11.12.2000 |
Indrek Hargla
Sindbadi kaheksas reis |
Arvustused |
«Sellest ajast saadik olen ma puhanud, rahus ja
õnnes, perekonna ning sõprade seltsis.» Nii
lõpetasin oma jutustuse seitsmendast merereisist, ning
pöördusin Hindbadi poole: «Noh, mu sõber,
ja mida arvad sa nüüd? Oled sa kunagi kuulnud
inimesest, kes oleks minust rohkem kannatanud ja rohkem imelisel
kombel surmast pääsenud? Kas mitte ei tohiks ma
nüüd tõesti nautida kerget elu, sest olen ma ju
selle ära teeninud?»
Pakikandja Hindbad suudles mu kätt ja vastas:
«Isand, tõepoolest olete te näinud kohutavaid
õnnetusi. Ja ma olen veendunud, et kui kellelgi maailmas
on õigus muretule elule, olete see teie. Kuid veel enam
olen ma veendunud, et just teie olete see mees, keda ma otsinud
olen.»
Seda öelnud, rebis pakikandja endalt viletsa ürbi,
paljastas oma rinna, millel rippus uhke kuldkett imepärase
talismaniga ja tõusis mu ette püsti. Korraga oli
tema hääletoon ja silmavaade muutunud, enam polnud
selles vaese käsitöölise alandlikkust ega
aupaklikust, vaid nüüd kõneles ülik.
«Sindbad,» ütles ta, «ma tänan sind
kuuesaja sekiini eest, mida sa mulle igal õhtul lahkelt
kinkinud oled, kuid ma annan need sulle tagasi. Veel rohkem
annan ma sulle, kui võtad vastu pakkumise, mille sulle
esitada tahan. Sest ei ole ma pakikandja Hindbad, vaid Basra
valitseja vesiir El Hazlil.»
Panin rahulikult käest veinipeekri ja viipasin
teenritele, et need toast lahkuksid. Siis ütlesin:
«See pole mulle üllatuseks, et sa tõesti vaene
pakikandja ei ole. Temale poleks ma iialgi jutustanud neid
lugusid, kuigi mõnikord juba soovisin, et meie vahel seda
peitusemängu poleks. Ma kuulan sind, kõrgeauline El
Hazlil!»
«Ma tulin kaliif Harun al Rashidi juurde palvega Basra
valitsejalt,» jutustas vesiir. «Nagu sa tead, on Basra
al Rashidi võimu all ja kõigest tähtsast
tuleb temale ette kanda. Nii saatiski kuningas mind ennast, sest
kedagi teist ta sellise ülesande juures ei usaldanud. Ma
tulin kõrgeaulise kaliifi ette ja kõnelesin talle,
miks mind saadeti. Ta ütles, et on ainult üks mees
Bagdadis, kes sellise ülesandega hakkama saaks. See on
meresõitja ja kaupmees Sindbad, kes nüüd elab
oma uhkes majas ning on kaubitsemisest ja seiklustest tagasi
tõmbunud. Sul ei õnnestu teda veenda uuesti merele
minema, ütles kaliif.»
«Ja sina, vesiir, mida sa vastasid?»
küsisin.
«Ma vastasin, et mees, kes on seiklusi ja ohte maitsnud
võib nende järele ikka veel ihaleda. Siis
moonutasingi end kaltsudega vaeseks pakikandjaks ja tulin sinu
maja juurde luusima. Õnneliku juhuse tahtel -- kuid mis
siin maailmas üldse juhus on? -- kutsusid sa mind sisse ja
jutustasid seitsmel õhtul järjepanu oma reisidest.
Nüüd ma tean, et olen tulnud õigesse kohta.
Just sina oled see mees, kes ainsana võib ülesande
vastu võtta.»
«Miks sa nii arvad? Kas minu jutustamised sind ei
veennud, et pärast kõiki neid läbielamisi olen
ma rahuliku puhkuse ära teeninud ja ohtlike
ülesannetega tegelegu nooremad ja ahnemad mehed. Sest mida
pole ma maailmas näinud? Millist hädaohtu mitte
maitsnud? Millisel viisil surmast veel mitte pääsenud?
Mis võiks mind veel sundida eluohtlikele reisidele? Ja sa
tead samuti, et ma pole seiklusi ihanud, saatus ise on nad
katsumusteks minu ette veeretanud.»
«Ma tean seda,» lausus vesiir El Hazlil, «et
jõudeelu ja puhkus on sind ära tüüdanud.
Ma näen seda sinu silmist, kuidas need põlevad
kibelusest ja igatsusest kaugete maade ja merede järele.
Kuulen seda sinu hääles, kui sa hoolikalt kirjeldad
asju, mida ükski teine inimene iial näinud pole. Mitte
sina pole valinud seiklusi, vaid Saatus on sind valinud. Saatus
on sind proovile pannud -- katsunud sind tarmukust ja
meelekindlust. Sa pole mitte seiklustest tagasitõmbunud
meresõitja Sindbad, vaid igavlev ja igatsev
meresõitja Sindbad.»
«Vaata,» ütlesin ja silusin kätega habet.
«Kas sellised mehed sõidavad veel merd?»
«Sinu habe pole hall,» kostis vesiir. «Ja sinu
ihus on veel rammu. Keegi ei tunne India ja Pärsia vahele
jäävat merd ja selle kavalusi sinust paremini. Keegi
ei tunne sinust paremini võõraid maid. Kellelgi
pole sinu Saatust ja Õnne. Ja mis peamine, Sindbad -- sa
oled rikas. Sind ei innustaks aarete ja varandustega. On
vähe, mida sul pole, või mida sa ei saaks. Au,
kuulsust ja rikkust -- seda sa ei vaja. Aga mina võin
sulle pakkuda ühte ja ainust, mida sa ihaled. Kas pean
ütlema, mis see on?»
«Mis see on, vesiir?»
«Võimalus tunda, näha ja kogeda, seda, mida
keegi varem pole näinud. Veel üks kord panna proovile
saatus; veelkord heita täringuid.»
«Mul pole enam selleks õigust,» raputasin
pead. «Liiga palju olen ma õnnemängus saatusega
võitnud. Nüüd -- ma kaotaksin.»
«Aga seda sa ju kõige rohkem teada
tahadki.»
El Hazlil ei eksinud, tal oli õigus. Allah -- kelle
nime ma küll nii tihti suhu ei võta, kui kombeks
võiks olla -- ei olnud mind hellitanud, tema tahtmist
mööda olin läinud merele õnne otsima, et
isast pärandunud varandus, mille hooletult tuulde olin
lasknud minna, tagasi teenida. Ja kuigi kauplemine minu
meelelaadile sobis ja rikkus kuhjus, olid seiklused -- need,
mida ma tõesti soovinud polnud -- ise minu juurde
tulnud.
«Just asja,» kõneles vesiir edasi,
«jutustasid sa oma seitsmendast reisist, mil täitsid
Harun al Rashidi korraldust. Nüüd on kaliif
jätnud otsustamise sinule -- kas võtad ülesande
vastu või mitte. Kuigi kõrge koja soosing sinu
peale langeb, kui sa seda teed.»
«Milliseid teeneid minu valitseja minult
ootab?»
«Sindbad,» ütles El Hazlil, «olgu sulle
teada, et Basra asjad viimastel aastatel enam sugugi hästi
ei lähe. Kauplemine India, Eritrea ja teiste meretaguste
maadega, mis meie linna nii õitsvele pannud, on viimasel
ajal takerdunud. Araabia merele on ilmunud võõrad
laevad -- korsaarid. Keegi ei tea, kust nad on tulnud või
kus on nende sadam. Ent nad pole araablased. Palju laevu
röövitakse, palju kaupmehi ja nende teenreid
võetakse orjadeks. Kaupmehed kaebavad, keegi ei julge
pikemaid reise enam ette võtta. Mõned
üksikud, kes korsaaride käest pääsenud,
jutustavad, et tegu polegi inimestega -- niivõrd
võigas on nende keel ja vastik nende välimus.
Ilmselt on nad mestis kurjade dzinnidega. Nende laevad on
kiiremad kui meie omad ja taplevad nad nagu deemonid. Ainult
sinul võib olla julgust. Pole kedagi, kes Araabia merd
sinust paremini tunneb. Ja kellelgi pole sinu õnne. Otsi
üles, kus on korsaaride peidupaik, kes nad on ja milliseid
jõude läheb vaja, et nad igaveseks meie meredest
eemale ajada!»
Ma asusin oma kaheksandale reisile viie päeva
pärast. Palkasin Basrast vapra kapteni Masudi ning ostsin
kaupu, mille järele Indias alati suur nõudlus on
olnud. Palju räägiti Basras tõesti korsaaridest
ja mul tuli kaua vaeva näha, et keegi minuga merele tuleks.
Kaliif andis mulle kaasa seitse sõjameest.
Ma külastasin kõigepealt sadamaid ja saari, kus
varemgi olen olnud ja kõikjal võeti mind
hästi vastu ning kaupade eest sain kõrgemat hinda,
kui kunagi varem. Kui olime läbinud Hormuzi väina ja
randusime Mashati sadamas, kuulsime ka teateid korsaaride kohta.
Nende viirastuslaevad, kes kahtlemata kurjade jõudude
abiga liikusid, olid mõned päevad tagasi
täiesti ootamatult tunginud kallale Gilhazani saarele --
röövinud selle paljaks, kõik inimesed vangi
võtnud või tapnud. Nendest räägiti
hirmujutte ja kui lisasin, et just sinnapoole olengi teel,
keelitati mind mitte minema ja õhutati tagasi
pöörduma.
Ent nüüd oli selge, et mereröövlid mitte
ainult laevade kaaperdamisega ei piirdu, vaid ka linnadele juba
kallale tungivad. Kui nende jõud suurenevad,
võivad nad ühel päeval ka Basra sadamat
rünnata. Mulle jutustati, et korsaaride laevastik on
väga suur, kinnitati, et nad saabusid Araabile merele
mõne aasta eest lõunast. Sellest ajast saadik,
pole Eritreast enam ühtegi laeva tulnud ja inimesed on
väga mures oma sugulaste pärast, kes kunagi Yemeni
kanti elama asunud. Kuuldes kõiki neid uudiseid, olin ma
üllatunud, sest rahulik elu Bagdadis oli minust kõik
teated eemal hoidnud.
Enne kui me Mashati sadamast väljusime, toodi minu
juurde üks mees. Ta oli luusinud sadamas ja otsinud laeva,
mis India poole purjetaks. Ta oli pakkunud suurt raha, et keegi
teda peale võtaks, ent kõik olid keeldunud.
Niivõrd suur hirm oli korsaaride ees. Mees oli vana,
Alhazred ütles ta oma nimeks ning poeedi elukutseks. Ma
tundsin, et kõrgemad vaimud teda tihti külastavad,
sest tema jutt oli segane ja sisaldas palju kummalist. Palju oli
ta reisinud ja palju näinud. Sündinud oli ta Sanaas
Yemenis, olnud Aleksandrias Egiptuses kui Pundzhaabis Indias ja
Babüloni varemetes ning viimased aastad veetnud
rännates Araabia kõrbetes Roba el Khaliyeh'is. Ta
ütles, et on põgenik ja sonis palju millestki Al
Azif'ist, mille ta peab viima Indiasse. Veel kartis ta
kreeklasi, kuigi mina pole kuulnud, et neid Mashati kandis
nähtud oleks. Aga ma võtsin ta kaasa. Alhazred oli
rahul väikse kambriga laeva tagaosas, kust ta päevade
viisi midagi kirjutas ja kummalisi rohte suitsutas. Hakkasin
juba kahtlema, kas talitasin õieti reisija kaasa
võttes, mehed tulid kaebama, et hull poeet
öösiti karjub. Kummalisi sõnu -- Yogsthoth,
Cthulhu, Aisharyan -- ja muud sellest veidrat. Mehed kartsid, et
Alhazred manab kurje vaime.
Kolmandal reisipäeval kutsusin ta enda juurde ja
nõudsin seletust. Ütlesin, et on veel sadamaid, kus
võin ta maha panna, sest kõige vähem on meile
reisi peale vaja hullu, kes kurje vaime manab.
