. Kent libises sisse pea kilomeetrise
läbimõõduga avausest, raketi prozektorid
valgustamas kerkivaid seinu, pilk otsimas inimtegevuse
märke.
«Mul on kange tahtmine luud korra termotuumareziimile
lükata... Ja üldse, loodame, et neil ei ole siin
mingeid turvaseadmeid,» jätkas ta oma monoloogi,
korrigeerides korra kurssi ja pidurdades, sihiks enam-vähem
silindrikujuline moodustis süvendi põhjas. Sellel
kirumisel oli kaks eesmärki -- esiteks kuulsid seda
«omad» laevas, teiseks oleks see pidanud ka kellegi
«kohaliku» tähelepanu äratama, sest
tõenäolistelt pidid seda kuulma kõik, kel Kuu
Ordu standardseadmeid.
Ta ei jõudnudki eriti kaugele, kui skafandriraadio
ellu ärkas, näidates sidet üldkanalil:
«Turvaseadmeid ei ole. Sa liigud õiges suunas,
lüüs ja lift on sinust kuuskümmend meetrit,
silindri jalal, umbes radiaan paremal.»
«Tänan,» vastas Kent ja muigas omaette.
«Nüüd juba kolmkümmend meetrit... näen.
Vähemalt koputasin õigele uksele. Tulen kohe
alla.»
Mehhanism oli standardne ja liikus kiiresti. Kent
tõmbas end lakke, et kiirendus seda ei teeks, siis tuli
pidurdus, mis andis korraks peaaegu G, ja vaevalt minut peale
sisenemist oli ta all. Õhulüüs ja kõik
muud seadmed, mis nähtaval, olid tavaline tehnika, nii et
Kent tundis end peaaegu nagu kodus. Peale
õhulüüsi teda oodati.
Kuivõrd teine mees oli kombinesoonis, ainult kuft
õlgadel, ajas ka Kent peale pilku näidikutele kiivri
kuklasse kokku.
Ta vaatas teisele otsa, nad tundsid teineteist ära.
«Kent, Senati vastuluure ülem.»
«Disgout Erek, tuntud ka kui Apostel.»
Teine noogutas pisut ebamugavust tundva ilmega, mis
püsis ta näol tegelikult kogu hilisema vestluse
aja.
«Ma ei kasuta siin seda nime. Disgout. Tere tulemast
Ixtlani Pühasse orgu. Peab tunnistama, et sa ei tee oma
ametile häbi. Vist on kõige õigem meie
nõukogusse minna. Peale minu tahavad arvatavasti teisedki
sinuga rääkida. Sul pole kiiret?»
«Ei. Ma nagu tulingi teiega vestlema.»
Mees kõhkles veel hetke, siis viipas ja
pöördus. Nad sammusid kõrvuti koopa seinale
raiutud kiriku esikülge meenutava löövi alt
sisse.
«Kas sa tulid kuidagi kuue päeva taguse
jäävoolu sees?»
«Jah.»
«Loodetavasti ei olnud sa kamakas, mille me puruks
lasime? On su laev terve?»
«Jah. Ei minul ega mu meestel pole midagi
häda.»
«Kas sul on side nendega?»
«Jah.»
«Millegipärast me ei näe saabuvat
kanalit.»
«Nemad ei saadagi pidevalt. Teie elamine on väga
hästi peidetud. Me arvasime, et enne püsime peidus ja
vaatame, miks.»
«See ei ole ordu tava.»
«Teie alustasite.»
Paarkümmend meetrit kõndisid nad vaikides.
«Miks ma ei näe siin ühtegi inimest?»
«Siin ei käida eriti.»
«Huvitav, miks ma seda ei usu?»
«Olgu, me käsutasime kõik
kaugemale.»
«Et juhul, kui minu asemel oleks tulnud Leroy või
Deathface, oleks ta sattunud sinna, kus ülejäänud
«Helgolandi» meeskond. Kas juhuslik avarii
läbiteinud tüüp oleks ta kadunud jälgi
jätmata?»
«Kas sa sondid mu kuritegelikkuse määra? Me
oleme piisavalt kaugele läinud küll, et ühe
inimese elu ei ole suur ohver meie valitud tuleviku eest. Ons
Ordu kunagi teisiti käitunud?»
«Me oleme teelt pühkinud küll kõik, kes
seisavad meie ja üldse inimkonna võimaluse vahel
eksisteerida. Me oleme valinud oma eluviisi ja kaitseme seda,
aga me ei suru oma eluviis teistele peale.»
«Mida sa siia tegema tulid?»
«Rääkima. Teada saama, mis kurat toimub. Miks
keegi varastab Ordu varandust, petab inimesi ja üritab teha
midagi, mis kõigi parameetrite järgi on rumal,
tarbetu ja ohtlik. Ma loodan, et meie vestlust kuulatakse
praegu, siis ma ei pea oma seisukohti kaks korda
kordama.»
Disgout mühatas ja ei vastanud, nii et viimase osa teest
läbisid nad vaikides. Ruum, kuhu nad jõudsid, oli
üsna ilmetu ja hall, ning nagu Kent ka muudes ruumides oli
märgata jõudnud, ei kannatanud seltskond siin mitte
esteetilise naudingu ülikülluse all.
Kent tundis silmapilk ära ka teise mehe, kes neid ruumis
ootas.
«Hades. Me arvasime, et see pead sina olema. Sa oled
päris suure töö ära teinud. Kuigi
kõiki reegleid rikkudes.»
«Kent. Nii et sa leidsid meid ikkagi üles.
Millegipärast arvasin ka mina, et see pead justnimelt sina
olema. Miks sa tulid?»
«Kuulama, vaatama, seisukohta võtma,» lausus
Kent, mõeldes, kui mitmendat korda peab ta neid
sõnu missiooni jooksul erinevatele inimestele lausuma.
«Senati seisukoht on, et vaatamata kõigele on teil
õigus minna, kui te tahate. Arvatavasti pahandame me, kui
te olete kaasa võtnud mingeid inimkonnale kuuluvaid suuri
väärtusi. Ja minu kohuseks on veenduda, et kõik
asuvad sellele teekonnale vabatahtlikult.»
««Inimkonnale» tähendab Ordut? Mis
ütleb, et me oleme huvitatud laskmaks sul seda kõike
teha?»
«Kas me hakkame nüüd teineteist
ähvardama?» Kent ohkas. «Ma jätaksin selle
osa heameelega vahele, ent äärmisel juhul kasutame me
Tähedraivi. See, kui mu missioon ebaõnnestub, on
piisavalt äärmuslik. Senat käivitab selle
kasvõi profülaktika mõttes -- näitamaks,
et Ordu ei talu rumalat nalja.»
«Kas Ordu ohverdaks Altairi sondi paljalt selleks, et
maksta kätte, kui sa tagasi ei tule?»
«Milleks midagi ohverdada? Ixtlan on Tähedraivi
tööraadiuses veel aastaid. See paarinädalane auk,
et teid komeediks muuta, leidub millalgi ikka.»
Kohalikud kaks põrnitsesid süngelt vaheldumisi
teda ja teineteist.
«Kust me teame, et sul on sellised Senati
volitused?» küsis Disgout.
«Tule jumal appi, võtke raadio ja küsige
järele. Seadmestikus, mis te pihta panite, on ju ometi
kõik vajalik kontaktinfo olemas. Jällegi -- leppige,
et teie avantüür ei ole enam mingi saladus,
võiksite kogu kommunikatsiooni taas püsti
panna.»
«Nii et legaliseeruksime? Iseenesest on Senat sel juhul
ettearvamatult mõistlikult käitunud.»
«Senat võttis asja huumoriga ja leidis, et tehtud
lolluste eest määratakse teid Ixtlani pagendusse.
Hundid söönud, lambad terved. Saage aru, see on
suurepärane, et teiesugused maniakid endale ise vee peale
tõmbavad.»
«Mida sa siis sooviksid?»
«Vaadata siin ringi. Saan arvatavasti hakkama
mõne päevaga, oleksin tänulik giidi eest. Siis
saadan Kuule raporti, lepime kokku konkreetsed protseduurid ja
kontaktid ja kõik. Mina lendan minema.»
