Vabasta närvid ja sure
Elu tõkkeks hirm liiga tume
Uks sulgus viimse matuselise järel. Lucia jäi tooli
seljatoest kinni hoides seisma, oskamata tükk aega enesega
midagi peale hakata. Korraga ei suutnud ta enam seda
tühjust taluda, langes rinnuli köögilauale ning
puhkes ohjeldamatult nutma.
Esimene kord kahe viimse päeva jooksul oli ta
üksinda. Alles nüüd taipas Lucia, et üle-
eelmisel hommikul auto alla jäänud ema ei tule enam
tagasi. Sebivad, hädaldavad ja nutvad naabrinaised, kes
tüdruku meelest teda kõikjal ümbritsesid, ei
andnud talle mahti midagi mõelda ega tunda. Nad
muretsesid suririiete ja hauakaevaja pärast,
püüdsid Luciat lohutada ning tegid veel sadat
tarvilikku-tarbetut asja. Ja võlausaldajad -- varsti on
nood kohal kui surnud ihu haistvad kaarnad. Võlgu
tegemata ei oleks Lucia ja ema oma viletsuses kuidagi toime
tulnud. Peaaegu mitte keegi siin Santa Isabeli vaestelinnaosas
ei tulnud. Naabrid olid küll aidanud ema matta, kuid
teismelist töötut orvutüdrukut nad küll
ülal pidama ei hakka. Mis edasi teha? Lucia mõtted
uppusid segaduse paisust läbi murdnud pisaraisse.
Terav koputus uksele katkestas ta nuuksed. «Laske mul
leinata, haukakari!» tahtis ta karjuda, kuid äigas
varrukaga üle põskede ja vedas end ukseni. Kui
majaomanik teda maksmata üüri pärast
tänavale visata tahab, ei pääse Lucia ta
küüsist niikuinii. Neiu vajutas lingile.
Ukse taga seisja oli talle tundmatu. Enesekindla, kuid
läbitungimatu ilmega väikesekasvuline mees
ebamäärases vanuses. Igatahes mitte üks nende
geto «ärimeestest», kes oma jõukust
papagoihilpude ning kassikullast Rolexitega demonstreerisid. Too
siin kandis silmapaistmatut, kuid hästiistuvat halli
ülikonda ja mantlit. Stiilne varakus äratas Lucias
silmapilkselt mehe vastu seletamatu aukartuse.
«Jah?» ütles ta viisakalt ja veidi
hämmeldunult. Mida see boss siit õigupoolest soovis?
Väljaspool nende kvartalit asuva müütilise
rikaste maailmaga ei omanud ei Lucia, ta ema ega enamjagu
naabreidki mingeid suhteid. Seda ebatõenäolisem, et
too teine ühiskondki vaeste immigrantidega kontakti otsis.
Ometi ei olnud Lucia ootamatu külaline eksinud.
«Tere päevast, Lucia,» ütles mees ja
astus üle läve niisuguse
iseenesestmõistetavusega, et segaduses tüdruk
otsekohe taganes ning uksel kinni vajuda lasi. Tundmatu
häälgi oli nagu ta ise: kõlatu ja
pealetükkimatu, kuid kummalist, otsekohe kuuletuma sundivat
sugestiivset jõudu kiirgav. Lucia, kes tundis, nagu asuks
hiigelsuur hall ämblik teda oma kleepjaisse
niidikeerdudesse mässima, ei julgenud mehele otsagi
vaadata. Ta seiras külalise ainsagi tolmukübemeta
musti kinganinasid, samal ajal kui võõra
hüpnootiline hääl neiu teadvusse tungis:
«Sul ei ole mõtet end vabanduste ja mul
kastundeavaldustega koormata. Tean su olukorda ja
räägin lühidalt. Siia jäädes oleksid sa
mõne tunni pärast ainsagi sentaavo ning peavarjuta.
Mis sind tänaval ootab, võid isegi ette kujutada. Su
ema palus mind, et ma su enda juurde võtaksin, kui temaga
midagi juhtuma peaks. Ära küsi, kust ma seda
kõike tean ja kes ma olen. Kuuled seda õige aja
saabudes. Mida sa otsustad? Jah või ei?»
«Ma... ma ei mõista,» kogeles Lucia,
tajudes, et tema vastusest ei olene õigupoolest miski.