Alhazred vastas nõnda: «Oo, Sindbad, ära
küsi minu käest, mida ma olen näinud Nimetus
Linnas, milliseid õudusi üle elanud Iremis ja
Memfise katakombides! Ära küsi, kellega olen ma
kohtunud oma vaimsetel rännakutel Agunh-Farlikhi
Labürindis ja Radukdagonis. Ükski surelik ei pea neid
asju teadma. Aga ma kinnitan sulle, et ma ei mana kurje vaime,
vaid püüan nende eest põgeneda. Mulle on antud
teada asju, mida ma teada ei tohi ja mind jälitatakse. On
ka minu soov, et meie laev kiiremini ja ohutult Indiasse
jõuaks, sest ainult seal -- Gondhwana iidses templis --
saan ma teha lõpu oma painajatele; ainult seal
võin leida ma rahu. Usu, Sindbad, et rahu on ainus asi,
mida ma maailmas vajan!»
Hullu jutt tundus mulle huvitavana. Ma jutustasin talle oma
seiklustest ja küsisin lõpuks, kas tema arust on
rahu tõesti see, mis inimese hingele kõige
vajalikum.
Ta ütles: «Saatus on teinud mõned inimesed
rahu nautijateks ja mõned teistele rahutoojateks. See,
kes sündinud rahutoojaks, et saa seda ise iial
nautima.»
Ma olin temaga nõus. Aga järgmisel päeval
tõusis tugev torm ja meie laev paisati kõvasti
lõuna poole. Läbi möllavate lainete kadus
varsti Araabia rannik. Tuul rebis laeva masti ja purjesid,
kaotasime kaks meest. Kolm päeva olime tormi meelevallas ja
kaldusime esialgsest reisisihist üha kaugemale. Kui torm
lõpuks vaibus, tegi kapten tähtede järgi
kindlaks, et oleme vetes, kuhu ükski laev ei purjeta. Siit
algab tundmatus. Loomulikult süüdistati Alhazredi
tormidzinnide väljamanamises. Mehed nõudsid, et me
heidaks ta üle parda, sest ainult nii võime
needusest pääseda. Kapten Masud ja mina olime selle
vastu. Lõpuks tiriti Alhazred laevalaele. Mehed olid
hirmul. Joogivesi oli laeval lõppenud ning alus vajas
hädasti parandamist -- liiga tugevalt oli see tormide
käest räsida saanud. Kauged veed ja tundmatud ohud --
peale minu polnud keegi nii kaugel seilanud. Kardeti, et tormid
korduvad, kui nõid üle parda ei heideta. Seitse
kaliifi sõdalast kogunesid minu ja kapteni ümber,
laevamehed tõmbusid teisele poole ja kiskusid Alhazredi
parda äärde. Vaesel mehel polnud jõudu vastu
hakata. Ainult kurjategija ohverdamise läbi uskusid mehed
needuse käest pääsevat.
«Kuulake,» hüüdsin mina. «Me asume
tagasiteele põhja suunas. Ja kui kolme päeva jooksul
maad ei silma, siis luban teil õnnetu poeet merre heita.
Kuigi vähe on minus lootust, et see meid aitab. Ainult
julgus ja vaprus võib meid sadamasse juhtida, mitte
tapmine.»
Puhkes vaidlus. Ent ilmselt oli minu nimi ja kuulsus see, mis
meremehi mind uskuma sundis. Alhazred jäeti rahule.
Õhtul, kui lasin ta taas enda juurde kutsuda,
ütlesin talle: «Sa pead lubama, et nüüdsest
peale oma rohtusid ei suitseta ja hirmsate
nõiasõnadega ei vannu. Muidu hakkan ka ise arvama,
et torm sinu neetud oli. Mis puutub kolme päeva, siis olen
ma kindel, et tormi ajal silmasin läänekaares
nõrka tulekuma. See võis olla sadam või
majakas, kuid me polnud võimelised laeva juhtima. Juba
käskisin kaptenil suuna umbes sinna võtta. Kui mehed
näevad maad, nad rahunevad. Ent sinu panen ma
järgmises sadamas maha.»
Alhazred kummardas. Siis ütles ta: «Kuulan ja
alistun. Kui mitte sinuga, siis mõne teise laevaga
jõuan ma Indiasse.»
«See on raske,» vastasin. «Araabia merele on
tekkinud viirastuspiraadid, kelle tõttu kauplemine ja
laevatamine soiku jäänud. Pikka reisi ei võta
keegi ette.»
«Aga miks siis sina, Sindbad, oled seda
teinud?»
Ja mul ei olnudki lihtne talle vastata. «Sa oled
luuletaja,» sõnasin lõpuks, «kas sa siis
ei ole tõesti kirjeldanud tundeid, mis ajavad inimest
trotsima saatust ja võitlema asjade eest, millele ta ise
nime ei oska anda?»
«Minu raamat, « ütles Alhazred ja
võttis hõlma alt suure pärgamendirulli,
«on siin. Al Azif. Olen kirjutanud selle oma rännakute
jooksul -- sellest, mida näinud nii maa peal kui
nägemustes. See ei vasta sinu küsimusele. Olen
kirjutanud sellest, mida inimesed ei tohi teada. See on raamat
asjadest, mis on surnud ja kadunud, kuid mis igal
võimalusel on valmis taas Maale tulema ja muutma selle
elusaks põrguks. Ma pole kunagi tahtnud seda kirjutada.
Aga see on mu saatus.»
«Ma mõistan sind nüüd, « vastasin
hullule luuletajale. «Ka mina pole kunagi otsinud seiklusi,
nad on ise minu juurde tulnud. Olen näinud elajaid, keda
keegi teine pole näinud, olen pääsenud ohtudest
ja ainult selleks, et uuesti retkile asuda. Ma jätsin
Bagdadi kolm naist, kes mind kibedasti taga nutavad.»
«Sa jälitad viirastuskorsaare?» küsis
Alhazred.
«Veel mitte. Kuid loodan avastada nende
asupaiga.»
«Ja oled nõus ohvriks tooma kogu
meeskonna?»
«Nagu ütleb suur Harun al Rashid -- see on Allahi
kätes.»
«Ja mina sinu meelevallas. Karda kahte asja, Sindbad.
Karda draakoneid, kes on tulnud jääst. Karda
kreeklasi, kes teevad sulle kingitusi. Ja usalda seda, kelle
verd sa valad. Selgemini ma ei näe. Aga pea mu sõnu
meeles.»
«Kas see on su raamatust?»
«Oh ei. Ma näen sulle ennustades maiseid asju. Nad
on juba praegu olemas ja lähedal. Al Azif... Keegi ei tohi
seda lugeda. Ei keegi muu peale preestrite Gondwhana templis. Al
Azif -- see on mürk ja jälkus. Minu elutöö,
mille pärast ma ennast vihkan.»
«Sa räägid kummalisi sõnu,
Alhazred.»
«Kui mind üle parda visatakse -- ja ma ei heida
seda ette meestele ega sulle ette, kes sa ei tohi lasta
mässul puhkeda -- võta Al Azif ja vii see Indiasse.
Ära anna seda iial kreeklastele, vaid preestritele
Gondwhana templis. Ütle neile -- Cthulhu zriak cth'kol
aria'sid. Ja ära mitte mingil juhul loe seda raamatut,
sest siis ei leia sa meelerahu oma elupäevade
lõpuni.»
Ma lubasin talle, et teen kõik, et ta ohutult Indiasse
jõuaks. Rohkem polnud minu võimuses.
Me purjetasime tagasi põhjakaarde ja tähed
rääkisid, et oleme endiselt kaugel teedest, kus laevad
tavaliselt sõidavad. Ilmselt oli torm meid tugevalt ringi
keerutanud, sest umbes neis vetes, kus arvasin end olevat
valguskuma näinud, polnud märkigi maast. Laeval hakkas
võimust võtma janu ning üha rohkem muretses
kapten ka laeva enese pärast.
Kolmandal päeval peale tormi hakkasid mehed taas
ohverdust nõudma. Alhazred oli dzinnidega sobingusse
astunud -- kinnitasid nad -- ja kurjad jõud mängivad
meiega surmamängu seni, kuni me ei anna neile ohvrit. Kogu
meeskond oli laevalael.
Ja siis -- sel hetkel, kui vaidlus juba tuliseks muutus ja
Alhazred alistunult mulle otsa vaatas, silmadega otsekui mulle
minu lubadust meelde tuletades -- hõikas mastivaht:
«Lind! Ma näen merelindu!»
Hull poeet lasti viivitamatult lahti ja mehed tormasid
mastide ja võrkude otsa. Ükski lind ei lenda maast
kaugele ja tavaliselt lendavad nad maa poole. Ma jooksin kapteni
kõrvale sillale.
«Seal,» näitas Masud, ja viipas käega ida
poole. Ma pingutasin oma nägemist ning silmasin
tõepoolest taevakaarel kogu, mis tiibadega vehkis.
Esmapilgul oli raske öelda, mis lind see on. Mina, kes ma
olen näinud hiigellindu Rohhi, ei karda peale seda enam
ühtegi tiivulist. Ent olevus, mis nüüd meile
lähenes- jah, just seda ta tegi -- ei sarnanenud sugugi
linnule. Mida ligemale ta meie laevale tuli, seda enam hakkasid
mehed ärevalt karjuma, mõned neist langesid isegi
minestusse. Eksirännak ja janu oli nende meeled juba
viimase piirini viinud.
Lendav olevus laperdas tiibadega, kaldudes üha rohkem
alla. Ühe tiivaga vehkis ta palju hoogsamalt, kui teisega.
Kes on käinud pistrikuga jahil, teab, et nii lendavad
haavatud linnud. Ainult, et tema tiivad olid meeletult pikad ja
suured. Otsevaates ei paista linnu kere, ent tema tiibade
ulatusest saab aimu ka linnu pikkusest. Kõik teavad, et
linnu tiib on umbes sama pikk, kui tema kere. Merel ei paistnud
loomulikult ühtegi teist laeva ega ka maad polnud
silmapiiril. Tiivuline lendas meie suunas. Sain aru, et tema
jõud on otsakorral.
Mehed haarasid vibude järele. Ka kapten Masud
võttis oma vibu ja tõmbas noole vinna.
Meile lähenes tiivuline inimene.
Esimesed nooled lendasid olevuse poole, ent kaugelt ja
madalalt mööda. Läbi kisa ja röögatuste
kuulsin Alhazredi häält: «Sa ei pea teda kartma,
Sindbad!» Ja ma ei kartnud. Käskisin meestel vibud
ära panna, sest haavatud tiivulise poolt ei paistnud
hädaohu märke. Ta rahmis nõrkevalt tiibadega,
keerutas laeva kohal ja püüdis ennast meeleheitlikult
kerkivate noolte eest eemale hoida. Ja tema jõud olid
tõesti otsakorral. Otse minu ette langes piisake verd,
mis kinnitas mulle, et tegu on luust ja lihast olevusega, kes
vajab meie abi. Ma karjusin veelkord, et vibud ära pandaks
ja need, kes kardavad, võivad alla peitu minna. Veel
hüüdsin, et ainult selle olevuse käest
võime teada saada, kus pool asub maa.
Ja siis viipasin, et tiivuline laskuks. Ta tegi veel paar
tiiru laeva kohal, iga kord allapoole jõudes.
Lõpuks maandus ta laevalaele ja mehed jooksid ulgudes
laiali. Nende silmad polnud harjunud selliste olendite
nägemisega.
Põntsatuse saatel pudenes tiivuline laevale ja
otsemaid kattusid laevalauad veretilkadega. Ma käskisin
tuua rohte ja sidemeid, kuigi esimesest pilgust oli näha,
et mees -- jah, see ta oli -- oli juba liiga palju verd
kaotanud. Mina, kapten ja Alhazred kogunesime tema ümber,
meie seljataha jäid kaliifi ustavad sõdalased.