«On üks asi, mida te seal ei näi
mõistvat,» alustas Hades. «Me ei teinud seda
mitte selleks, et kellegi kiitust või laitust ära
teenida. Meil oli kavatsus kellelegi midagi ütlemata minna
oma elu elama. Ma saan su uudishimust aru, kuigi ma ei näe
vajadust sellele järgi anda. Loomulikult ma lasen sul ringi
vaadata, sest see on tõenäoliselt kõige
lihtsam viis sinust lahti saada. Ma olen äärmiselt
huvitatud, et see külaskäik kujuneks
võimalikult lühikeseks ja vist selgemalt ei saagi
seda öelda, et me ei soovi tulevikus mitte mingeid
külalisi.»
Kent noogutas. «Teade vastu võetud. Eks me paneme
Ixtlani ümber tiirlema ühe satelliidi, et vältida
igasuguseid kontakte.»
«Me ei soovi oma maailma ümber mingeid
satelliite.»
«Jah? Kui suurt osa ruumist te enda omaks peate? Tuhat
kilomeetrit? Miljon? Miljard? Lepime kokku ja me paneme selle
ala taha.»
«Te ikka peate räpaselt mängima.»
Nüüd ohkas Kent juba teesklematult tüdinult.
«Teie alustasite.»
Mehed vaatasid uuesti teineteisele otsa, mõlemad
kehitasid õlgu.
«Eks sa vaata siis,» viskas Hades talle allasurutud
vihaga. «Disgout saadab sind.»
Mehed vaatasid veelkord kõheldes teineteisele otsa,
siis langetas Hades pilgu.
«Näita talle linna. Alusta kirikust.»
Ta viipas käega ja sammus langetatud päi ukse
poole.
«Vabandus, ma tahaksin kõigepealt
rääkida Helgolandi meeskonnaga,» lausus Kent
Disgoudile. Hades pidi seda kuulma, kuid ta ei reageerinud.
Disgout heitis pilgu ta lahkuva selja poole ja mühatas:
«Läksime,» kui uks teise taga oli kinni
vajunud.
Nad sammusid (või õigem oleks öelda --
hõljusid kümne-viieteistmeetriste lamedate
hüpetega) läbi avara koridori ja jõudsid suurde
ruumi, mille üks sein oli läbipaistev ja avanes pea
kilomeetrisesse koopasse, mille kausjas põhjas laius
linn. Ruum oli sadu ruutmeetrid ja Kent libistas kiire pilgu
üle inimeste, kes nende sisenemisel pead tõstsid, ta
noogutas tervituseks. Paar inimest hüppasid püsti ja
tulid lähemale.
«Keda ma näen...» Micki hääles oli
kahtlus.
«Tere Yumiko, Mick. Mecatet ja Lusyt ma näen, kus
Terry on?»
«Kent...» Yumiko uuris teist. «Alustaks
sellest, et mis asjaoludel sina siin oled?»
«Senat avastas, et toimub midagi veidrat, ja mind
saadeti asja uurima.»
«Kas nad said su kätte?»
«Ei, tulin ise.»
«Terry läks kirikusse...» Yumiko vaatas selja
taha.
«Mecate ja Lusy... See on Kent, Senati esindaja,»
seletas ta lähemale jõudnud inimestele.
«Kuidas teid koheldud on?» küsis Kent peale
tervitust.
Mecate vaatas korraks teiste poole, siis kehitas
õlgu.
«Peale selle, et kogu situatsioon on kretinistlik, pole
meil häda midagi. Pole nagu olnud veel põhjust
kellelgi nägu sisse lüüa... Sofi ja Davidi kohta
sa ei küsinud?»
«Nad vist siin «omad».»
Mecate noogutas arupidavalt. «Ega sa Leroyst ja Defist
midagi ei tea?» küsis ta peale hetkelist
kõhklust.
«Elus ja terved, minu meeskonna juures.
Vabandust.» Kent astus akna juurde ja silmitses pikalt
sealt avanevat panoraami. Ta fikseeris silmanurgast, et Disgout
oli tema kõrvale tulnud.
«Kas sa ei karda, et ühel päeval tuleb sul
nende valitsemisega probleeme?» Kent viipas peaga alla
elamutele.
«Ei.» Ka Disgout silmitses lappideks jagatud
kaljunõlva, kus kirendasid erksavärvilised
elamud.
«Me oleme neist liiga palju targemad ja tugevamad. Nii
vaimselt, kui füüsiliselt. Nende lastega ehk, aga seda
saab vaid tervitada -- kui järgmises põlves ei ole
enam vahet.»
«Suudate te seda? Vältida ka... usulist
hierarhiat?»
Disgout muigas kõveralt. «Kas ma pean lubaduse
andma? Garanteerida me ju ei saa. Loodame vaid, et inimkond on
midagi õppinud... ja meie usk ei ole pidur vaid
stiimul.»
«Kaua te kavatsesite siia lisaks inimesi tuua? Kui
palju?»
«Kavatsesime -- miks minevikuvormis? Nii et siis
ikkagi vahelesegamine? Inimesed ei ole Ordu
pärisorjad.»
«Ei. Mitte kedagi ei takistata siia tulemast. Kui,
kui on täidetud mõlemapoolse vabaduse
tingimus -- et ka lahkuda on võimalik. Seni aga ei lasta
«Agamemnoni» minema.»
«Seda ma kartsin -- laevad!»
Kent vandus omaette. «Mul tilgub süda verd, kui ma
mõtlen, kui palju tööd on ühes
planetoplanis... Ei, me oleme tegelikult leppinud «Promicle
Tacho» ja «Agamemnoni» kaotusega.»
«Kaotusega! Juba su sõnavalik... Seda enam
vajame «Helgolandi».»
«Teil ju ei ole «Helgolandi»,» segas
Mecate vaikselt vahele.
Disgout vandus omaette.
«Nii et nad ei ole ikka sinna sisse saanud?»
küsis Lusy.
«Laeva? Said küll, juba eile,» seletas Mick,
kes oli kümmekond sammu kaugemale baari juurde läinud.
«Aga -- ma käisin ka seal -- see oli päris
lõbus, kui mitte arvestada, et vaene David on
nüüdseks ilmselt juba pöördumatult
hullunud.» Ta naeris omaette. «Leroy ja Def on ikka
fantastilised tüübid.»
«Mis nad siis õieti tegid?» küsis Kent
silmanurgast Disgoudi poole vaadates. Tollele teema ilmselt ei
meeldinud, ent ta ei leidnud võimalust vahele segada.
«Kas nad teile ei rääkinud?»
«Nad rääkisid vaid, et jätsid maha
mõned sigadused, ent mitte täpsemalt.»
«Nad ühendasid blokid totaalselt ümber ja
hävitasid märgendid -- mis praktiliselt tähendab,
et keegi kurat ei saa aru, kuidas kogu TI üldse
töötab. Kui see täielikult seisata, võib
kuluda kuid, kui mitte aastaid, et masinavärgile uuesti
hing sisse puhuda.»
«Ent dokumentatsioon...»
«Aga seda neil ju ei ole! Kui oleks, siis muidugi --
otsad välja ja uued kaablid asemele -- paari tunni
töö. Nüüd aga on süsteemid blokeeritud
ning lisaks jalutavad ringi ja jälgivad kogu asja meeste
virtuaalisiksused -- kommenteerivad, teevad märkusi,
räägivad vanu anekdoote... Initsialiseerivad end
ümber, kui tundub, et David hakkab midagi taipama... Vaene
mees.»
«Oleks veel ainult seda!» naeris Mecate. «Nad
kustutavad tal WC-s tule ära, panevad kohvisse sinepit ja
lülitavad tooli kütte maksimumi. Terve laev on
inimeste jaoks üks kohutavalt õelate poltergeistide
pansionaat.» Ta tõsines. «Mis nüüd?
Millised on su kavatsused ja võimalused?»
Kent kehitas õlgu. «Kuivõrd teil midagi
häda ei ole, kannatage veel. Tahan siin ringi vaadata, siis
otsustame.»
Mecate tahtis veel midagi küsida, ent mõtles siis
ümber, kõhkles.
«Nad soovitasid sul kirikust alustada?»
«Jah.»
«Tee seda.»