Stseen sobis pigem filmiepisoodi kui suuremate tõusude-
mõõnadeta kulgenud kehvikuellu. «Ema ei
rääkinud teist kunagi. Olete mingi miljonärist
onu või?» Olukord muutus juba naljakaks. Deus ex
machina ilmub rikka tundmatu kujul, kes agulitüdruku
hoobilt paradiisi viib!
«Mind ja su ema sidus üks tehing,» lausus
võõras niisama kiretult kui enne. «Kuna ta
oma ülesannet nüüd lõpule viia ei saa,
pead sina tema asemel seda tegema. Nii oli meie kaup» Need
sõnad torkasid Luciat otsekui kaheteraline
mõõk.
«Mida?!» hüüatas neiu. «Kui lolliks
te mind peate? Ema ei oleks mind kunagi nii räpaselt maha
müünud! Pöörake ots ümber ja kaduge
siit, enne kui...»
«Võlad tuleb tasuda,» katkestas teda
tundmatu endiselt rahulik hääl. See tundus juba pigem
kumisevat Lucia peas kui tulevat mehe huulte vahelt. Järsku
seisis mees otse neiu vastas... midagi külma ja
lämmatavat kattis ta näo. Hingetuks jäänud
Lucia hakkas aeglaselt jäisele eikellegimaale vajuma.
Kukkumist saatsid maosisinat meenutavad sõnad:
«Tule... ja unusta... mäleta vaid hirmu... ja
võlga.»
*
Kägistavat ämblikuniiti meenutavad limased haarmed
olid end ümber Lucia teadvuse mässinud. Miski tume,
ähvardav ja eemalolev, iminapad neiu
närvisõlmedesse surutud, jõi teda. Lucia ei
tajunud enam oma keha piirjooni -- ta lahustus, kihutades
mööda kompamatuid tunneleid teda vallanud parasiidi
organismi. Heleda valguse asemel ootas käikude lõpus
mingi laialivalguv, pulbitsev mass. Magnetina haaras see Lucia
jõuvooge endasse ja paiskas need möllavasse
keerisesse. Tundus, nagu ei saaks Lucia enam kunagi iseendaks
tagasi. Tihedad välgunooled jahvatasid ta tolmpeeneks ning
kandsid protesteerimast lakanud närvipulbri uutesse
kanalitesse, mis kannatamatult jõuandjat ahmisid.
Vibreerivad neuronid kuulutasid aga valet signaali: see ei
kuulunud Luciale...
Kao ometi, luupainaja. Ei, eesriie alles
tõuseb.
Lucia piilus ettevaatlikult läbi ripsmete. See oli
siiski tema enda väike nurgeline keha, mille soontes ta
tuksles. Higine ja kipitav, kuid oma. Taevas tänatud! Neiu
tõstis kumisevat pead ning vaatas. Kodusest toast
jäi ümbrus ometi kaugele.
Öö tuleb pikk.
Lucia lebas väikeses klaasist poolkeras. Selle
põrand tuletas meelde sinakat kivistunud merevahtu,
seinad ja lagi koondusid kupliks, mis laskis paista üle
safiirikarva taeva sõudvatel mustadel
ükskõiksetel pilvedel. Kui Lucia end püsti
ajas, jäi laekaar ta pealaest vaid mõne sentimeetri
kõrgusele. Päevaaega oli võimatu kindlaks
teha; kogu kuppel näis ise kiirgavat piimjashalli valgust.
Võimalikud ukse- või õhuavad jäid
Lucia pilgule tabamatuks. Kuidas ta siia üldse sai?
Neiu sulges taas silmad ja üritas mõtteid
koondada. Niikaua, kui su mälu on alles, oled
iseenda peremees, kaikus peas üks ema
tarkussõna. Ent ema oli surnud. Ja Lucia oli jubedalt
kartnud... mitte seetõttu... Keegi oli teda vallanud,
tungides salakavalalt neiu hirmu ja hingealastusse. Hirm!
Esimene kartusevärin uputab su. Võitle temaga,
kui tahad veel hingata. Hilja, ema, unustasin su
õpetused, sest ämblikmees röövis mu...