Meresõitja Sindbad on oma reisidel küll palju
uskumatut kohanud, ent lendavat inimest veel mitte. Ja see oli
lendav inimene. Mees -- pikem ja kõhnem mees, keda ma
eales näinud olen. Tema jume oli helepruun ja silmad kitsad
ning tumedad, juuksed pikad ja hõbedase kiivri all patsi
sõlmitud. Keha oli kaetud ülekullatud
turvisplaatidega. Aga tal ei olnud käsi, vaid
külgedelt puusadest kuni õlgadeni kasvasid tema ihu
seest välja pikad ja laiad nahksed tiivad, mis karvadega
kaetud ja mille seest olid kollakad peened luud selgesti
näha. Mehe vasak tiib oli kas noole või odaga
läbistatud, samuti parem külg. Nool oli veel haavas ja
ilmselt oli ta proovinud seda välja hammustada, sest selle
ots oli murdunud ja mehe suu vigastatud. Jalad olid tal seevastu
lühikesed -- ehk minul umbes põlvedeni -- ent sitked
ja lihaselised. Kolmas haav oli talle kaela
löödud.
Ta istus seljaga vastu laevaparrast, tiivad pikalt
külgedele sirutatud ja need tõmblesid kergelt. Me
lähenesime ettevaatlikult.
«Vett,» sosistas mees, «vett, juua!»
Ja just seda meil talle pakkuda polnud! Siiski köitsin
oma joogipudeli vöölt lahti ja surusin talle huultele.
Ahnelt jõi ta, vesi purskus kurgust tagasi ja segunes ta
rinnal verega.
«Kes sa oled?» küsisin.
«Dian Dian Zambal,» surus ta lõpuks oma
katkiste huulte vahel. «Ma olen Almarani kuninga
kuller.»
«Ma pole sellisest maast kunagi kuulnud.»
«Almarani saared...seal, läänes,»
sosistas tiivuline mees. Ja edasi -- jootsin teda veel oma
veega, et tema viimaseid elutunde kergemaks teha -- jutustas ta
järgmise loo. Almarani saarte kuningriigile tungisid
mõned päevad tagasi kallale tundmatud korsaarid. Nad
tulid välja tormist ja lasid rajuhoogudel enne üle maa
käia, kui ise oma vallutusega kaela langesid. Neid oli
meeletu hulk ja osad nendest polnud inimesed. Nende laevad olid
draakonid ja relvadeks tulenooled. Nad rüüstasid ja
põletasid, röövisid ja tapsid. Nende saagiks
langes Almarani kuninga Uazzia palee, kõik selle orjad ja
hindamatud aarded. Kuningas Uazzia langes, kaitstes oma naist,
kuninganna Zulianat, India printsessi. Enne oma surma
jõudis kuningas Dian Diani sõnumiga saata Zuliana
isa juurde, et printsess on röövlite küüsi
langenud. Aga üks vaenlaste laev hakkas Dian Diani
jälitama, et sõnumid nende hirmutegudest India
kuninga kõrvu ei jõuaks. Mitu noolt tabasid
kullerit, kuid tuul vaibus ja tal õnnestus
põgeneda. Kaua lendas ta India poole, millest
põhja jäävad mäed on ka tema ja ta rahva
kodumaaks. Rahva, kes alati on auks pidanud õilsate
kuningate teenimist, kes neid mägidzinnide vastu kaitsnud.
Dian Dian oli Zuliana kaasavaraks. Ent samal hetkel, kui Dian
Dian lõpuks aru sai, et on haavatud ja kurnatud ning
kunagi Indiasse ei jõua, märkas ta silmapiiril
purje. Selle poole ta siis lendaski.
Enne surma -- ja seda ei suutnud me kuidagi ära hoida --
sosistas ta veel mõistatuslikud sõnad:
«Öelge Visharakpunpani kuningale, et Uazzia oli vapper
ja õilis. Aga mitte Zuliana jaoks... Ta ei nutnud,
Zuljana ei nutnud.»
Ja siis tiivuline Dian Dian Zambal suri. Me viskasime ta
üle parda. Hiljem kogunesime minu juurde, et
sõjanõu pidada.
«Almarani saared jäävad siit itta,»
ütlesin mina. «Ja seal ongi meie viirastuspiraadid.
Tõenäoliselt rüüstavad nad praegu saari.
Me sõidame ettevaatlikult samuti itta ja kui nad on
saartelt lahkunud, katsume nende kohta nii palju teateid koguda,
kui saame.»
«Nad oskavad tormi manada,» ütles kapten
Masud. «Siis nemad need olidki, kes tormi tõid, et
seda kasutades ja selle varjus saartele kallale tungida. Nemad,
mitte Alhazred.»
«Me oleme tundmatutes vetes, Masud. Ja meie varud
lõppevad varsti ning laev tahab parandamist. Mujale, kui
Almarani poole, pole meil sõita. Surm korsaaride käe
läbi on parem, kui siin janusse kõngeda.»
«Olen nõus, Sindbad, tarkus ise kõneleb
sinu läbi,» kostis Masud.
Siis kutsusin ma Alhazredi enda juurde ja küsisin:
«Sa oled palju rännanud, luuletaja. Kas tead midagi
Almarani saartest või Visharakpunpani
kuningast.»
«Ka sina, Sindbad, oled palju rännanud,»
vastas ta. «Ent pole samuti sellistest maadest kuulnud. Ma
ei tea, kus need asuvad, või milliseid aardeid
peidavad.»
«Kas ehk oskad sa öelda, kas on olemas
jõude, mis oskavad käskida tuuli ja torme?»
«On olemas jõude, mis oskavad käskida
välimisi sfääre ja Maa enda tiirlemist. On olemas
jõude, mis võivad luua elu ja selle ainsa viipega
hävitada. Aga kindlasti pole need sinu korsaarid,»
ütles ta ja muigas.
Kuigi Alhazred oli hull, polnud ta rumal. Olin samadele
järeldustele ise jõudnud. «Viirastuskorsaarid
on harilikult rüüstanud Araabia ja Eritrea rannikud ja
kaubalaevu,» ütlesin Alhazredile. «Nüüd
on nad äkki jõudnud siia, tühjadele vetele.
Miks?»
«Ju nad polegi viirastused, vaid jagavad meiega sama
saatust.»
«Arvan samuti. Mitte tormi ei mananud nad, vaid langesid
ise sama tormi ohvriks. Esmalt laastas Almarani saari torm ja
siis tulid korsaarid, keda samuti raju lõuna poole
kandnud oli. Nende endi vaenlane osutus nüüd nende
liitlaseks. Me liigume Almarani saarte poole,
Alhazred.»
«Kas sa lased seal mu maha panna, Sindbad?»
«Mehed ei süüdista tormis enam sind. Maad
nähes -- ka rüüstatut -- nad rahunevad. Ma
kavatsen sealt edasi purjetada. Kui sinus on piisavalt julgust,
võid kaasa tulla.»
«Mind ei kohuta ükski maapealne jõud,»
kostis Alhazred.
Almarani saared hakkasid paistma järgmise päeva
hommikul. Ma nägin, et neid on palju, et nad on ilusad ja
rohelised ja kindlasti on seal palju viljakandvaid puid ja
kosutavaid allikaid. Merel ei paistnud ühtegi purje.
Sõitsime kaares ümber mitme saare, et näha
elumärki või mõnd ohtu, mis kõneleks
korsaaridest. Aga kõik oli vaikne. Lõpuks
märkasime sadamat ja mina ning neli sõdalast
läksime paadiga maale. Sadam oli väike ja tormist
rüüstatud. Olid ka lihtsad majad, mis sugugi ei
sarnanenud Basra kaupmeeste uhketele elamutele. Oli
võitluse jälgi ja mõned roiskuma hakkavad
laibad. Ilmselt kuulusid need saareelanikele, sest neid oli
palju ja need polnud sõdalased. Liikusime mööda
teed edasi linna poole. Meid nähes tulid inimesed oma
pelgupaigust välja. Ütlesime, et oleme rahulikud
kaupmehed ja küsisime juhatust kuningapalee poole. Nende
keelest oli raske aru saada, mõneti sarnanes see india
omale. Aga nad ütlesid, et kuningas elab teisel saarel ja
nemad matavad ainult laipu, mis sarviliste draakonite
rünnakust maha jäänud. Palju ei osanud nad
korsaaride kohta rääkida ja me läksime laevale
tagasi, et edasi sõita. Mitmeid saari nägime oma
teel ja igalpool surma ja hävingut, mida korsaarid
külvanud. Vägev pidi olema nende laevastik ja suured
jõud. Saime teada, et Almaran pole kaua kellegagi
sõdinud ja sestap nad ka rünnaku vastu kaitsetud
olid. Muudest rahvastest tunnevad nad ainult Visharakpunpani
kuningriiki Indias ja lõunasse jäävaid
metslasi, kes söövad inimesi ja on karvased nagu
ahvid. See oli vaene maa ja kõik, mida röövlid
siit saagiks said, oli peamiselt toidukraam ja orjad. Aga nad
nutsid taga oma kuningat ja kuningannat.
Korsaarid olid tulnud tormidzinniga ja lennanud merelohedel.
Nad olid sarvikud ja koos nendega olid olnud ka kurjad deemonid.
Armu nad ei heitnud, kes vastu julges hakata, tapeti ja paljud
veeti kaasa orjadeks.
Kapten Masud küsitles ellujäänuid, kes
meresõidust midagi teadsid, ning nii oskasime panna paika
siit kõige otsesema meretee India poole. Ometi polnud
meil vaja veel sinna sõita, sest korsaarid olid oma
lohedel lahkunud lääne poole. Kogusime korsaaride
relvi ja kõike muud, mis neist maha jäänud.
Olid mõned murdunud mõõgad, odad, nooled,
kiivrid, raudsärgid ja ihuliikmed. Kõik omad surnud
olid nad kaasa võtnud. Kutsusin ka Alhazredi kogutud
saaki vaatama.
«Nende riistad ei sarnane ühelegi minu poolt tuntud
rahvale,» arvas luuletaja lõpuks.
«Kuid veenavad mind, et nad on harilikud inimesed.»
Ent relvad olid tõesti kummalised. Võikad deemonid
ehtisid nende mõõgapidemeid ja teras polnud sugugi
damaskuse või mosuli oma.
Alhazred puistas oma kotikesest rohte, suitsetas neid pannil
ja hingas joovastavaid aroome sisse. Ta silmad sulgusid ja ta
pobises mulle tundmatus keeles. Siis avas ta need taas.
«Nad on tulnud kaugelt, nad on võõrad,»
ütles ta. «Ja mitte kõik nende hulgast pole
inimesed.»
«Kas sa saad näha, kus nad praegu on?»
«Ei. Peale selle, et nad on merel. Ja mitte väga
kaugel.»
«Sa oled siis muqarribun? Maag?»
«Kõige harilikum surelik ja õnnetu
inimene, kelle saatuseks näha asju, mis on parem
nägemata jätta,» vastas Alhazred napilt.
Me parandasime oma laeva, täiendasime varusid ja
lahkusime Almarani saartelt. Purjetasime õhtukaare poole
ja mitmeid päevi ei näinud me enam ühtegi maad
ega purje. Siin olid veed, kus kaubitsejad ei käinud ja
sellepärast polnudki keegi kunagi kuulnud Almarani
saartest.
Arvasime, et Aafrika elevandiluudega rannikud on
lähemal. Ent päevad venisid ja Aafrikat ei paistnud.
Ma mõtlesin, et ehk on korsaaride kodupaik neil
tundmatutel Aafrika rannikutel, kuhu ainult vähesed
seilanud on. Jah, kas oli minus piisavalt arutut julgust, et
otse lõvikoopasse minna? Kuid milline muu moodus oleks
meie ülesande lahendust lähemale toonud? Ma olen
Meresõitja Sindbad, kelle poolel on olnud alati
õnn ja ma olin rikas. Minu väljaostmise kulud oleks
korvanud kaliif -- nii leppisime El Haziziga kokku; ja
nüüd, kus teadsin, et korsaarid on tõesti
lihast ja luust -- või vähemasti enamus neist -- ei
kartnud ma midagi. Loomulikult polnud minu kavades ennast
lihtsalt vangi anda, saatus oli see, mis niimoodi otsustas.
Enne kui Aafrika manner paistma hakkas, nägime
silmapiiril kahte purje. Need ei sarnanenud sugugi neile
purjedele, milliseid nägema olime harjunud. Ent peagi nad
kadusid, nagu oleksid tõesti kuulunud viirastuslaevadele.