Kent vaatas teisele pikalt uurivalt silma, üritades
taibata, milles on asi, siis loobus ja pöördus
Disgoudi poole.
«Läksime.»
«Jah. Aga teel on veel üks inimene, kes soovis
sinuga väga kohtuda.»
Nad sammusid kõrvuti läbi koridori, mis
lõppes uksega umbes kolmekümne meetri
kõrgusel seinas. Mitte mingit teed edasi ei olnud.
«Siit tuleb hüpata,» osutas Disgout astangule
teispool kuristikku. Ta näitas ise ette ja tegi läbi
õhu sujuva kaare. Kentil nii hästi ei läinud,
sest ta ei osanud täpselt arvestada gravitatsiooni, ja nii
põrkas ta seinale pea viis meetrit astangust
kõrgemal.
«Teinekord läheb paremini,» poetas Disgout
kuivalt, kui ta lõpuks teise kõrvale maha
sadas.
«Kavatsete kunagi midagi püsivamat ka
ehitada?» küsis Kent, kui nad edasi sammusid.
«Milleks?»
«Tõepoolest...»
Tee pöördus kaljusse, nad läbisid avara
tunneli ja jõudsid galeriisse, mis laskus hiiglasliku,
mitmekilomeetrise trepina allapoole. See paistis olevat selle
maailma peatänav. Määratu kaldne
õõnsus oli täis tulesid ja värve. Teed
ääristasid mõlemal pool majade fassaadid, mille
hulgas võis eristada peaaegu kõiki Maal esinenud
arhitektuuristiile. Enamasti oli tegemist kahe-kolmekorruseliste
hoonetega, aga siin kerkis pilvelõhkuja peegeljas
esikülg (õieti polnudki aru saada, kus reaalne
ehitis joonistuseks üle läks), tema kõrval
laiutas iglu. Minareti kõrval oli lõkkease ja
sõid rohtu lehmad.
«Teete isegi tuld?» küsis Kent rohkem
jutujätkuks.
«Ei. See ei põlekski korralikult nii
väikeses raskusjõus.»
«Lehmad?»
«Robotid. Rohi on ehtne.»
«Muld?»
«Loomulikult mitte,» vaatas teine teda pahaselt
silmanurgast, üritades taibata, kas teda ei
mõnitata. «Madal aukudega vaip. Võib peal
kõndida... Eriti siinse kaaluga.»
«On teil pärisloomi?»
«Jah. Pärast näitan sulle Trumlit, seal on
loomaaed.»
Nad valisid ühe terrassi, mis valge tänavana piki
seinu vonkles, meenutades ähmaselt kuurorte Vahemeremaade
kaljustel randadel. Disgout viipas käega, osutades
ühele majale.
«Kent, oled see sina?» kostus nende kõrvu
hääl. Kent peatus nii järsult, et põrkas
veel korra üles ja libises hetkeks käpuli kaldudes
meetrit viis, enne kui tasakaalu tagasi sai.
«Tädi Elviira, mis sa siin teed?»
Vanaldane naine astus rõdu äärele, haaras
pihku oma kepi ja hüppas alla. Kepp osutus gaasimootoriks,
selle abil hoidis ta tasakaalu, kui tänavale meeste juurde
laskus. Ta oli heledates riietes, kandis kübarat, mis
võis moes olla kolmveerand sajandit tagasi, ja pitsidega
valget kostüümi.
«Kas sa tõesti tulid meie juurde? See nagu ei
klapi sellega, mis ma sinust mäletan?»
«Ei, ei tulnud, vanatädi. Ma olen Ordu Senati
teenistuses ja tulin patrullkäigule.»
«Sa mängid ikka veel maailma valitsemist, mu
poiss?»
«Esialgu iseenda,» muigas Kent. «Kaua sa siin
oled? Ma pole sinust küll aastaid kuulnud?»
«Ega me vanad ei huvitagi sinusuguseid,» lausus
naine vaikselt, etteheiteta. «Ei käinud sa mul Maalgi
külas, saati siis peale Marsile minekut. Aga mul on hea
meel sind näha.»
«Mul sind ka. Aga sa ei vastanud mu
küsimustele?»
Naine muigas omakorda. See muutis nähtavaks kortsud ta
näol, mis muidu üsna sile oli.
«Kaks aastat. Tulin vaikselt ära. Mu mailid tulevad
siia järele. Aga mitte keegi mu vanades tuttavatest pole
mind otsinud. On sul kiire? Tule minu juurde teed jooma. On sul
niipalju aega?»
Kent vaatas Disgoudi poole, see noogutas.
«Mine. Ma ootan sind seal baaris.» Ta osutas
ühele hoonele paarisaja meetri kaugusel allpool.
Naine võttis hoogu ja hüppas rõdule
tagasi. Seekord arvestas Kent paremini ja suutis talle esimesel
katsel järgneda.
Tuba oli roosa ja täis vanu asju. Siin sillerdas
trümoo, peegel nurkadest kergelt tuhmunud, seal tugitool,
käsipuud täis ussiauke. Tasase vulinaga voolas vesi
akvaariumi purskkaevust ja kerge klõbinaga askeldas robot
elusatel palmipuudel.
«Üks hetk,» ütles Elviira ja andis
kiiresti poolarusaamatuid korraldusi baarirobotile.
«Kuidas sa kuulsid, et ma tulen?»
«Mis selles erilist? Olen ju ordulane... Palusin
Disgouti sind siia tuua.»
«Ma nagu sain aru, et nad ei teatanud mu tulekust
avalikult?»
«Ei? Miks sa nii arvad? Igatahes on mul arvuti tuttavate
ja sugulaste otsimise peal.» Ta viipas seadmele. «Kogu
aeg tuleb ju inimesi. Meid on tuhandeid. Ma ei tunnegi enam
kõiki.»
Ta võttis robotilt kannu ja hakkas ise valama teed
vahepeal lauale tekkinud tassidesse. Tee paiskus
fontäänina laiali, moodustas kõrgeid skulptuure
õhus ja vajus siis aegamööda, mõtlikult
valgelt ootavasse portselani.
Kent lasi end istmetele lõdvaks.
«Ma pole sind näinud aastakümneid...» Ta
raputas pead. «Vanaisa on surnud juba nii ammu...»
«Väikevenna? Kas tead, ma mäletan teda
kõige paremini sellest ajast, kui ta oli selline nelja-
viieaastane. Mind saadeti temaga välja ja paljud vaatasid
mind kaastundlikult -- et nii noorelt juba...» Ta naeris
oma vaikset sulgkerget vanainimesenaeru.
«Sa olid temast neliteist aastat vanem,» soras Kent
ähmastes mälestustes.
«Jah. Ma ei harjunud kunagi teda täiskasvanuna
nägema. Läksin mehele, kui ta oli seitse, ja ei
näinud teda aastaid...» Ta langetas pilgu.
«Naljakas on kohata siin, kodunt nii kaugel kõiki
neid asju, mida ma mäletan su kodust Ducoonist,»
osutas Kent ümbrusele. «Natuke
ebarealistlik.»
«Sa mäletad?» Kahvatu käsi võttis
ühe luust kammi. «Sina ja Anna murdsite selle katki.
Läksite kiskuma, üks ühest, teine teisest
otsast... Miks ma seda õieti alles hoian? Olin siis just
kuuskümmend saanud, sünnipäeva puhul te tulitegi,
Luz Antanast ja Cathrien... kus ta siis õieti elaski?...
igatahes polnud ka teie teineteist vist näinudki, aga see
ei takistanud teil mu asjade pärast kakelda.»
«Ei mäleta,» raputas Kent pead. «Me
pidime siis väga väiksed olema.»
«Neljased. Oled sa Annat üldse näinud? Tead
temast midagi?»
«Vähe. Seda et ta elab Templimäel, kari
lapsi... viimati oli neid viis. Marsil ikka käisime
teineteise sünnipäevadel.»
«Hea seegi. Oled sa ise Maal kellegi leidnud? Lapsi
saanud? Viimased sõnumid sinust on mu mäletamist
mööda su Marsiperest...»
Kent noogutas. «Nad on juba suured.»
Vana naine keeras raamatus lehti, pildid kargasid püsti
ja naeratasid, tardunud stseenid elustusid ja mängisid
läbi oma lühikesi lugusid.