Ämblikmees? Mida ta Luciaga õigupoolest teinud
oli? Ühel hetkel seisis ta Lucia vastas Santa Isabeli
agulikorteris, teisel leidis tüdruk end juba ahistavas
taevakapslis. Vahepealsete palavikuvabinate õõva
meenutamine tõukas Lucia mõistuse nii
ägedasse vastupanusse, et ta otsekohe loobus.
Sssh... Vaist sundis teda ümber
pöörduma -- et vaadata otse oma röövijale
silma. Seal too seisis, ent eilsest (eilsest? täitsa
võimalik) kuidagi suurema ning käskijamana. Ta
silmad sihtisid Luciat, puurides tüdrukust otse läbi.
Tea, kes on siin isand, kõneles pilk. Ometi adus
Lucia, et mehe muutunud olek oli põhjustatud
röövitud tüdruku panusest. See andis talle
ämblikmehe (nagu Lucia teda endamisi kutsus) üle
teatava võimutunde ning isegi vähendas ta
kartust.
«Kust ma siia sain?» paiskas Lucia mehele
näkku, maskeerides hääle värinat
nõudlik-vihase tooniga. Kuppel oli nii väike, et
need sõnad täitsid kogu Luciast ning temast meetri
kaugusel seisvast mehest üle jääva ruumi. Ei
mingit taganemisteed käsivarre eest, mis maona tüdruku
piha ümber põimus ja ta kaasa haaras.
Lühikesest pimedushetkest toibudes nägi Lucia enda
ümber juba uut ruumi, mustvalgetes toonides sisustatud
tuba. Mittemidagiütlev muie suud kõverdamas,
jälgis kiskja (kes muu ta olla sai?) segaduses
tüdrukut.
«Mis kometit te minuga mängite?» nõudis
Lucia uuesti.
«Sa esitad liialt küsimusi,» suvatses mees
lõpuks vastata. «Kuidas su ema sind küll
kasvatas? Tema alistus hirmule... nii nagu kõik teisedki.
Sinu osaks on vaid väriseda. Levita oma hirmulaineid.
Anneta, et hoida ära näljasurma.» Mees
pöördus ning väljus ruumist -- seekord tavalise
ukse kaudu. Tüdruk sööstis ta eemalduva selja
poole, aga pihku jäi vaid igasugusele raputamisele tundetu
ukselink.
Niisama vähe pääsemislootusi pakkus väike
akengi. Mitte klaas, vaid läbipaistev kivi. Meeleheitest
jõuetuks jäänud Lucia viskus mustale diivanile
ja mattis näo nahksesse patja.
Mis temaga toimus? Ema -- Lucia ainus lähedane inimene -
- lömastatakse autorataste all. Tundmatu mees ilmub kohe
peale matust ja kisub orvu peadpööritavate viirastuste
labürinti. Ometi oli diivani nahkkate Lucia sõrmede
all reaalne... Ja veel see mõistustrebestav
elektrikeeris... Ainult saatan, kelle eest usklik ema oli
tütart lakkamatult hoiatanud, suudaks niisuguseid
metamorfoose esile kutsuda!
Hoia end hirmu eest...
Levita hirmu...
Ema ja ämblikmehe hääled võitlesid
Lucia peas, sulades kokku üheks sumisevaks virvarriks.
Mida see kiusaja ilmudes ütles...? Et ema jättis
tütre talle? Lucia püüdis seda absurdset
mõtet kõrvale tõrjuda, ent... Meelde tulid
mõned õhtud, mil ema oli koju tulnud, sünge,
vabisev ja väsinud, kaasas rahasumma, millest nad
nädal aega suutsid hinge sees hoida. Lucia ei
söandanud nende käikude kohta ainsatki küsimust
esitada. Oli siis võimalik, et tema ema, armastav,
alandlik ja vaga olend, teenis seda deemonit? Kui just
tütre heaolu pärast...? Aga oma last kurjale maha
müüa -- ei iial!
Kurnav väsimuski keeldus Luciale oma musta mantli siilu
loovutamast. Tüdruk langes tuikavasse poolunne, mida
ilmestas spiraaljas langemine mööda järjekordset
kummituslikku tunnelit. Seekord välgatas
äratundmine... need olid Santa Isabeli tänavad... aga
taevas hoidku, kui väändunud ja moonutatud!