Järgmisel päeval märkasime saart ja selle tagant
taamal Aafrika rannikut. Saar oli tühi ja väike, kuid
veidi enne meid oli keegi seal randunud ja tuld teinud. See oli
märk, et korsaarid võivad olla lähedal.
Meile tungiti kallale samal ööl, mil saarel
magasime. Sõjasalgast tapeti neli, ligi pooled
meremeestest, mina Alhazred ja kapten Masud võeti vangi.
Lahing ja kallaletung oli olnud nii ootamatu, et vastuhakuks
polnud isegi aega. Pimedas, ainult tõrvikuvalguses nad
tulid ning ehk vähendas meie vastupanusoovi ka korsaaride
metsik välimus. Nad olid kõik väga pikad ja
tugevad mehed, kandsid loomanahkadest sõjajakke ja
raudseid pantsereid. Nad olid pikkade heledate juuste ja
habemetega, rääkisid deemonite keeles ja kandsid peas
sarvilisi kiivreid. Nende relvadeks olid tugevad vibud,
sõjakirved ja imelikud pikad, sirged ja rasked
mõõgad; võitlesid nad vapralt ning julgelt,
karjudes sealjuures tänusõnu oma jumalatele.
Hommikul -- poole ööst veetsin kinniseotuna
lõkke ääres -- hakkasid meie vangistajad saaki
jagama. Siis nägin ka nende laevu. Needki erinesid nii
palju tavalistest alustest, mis Araabia merel sõidavad.
Iialgi varem pole ma näinud nii pikki, kitsaid ja hirmsaid
laevu. Kokku oli neid kaks ja mõlemaid ehtisid
draakonipead, mis otsekui maokujulisest laevast enesest
välja kasvasid. Laevade külgedele olid kinnitatud
kilbid ja sealt ulatusid välja pikad aerud. Purjed olid
nelinurksed. Nüüd teadsin ma, miks nad nii kiiresti
meie meredel rüüstanud on ja millest tulevad jutud
nende viirastuslikkusest. Kogenud meremehena nägin ma kohe
selliste laevade eeliseid. Võimsad ja tugevad, istuvad
hästi vees ja peavad vastu ookeanilainetele, mahukad -- et
saab ette võtta pikki reise. Ent nende põhiline
voorus oli ehituses, tõepoolest nagu merimaod -- vilkad
ja sihvakad. Hommikuse mereudu seest väljuvad draakonid,
metsiku välimusega sarvikud tungivad kallale, tapavad,
rüüstavad ja kaovad sama kiiresti kui ilmusid. Jah,
nad olid inimesed, aga meresõidu ja röövimise
alal vilunumad, kui kõik rahvad, keda kunagi olen
kohanud.
Ent mitte kõik neist ei sarnanenud nii väga
inimestele. Olles juba näinud tiivulist meest ja neid
karvaseid poolahvidest inimesi kaugetel lõunamere
saartel, ei pidanuks ma üllatuma. Ometi pani mõne
korsaari välimus mind õhku ahmima. Ühte neist,
kes paistis olevat nende peamees, kutsuti Hairlik. Veelgi pikem
oli ta ülejäänud sõdalastest, ent
habemeta, roheliste silmade, piklike teravatipuliste
kõrvadega ja tema mõlemal käel oli kuus
sõrme. Kergus, millega ta kaubapakke tõstis ja
vange pildus, lasi arvata, et tema jõud hariliku inimese
omast mitmeid kordi üle on.
Niisiis, olime me kinniseotud ja ootasime oma saatust.
Alhazred pomises mulle: «Karda lohesid, kes on tulnud
jääst, Sindbad.»
Hairlik ja kaks sarviliste kiivritega meest kogunesid meie
ümber. Nad katsusid meid ja kompasid, otsekui uurides,
vaidlesid oma talumatus keeles ja karjusid midagi. Lõpuks
küsis Hairlik täiesti arusaadavas araabia keeles:
«Kes teist on pealik?»
«Mina,» vastasin, «Meresõitja Sindbad
Bagdadist. Kõik kaubad laeval kuuluvad minule.»
«Me vaidleme,» ütles Hairlik ja tema
hääl oli nagu oleks mitu kivi üksteise vastu
kraapinud, «kes teist orjadeks müüa. Palju on
sinu varandus?»
Ma lugesin talle ette oma kalliskivid, aarded, kaamelid ja
naised. «Neljandik sellest on sinu, kui lased meid eluga
minna.»
Nad olid üllatunud ja jahmunud. «Sa oled
kuningas?» küsis teravate kõrvadega mees.
«Ma olen meresõitja ja kaupmees,» vastasin.
«Minu rikkused on tühised Harun al Rashidi varanduse
kõrval.»
«Ja kuidas sa siia sattusid?»
«Me olime teel Indiasse aga torm paiskas meid teelt
kõrvale, lõunasse. Nüüd oleme teelt
eksinud ja purjetame Aafrika poole, et leida vett ja
maad.»
Nad pidasid aru, kisasid sealjuures kõvasti ja
tõmbasid isegi mõõgad välja.
Mina ütlesin: «Laske ellujäänutel minna
viima sõna minu vangilangemisest. Kapten Masud purjetab
tagasi Bagdadi ja toob sulle minu eest lunaraha.»
«Me viime sind oma kuninga ette,» vastas Hairlik
lõpuks. «Tema otsustab.»
Ma ei taha pikemalt peatuda järgmiste päevade
vintsutustel, mis meile osaks said. Hoolimata minu palvetest
jäeti meid seotuks ja visati draakonlaeva põhja.
Seal me vedelesime, närisime röövlite poolt meile
visatud järatud konte ja vaid viivuks lasti meid parda
äärde loomulikke vajadusi rahuldama. Me olime laeva
ninaosas, kohe draakoni kuju all. Kahel pool laeval istusid
mehed aerude taga, ent puhus pärituul ja nad ei pidanud
palju vaeva nägema. Kapten Hairlik ja paar kõrgemat
seisusest meest elasid laeva päras kubrikus. Peale meie
rohkem vange polnud, küll aga mujalt riisutud saaki.
Ilmselt olid need laevad Almarani saartelt röövretkele
tulnud, ent ülejäänud karavanist maha
jäänud.
Purjetasime piki Aafrika rannikut põhja poole. Ka
öösiti seisis Hairlik kaptenisillal, jälgis
teraselt merd ja jagas käske. Ülejäänud
mehed magasid vaheldumisi, ent Hairlik mitte kunagi. Mees, kes
ei maga ja näeb pimedas... Meie laevuke, kuhu korsaarid
jätsid ainult kõige hädapärasema
meeskonna, võeti kahe draakonlaeva vahele. Sellel polnud
lootustki põgeneda. Ilmselt kavatsesid nad selle
mõnes sadamas maha müüa.
Reisi ajal saime Alhazrediga rääkida. Vanamees --
ilmselt oma hulluse tõttu -- võttis kõiki
vintsutusi rahuga ja tema suust ei tulnud ainsatki
hädaldust.
«Sindbad,» ütles Alhazred mulle, «Al
Azif, see on ikka veel minu käes, ma peitsin selle oma
riiete alla ja nad ei puutunud seda. Kui ma saan, annan selle
sulle. Toimeta see Indiasse...»
«Kui mul iialgi avaneb võimalus Indiasse minna,
võtan selle kaasa. Ent praegu tuleb loota, et
röövlid teil Bagdadi poole valuraha järele minna
lasevad.»
Jälle olime teel kolm päeva. Tundsin ranniku
lähedust, nägin õhus linde ja kuulsin nende
karjeid. Viimasel päeval keerasime me aga hommiku poole ja
merelinnud jäid meist üha rohkem maha. Ilmselt olime
teel mõnele saarele, kus asus röövlite
pelgupaik. Lõpuks sisenesime vaiksesse lahesoppi. Me ei
näinud oma ümbrust, kuid peagi kostsid meie
kõrvu karjed võõras keeles; laevade
saabumist tervitati. Minu arvestuste järgi pidanuks me
olema lähedal Sokotra saarele. Olen seal mõned
korrad käinud ja räägitakse, et seal elavad
verdjoovad linnud.
Maale jõudes märkasime mitmesuguseid inimesi ja
nende seas ka neid veidraid teravakõrvalisi poolinimesi.
Aga oli ka kohalikke, kes pikakasvuliste valgehabemeliste
hiiglaste seast oma nahavärviga kergesti eristusid. Sadam
oli täis korsaaride laevu -- neid draakonikujulisi pikamaa
sõjaaluseid. Neid võis olla mitukümmend. Ja
mõned neist päris uued, sest sadamas asus ka
laevaverhv, millel parasjagu üks järjekordne iludus
valmimas oli. Korsaaride laevad olid alt
lamedapõhjalised, neid sai hõlpsasti liivasele
kaldale tõmmata ja sama kiiresti sealt merele
lükata. Saar ei olnud suur, rannast sisemaa poole algas
roheline ja viljakas maa, kus asus küla --
röövlite asupaik. Hommikupoole jäid mäed.
Panin tähele, et ühe mäe tipus asus kunstlik
kõrgendik, koonusekujuline küngas, mis liivaga
kaetud.
Meid lohistati maale ja visati eraldi aukudesse. Ometi anti
värskemat süüa ja puhast vett. Õhtul
tõmmati mind ja Alhazred välja ja viidi
mööda külatänavaid uhkema ehitise poole.
Panin tähele, et kõrvuti pärismaalaste
hüttide ja onnidega oli siia kerkinud ka röövlite
poolt ehitatud maju ja varaaitu. Tänavatel oli palju lapsi
ja nende välimuses oli midagi nii röövlitest kui
kohalikest. Lõpuks viidi mind palmisallu, kus allika
kaldal istusid kolm meest. Nad jõid lähkrist
kummalise lõhnaga ebameeldivat jooki ja naersid valjusti.
Üks neist oli Hairlik, teine keegi vanem, hallima habemega
ja kolmas punaste juustega hiiglane, kelle riietus lasi arvata,
et tema ongi kuningas.
Selleks ajaks oli minu peas hakanud küpsema üks
mõte. Ma otsustasin selle väljaütlemisega
oodata, kuni olem rohkem selgitanud kummaliste
röövlite kohta. Üllatuseks avastasin, et
kõik kolm meest räägivad araabia keelt, kuigi
veidra ja võõrapärase
hääldusega.
«Sa oled pööraselt rikas, Sindbad,»
kõnetas mind kuninga välimusega mees. «Kui sa
just ei valeta. Valetajatel pea otsast me raiuma.»
«Rikas ma olen,» vastasin, «ja käinud
kaugetes maades ja näinud imeasju, ent iialgi mitte
teiesarnaseid röövleid. Olen võidelnud
hiigellinnuga, küttinud elevante, näinud tiivulisi
inimesi, kuid ei kunagi draakonlaevu ega nii võimsaid
meremehi.»
«Vähesed, kes meid näinud, ellu
jäänud,» irvitas kuningas. «Sa saad
lunaraha?»
«Mul on suured varandused. Ja minu elu eest on Bagdadis
palju kostjaid.»
«Bagdad? Kus on?»
«Oo, te ei tea kus asub igavene Bagdad, kus elab
kõikide maade ja rahvaste valitseja Harun al
Rashid?»
«Kes on Harrun?»
«Kaliif. Tema õilsa valitsemise all on rohkem
rahvaid kui taevas tähti. Mul on raske kirjeldada, kus asub
Bagdad, kuna ei tea, kus ma ise praegu viibin.»
Lõpuks -- peale seda, kui nad aru olid pidanud --
joonistas Hairlik liivale kaardi. Saingi aru, et Sokotra saar
asub siin lähedal.
«Sügiseks laev sinu aaretega,» ütles
teravakõrvaline mees, «siis saad vabaks.»
«Mina ja Alhazred,» kostsin ja osutasin oma
kaaslase suunas. «Ta on minu kodumaal austatud
luuletaja.»
«Luuletaja?» küsis kuningas.