«Tegelikult on siin sinustki päris palju.
Aitäh siiski, sa oled neid pilte mulle saatnud. Vi oli su
kaasa nimi. Kuidas tal läheb?»
«Elab ikka meie majas Ares F-is, Marsil. Hästi.
Koos me muidugi ammu enam ei ela, maja jagasime, kuni noorem
poiss sai kuusteist, siis tulin ära Maale.»
«Nii jah.» Üks seltskond viiesentimeetrisi
härjapõlvlasi lehvitas laualt, seistes kristallist
ja vikerkaarest malenuppu nikerdatud rõdul.
Väiksemad hüplesid ja üks proovis pisikese
peopesaga teda väljakukkumast hoidva klaasi tugevust.
«See on vähemalt viisteist aastat vana,»
lausus Kent naeratades.
«Kui teravad on tähed Marsil,» Elviira vaatas
kujutist nagu lummatult.
«Vanatädi, oled sa siin õnnelik?» mees
vaatas teist pea viltu.
«Õnnelik? Mis tähendust on sel sõnal?
Elu on mööda läinud. Kui paljuks ei olnud
õige aeg... ja ei tulnudki.»
«Tädi...» lausus Kent vaikselt, kui tundus, et
naine on oma mõtetesse vajunud. «Tädi, anna
andeks, et ma küsin... ...»
«Et miks mul lapsi ei olnud?» Põgus kibe
naeratus libises üle kuivetanud huulte. «Ei tea...
Või mis -- oli ju sõda, kogu aeg oli sõda.
Mäletan, kuidas lennukid üle taeva vonklesid,
isesihtuvad raketid järel, mäletan plahvatusi... Ja ma
tahtsin elus midagi saavutada...» ta ohkas. «Ja siis
oli Jack läinud ja ma ei leidnudki kedagi.» Ta
pöördus ühe sahtli poole ja võttis sealt
tuhmunud plastikkaardid.
«Jack oli su abikaasa?» küsis Kent
vaikselt.
«Jah. Ta abiellus uuesti ja siis uuesti... ja siis
uuesti. Ma ei teagi, mis tast lõpuks sai...
Väikevenna tõi mu Madagaskarile ära ja sidemed
selle maailmaga katkesid... Jack unistas pojast, aga see oli
selline pühapäevaõhtune unistus, millel ei
olnud kunagi määratud tegelikkuseks saada.»
«Vanaisa mainis korra, et sa nagu ei tahtnudki sealt
ära tulla?»
Naine naeratas omaette, pilklikult, andestavalt. «Ma ei
julgenud ka vaielda. Minu pisikese põngerja asemel oli
suur relvastatud mees, tõsine kurd suu ümber, silmis
kaugete planeetide sära, õlgadel maailma raskus,
kätes miljonite saatused. Tundmatu mees, kes
rääkis nappide lausetega, heleda lapsehääle
asemel pisut kähiseva bassiga, kuhu oli tekkinud kummaline
aktsent. Ent ta rääkis tuttavatest inimestest ja ta
pilgus oli selline defineerimatu soojus, justnagu ta tunneks
mind... Ma tulin... Aga ma olin viiskümmend kaks. Tulin
ainult pikka loojangut veetma...» Ta raputas pead.
«Aga mul ei olnud seal kusagil kedagi -- kedagi, kelle
kõrval oleks tahtnud olla... kasvõi tema
kõrvale igavesele unele suikuda... Ei, ma ei
mõelnud siis nii. Ah,» ta puhkes taas naerma.
«See on pool eluiga tagasi. Olin poole, poole noorem. Ma
harjusin selle troopilise saare rahuliku eluga, hakkasin seda
armastama... ja siis korraga olin kuuskümmend... Jäin
pidama Randanivos, rajasin oma aia, see sai isegi kiita, mult
käidi nõu küsimas... ja siis sain
seitsekümmend...»
Ta kuivetanud käed silitasid vanu dokumente, peatusid
kõheldes kuivanud vahtralehel. Mälestused voolasid
tüüne jõena.
«Ma valan sulle veel teed...»
Pahaselt käratsedes lendas aknast sisse suur papagoi,
haaras laualt kandikult küpsise, vaatas inimesi uurivalt ja
kotkaliku üleolekuga ning lendas siis minema, pisut
küpsisetolmu järel hõljumas.
«Kui naljakalt nad siin lendavad,» puhkes Kent
naerma linnule järgi vaadates.
«Ma kutsun teda Jackiks...» Vana naine turtsatas.
«Ära karda, olen siin rohkem rahul kui kodus. Ja mu
vanadele kontidele hakkas Maa raskus liiga tegema.»
Ta noogutas omaette.
«Aga see kõik on tühiasi. Sa ei ole tahtnud
küsida, mis on peamine.»
«Usk?»
«Jah.»
«Ma üritan sellest aru saada.»
«Ei, sa ei ürita. Aga... sa ei ole veel kirikus
käinud?»
«Ei. Me olime sinna teel. Miks sa küsid?»
Vana daam noogutas taas. «Käi ära. Siis pole
mul vaja seletada. Tema on olemas. Mul oli ikka
õigus. Käi ära, Disgout ootab. Ja kui sa ka ei
satu siia tagasi, ole terve.»
Kent asetas tühja teetassi lauale, tõstis naise
käe korra vastu põske, noogutas ja lahkus, kasutades
sama akent.
Baar osutus sopiliseks hämaraks ruumiks. Selle paari
sekundi jooksul, mis kulus Kentil ümbruse uurimiseks,
kerkis kergelt suitsusest õhust tema ette sale
väikest kasvu naisterahvas. Neiu oli lummavalt ilus ja
peaaegu riieteta, pikad tihedad juuksed olid palmitsetud
kohutavalt vanamoodsatesse patsidesse ja elasid omaette elu,
vääneldes ümber pea ja kaela. Ja tema otsaees
sädeles hõbetäht -- robot.
«Kus Disgout on?»
«Sinnapoole palun.» Kaunitar astus kõrvale
ja viipas käega, talle koketselt naeratades.
Pehme vaip summutas helisid, mängis tasane muusika,
kardinad lainetasid tasases soojas tuules ja kastides palmid
lõhnasid.
«Miks siin suitsune on?» küsis Kent masinale
järgnedes ja tahtmatult ta suurepäraselt vormitud
tagumikku imetledes.
«See on selle koha image,» vastas
hästimodulleeritud neiuhääl. «See on puhas
ja enamik inimesi ei tajugi seda.»
Disgout istus ühel pehmel diivanil ja jõi midagi
auravast tassist, tema vastas istus klaasise pilguga
hommikumantlis noormees, kelle pea puhkas laual. Kenti
nähes tõstis ta selle, fokuseeris pilgu ja lasi end
taas lõdvaks, vajus aegamööda lösakile
nahksetele patjadele.
«Saa tuttavaks -- Janek Polden. Tema ehk tahab
ära.» Toon oli ükskõikne ja
irooniline.
«Ära? Kuhu? Terve maailm on üks sitaauk. Maa
on sitaauk, see kivi on sitaauk ja mitte midagi peale
türastanud sõnniku universumil mulle pakkuda ei
ole!» Kinnitus teda ei huvitanud, seda juttu
rääkis ta suletud silmil laelambile.
«Suures osas oli ta muidugi juba enne siia sattumist
selline.» Disgout vaatas teda kerge vastikusega. «Ma
tõin ta virtuaalist vägisi välja.
Nüüd ta süüdistab mind ja lakub, kuni
kõigil üle viskab ja tal soovitatakse tagasi kerida.
Ühel päeval ta enam ei väljugi. Probleem on aga
selles, et ka virtuaal ei paku talle midagi -- nii haiget
maailma, kuhu ta sobiks, pole olemas.»
«Miks sa ta siis siia tõid? Ja virtuaalist
välja rebisid?» küsis Kent midagi taipamata.
«Sest ta on minu poeg.» Mees muigas virilalt.
«Andekas kunstnik. Ta töid hinnati kõrgelt.
Lisaks tunneb ta robottehnikat. Tema disainitud on muide selle
kohviku ettekandjad.»
«Avaldab muljet,» lausus Kent. «Muidu --
tunnen kaasa.»
