|
[ Jutt |
Jutulabor: detsember 2000 |
Uued arvustused ]
Kirjutamisoksust üldiselt on... kirjeldatud materjal jääb minuarust aga üsna steriilseks... et näidatakse pilte ja piltideks need ka jäävad.
Sisust eriti rääkida ei soovi, sest see hirmu ja kartmise teema (vähemasti sellisel kujul) mulle eriti korda ei läinud.
Häda ka selles, et minu jaoks pööras jutt miskil hetkel üsna banaalseks... ei, konkreetset lõppu ma ära ei arvanud, aga lugemise lõpetanuna leidsin, et seda kõike on juba küllalt loetud.
Tõttöelda lootsingi ma, et kohas, kus autor kirjeldas oma lapsepõlvesõbrannat peniga vahekorras (jne.) ning nentis et kas see maailm (kus ta elama peab hakkama) ongi nii ilge... vaat seal ma lootsin, et nüüd tulem selline võigas tekst noore tütarlapse lootuste/ootuste/unistuste ja karmi/ebaõiglase/reaalse maailma kokkupõrkest, et tuleb rohkelt ängi ja nende kõige sügavamate ja hapramate salahirmude materialisatsiooni. Noh, aga see kõik on minu probleem, et ootasin seda, mida seal polnud (ja ei pidanudki olema)... kuigi oleks ju võinud?
Usun, et autor oleks hakkama saanud küll!
Kirjutamisoksust üldiselt on... kirjeldatud materjal jääb minuarust aga üsna steriilseks... et näidatakse pilte ja piltideks need ka jäävad.
Sisust eriti rääkida ei soovi, sest see hirmu ja kartmise teema (vähemasti sellisel kujul) mulle eriti korda ei läinud.
Häda ka selles, et minu jaoks pööras jutt miskil hetkel üsna banaalseks... ei, konkreetset lõppu ma ära ei arvanud, aga lugemise lõpetanuna leidsin, et seda kõike on juba küllalt loetud.
Tõttöelda lootsingi ma, et kohas, kus autor kirjeldas oma lapsepõlvesõbrannat peniga vahekorras (jne.) ning nentis et kas see maailm (kus ta elama peab hakkama) ongi nii ilge... vaat seal ma lootsin, et nüüd tulem selline võigas tekst noore tütarlapse lootuste/ootuste/unistuste ja karmi/ebaõiglase/reaalse maailma kokkupõrkest, et tuleb rohkelt ängi ja nende kõige sügavamate ja hapramate salahirmude materialisatsiooni. Noh, aga see kõik on minu probleem, et ootasin seda, mida seal polnud (ja ei pidanudki olema)... kuigi oleks ju võinud?
Usun, et autor oleks hakkama saanud küll!
Kõvasti etem kakuke kui "Sisevaenlane".
Niisugusi tulgu aga.
Tegevuskoht: Välismaa...
Noh, neid kodukootud Saunapera Antsusid, kes uhvut näevad, on kõik kohad täis ja see on õigustatud ainult siis, kui asjal miski eesti mekk kah on.
Igausgune Santa Isabel on palju neutraalsem, mida antud juhul vaja ongi. Eks teisedki tihti sihukesi kohti just sellistel põhjustel vali. Ja siin on tundmatutesse detailidesse komistamisest kenasti hoidutud kah.
Väga tubli.
| 08.02.2001 14:40:08 |
R.I.P |
Tore lugu oli, mulle meeldis.
Ma ei saa aru, miks pidi tegevus Ladina-Ameerikas toimuma. Tallinn olnuks palju parem. Või mõni teine Eesti linn, mida Maria tunneb. Arvan, et eestlane võib oma jutu tegevuse ainult siis Eestist välja viia, kui see midagi juurde annab. Kasvõi juba sellepärast, et vaevalt Maria Ameerika olusid tunneb ning nii on oht detailidega mööda panna. Siin seda küll ei juhtunud -- just nimelt rõhutatud minimalismi, detailide puudumise pärast.
Muidu ladus lugu.
| 13.12.2000 18:56:16 |
Orcus K. |
Vabandust...
loeksin meelsasti üht-teist MP sulest...
Üsna okeilt kirjutatud lugu. Vahepeal tempo venis, aga selle võib vabalt stiili arvele kirjutada. Potensiaali leidub ja loeksin meelsasti edaspidi ka üht teist AP sulest. Häirima jäi vaid väike dejavuu... Mulle tundus kogu aeg, et autor on viimati Kingi "Raamatukogupolitseinikku" lugenud. Aga kui ongi, mis siis ikka! Naiselik lähenemine on isegi emotsionaalsem.
Mulle lugu meeldis. Üsna huvitav idee ja ladus kirjaviis. Veidi häiris sündmustiku ülekandmine Hispaaniasse. Seebikaliku vaestemaailma hõng ei jätnud seekord olustikuliselt usutavat muljet.
|