«Skald,» ütles Hairlik, kes nähtavasti
meie keelt kõige paremini mõistis. Nad
rääkisid siis omavahel ja lõpuks nõudis
Alhazredilt luuletust. Hull vanamees mõtles veidi aega ja
tõi siis kuuldavale:
Silmapiiril võõrad rannad
meri mõõtmatu
draakon oma turjal kannab
väge võitmatut
igatsedes unes näevad
jääd ja lumekirmet
taplusesse torm'vad huulil:
Odin ühesilmne!
neiut tõmmupalgset surub
rinna vastu Haakon
vii meid koju! koju vii nad
verejanus draakon
Paljust ei saanud ma aru, ent luulekeele kõla paitas
ka minu kõrvu. Või oskas ta oma sõnadesse
panna veel midagi, mis minulegi mõju avaldas -- sest meie
röövlid, jah, nemad olid tundmatukõlalistest
sõnadest võlutud ja lummatud. Nii napp, kui nende
araabia keele oskus oligi, jõudsid sõnad nende
teadvusesse ja äratasid nende silmis igatsuse. Ja minagi
nägin. Nägin jääd, lumiseid mägesid,
nagu Kaukasuses või India põhjapiiril. Aga
jää, see imeline kivinenud vesi, ei ilmunud mu
vaimusilma ette mitte mäetippudes, vaid merel. Mu meeltest
libisesid läbi triivivad jääkamakad, mille taamal
nägin külma, kõledat ja lumist kallast.
«Sa tunned meid, skald,» ütles lõpuks
kuningas. «Jah, mina olen Haakon Sigvardsson ja siin minu
kõrval mu hea sõber elf Hairlik ning onupoeg
Hadding Halvortsson. Sa tead meie jumalaid ja kodumaad. Sinu
kunst on suurem, kui meie skaldide oma. Me laseme minna teie
kaptenil. Kuni sügiseni, ei rohkem. Siis peab ta lunarahaga
tagasi olema. Sina ja meresõitja jäävad siia,
meil on teid tarvis.»
Ja kapten Masudil lastigi minna. Ma õpetasin teda,
kuidas peab El Hazlili üle otsima ja rääkima
talle kõigest, mida me korsaaride kohta teadsime. Samuti
rääkisin talle oma kavatsusest ja sõjaplaanist.
Aga juhuks, kui see läbi ei lähe, peab ta ikkagi
neljandiku osaga minu varandusest sügiseks taas siia
saarele jõudma. Sindbad ei kavatsenud lõpetada oma
elupäevi metsikute korsaaride keskel, vaid oma majas
Bagdadis.
Ja enam ei koheldud meid ka niiväga vangidena. Saime
vabalt saarel ringi jalutada ja korsaaride majapidamisega
tutvuda. Jah, nad olid metsikud ja julmad, paljud nende tavad
meile võõrad ja imepärased. Alhazred
külastas kuninga elamist sagedamini, kui mina. Ta
õppis nende keelt ja luuletas kaugetest maadest, mis
sõdalased tihti mõtlikuks tegi. Nende laevastik
oli väga suur ja nad olid õppinud saarel kasvavatest
puudest laevu valmistama. Kui oli hea tuul, suundusid mitmed
laevad röövretkile ja naasid mitme nädala
pärast, olles saanud palju sõjasaaki.
Alhazred käis saarel rohkem ringi. Panin tema hulluse
arvele, et tihti tuli ta hirmust värisedes ja üle ta
krobeliste palede veeresid külmad higipiisad. «Mulle
ei meeldi see saar, Sindbad,» kurtis vanamees, «selle
õhus on mälestus liiga ammustest aegadest ja
mägede vahel ulub tuul nutulaulu oma kunagistele
isandatele.»
Ühel õhtul kutsus kuningas mind ja Alhazredi oma
hütti pidustustele. Neil oli oma ajaarvamine -- mitte eriti
täiuslik -- kuid kuidagi olid nad välja arvestanud, et
on õige aeg ühe oma ebajumala kummardamiseks.
Selleks veristati saarel palju loomi, joodi ohjeldamatult
röövsaagiks toodud veine ja lauldi laule oma puuslike
ülistuseks. Kuninga elukohas pandi mind istuma laua taha ja
kallati veini. Ma jõin seda ja tundsin ära koduste
viinamarjade maitse. Ka mina polnud ammu kodus käinud ja
igatsus Bagdadi järele puges südamesse. Ei olnud mulle
aga antud kaheksandalt reisilt veel niipea kodumaile
jõuda. Lauas istus ka naine, kauneim kõigist, keda
ma eales näinud olen. Nii suur oli tema ilu, et pani minu
pea ringi käima. See kaunitar võinuks paluda
päikest, et ta tõuseb ja särab ise tema asemel.
Ja kuigi mu pea juba veinist ja armastusest ringi käis,
suutsin ometi tähele panna, et kindlasti polnud naine
samast soost mereröövlitega ega sarnanenud ka
saareelanikega, kelle seast paljud korsaarid enesele naise olid
võtnud.
Naine istus kuningas Haakoni paremal käel ja oli tema
suure hoolitsuse ja tähelepanu all. Ometi polnud tema
näol varjugi rõõmust, kiindumusest või
õnnest, milleks selline olend ometi sündinud oli.
Kurvalt vaatas ringi, põlgusega pilgus röövlite
metsikute kommete pärast, ohkas ega puutunud sugugi
sööki ega jooki.
Lõpuks võtsin julguse teda kõnetada ja
ütlesin, kes ma ise olen.
Kurval häälel vastas naine: «Ma olen Zuliana,
Visharakpunpani printsess ja Almarani kuninganna. Ja mulle on
langenud osaks kõige valusam ja alandavam ühe naise
elus -- saada oma armastatud mehe mõrvari
vägivaldseks kaasaks.»
«Enne kui mind vangistati, käisin ma Almarani
saartel ja nägin hävingut ja laastamistööd,
mida korsaarid seal korda saatsid, « ütlesin.
«Kuid miks sa käisid nendel saartel, oo Sindbad?
Tavaliselt ei peatu uhked kaupmehed meie randadel.»
Ja märgates, et röövlid prassimise ja oma
vägitegude üle kiitlemisega ametis on, jutustasin
Zulianale, kuidas olime merel kohanud suremas Dian Dian Zambali
ja purjetanud varude täiendamiseks Almarani saartele.
Lisasin ka tiivulise sõnumiviija mõistatusliku
vannutuse Visharakpunpani kuningale, et Uazzia oli vapper ja
õilis, kuid mitte Zuliana jaoks, kes ei nutnud. Seda
kuuldes naine punastas kergelt ja heitis mulle naeratava, kuid
häbeliku pilgu. «Ma ei ole tavaline naine,»
ütles ta, «minu armastus on ainulaadne maailmas. Ja
kuigi tõesti ma armastasin kuningas Uazziat, polnud see
armastus see, milleks ma sündinud olen.»
«Sa oled loodud armastuse jaoks, kaunis Zuliana,»
sõnasin mina. «Ja õnnelik on see mees, keda
sa sellega austad.»
«Oleksin nõus andma kõik maailmas, et
Haakoni võimu alt ja sellelt saarelt
pääseda,» ohkas Zuliana. «Palju mul
küll pole -- kaotatud kuningriik ja minult
röövitud varandused.»
«Ainuüksi sinu õnne nimel on paljud mehed
valmis võitlusse astuma; ainult selle eest, et ükski
pisar üle sinu palge ei veereks.»
«Sa kõneled asjadest, millest sa ei tea, Sindbad.
Minu õnn on minu pisarates,» vastas naine ja rohkem
me temaga sel õhtul ei rääkinud, sest Haakon
katkestas meie vestluse.
Mul õnnestus üht-teist teada saada korsaaride
ajaloo ja saatuse kohta ning kõige suuremaks abiks oli
siin Alhazred, kes oma luulekunstiga oli sagedane külaline
Haakoni ja Hairliku juures. Need metsikud mehed, kavalad ja
vaprad ühteaegu, ei kujutanud siiski täpselt ette,
millises maailmas nad on. Nad rüüstasid Araabia ning
Kalifaadi kaldaid; kõiki laevu, mis neile ette sattusid,
müüsid kaupa sadamates, kauplesid orjadega ja enamuse
oma saagist vahetasid nad eluks tarvilike asjade vastu. Alhazred
jutustas mulle nii:
«Kunagi elasid nad kaugel, teiselpool maailma, ilmselt
päris selle ääre lähedal. Nii nad ise
arvavad, teadmata, et Maa on ümmargune ja
sfäärides leidub veel palju selle sarnaseid. Nad
õppisid ehitama laevu ja röövima kaugemaid
kaldaid, sest nende enda maa oli kidur ja vaene. Haakoni rahva
lähedal, jäiste mägede vahel elasid elfid,
kellega nad aastasadu sõbrad olid olnud. Elfid on
poolinimesed -- nende eluiga on ometigi kümneid kordi
pikem, nad tugevad, näevad pimedas ega maga. Koos elfidega
olid nad tugevad; ometi ühinesid ümbruskondsed
hõimud nende vastu ja ajasid nad minema. Palju elfe
tapeti ja need, kes rännakule asusid, on viimased sellest
soost. Kaua purjetasid nad mööda maailma, otsides
enestele uut elupaika. Osad laevad jäid maha, teised
liikusid edasi. Ei leidnud nad enestele kohta, kõik
paremad paigad olid juba hõivatud. Ja kuhu iganes nad
elfidega ei saabunud, aeti neid suure sõjaga minema. Torm
paiskas neid Aafrika kallastele ja kuna seal peale kõrbe
midagi muud polnud, liikusid nad edasi. Kaks aastat kestis nende
rännak mööda metsikuid Aafrika rannikuid. Nad
avastasid foiniiklaste sadamad ja kolooniad, mida see suur
rahvas endast kunagi Aafrika veertele maha jätnud. Kuid nad
said aru, et asuvad inimtühjades paikades, kus teha pole
midagi. Lõpuks silmas nende laevastik teist laeva, see
rööviti paljaks ja vangidelt piinati välja
kõik, mida nad teadsid. Rikkused, kuld, viljakad maad
ootavad neid ees Araabia meres. Siia nad jäidki, anastades
selle saare. Neil on suur aardekamber, kuhu on aastate viisi
kogutud rikkusi, sest nad tahtsid tagasi pöörduda oma
kodupaika, et seal uuesti võim võtta. Kuid nad ei
tea teed. Osad neist -- Hairlik eriti -- soovivad varsti teele
asuda. Haakon ja paljud teised, on siin aga kodunenud ega soovi
enam kuhugi minna.»
«Ja kuidas mina või sina saame neid aidata?»
küsisin.
«Sa oled suur meresõitja, Sindbad. Nad arvavad,
et sina oskaks neid tagasi juhtida. Minus näevad nad
nõida, kes suudab vaadata tulevikku ja minevikku ja neile
teed osutada.»
«Suudad sa seda tõesti, Alhazred?»
«Ma näen läbi oma meelte nende jumalaid. Ma
tunnen neid. Odin ja Aesir võitlesid kunagi iidsetel
aegadel Cthulhuga...ja see võitlus pole veel
lõppenud, Sindbad. Kirjutades oma raamatut, tungisin ma
kohtadesse, kuhu mul polnud õigus minna. Nüüd
nad teavad, et ma olen neid näinud. Oma meeltega olin
otsekui salakuulaja, kes võõra vaenuväe
laagrisse hiilinud. Minu raamat äratas iidsed jõud
ja ma kardan neid. Ainult Gondwhana templite preestrid on
võimelised need jõud taas uinutama. Ent ma
mõtlen, kas tõesti pole meie röövlite
kaugel kodumaal väravaid ja õpetusi, mis veelgi
paremini suudaks Cthulhu õudusi taltsutada. Mulle on
räägitud, et kuskil kaugel jäämägede
maal ja igaveste metsade vahel puhkab jumalus, kes suudaks
Cthulhule, Yogsthothile ja Mrakibis Thathupile vastu asuda, kes
pole veel unustanud muistset viha. Ma arvan, et aitan seda
rahvast siin, või vähemalt neid, kes igatsevad
kodumaile tagasi pöörduda. Mulle ei meeldi siin
saarel, Sindbad, see on halb saar. Neetud.»