«See kõnts,» ohkas Janek. «Kui ma juba
pean siin olema, siis ümbritsegu mind ilu. Lisaks on neid
palju etem keppida kui pärisnaisi. Mõnesse
võiksin isegi armuda.» Ta haaras ettekandjal
käest, keeras ta tagurpidi ja tõmbas endale peale.
«Ma tegin mõned täiustused -- vittu imedes saab
konjakit,» selgitas ta seda sõnade vahel tehes,
teise käega neiu pead oma kubemesse surudes. «Temal
seal all muidugi nii hästi ei lähe.» Noormees
luksatas enda nalja peale irvitades.
«Kuidas ta vaimse tervisega on?» küsis Kent
istet võttes.
«Normaalne. Kui see sõna üldse midagi
tähendab. Täissertifikaati tal muidugi ei ole. Kui ma
-- ütleme siis otse välja -- pisut jõudu
kasutades ta ära tõin, oli alternatiiv tegelikult
see, et ta oleks Kuul oma toas igaveseks virtuaali sulgunud,
kuni poole sajandi pärast oleks ta laip leitud.»
«Naljakas,» mühatas Kent. «Seda
näidet tuuakse mulle viimase kahe ööpäeva
jooksul teist korda, ja hoopis teise asja tõestuseks.
Miks sa mulle seda näitad?»
«See on Ordu tulevik. Mina teen tast siin
inimese.»
Kent seedis seda natuke aega. «See on nüüd
küll maakerasuurune lihtsustus,» ägas ta siis.
«Aga... sa teed austusväärset tööd.
Läheksime? Loomulikult, kui sind on siin vaja, ma
ootan.»
Disgout raputas pead ja tõusis.
«Oh perse...» Janek oli näost roheliseks
läinud, ta paiskas robottüdruku eemale, see
pöörles õhus, suutis siis millestki kinni
haarata, pidama jääda ja uuesti põrandale
seisma laskuda. Janeki suust purskus pruunikas
fontään, mis peaaegu sirgelt kümnete meetrite
kaugusele lendas. Ruumi täitis terav alkoholiokse
lõhn. Hakkasid vuhisema ventilaatorid ja korraga oli
õhk täis roboteid. Mehed sammusid
väljapääsu poole.
Kenti pilk tabas korraga stseeni, kus üks naisterahvas
imes -- esimesel hetkel tundus -- poisikese peenist.
Järgmisel hetkel taipas luuraja, et seegi lauapeal seisev
mehehakatis oli robot -- küll meetrine, aga täismehe
proportsioonide ja ebaloomulikult suure riistaga.
«On see teil siin üldlevinud komme?»
küsis Kent sinnapoole osutades.
Disgout raputas pead. «Selle kohviku -- image,
nagu peenelt öeldakse. Muidugi Janeki leiutis. Enamikule
üsna süütu meelelahutus, kui võrrelda
sellega, mida me praktiliselt kõik teismeliseeas
virtuaalis tegime.»
«Seda küll.»
*
Käik kitsenes, siis tulid massiivsed uksed ja siis
laskus allapoole uus, palju kitsam käik. Trepp oli raiutud
otse aluskaljusse, mis oli pigem raud, rauamaak.
Hapnikukeskkonnas see roostetas, nii oli kogu sisustus omandanud
pruuni, kuivanud vere tooni. Janek või keegi teine oli
siin-seal kätt proovinud, tulemuseks võikad
lõustad, mis selle hiiglaste tolmuimeja gofreeritud
vooliku sisemust meenutava koridori või tänava
seintelt ootamatutest kohtadest tulijale pilke heitsid. Kohati
oli keegi seina puhastanud, või mine tea, ehk oli raud
nii puhas, et ei roostetanud, kuid nagu määrdunud
peeglilt välgatasid siin-seal tulukesed, muutes mulje
tolmuseks, müstiliseks, ürgseks, hüljatuks ja,
jah -- ebamaiseks, kuigi seda see koht kõige rohkem
niikuinii oli.
Jälle terasuksed, legeeritud ja lisanditega, Ordu
tehnika, standardne, töökindel. Sensor tajus neid ja
hääletult libises paks metallplaat kõrvale,
hetk ootust ja avanes teine. Rõhud olid küll
võrdsed, nii et mingit sisinat ega pahvakut ei olnud,
kuid ettevaatusabinõuna olid ruumid eraldatud.
«Kirik, poetas Disgout lühidalt, kui nad korraks
lävel seisatasid.
Kaared ulatusid kõrgele, kõrgele pea kohale.
Inimesed liikusid neid mööda, kõõlusid
eenditel ja hüppasid orvalt orvale, väljaulatuvalt
kaljunukilt teisele. Oleks see olnud Maal, oleks tegemist olnud
ülimalt ohtliku, ja suurema osa seltskonna vaimset seisu
arvestades väga ohvriterohke üritusega. Siin
lõppes asi mõne muhu või kriimustusega.
Kent ei saanudki kohe aru, kuidas seda ruumi valgustati,
erinevused olid suured, siis jõudis talle üles, et
prozektorid olid vaid ukse lähedal, eemal uppus osa
käike pea et pimedusse. Ja suurus. Sellest ei saanud ta
ettekujutust enne, kui taipas, et pisikesed kogud kauguses olid
ka inimesed.
Disgout hakkas edasi minema ja pöördus teda
vaatama.
«Esimest korda tulijat juhitakse. Sind ma juhtida ei
kavatse. Kui sa leiad sama, mis meie, oled teretulnud, kui
mitte, on see sinu põrgu, mitte meie oma. Järgne
mulle, siit edasi oled sa üksi. Meie kõik oleme.
Tegelikult saab aidata vaid nõrku, tugevad saavad ise
hakkama. Kui maha jääd, toome su loomulikult
välja... aga see võib hilja olla. Loodame, et laevas
kuuldi seda?»
«Loodame.»
«Riided võib siia jätta. On soe ja... sul
läheb neid pärast ka tarvis.»
Nad astusid edasi. Haarav ja ebamaine. Ei olnud raske
kujutleda, et siin peab midagi peituma, siin on koht, kus
pesitsevad jõud, mis maailma koos hoiavad. Kui see poleks
olnud asteroidi pea kaalutus, oleks siin äärmiselt
raske, kui mitte võimatu liikuda olnud. Kent taipas, et
inimesed, kes siin viibisid, olid ilmselt leidnud omale teed,
mida nad läbida tahtsid. Põrandat ei olnud, oli
sakiline ja kurrutatud kaljumass, mis kaardus üle seinaks
ja laeks, ainus mõeldav liikumisviis oligi viieteist-
kahekümnemeetrised hüpped ühelt siledamalt
kaljult teisele.
«Siiski veel,» vaatas Disgout sõnu otsides
kaaslase poole, kui nad olid läbinud umbes pool
kilomeetrit. «Edasi hakkab juba ebameeldiv
rääkida... inimesega. Räägitakse jumalaga.
Sa näed, kus on tumedamad väilad. Hoidu nendest.
Ainult vanad pühendunud käivad seal, esimesel korral
võib see hulluks ajada.»
Ta kõhkles silmnähtavalt. «Sa näed verd
ja söestunud konte. See juhtus kuus päeva tagasi, HrC-
723-janiiedasi kokkupõrke ajal. Me hoiatasime inimesi, et
Kõigevägevam muutub raevuseks, kui tuumatuli
lahvatab, ent mõned jäid seda ootama. Neid ei ole
enam, jumal võttis nad.»
Nad ronisid edasi. Korraga ei tajunud Kent enam teist meest.
Kui ta vaevaga end kokku võttes ringi vaatas, nägi
ta Disgouti eemal ühe kalju najal seismas, käed
palveks koos. Ta huuled liikusid ja Kentist ta ilmselt enam
välja ei teinud. Kaljud värisesid ja olid tulised. Nad
ei põletanud, pigem suratasid sõrmedesse ja
taldadesse kui elektrilöök. See oli nagu kuub,
sisemus, mis oli väljaspool. Inimese avanenud sisemus, mis
mähkis ta endasse. Sõnu ei olnud tarvis. Jumala ees
on inimene üksi, vaikne. Ja vaba... Ei. Endast tuli enne
vabaneda, tee tuli läbi käia. Kõik sai
tähenduse, silme ees oli kui peegel ja iga tegu oli
avatud.