Mööda vilksatasid pooleldi porisse mattunud
sillutuskivid, kokkuvarisemisohus, kõikvõimaliku
kraamiga puulattidest
Reklaamplakatiteni vooderdatud hurtsikud... Turul, kus Lucia
ise mõni nädal tagasi oli palvehelmeid ja amulette
müünud, sirutas trobikond luukerekõhnu
jõmpsikaid väärtusetuid asjakesi neid
sõimuvalinguga kostitavate turris möödujate
poole. «Jumalaema nimel, senjoor, siin on kaitse kurja
silma eest...» -- «Kas sinu silma eest, poisiklutt?
Ära tülita inimesi!» Pettunud laps heitis
palvehelmed selja pööranud mehe poole... kes korraga
valuhüüete saatel käe külge klammerdunud
lõgismadu maha püüdis ropsida. Juba jäi
laadaplats seljataha. Kirik! Lucia
pääsemisrõõmu tumestas talle zombidena
vastu komberdav kogudus, võidunud kaltsud kaetud tuha ja
verega. Jahmunud tüdrukuga kohakuti jõudes
tõstsid nad otsekui kokkulepitult näod -- pimedad
näod. Tühjadest silmakoobastest nõrgus veri,
mõnel ripnesid veel põsel niitja soone otsas
väljatorgatud silmamunad. Lähenes preester, seesama,
kes kord oli Luciale esimese armulaua andnud. Piiblit
kõrgele tõstes viipas ta tüdruku poole teise,
verist konksu hoidva käega... Viimsel hetkel haaras
jäine tuulepööris Lucia kaasa, jättes
jumala- (või saatana?) teenrile saagiks vaid konksu
küljes lipendava kärisenud kleidivarruka.
Järgmine episood viis ta aeda, kus pildistati koeraga
jõledasse poosi tardunud alasti tütarlast. Lucia
arvas ära tundvat Ana, kunagise vaikse ja häbeliku
lapsepõlvesõbratari. Ana unistas ja
rääkis päevast, mil ta nunnatõotusega
Kristuse pruudiks saab... Mis see seal siis oli? Teine
tütarlaps astus juurde ning heitis kimono seljast. Lucia
ise ajas seal jalad laiali ja...
Oh ei! Ahastus kobrutas ta hinges. «Kas selline ongi see
maailm, kus ma elan?» karjatas orb, püüdes silmi
peita elajaga kiimleva iseenda eest. Fotograaf puges kaamera
tagant välja ja hüppas nutva tüdruku juurde.
Hüüdega «Kui palju su hirm maksab?» rebis ta
Lucia käed näolt, nii et too ämblikmehele silma
vaatas...
Uus pimedusvoog. Kaleidoskoopiliselt sähvivad
piksenooled. Lucia moondus abituks käsnataoliseks puntraks,
millest raudne peopesa helendavat plasmat välja pigistas.
Piisad, täis elujõudu, võitlesid
väljumise vastu, kuid pidid ometi maabuma musta auku:
ahnesse, kärsitult ülesküünituvasse,
matsutavasse suhu. Põhjatusse ja imevasse suhu, mis
püüdis kinni viimse kui ühe elekterja eluneste
nire. Taas tundis Lucia iseennast tilkhaaval
võõrast organismi elueliksiiriga täitmas,
sulandumas ühte jälkide kudedega. Kui need
sõrmed ei lõdvene, ei suuda ma end taastada.
Tilk, tilk, tilk. Peatu ometi! Aaargh... mmm...
Lõpeta! Kuhu ma siis naasen? Kõrvulukustav
kohin ja vaikus. Liiga hilja.
Aga ta oli ju täielikult selles teises kehas. Ta ei
tohi lasta end võõraste närvide osaks
sulanuna laiali kanda. Kokku jäädes suudaks ta
valitseda. Teda oli küllalt. Keskendu. Võitle.
Nüüd.
Sooned väänlesid, olles sunnitud vastupidises
suunas kokku tõmbuma. Harjumatu ülesanne purustas
neid. Lucia energiapiisad eraldusid parasiitmassist ja
ühinesid taas üheks suureks puhtaks
jõuallikaks.
Tagasi koju.
Söödikorganism lagunes ja kiunus jõuetus
raevus.
Ole tervitatud, valgus.
Taas klaasist taevakuppel, kuid palju avaram ja
kõrgem. Päike murdis pilvede vahelt läbi ning
pani kambriseinad sulama. Väljapääs avaneb kohe.