Ma nägin, et vanamees jälle oma hulluse teedele
kandub ja ei küsinud enam rohkem. Järgmiste
nädalate jooksul hakkasidki minu vangistajad minult
täpsemalt uurima, kui hästi ma tunnen mereteid ja kas
tean, kuidas purjetatakse Skandiasse. Ma polnud sellest maast
kunagi kuulnud ja nii neile ka ütlesin. Rääkisin
maadest, mida tunnen ja nad kuulasid imestades. Ja ikka ja
jälle poetasin oma jutte Kalifaadi hiilgusest, tema
alatutest vaenlastest Pärsias ja Harun Al Rashidi koja
uhkusest.
Aga Alhazred ja osad korsaaridest, kes elfi poole kaldusid,
mõlgutasid tõesti mõtteid oma kodumaale
tagasipöördumisest. Suured olid nende
kokkuröövitud rikkused ja nende abil lootsid nad
kodumail uusi liitlasi võita ja vaenlased alistada.
Nägin hullu luuletajat sageli kirjutamas, ta oli alustanud
uut raamatut. Ta esitas meie vangistajatele küsimusi nende
jumalate kohta, suitsetas jälle oma rohte, viibis sageli
poolärkvel olekus ja sonis Yogsothothist ja Dagonist.
Iseäranis palju aega veetis ta Hairliki seltskonnas, kes
mäletas väga ammuseid aegu. Ja mida ta ise ei
mäletanud, oli kuulnud oma esivanematelt, kes olid elanud
aegadel, mil inimene veel väga noor oli.
Ja mina, Meresõitja Sindbad, Bagdadi kuulus kaupmees,
millega tegelesin siis mina? Zuliana oli täitnud
kõik minu meeled, äratanud vanamehes tunded, mida ta
enam iial ei lootnud õitsvele puhkevat. Ma nägin
teda harva, sest elasime saare erinevates osades. Mererannal
jalutamine oli Zuliana üheks ainsaks meelelahutuseks.
Mõnikord nägin ma teda eemalt, kui ta igatseval
pilgul üle mere kaugusse vaatas, sinna, kuhu jäi
temalt röövitud kodumaa ja tapetud abikaasa.
Sügisel, järjekordse ebajumala kummardamise pidustuste
ajal, pidi Haakon korraldama pulmad. Ja umbes selleks ajaks
ootasin tagasi ka Masudi. Kui need sündmused
lähenesid, palusin ennast viia Haakoni jutule.
Ta istus palmisalus ja teritas käial oma pikka sirge
teraga mõõka. Hiljuti oli kuningas ise käinud
röövretkel ja kaasa toonud rohkesti Abu Dazizi magusat
veini, mida ta oma töö peale kannust
rüüpas.
«Kuningas,» ütlesin. «varsti saabub laev
minu lunarahaga. Siis lubasid sa minul ja Alhazredil
minna.»
«Nii see on,» vastas ta. «Jarl ei murra oma
sõnu.»
«Ma olen kuulnud, et Alhazred soovib hoopis elfi ja
teiste laevadega teie kodumaa poole purjetada. Paljud sinu mehed
igatsevad lumiste mägede järele.»
«Me tulime siia mitu aastat,» lausus Haakon.
«Võibolla üldse üle maailma serva teisele
poole. Siin pole midagi, mis meenutaks minu kodu. Kõik on
võõras aga ma olen sellega ära harjunud. Ja
paljud mehed ka. Neil on siin naised ja lapsed. Me ei pruugi
enam tagasi jõuda.»
«Kas sina ei igatse tagasi minna?»
«Üle kõige maailmas tahan ma just seda. Aga
tagasi minnes sean ma ohtu kõik, mille oleme saavutanud.
Kes soovib -- mingu, ent mina jään siia. Ja paljud
laevad veel.»
«Te olete kõige võimsamad sõjamehed
merel, keda ma iial näinud,» kostsin. «Sinu
rünnaku vastu on kõik kaitsetud.»
«Täna, Sindbad, räägid sa ainult
sulatõtt,» naeris Haakon. «Jah, me oleme
võitmatud, sest me ei karda surma. Iga sõdalase
unistuseks on hukkuda vapralt lahingus, et Valhallas jumalate
pidulaua taga istuda.»
«Sinu laevade rüüstamised on paljud
võimsad kuningad murelikuks teinud, Haakon. Ükskord
langeb nende raev sinu rahva peale.»
«Me ei karda surma,» kordas korsaar.
«Aga te toote seda endale lähemale. Sa tead, et mul
on õnn olla kõigevägevama Kaliifi
usaldusalune. Ja teie elupaik asub maades, mida Kaliif enesele
peab ning temal lasub ka kohus oma alamaid röövimiste
eest kaitsta.»
«Ja teie kaliifi ei karda me ka. Kui tarvis,
võitleme ja seni pole ükski valitseja meid
alistanud. Mina olen siin kuningas! Ja kui see teie kaliifile ei
meeldi, saatku oma sõjaväed.»
«Aegupidi saab teie laevadeehitamise kunst kaliifile
teatavaks. Sinu mehed vananevad ja kui Hairlik purjetab
kodumaale tagasi, jääb teid veelgi vähemaks. Teie
lapsed ei näe enam vajadust mööda meresid
röövida, vaid igatsevad rahulikku elu. Ükski
saar, Haakon, asugu see millises meres tahes, ei saa olla kogu
maailmaga vaenujalal. Varem või hiljem tehakse teie
röövimistele lõpp.»
«Siis olgu see parem hiljem.»
«Kas sina ei igatse rahulikumat elu sel õndsal
saarel, veetes omad elupäevad külluses ja
õnnelikus abielus?»
«Ei, see pole minu unistus mitte,» vastas Haakon.
«Ja ma arvan, et sa saad minust aru. Kui saatus on sind
kutsunud merele, siis sinna pead sa jääma.»
«Kuid kas igaveseks, kuningas? Ja kas
röövimine on ainus, mis sind merele kutsub?»
«Meie õnn on merel.»
«Minu sõber Alhazred,» ütlesin,
«rääkis mulle hiljuti, et kreeklaste valitseja
juurde saabunud kaugetest lumistest maadest laevadel
sõjasalk, kes alguses maad röövinud, ent siis
ennast valitseja hoole alla andnud. Nüüd on nad merede
hirm ja keisri isiklik ihukaitsevägi. Nad on austatud ja
lugupeetud, teenivad kuulsust ja elatist mõõgaga.
Mõtle selle üle, Haakon. Ja mõtle selle
peale, et teie pole kaliifi ainsad vaenlased.»
Ja sügise vihmade saabudes muutus Zuliana üha
nukramaks, sest tema pulmapäev lähenes. Minus aga
kasvas iha selle kauneima naise järele, tundsin ennast
nooremana ja põdesin meeltes juba ette
lahkumispäeva. Oleksin olnud vaba, teinuksin Zulianale
ettepaneku saada minu neljandaks naiseks. Aga praegu olime me
mõlemad vangis ja korsaaride meelevallas. Põgeneda
polnud võimalik ning Masudi laeva saabumine tähendas
ka minu äraminekut. Kui Haakon minu pakkumise vastu peaks
võtma, avaneb mul veel võimalus Zulianat
näha, kuid siis juba teise mehe naisena. Ent seni ei
paistnud kuningale minu pakkumine huvi pakkuvat -- Haakon
sõitis oma laevaga hoopis röövima, kurtis, et
liiga palju on merest eemal olnud. Samal ajal tegi Hairlik juba
ettevalmistusi teeleasumiseks. Neli kõige suuremat laeva
elfide ja inimestega pidid varsti teele asuma ning Alhazred
nende seas. Ta oli hull. Jah, ka mina olen reisinud tundmatutele
maadele, ent alati kasu pärast. Tema aga läks oma
hullusest, lootes leida iidseid jumalaid. Alhazred valis sellise
saatuse endale ise, keeldudes naasmast minuga Bagdadi.
Nad kutsusid teda skaldiks ja laulsid pimedatel
õhtutel:
Sünnikoht ei oota koju
poegi põlatuid
kes kord ilma äärde neatud
häälel kõlatul
sõjasaagist vajund looka
tugev laevaparras
annaks see vaid õigust seista
taaskord kodurannal!
Rääkisin oma jalutuskäikudel kohalike
elanikega. Küsisin nendelt aegade kohta, mil korsaare siin
veel polnud. Aga enamuses olid saareasukad noored naised ja nad
vastasid lühidalt, et tulid mehed merelt, tapsid nende
abikaasad ja võtsid saarenaiste seast endale uued.
Paistab, et see oligi nende korsaaride komme. Aga ei paistnud
need kaunitarid mulle väga õnnetutena, kuigi kullast
nad vaevalt suurt pidada oskasid. Naisterahva meel ja süda,
oh andke mulle mõistust neid mõista!
Ühe vanema naise käest pärisin, mis mägi
on kuhjatud sinna kaljudele. Minu küsimuse peale
põrkus ta minust eemale ja pobises kaitsesõnu.
Siiski sain teada, et parem on sellele mäele mitte
läheneda. Seal uluvad surnute vaimud. Koolnulaulu
mägi, nii kutsuti seda. Panin selle tuule arvele, sest
mäekurudes puhub tuul ikka omamoodi ja vilistab läbi
pilude hirmsaid viise. Ka Alhazredilt küsisin selle
mäe kohta, kuid ta ainult kinnitas naise sõnu ja
ütles -- jälle oma hullusõnadega segamini -- et
parem, kui ükski surelik sellele mäele ei
läheneks. Aga rohkem kui saladuslik mägi või
miski muu sellel saarel, huvitas mind Zuliana. Otsisin iga
võimalust tema kohtamiseks, hulkusin saarel ringi,
läksin tema eluaseme ligidusse ja sepitsesin
armuvärsse.
Ma kohtasin Zulianat rannas, ettekavatsetult, ühel
õhtul teda jälitades. Rääkisin talle oma
tunnetest, kartes jääda naeruväärseks,
kuulutasin, et teen kõik, et teda kuidagi aidata. Ta
sulges oma pehme pihuga mu suu, võttis käest kinni
ja tõmbas õrnalt palmisalu poole, mis rannaliivast
veidi eemal. Seal lasi ta oma hõlsti aeglaselt
mööda keha maha libiseda, vaid hetkeks suutsin
sõnatult silmitseda seda täiuslikku ihu, kui ta
käte vahele haarasin. Oo, õndsus ja
tänutunne...ma võtsin vastu Visharakpunpani
printsessi armastuse -- nii täiuslik oli see, et
kõik muu mu meeltest kadus. Ja siis, kui taevatähed
kõrgel süttisid ja pimedus saarele laskus, kui
Zuliana hõõgvel keha liival siugles ja minu oma
janunedes õnnest vappus, kuulsin, kuidas mu armastatu
nutab.
Korraga olin üleni märg ja ma ei saanud aru, kuidas
tõesti naise pisarad mind nii üle ujutada said. Aga
jälle vedas alasti Zuliana mind ookeani ja me
kümblesime lainetes. Enne kui naine oma eluaseme poole
tagasi jooksis, sosistas ta mulle: «Ma nutsin, Sindbad, ma
nutsin. Sina oled see mees. Sina oled mu ainus
armastatu.»
Järgmisel õhtul ootasin samamoodi Zulianat
mereveerel, meie armastuse võimatusest ikka veel joobunud
ja peast segi. Aga ta ei tulnud. Ei tulnud
ülejärgmiselgi ja minu süda murdus. Uskusin, et
põhjuseks on Haakoni saabumine, kes peale pikka merereisi
Zuliana võlusid naudib. Ma läksin naise elamu poole,
piilusin aknast sisse, ent ei näinud midagi. Võtsin
julguse rindu ning ronisin läbi akna sisse.
«Sindbad?» kuulsin pimedusest sosinat.
«Jah, mina. Tulin sind otsima.»
«Mine ära! Palun mine ära!»
Käsikaudu leidsin ta üles. Ikka veel sosistades, et
ma pean lahkuma, viskus naine minu embusse. Ta nuttis. Ma
suudlesin ta märgi põski aga oli juba hilja. Ma ei
jõudnud veel naist pimeduses õieti nähagi,
kui uks lahti paiskus ja Haakon seisis tõrvik käes
lävel.
Kui tema kõrval poleks seisnud Hairlik, oleks Haakon
mul sealsamas pea maha raiunud, kuid elfi tarmukus
päästis mind. Ja võibolla ka Zuliana.