Kent astus edasi, kaljud kattusid samblaga, ja sisalikud
peesitasid päikeses. Palkidest sild viis kaljult alla ja
rooste muutus hibiskusehekiks, vedelev maagikänkar korviks
riietega või iseliikuvaks jooginõuks, taevas
sinetas ja valged pilved tormasid põuavines. Tee
pöördus, ja ta oli India ookeani rannikul. Helevalge
palla lehvis soolakas tuules ja noor tüdruk vaatas teda,
etteheitvalt ja kurvalt, suutmata siiski vastu panna kiusatusele
olla ta silme ees kogu alasti kauniduses, lasta tuulel ja merel
end paitada, liigutada puusi nii, et mees, niipalju kui ta seda
oli, pidi tundma ürgset kutset, kutset pehmesse lummavasse
sügavikku, milles peitub surematus.
«Kent, sa lähed jälle...» nukker
hääl. Huuled, ootamas suudlusi, rinnad, ootamas
paitusi, otsivaid huuli, pinguli reied ootamas, et haarata seda,
kes tuleb avastama kuuma surematuse sügavikku.
Nüüd pidid nad tükiks ajaks ootama
jääma, või otsima lohutust peegeldunud
võltsist valgusest, mälestuse pettustest või
nendest, kes on soovituse reas tagapool.
«See, mida ma teen... See töö... Keegi peab
tegema. Mina...» Ainult sünged tähesügavikud
ootamas, ruumitäis külma ja vastikuid askeldusi. Miks
ta läheb ära elu juurest?
«Sa tahad seda teha. Aga mina tahan lapsi. Ma tahan, et
keegi viiks mind õhtul voodisse ja süütaks
tule, ma tahan et keegi ärataks mind hommikul suudlusega ja
valaks kastevärskust raugele kehale. Ma tahan, et keegi
naerataks mulle üle hommikusöögilaua, ulataks
mulle käe, kui jalg otsib astmeid kividel, kuulaks mu
huultelt pudenevaid sõnu ja tunneks rõõmu
mu värvidest. Ma tahan, et ta valitseks mind õrnalt
ja paneks minusse kasvama poja...»
Ütles ta tõesti neid sõnu? Või
ainult mõtles, ja mees ei mõistnud, pidi tulema
siia Jupiteritagusesse tühjusesse, et suuta lugeda
mõtteid, mis temani olid jõudnud, aga igavate ja
igapäevaste sõnade kuhja all oodanud aega, kui
tühjad kestad langevad, ja suured, lausumata sõnad
välja pääsevad.
«Ma tegin seda kord. Vastasin kutsele. Kolm korda
kohtusid maailmad, sire pehmus õitses, paisus pungudes ja
kandis vilja. Ja ma seisin laternat hoides, peletades pimedust,
andes oma kareda helluse, et kaitsta ja kanda edasi iseenda
surematust. Eluring. Tiivad hakkasid kandma, omad tormid olid
vallutada. Edasi nad minema pidid. Vanad surnud
kestad...»
«Sa ei ole vana. Väsinud, jah. Valid lihtsama, mis
erutab kergemini, õletule -- riski ja ohu, näiliku
suuruse. Mina tean, kellelt ma tahan oma lapsed. Aga ära
ole vaid haihtuv udu, vari öös, kehatu jutt, mida
räägitakse tühjuse täitmiseks. Ole, tule,
ela.»
«Armas, armas tüdruk...» Kent lamas kaljul,
valades pisaraid. Mõistmine, tulnud et jääda,
tegi talumatut valu, nii et katkikraabitud sõrmenukkidest
voolav veri langes kui pisuke märkamatu ohver tuhmile
elutule pinnale, mis ometi, nii kauge ja nii lähedasena
andis siniselt planeedilt tulnud veidratele olenditele peegli,
milles nad maskita iseend nägid.
Maailm pöördus ja sulgus, siin oli algus ja
lõpp. Mona seisis tuules ja ta näole langes
soolakaid piisku. Ta sirutas välja käed, tüdruk
oli kaugemal, kui ta arvanud oli -
DoubleVision: viga -- mittepidevus...
Naine oli siin, aga mitte tumedate juustega, pigem blond,
ent ta näojooned sulasid, moondusid kui vaha ja Mona oli
tagasi, kadus ka hetkeks vilksatanud pilt pruunikast
kaljukoopast. Kuum, põletav kirg, taandumatu. Ikka uuesti
ja uuesti sööstsid nad teineteise embusesse,
rääkimata, sõna lausumata, kui tunduski, et
ootustes ja soovides on kerge ebakõla, kandis ühtne
haarav kirg neid ikka edasi -
TotalRecall: viga -- maatriksid ei kattu...
Nad olid teineteise embuses päevi, kuid, igavik
lendas mööda -
Kell: viga -- ajakontroll;
Checker: viga -- teadvuse hägustumine.
«Ma pean minema...» Kent roomas eemale, rebis end
lahti embavatest kätest, rebis pilgu lahti kurbadest,
igatsevatest, toimuvat mittemõistvatest silmadest
näos, mis oli ja kord ei olnud ka Mona oma. Kaljud olid
teravad, küünarnukkidest ja põlvedest voolas
verd, Ka mujal kehal oli kriimustusi, kord tundus talle, et
nüüd tõmbas ta küll kõhu
lõhki...
Checker: häire -- kiirgusindikaatorite veateated
maskitud 860 sekundit;
Checker: varukontuur -- normaliseerumine;
Kivi, eend, veel üks kivi, lühike hüpe.
Valgus, heledad prozektorid tulid tasapisi lähemale,
terasuks suurenes aegamööda. Võbisedes ja
jõuetuna lamas Kent seal, kuhu ta oma riided oli
jätnud. Haavad olid pindmised, veri oli jõudnud
hüübida, pigem südametunnistuse rahustuseks
puhastas ta need ja kattis plaastriga. Ta lamas ja
mõtles, kuni poole tunni pärast kerkis tema ette
Disgout.
«Sa tulid ise tagasi, ja ruttu,» kohmas ta, pilgus
aimumas veel kaugete maailmade sädelust.
Kent ei vaevunud vastama, küsis hoopis: «Käid
sa siin tihti?»
«Iga päev.»
«Kas Janek käib?»
«Jah.»
«Ometi ta joob ja elab virtuaalis?»
Disgout vaatas teda uue huviga. «Ei saa mina sellest
täielikult aru. Aga ta paraneb. Nii et sa siis ikkagi said
mingi ilmutuse?»
«Jah. Ei kahetse. Aga kõik sellised kunstlikud
mõjutamised on ohtlikud -- sõltuvus, negatiivsed
kõrvalmõjud. Ja lõpuks on tulemus ikka
üks.»
Disgout muigas kaastundlikult. «Ei ole. Nojah,
tehniliselt on tegemist sentimeeterlainekiirgusega. Aga see pole
mikrolaineahi -- ta häälestub. Kohandub iga
indiviidiga (oleme proovinud isegi loomadega). Mitte keegi ei
saa aru, kuidas ta toimib. Meie usume, et Kõiksuse Looja
räägib nii meiega. Võib-olla ka mitte.
Mõned usuvad, et tegu on kõrgema
tsivilisatsiooniga. Mis vahet. Polnud jumalat -- ehk selles
tähenduses Mõistmist -- ju tegelikult ka enne
kirjasõna. Abivahend seegi. Me kohtume millegi Suurega.
Me võtame vastu väljakutse, mille Loodus meile oma
lõputus tarkuse andnud on. Me ei mõista seda, ent
meil on julgust ja avatud meelt sellele järgneda. Sinul on
täielik vabadus seda kaose juhuseks pidada ja oma viletsaid
mehaanilisi põhjusi otsida.»
Kent raputas pead. «Meie maailmanägemused on
lõpmatuse erinevates otstes. Jah, ma sain targemaks ja
see rabas mind, ometi väidan, et kirgastumine oli
võltsitud. Ma ei roni enda ja maailma mõistmiseks
mikrolainetorusse, olgu see või häälestuv. Ja
sellisena on minu tee raskem.»
«Sa ei jõua iial sihile. Aga aitab sellest --
meie maailmanägemised on täpselt nii kaugel, kui sa
ütlesid.»