Niipea, kui Lucia on vastasest lõplikult jagu saanud.
Nüüd oli ämblikmees see, kes püüdis
asjatult taandudes asu leida. Lucia valitses. Ta tundis end
kõrguva ja võimukana. Rabele iseenda
võrgus, ämblikmees, lämbu hirmusse!
«Milleks sul mind vaja oli?» nõudis Lucia.
«Räägi!»
«Sinu hirmu...» habises mees, värisedes nagu
teist päeva võõrutusravil
heroiinisõltlane. «Su ema hirmu... Kõigi
teiste hirmu, kelles oli kartusealge...»
«Perverdinärakas!» sülgas Lucia mehe
suunas. Selge. Niikaua, kuni ohver ei teadnud, millega on
tegemist, suutis mees ta teadvusse tungida ja
võõrast jõust toituda. «Mis sa
üleüldse oled?»
«Suudad sa mõelda, milline oleks elu siis, kui
inimesed ei teaks, mis on hirm?» küsis
lõksupüütu vastu. «See on kui sisemine
kaitseingel. Ta hoiatab sind su enda eest, tuletab meelde, et sa
ei ole võitmatu... Kui inimesed puhastel instinktidel
möllata laseksid, neelaksid nad kogu maakera ühe
suutäiega.»
Uduriismed hajusid Lucia pilgu eest.
«...mõned sünnivad tummade või
käetutena. On see tõsine puudus, võrreldes
nende õnnetusega, kelle loodus on ilma jätnud
võimest hirmu tunda?» Mees, kärbes oma
püünises, vormis vaevaliselt sõnu. «Mina
olen üks neist...»
«Te kõik kardate hirmu, teadmata, et see on
loomulik hormoon, milleta inimkeha hukkuks. Oli see siis
ebaõiglane, et mõni igal pool tonte nägev
naine oma kuivamatust allikast mulle paar sõõmu
andis? Mis siis, et õilis akt neile veidi ebameeldiv
võis tunduda?»
Ebameeldiv! Ebameeldiv, kui su sisemust elektritoolil
praetakse?
«Nad olid lihtsalt väiksemad ohvrid,
loovutatud, et inimesed veel ühe päeva võiksid
muretute sigadena püherdada porilombis, mida nad eluks
nimetavad. Sa ei taibanud seda, Lucia, enne kui kõike
kõrvalt nägid...»
Mees väänles abituna tüdruku jalge ees.
Ämbliku ja kärbse rollid olid vahetunud. Ta oli Luciat
liiga kõvasti pigistanud, oskamata kahtlustada, et
allikas võib ühel hetkel tühjaks sada. Teistega
ei juhtunud seda kunagi. Nende hirm paljundas end lakkamatult.
Aga see tüdruk...?
Võim pulbitses Lucias ja nõudis
väljalaskmist. Missugune tunne!
«Aitab su kaitsekõnest!» Mees lausa aurus
Lucia armutust vaatest. «Ehk saidki mu ema ja need teised,
aga mitte mind. Mida muud oodata neist, kellesse on
lapsepõlvest peale sisendatud hirmu saatana
kättemaksu ees? Ema tahtis, et ma oleksin julge ja ei
pelgaks sulle silma vaadata. Langesid trooja hobuse
lõksu, vaene mees. Oma salajasimat hirmu ei tundnud sa
ise ega keegi teinegi mitte. Sa ju kartsid, et ühel
päeval võib ohver seda haista ja sinu ees mitte
hirmu tunda?»
«Ära tee!» kähises mees viimsete
hingetõmmete vahel. «Sa ei tunne seda
needust...» Raevust pimestatud Lucia ei kuulanud teda. Kogu
uus jõud viskus ussikeelena ettepoole ja mähkus
ümber ohvri...
Lucia tõstis oma teisenenud pilgu ja vaatas jalge ees
lebavat linna. Klaaskuppel ja must nahkkamber -- piiratuse
raudrüüd -- ei pidanud enam kunagi tema ümber
sulguma.
Kui palju hirmu seal linnas küll ringi liikus! Suisa
raiskamine! Inimeste endi huvides on seda õigeisse
kanaleisse suunata. Sead tahavad ju püherdada.
Karda, Santa Isabel!
|