Nähes oma mõrsjat minu käte vahel,
sööstis Haakon meie poole, visates tõrviku
nurka ja viibutas mõõka. Hairlik haaras ta oma
tugevate käte vahele, väänas talt
mõõga peost välja.
«Sa oled andnud sõna, kuningas,» ütles
ta.
Aga Haakoni vihamöiretest ei saanud ma aru; ta karjus
oma keeles ja ainsana tundsin ma ära sõna 'surm'.
Nii sain ma teada, kui muutlik ja metsik on nende korsaaride
meel, kui ohtlikud on nad, kui vihahoog võimust
võtab. Hoolimata oma sõbralikkusest oli Haakon tol
ööl valmis mind tapma, ilma et ise teaks, kas tema
mõrsja ja minu vahel midagi sündinud on. Hiljem sain
ma teada, et Zuliana oli esimesel ööl peale rannast
tagasitulekust vahetpidamata nutnud. Ja see nutt oli meid
reetnud.
Mina ei teadnud Zuliana saladust, Haakon aga teadis. Ja
võibolla sellest oligi tema raev, et mina olin mees, kes
Zuliana nutma pani. Visharakpunpani printsess polnud harilik
naine.
Järgmisel päeval veeti meid korsaaride kohtu ette.
Külaplatsile olid kogunenud nende vanemad ja juhid, palju
röövleid ja saarerahvast. Mina, Alhazred ja Zuliana
olime seotud. Ka hullu luuletaja peale oli langenud Haakoni
viha; kõik tema kaunid poeemid unustatud. Haakon
kõneles midagi iidsetest seadustest ja oma antud
sõnast, et ma lunaraha saabudes vabaks saan. Sain teada,
et olin tema mõrsjat himustades sooritanud koletu
kuriteo, ent tema antud sõna peab jääma
jõusse. Hairlik oli oma kuninga viha leevendanud. Kui
Haakon oli kõnelnud, nõudis ta Zuliana käest
selgitust. Naine ütles: «Vägivõimuga oled
sa mind võtnud, Haakon ja vägivaldselt lahutanud oma
mehest. Ja sulle on teatavaks saanud minu saladus, et ainsa
naisena maailmas on jumalad minu sisse pannud needuse või
õnne, et ainult selle mehe käte vahel, kes mulle
määratud, ma joovastushetkel nutma hakkan. Ma nutan
verd. Kui minu ihu ja vaim tunnevad ära ainsa mehe, kes
minu armastust väärt on -- selle ühe ja ainsa
maailmas -- purskavad minu silmist verepisarad. Nii on mulle
ennustatud aga kunagi varem mitte sündinud. Enne, kui
kohtasin meresõitjat Sindbadi. Ja nüüd, Haakon,
kui sa seda kõike tead, otsusta, kes oled sina, et vastu
astuda jumalate ettemääratusele ja teiste inimeste
õnnele. Minu seaduslikust mehest sa mind juba lahutasid
ja selle mõrva eest sind ka nuheldakse. Sa võid
mind tappa, võid väevõimuga endale jätta
-- kuid iialgi ei saa ma sinu hellituste ajal nutma
verepisaraid. Mitte iialgi ja see on sinu suurim
karistus!»
Kas olin tõesti olnud märg Zuliana pisarateverest
seal rannal, armujoovastusest õhates? Kas olin see mina,
Sindbad, kelle jumalad olid ära valinud Visharakpunpani
printsessile?
Siis kõneles Hairlik, vaigistades korsaaride
röögatused: «Mehed,» ütles ta, «On
tõsi, et Zuliana oli üleni verine, kui meie kuningas
ta leidis, ja verd voolas tema silmadest. Vana olen ma, teist
paljudest sadu aastaid vanem, kuid iial varem pole ma kuulnud
sellisest naisest. Kui on tõesti nii, et ühe ainsa
mehe puudutus maailmas võib selle naise panna verd nutma,
siis parem on sul, kuningas, mitte sekkuda sellistesse
asjadesse. Siin on võõras maa ja
võõrad jumalad. Kas julged sa ennast panna nende
meelevalda?»
«Mida tead sina, elf, inimeste asjadest?» karjus
Haakon vastu ja paljud ühinesid tema hüüdega.
«Ole sa pealegi sama vana kui Aesir aga ära sekku
kuningate asjadesse! Zuliana on minu saak ja seda tunnistab ka
Odin.»
«Sa oled andnud sõna, Haakon,» ütles
Hairlik veelkord. «Et lased Sindbadil minna.»
«Aga mitte Zulinanal!»
«Jäägu see sinu parima äranägemise
otsustada. Kui sa julged endale võtta naise, kes on
määratud nutma verd...»
«Ma võin ise valada kõigi verd kui
tahan!»
«Igal verel on oma hind. Ja Zuliana vere hinda pole sina
võimeline maksma.»
Kes teab, kuidas oleks vaidlus lahenenud, kui mitte vahimehed
poleks hõiganud, et saarele läheneb tundmatu laev.
Ilmselt oli selline sündmus korsaaride elus esmakordne,
sest kõik nad jooksid kohe relvile ja laevade poole.
«Need on kreeklased,» ütles mulle Alhazred,
kui võõras puri kaugelt nähtavale ilmus.
«Kreeklased ei purjeta nendes vetes,» vastasin.
«Nad on laeva palganud, otsivad mind, minu raamatut. Ja
nad pole ainsad.»
Me jäimegi seotult platsile, kui kõik jooksid
sadamasse võõrast laeva uudistama. Laeval olid
tõepoolest kreeklased. Nägime kaugelt, kuidas nad
pardalt rahulippudega lehvitasid ja maabumisluba palusid. Nad
tõid Haakonile kingitusi, kummardasid alandlikult ja
andsid ennast röövlite kuninga meelevalda. Kaua
tassiti laevalt kirste aaretega ja kummardati Haakoni ees.
Tundsin isegi ära kreeklased nende kummaliste
rõivaste järgi. Ning minus süvenes aukartus
hullu Alhazredi ees. Kui ta oli ära ennustanud, et need
kreeklased on -- kuidas sai ta seda teada! -- siis küllap
ka see tõsi oli, et nad vanameest otsivad. Lõpuks
veeti meidki rannale, kus käis kauplemine. Kreeklaste
pealik -- keegi Aristophanes -- rääkis mesikeeli
Haakoniga, ning lasi üha uusi aardeid laevast välja
tuua. Sain aru, et kuna kõik laeval asuvad kirstud
niikuinii Haakonile on lubatud, pole ka korsaarid sellele
laevale kallale tunginud. Milleks võtta
väevõimuga seda, mis niigi nende!
«Oo vägev valitseja,» kõneles
Aristophanes, «Araabia merede isand, ainult nimeta aarded,
mis sulle veel vaja, et lasta oma vangistusest välja osta
luuletaja Alhazred, keda ma siin rannal näen?»
Nägin, kuidas elf midagi kuningale kõrva
sosistas. Äsjane vaen oli unustatud ja nad jälle
ühes nõus.
«Alhazred on meie vang,» lausus Haakon
kõheldes, «ja lunaraha tema eest on teel.»
«Äraütlematult kurb on mul sulle teatada, et
Salah Saidi sadamas, kus meie laev viimase peatuse tegi,
kõneldi, et kapten Masud, kes Alhazredi eest lunaraha
toimetas, on hukkunud,« kostis kreeklane, «ja
kõige oma laeva ja aaretega põhja läinud. Ei
ole enam kedagi, kes Sindbadi ja Alhazredi eest lunaraha
maksaks.»
«Siis on nad minu vangid ja võin teha nendega,
mida iganes soovin!» kuulutas kuningas.
«Aga loomulikult, kuningas,» kiitis Aristophanes
takka. «Meresõitja Sindbad on sinu meelevallas, ent
loovuta nende kullakoormate eest Alhazred meile. Milleks sulle
see vääritu luuletaja?»
«Ta luuletab üsna hästi.»
«Karda kreeklasi, kes teevad kingitusi, « pomises
Alhazred mulle, «karda, Sindbad, sest nende keelel on mesi
aga südames pime vihkamine. Ma olen kadunud. Mina ja veel
üsna palju.»
Kauplemine kestis edasi. Nähes ja kuuldes, et Masudi
laev on põhja läinud, polnud Haakonil muidugi enam
suuremat lunaraha loota. Samas, oli see uudis talle ka piisav
põhjus, et mul pea maha raiuda. Kuid raha jõud oli
vägev. Hairlik aga teadis, et minu hukkamine vähendaks
ka Alhazredi eluvõimalusi või vähemalt himu
neile teejuhiks saada. Alhazredi mahakauplemise vastu oli ta
muidugi tõsiselt, kuid üha enam hakkas Haakoni
silmis põlema kulla läige. Ma olen kaupmees ja
tunnen selle läike kaugelt ära. Kullal on
jõudu, mis tihti murrab terve mõistuse, kisub
hukatusse ja kiusatusse. Mees on tugev siis, kui tal on
jõudu vastu seista valeliku naisterahva ja ebapuhta kulla
kutsele.
«Nad tõepoolest otsivad sind!» ütlesin
ma Alhazredile. «Miks? Milleks neile sina?»
«Olen oma raamatu jaoks käinud mitmetes maades.
Olen kõnelnud surnute ja Iidsetega. Aga kõik
jätab jälje, Sindbad. Kreeka kuulsad ja muistsed
nõiad, kes Athose mäel Cthulhu pühapaigal ikka
veel tema altaril vereohvreid toovad, said minust teada.
Nüüd on Al Azif neile kullast kallim -- selle raamatu
abil suudavad nad kutsuda Neid, Kes On Unustatud.»
«Kreeklased ei too vereohvreid, nagu kurdid või
päikesekummardajad,» sõnasin mina, kuigi raske
oli juba eristada, kui hull Alhazred tegelikult oli ja mis tema
jutust oli sonimine ja mis tõde.
«Oo jaa, nad ei too tavaliselt vereohvreid, kui see
ohver pole just mees, kes on kirjutanud Al Azifi või
Nekronomiconi, nagu nad minu raamatut kutsuvad. Ei kellegi muu
kui salakuulaja veri rõõmusta Yogsothothi rohkem.
Maailmas on kaks templit, Sindbad -- Athosel ja Gondhwanas,
ainult ühes teevad oma riitusi Sulgejad, teises Avajad.
Minu raamat on mõlemaile vajalik. Ja mina ise oma
teadmistega. Nüüd olen ma mõtlema hakanud, kas
pole ka mitte kolmas tempel olemas, seal kuskil kaugel
külmas Hüperboreas, kus puhkab Th'ar ja elas kunagi
Odin Aesiris.»
Ja korraga hakkas vanamees, silmad sulgedes, tuimal
häälel soiguma, otsekui oleks ta unes:
Tuhandesse kiviprakku, miljonisse piiska
aheldatud unustus
lenda kotkatiivul, too mul silmad
vangistatud mälu
Barak el Hazi liivalinnas
Hoguz Marduki verekatlas
Uoni sügavikes
ootab, ootab, ootab
Tema, Kellest Kõnelda Ei Tohi
ülal külmal rannikul
mõõk on roostes, jää on peal
targad mehed, surmast vanemad
Tha'ar Raphita toetel
loitsu hoiavad
Ja siis vajus vanamees väsimusest kokku.
Kõigi pilgud pöördusid meie poole, nägin
Aristophanese näol võigast irvet ja Hairliki omal
rauget koduigatsust, mis lõõmas tema rohelistest
silmadest. Kuuldes Alhazredi sõnu, eraldusid rahvahulgast
veel mitu elfi, kes jooksid oma pealiku juurde. Nüüd
rääkisid nad mulle arusaamatus keeles, ent nende
jutust tundsin ära sõna 'Tha'ar Raphita' mida nad
ikka ja jälle üha ärevamalt kordasid. Kas oli see
elfide jumal?
Nähes, et midagi on toimumas, kõnetasid
kreeklased veelgi suurema tungiga Haakonit, lubasid talle
rohkemalt rikkusi, kui ainult hull Alhazred neile antaks.