*
Kent sisenes taas ruumi, kus ta «Helgolandi»
meeskonda oli kohanud. Esimesest kiirest pilgust oli selge, et
midagi on juhtunud. Ta libistas pilgu üle inimeste. Mecate
oli näost tumepunane, Lusy nuttis.
«Vabandust, kas on midagi, millega ma aidata
saaksin?»
«Isa tahab siia jääda!» pahvatas Lusy.
«See neetud kirik tuleks õhku lasta!»
«Häälestuv mikrolainetoru,»
täpsustas Kent ja vaatas küsivalt Mecatele otsa. Mees
kõhkles sekundi, siis noogutas.
«Sa käisid seal, ja rohkem seletada ei ole vaja. Ma
pole religioonist kunagi midagi pidanud, ent seal... ma loodan
vähemalt, et sa mõistad, miks ma seda teen. Ma
lootsin, et ka teised mõistavad.»
«Ei, ma ei mõista,» vastas Kent vaikselt.
«Ma käisin sealt läbi, ma sain oma elamuse, ma
võin aru saada, et sind ei mõjuta sellele otsusele
miski peale su enda tahte, ent ma ei mõista
sind.»
«Ta ütles, et ta kohtus emaga,» Lusy
hääl värises. «Ema on surnud, ja see on vaid
su enda kujutlus!» Ta ei nutnud enam, oli pigem vihane.
Kent noogutas aeglaselt. «Ma olen siin viimastel
päevadel näinud palju kummalisi asju.»
Mecate langetas pilgu. «Ma tean, et mu naine on ammu
surnud, ma tean, et see ei olnud mingi salapärane vaim,
kuid seda oli palju rohkem, kui rohunägemus või
virtuaalikujutis, määratult rohkem, kui need
mõlemad kokku.» Ta hääl jäi
vaiksemaks. «Ma tean. See on alati pettus olnud. See seal
all ei olnud.»
«Eks sa ise tead.» Kent pöördus teiste
poole. «Teil on aeg minna.»
«Kas meid lastakse?» küsis Yumiko huvitatult
lähenedes.
«Ma usun küll.»
«Nii et sa ei tea kindlalt?» kviteeris Mick.
«Disgout peaks kohe tulema. Tal tundus oma inimestega
teatud raskusi olema.»
Inimesed vahetasid mõistes pilke, Yumiko ja Mick
hakkasid skafandreid selga ajama, Lusy kõhkles hetke ja
isale kurba pilku heites lentsis oma ürbi suunas, Terry
seisis pea poolminutit huuli närides paigal, siis läks
samuti end valmis sättima.
Uks avanes ja ilmusid Disgout ja Hades, nad tundusid end
vaevu valitsevat.
«Sa ütlesid, et «Agamemnon» lasti
läbi.» Hadese toon oli terav ja allasurutud vihast
värisev.
«Lastigi. Ta on teel. Kas midagi on valesti?»
«Need teised!»
«Laevad, mis siia tulevad? Mis ajast on keelatud ruumis
liigelda?»
«Kas sa väidad, et nad on juhuslikult
siin?»
«Sama juhuslikult, kui teie kõik siia
sattusite.»
«Mis sa kavatsed? Mida sa tahad?»
«Ainult seda, mida teile korduvalt öelnud olen.
Teada saada, mis siin toimub.»
«Ja see armaada?»
«Armaada...» Kent ohkas. «Senatile näis,
et meil võib teatud kommunikatsiooniraskusi
tekkida.»
Disgout vaatas Hadest, ja kasutades hetke, kui viimane
õhku ahmis, lausus vaikselt:
«Nimetagem asju õigete nimedega. Me kahjuks oleme
väljendanud oma valmisolekut jõudu rakendada, ja
Senat on sõnumist aru saanud.»
Kent noogutas. «Ordu ei ole kunagi talunud, et keegi ta
varvastel trambib. Nad ei tule siia. Aga neil inimestel pole
siin ka enam midagi teha.» Kent osutas
«Helgolandi» meeskonnale.
«Mina jään siia,» mühatas
Mecate.
Disgout vaatas teda huviga ja noogutas tänulikult.
«Oled sa leidnud palju neid, kes minema tahavad?»
küsis ta siis Kenti poole pöördudes.
«Ei.»
«Siis peaks su küsimus vastatud olema ja sa
võid lahkuda.»
«Küllap ma teen seda. Alustame aga sellest, et need
neli lähevad «Helgolandi», teised lahkuvad sealt,
Leroy ja Deathface stardivad oma kotkaga, võtavad laeva
blokeeringu maha ja nad lähevad. Te ilmselt muidugi juba
teate, et neil on kütust küll.»
Hades alustas vandesõnadega, Disgout pani käe ta
varukale ja seda hetke kasutades sõnas Mecate:
«Mul on piinlik, aga meil siin oleks seda laeva
väga vaja. Las ma räägin Judgega, esitan Senatile
enda nimel palve -- ta on palju moodsam, kui need kaks vana
küna, millega Ixtlani rahvas seni liigelnud on. Ma tean, te
laev on kallis ja mul ei ole sellele mingit õigust... See
ei ole kindlasti õiglane, ent pakun, et jätkan
uuringuid ja saadan tulemused Maale.»
Kent vaatas teda kümme sekundit, siis vangutas pead.
«Mecate, kui ka teistel on siin üksinduses natuke
kruvid lahti põrunud, peaks vähemalt sulle selge
olema, et nii need asjad ei käi. See ei ole
kõigepealt ei minu ega sinu otsustada. Mina tagan selle,
et sinu inimesed siit minema saavad, mis on märgiks, et
dialoog on võimalik.»
Professor vaikis häbistatult.
«Kas toimuv tähendab blokaadi?» küsis
Disgout.
«Sõltub teist,» Kent otsis pea tabamatu
silmapilgu sõnu. ««Helgolandi» start
nendega, kes minna tahavad, oleks nüüd järgmine
soovitav sündmus. Siin on meil mõtet edasi
rääkida.»
Disgout surus huuled kokku. «Minge siis,»
nähvas ta seisjate poole peaga heites. Nad Hadesega
vaatasid teineteisele mitukümmend sekundit otsa, ka teise
mehe meelekohal liikusid lihased, kui ta lõuapärasid
kokku surus. Disgout võitis selle pilkude duelli, Hades
pöördus ja sammus kellegi poole vaatamata ruumist
välja.
Algusesse
Pimedus oli tihe ja kuum, täis tundmatute
lillede lõhna. Tähed olid suured ja heledad, peale
nende valgustasid dzunglit üksikud tuhmid lambid
maandumisplatsi servades ja majade tulukesed kaugel eemal
mäenõlvadel.
«Uh, on alles palav.» Kent sirutas tunde järgi
pimeduses käe ja haaras laualt limonaadiklaasi.
Jää kõlises vastu servi, kui ta jõi. Ta
lasi end tagasi patjadele, otsis kobamisi tüdruku ja
tõmbas ta endale lähemale. «Mul on varsti lomp
all.»
«Veidrik,» turtsatas Mona. «Tõmba aken
kinni ja pane konditsioneer tööle.»
«Ei... Ütle, kui sa enam ei kannata.»
«Äh, minul pole häda midagi. Miks sa ennast
kiusad?»
«Sest ma tahan tunda, et olen Maal.» Mees
pööras end, kuid suutis pimedusest vaid linade valget
helendust tabada, tüdruku keha pigem aimus pisut tumedamana
selle taustal. «Ma tahan tajuda ookeani kauget hingust,
eukalüptide lõhna ja äsjalõppenud saju
lämmatavat aurat. Sina oled siin iga päev, mina...
Anna andeks.»
«Ise tead. Räägi edasi.»
«Ega muud enam õieti ei olegi. Kotkad -- üks
Leroy ja Defiga, teine minu oma Hawkeyega -- startisid, nad
jäid «Helgolandi» kohale, Leroy laskus alla,
võttis laevalt blokeeringu maha ja nad lendasid minema,
sellal kui Hawkeye maandus. Läksin ka ise kotkasse ja kuna
raadiovaikus oli lõppenud, saatsin ära oma esialgse
ettekande ja lugesin vahepeal laekunud infi, näiteks
Lääne-Euroopa sektori, siis praktiliselt Jacki
aruannet...»
Ta suudles kergelt tüdruku paljast õlga, huultele
jäi soolakas maik.
«Tead, seal istudes hakkas mul tagantjärele nii
kõhe, et lenda või silmapilk minema. Olin olnud
ärkvel kogu selle aja seal koopas, pea kaks
ööpäeva, ja ergutite mõju hakkas ka
üle minema... Kogu see aeg oli olnud selline noateral
balansseerimine -- minema pidin niikuinii, aga koputada juba
kuritegelikult käitunud seltskonna uksele, lootes peamiselt
sellele, et neil on «Agamemnoni» koos sealsete
inimestega ikka väga vaja... Üritasin käituda
nagu ordulane ordulasega, kuigi oleksin parema meelega neile
kere peale andnud. Kuivõrd ma siin olen, sain hakkama --
Disgout on selle pundi must eminents -- arvata võib, et
mu avatud olek veenis vähemalt teda, et kokkulepe on siiski
võimalik. Hades on minu arust praeguseks juba lihtsalt
vaimuhaige.»
Ta lehvitas endale tuult. Aknaavas, või pigem puuduva
seina tasandil särisesid pisikesed sinakad tulukesed, kui
valvelaserid põletasid sissekippuva putukaparve.
«Eks me kõik olime muidugi kurjad, ettevaatlikud
ja äraootavad. König oli peale Jackilt saadud infi
võtnud asja tõsisemalt kui algselt kokku
leppisime, nii et kotkas avastasin, et oleme kümnete
laevade sihikul, kõigil kaitsmed maas. Käis aktiivne
sondimine, eeter oli täis kõrgkodeeritud
lahingsidet. «Gaudi» oli seal, kursandid kotkastega
väljas...» Mees turtsatas. «See oli puhas juhus,
et just «Gaudi» oli kõige
lähemal, aga saatus oskab ikka kuradi irooniline olla.*3* Selleks ajaks, kui ma
tagasi tulema hakkasin, oli seal kaheksa suurt laeva ja üle
saja kotka, ka Tamaco ühe esimese, poolkatselise F-seeria
lennukiga, millele lisapaagid juurde monteeritud; temaga ma
pärast koju tulingi.»
Mees vajus mõttesse, mängides alateadlikult
tüdruku juustega.
«Mille üle sa mõtled?» Sõrmed
riivasid õhkkergelt ta nägu. «Räägi
edasi.»
««Kui»-de üle mõtlen. Kogu aeg
mõtlen, et mis siis kui...»
Huuled otsisid ta nägu. «Noh, aga sa said
hakkama... Sa oled siin. Räägi edasi.»
Kent vastas ta suudlusele, siis tajus, et tüdruk
tõesti tahab loo lõppu kuulata, ohkas ja
jätkas:
«Meie volinik jäi sinna, Itleusitch. Too mees jagab
usuasjadest üsna palju, nii et igal juhul on ta parem
kontakt kui minusugune, kes parimagi tahtmise korral suudab vaid
märkimisväärselt blasfeemilist teksti
produtseerida. Leppisime kokku kümnele miljardile
kilomeetrile, nii et varsti väljuvad nad
«Päikesesüsteemi jurisdiktsiooni» alt... ja
kui nad juba valguspäevi eemal on, pole kogu sel jamal
niikuinii enam mingit tähtsust.»
«Valguspäevi... Kohutav...»
«Ixtlan on aheelis umbes kuuskümmend korda
lähemal kui Proxima Centauri. Inimesedki on kaugemal
käinud, rääkimata tähesondidest. Tegelikult
on kuradi põnev, mis neist seal saab.»
«Julmavõitu mõtted... Aga olgu peale,
kuivõrd kõik lõppes hästi.»
«Ei lõppenud hästi.» Mehe
hääles kostus allasurutud ärritust.
«Kolmsada aastat tagasi kirjutas üks satanist, et
«usk on oopium rahvale». Siis oli oopium üks
tugevamaid narkootikume. Mida kõike on proovitud
erinevatel aegadel keelustada kõigest sellest, mis
inimesele eluasendajaks kipub -- kõik
mõnuaistinguid tekitavad ained, virtuaal, seks,
religioon. Olemuselt on see mikrolainegeneraator samuti tugev
erguti, kuigi keegi ei tea, kuidas ta täpselt mõjub.
Sinna on väheke filosoofiat juurde poogitud ja tulemusena
tõmbab ta ligi häid ja tarku inimesi. Inimesi, kes
peaksid raudkindlalt teadma, et see ei vii kuhugi. (Need, keda
nad Maalt korjasid, on prügikala, neid oli vaja vaid
ühiskonna moodustamiseks vajaliku geneetilise varieeruvuse
«kriitilise massi» tarbeks.) Hoolimata faktidest,
hoolimata sellest, et naine, kes selle paiga leidis, Urteil Can
oli end juba ära küpsetanud ja dementsusse surnud...
Ja kui irooniline on tolle usuhullude pundi selgelt nähtav
tahtmine konspireerida, nagu Ordu sada aastat tagasi Maal
käitus!»
Kent ohkas ja pööras end. «Kui paljud veel
sinna jääksid, kui Kirikust läbi
käiksid?»
«Ning ometi te ikkagi ise ju rääkisite
kõigile...»
«Jah. Meie ei keela kedagi ega midagi. Kes tahab,
las läheb. Inimese õigus on ka end hävitada...
ja valida selleks tee. Ainult ma kardan, et see ei kesta
kaua.»
«Miks sa nii arvad? Nii et sa ikka tead midagi, mida
teised ei tea?»
Mees turtsatas. «Ei. Faktid on avalikud. Nende
baasil tehtud järeldused kuuluvad vaid mulle. Nad kas
hulluvad paarikümne aastaga ja meil tuleb viimased sealt
tagasi tuua või... või inimkond kohtub kunagi
tundmatuseni muutunud rassiga.»
«Miks sa nii arvad? See on põnev.»
«Ei ole.» Mees sirutas käed. «See ei ole
üldse põnev. Mulle meeldis hoopis rohkem selle koha
rääkimine, kuidas ma kirikus olin, eriti hästi
õnnestus meil situatsiooni rekonstrueerimine...» Ta
käed kobasid teise keha ja korraga oli tüdruk
üleni tema vastas.
«Mona,» sosistas ta suudluste vahel. «Kui
palju oli selles tõde? Kas...?»
«Lollike,» vastas tüdruk talle samuti
kõrva sosistades neil nappidel hetkedel, kui see
võimalik oli. «Ma ei saanud... tahtnud oodata...
aimata, loota, et sulle tõde selgeks küpsetatakse...
Kõnealune väike olevus on juba umbes kuue
sentimeetri pikkune...»
Tallinn, 2000
Algusesse
Märkused
1 Kelvini skaalas, -53°
Celsiuse järgi. Tagasi
2 Ma ei tea, kas seda on tarvis
seletada, aga teadusest kaugelseisjatele võib eelnev
lõik väga segaseks jääda - xailon
peaks olema kombineeritud mootoritega lennumasin, mis
atmosfääris liigub sarnaselt reaktiivlennukitega,
kasutades küll õhu kuumutamiseks mitte keemilist
kütust, vaid tuumareaktorit;
lennuk on võimeline lendama ka kosmoses (kuna teda
kasutatakse ka süstikuna tehiskaaslastele minekuks)
sarnaselt kotkastega, viimased aga ei tohi kunagi Maa
atmosfääri tulla, kuna neil on vaid - kui seda
kuidagi nimetada - termotuuma-leegimootorid. Kooskõlas
tänaste ettekujutustega (me küll ei tea vahendit,
millega tekitada juhitavat termotuumareaktsiooni) väljuks
sellisest mootorist kalk gammakiirgus ja umbes 25 000 km/sek liikuv
alfaosakeste voog, mis ainega kokku puutudes mõjub umbes
miljardikraadise temperatuurina, nii et tulemus peaks olema
üsna sarnane aatomiplahvatusele. Tagasi
3 Vihjatud on Antoni Gaudile
(1852-1926), kelle elutöö on monumentaalne la Sagrada
Familia kirik Barcelonas. Tagasi
|