Vaidlused puhkesid taas. Kõik see leidis aset mererannal
ja üha valjemalt hakkas puhuma tuul ja loksuma laine. Olin
selleks ajaks juba saare tõusude ja
mõõnadega harjunud, teadsin, millal on parim aeg
purjede heiskamiseks ja merele minekuks. Suurte tormide teelt
jäi saar samuti kõrvale. Nüüdne
tõusev torm oli ebaharilik.
Kõnelused katkesid. Hämmastunult vaatasid
korsaarid laineid, mis ootamatult tõusnud olid. Ja
hämmeldunud olin minagi. Hommikukaarest hakkas puhuma tugev
tuul, nägin silmapiirilt voogavaid laineid, mis ei
sarnanenud tavalistele tormilainetele.
Ühe suuremaks muutusid ühetasased lained, üha
kaugemale kaldale need rullusid, nagu oleks mingi võimas
jõud neid taga ajanud. Korsaarid jooksid oma laevade
suunas, et need tormi eest, mis muidu neid vastu kaljusid
pilbasteks ähvardas paisata, kaugemale maale vedada.
Järgmised lained olid juba mehekõrgused.
Naine rahva seast karjus hirmuäratavalt, ma ei saanud
temast aru, ent saarerahvas põgenes ulgudes sisemaa
poole. Viivude jooksul tugevnes tuul. Alhazred ajas ennast
jalule, juba olid lained meienigi jõudnud ja ma karjusin,
et meid köidikutest vabastataks. Hairlik
päästiski meid valla. Kiirustasime saare poole tagasi,
elf haaras väeti luuletaja oma õlgadele, et
kiiremini pakku pääseda.
«Sa tead, kes Tha'ar?» kuulsin teda
küsimas.
«Ma võin kõnelda paljude
jumalustega,» vastas Alhazred, «ma ei tea, kes ta on,
aga tean, et ta ootab mind. Me peame kiirustama,
Hairlik.»
«Kas see torm?»
«Jah, Sindbad, kreeklased, kes teevad kingitusi,
tõid selle kaasa. Mina, Al Azif, kreeklased --
kõik meelitasid ta välja kujuteldamatutest
sügavikest teiselpool maakera.»
Tuul valjenes üha. Juba raksusid veevood vastu esimesi
ehitisi. Rahvas pages hirmust hulludes mägede poole.
«Kuidas saavad kreeklased tormi tuua, Alhazred? Sa
räägid nagu need ebausklikud meremehed, kes sind tormi
eest üle parda tahtsid visata.»
«Kas sa aru ei saa, et see pole harilik torm?»
«Mis see siis on?»
«Dagon,» karjus Alhazred. «Dagon tuleb
järele oma saagile.»
Näinud, et me rannalt põgeneme, lasi Haakon oma
meestel kullakirstud kaasa võtta ja samuti sisemaa poole
viia. Ent liiga tugevad olid juba lained. Nad haarasid korsaarid
ja kullakirstud oma haardesse, tõstsid nad kõrgele
õhku ja paiskasid siis rannale tagasi. Kulda,
hõbedat ja kalliskive valgus liivale, kust järgmised
lained need juba igasse kaarde laiali uhtusid.
«Teisel pool saart, lõunalahes, seal on osa
laevastikust,» hüüdis Hairlik, «me peame
siit põgenema.» Kuid liiga kõvasti
hüüdis ta seda ja ehmunud kreeklased kuulsid. Nad
sööstsid meid taga ajama, et tekkinud segaduses
haarata oma saak ja sellega põgeneda. Tormi saabudes oli
kreeklaste laev merel liikuma hakanud, samuti saare
lõunasoppide poole, kust tormi eest pagu võis
leida. Ma katsusin elfile ja Alhazredile mõistust
pähe panna, et sellise tormiga pole võimalik saarelt
lahkuda.
«Torm möllab ainult ühes suunas,
Sindbad,» vastas vanamees. «Ja siia jääda on
selge hukatus. Vaata!»
Ma pöörasin veel hetkeks ennast mere poole ja
vaatasin silmapiiri. Mida ma nägin...oo
kõigearmuline Allah ja tuledzinnid! Pidin leidma Zuliana
ja temaga sellelt neetud saarelt põgenema! Kas
tõesti koos elfidega tagasi Skandiasse või kuhugi
mujale, sel polnud enam tähtsust. Sest mida ma nägin,
panin mind hirmust vabisema.
Taamal, üha suurenevate lainete taga, tõusis
merest välja see, mis neid tekitas. Juba siit võis
kaugustest näha aegajalt veest kerkivat ja siis jälle
vajuvat hiiglaslikku meremadu. Mitte nagu siug ei liuelnud see,
vaid sukeldus esiosaga vette, et siis juba hulga lähemalt
tõusta, ajades enda ees laineid. Ja kuigi minu
meremehesilm sel hetkel hirmust halvatud oli, suutsin ometi aru
saada, kui kaugel koletis veel oli... Mis -- arvestades, kui
selgesti teda näha oli -- rääkis vaid tema
hiiglaslikest mõõtmetest. Jäme nagu see saar
ja pikk nagu Tigris, kord tõustes ja vajadus,
lähenes meie poole merelt hukatus, keda Alhazred kutsus
Dagoniks.
Aristophanes sööstis meie poole oma lühikest
mõõka viibutades. Haarasin rannalt kivi, viskasin
teda, kuid ei tabanud. Haakonit ei paistnud kuskil, kõik
põgenesid meeletus õuduses. Ja siis kuulsin ma
rahvamöllust naisehäält!
«Sindbad!» karjus see, «mu Sindbad!»
«Zuliana!» röögatasin vastu, ent samal
hetkel ründas mind Aristophanes. Lõin tema
mõõgahoobi kiviga tagasi, haarasin maast uue ja
heitsin talle näkku. Samal hetkel torkas kreeklane
mõõgaga mulle külge. Tundsin tulist valujuga,
vajusin liivale, millele voolas erepunast verd. Kohe muutus see
vee voolavas vees roosaks. Nägin, kuidas Aristophanes mulle
lähenes, et surmahoop anda. Tõstsin pilgu ja
nägin, et olin kiviga ta otsaesise veriseks
löönud, sellepärast mees ei näinud
hästi ja vehkis mõõgaga igas suunas.
Kasutades tema segadust kobasin ringi ja mulle puutus pihku
midagi kõva. See oli aardekirstust välja pudenenud
karikas. Kohemaid haarasin selle pihku, ent jõudsin
esemele veel ühe pilgu heita.
Ma tundsin karika ära! Olin selle ostnud kunagi Indiast.
Mitte torm polnud hukutanud õilsat Masudi, vaid tema laev
minu lunarahaga oli kreeklaste rünnaku ohvriks
langenud.
«Te reeturlikud mõrvarid,» karjusin ma
Aristophanesele. Ta pööras end hääle suunas,
nägi nüüd mind, irvitas ja tõstis
mõõga: «Keegi ei võta minult
Nekronomiconi,» hüüdis ta, «mitte
keegi!»
Viimast jõudu kokku võttes lõin teda
karikaga näkku. Mõõk pudenes ründaja
käest, ta kukkus.
«Sindbad!» kuulsin nüüd veelgi kaugemalt
Zuliana hüüet. Haarasin mõõga ja surusin
selle kreeklase kõrile. Ta köhis verd ja viskles
abitult kätega. Ma lõikasin tal kõri
läbi. See oli minu kättemaks.
Ülejäänud kreeklased ei näinud meie
taplust. Nad olid poolest kehast saadik vee all,
põlvitasid ja kummardasid merekoletise poole. Nad laulsid
mingis rüvedas keeles laule. Ja siis segunes kõik
ühte: kreeklaste soig, Aristophanese surmaohe, Zuliana
karjatus ja -- iial, oh iial, ei kuule ma enam midagi
võikamat -- kaugelt merelt kostev, Dagoni suust
vallapääsenud uilg. Niivõrd kohutav oli see,
luust ja lihast läbilõikav, et pidin kõrvad
kätega katma. Ometi kõlas see nagu musttuhande
koolnu suust tulev ahastushüüe oma surma üle.
Ma tormasin komistades saare poole, silmasin läbi udu
eemalt Zulianat, kes mind künkal ootas. Ma haarasin ta oma
käte vahele ja katsin näo suudlustega. Veelkord
kõlas koletise suust ulg ja sedapuhku saatis seda
võimas tuulevoog, mis tormist otsekui läbi tungis.
Ja siis -- kui Zuliana minestunult mu embusse varises --
tõusis keeristuul, mis kõike oma teel
lõhkudes pööritles kaljudest üles,
tehismäe poole. Palju seletamatuid asju olen ma
näinud, palju õudust -- nüüd ka
merekoletist Dagonit, kellest suuremat elajat maailmas pole --
ent siis tahtsid ka minu silmad nägemast keelduda. Ma
nägin, kuidas tuul rebis maha puid ja pühkis inimesi
oma teelt, ronis pööreldes üles mööda
kivist seinu ja haaras mullase koonusekujulise mäetipu oma
embusse.
Liiva ja maad paiskus igasse suunda, kui Dagoni kõrist
pääsenud marutorm hakkas lahti uuristama seda, mis
ammustel aegadel sinna maetud. Ma ei tea, kas saareelanikud
aimasid, milliseid õudusi varjab see küngas, kuid
õigus neil oli, et inimesel on parem sellele mitte
läheneda. Haavatuna tassisin ma Zulianat saare
lõunakülje lahesopi poole, kust päästvad
laevad meid ära võisid viia, eemale siit hirmude
saarelt, mille kõrgem tipp kujutas endast musttuhande
inimese kolpadest sammast!
Keegi neetu oli kunagi sinna kokku kandnud meeletul hulgal
kolpasid, mis nüüd oma isanda kutsele vastasid. Torm
pühkis mulla pealuude ümbert ja siis kuulsin ma
ulgumist, mis ei saanud tulla mujalt, kui müriaadi koolnu
kolpade suust. Jah, nad huilgasid ja tervitasid oma
päästjat või prohvetit, kes see
üüratu merekoletis neile ka polnud. Koolnulaulu
mägi, muidugi!
Paljud põgenesid, paljud hukkusid lainetes, mitu laeva
paiskas torm vastu kallast tagasi, ent mõned
pääsesid siiski minema, sest hiidlained tulid ainult
ühest suunast. Viimane pilt, enne kui Hairliki laeval
jõuetusest ja õudusest kokku varisesin, oli
üle saare kerkivast hiidkoletisest. Jah, kõrgemale
kui nimetu saare mäed tõusis Dagon, nägin ta
ussisarnast keha, üüratuid lõugu, sisalikupead,
mis suurem kui saar. Kuulsin veelkord ta hüüdu,
millele vastasid tuhanded kolbad...
Ma ei tea, kui kaua olin meelemärkuseta. Kui toibusin,
oli mu haav seotud ja meri vaikne. Öötaevas
särasid tähed. Zuliana oli mu kõrval. Ta polnud
nutnud, sest see naine nutab ainult armastuse ajal ja talle
määratud mehe puudutustest. Sindbadi puudutustest,
tuletasin endale meelde. Olime korsaaride laeval, selle esiosas,
lahtise taeva all. Mehed sõtkusid aerude taga, sest tuult
ei olnud. Tuli ka Hairlik, kes tõi mulle juua.
«Kus me oleme?» küsisin elfilt.
«Teel Aafrika poole. Neli laeva on järele
jäänud, ülejäänud hukutas
torm.»
«Alhazred? On ta meiega?»
Hairlik noogutas. «Viisin ta teisele poole puhkama. Ta
on haige ja sonib.»
Mulle meenus taas õudus, mida saarel üle elasin.
Võpatasin ja tundsin kuidas haav rebenes. «Mis sai
Haakonist?» suutsin siiski küsida.
«Ma ei tea,« vastas elf. «Küllap ta
hukkus. Paljud hukkusid. Hiidlained paiskasid meid saarest
eemale. Keegi ei saanud seal ellu jääda.»
«Te purjetate Skandiasse?»
«Vähemalt siit eemale. Olgu tähed meile
teenäitajaks ja tuul juhtijaks.»
«Need aarded, mis kreeklased tõid...»
«Ma tean. Nad tapsid teel Masudi ja uurisid tema
käest välja, kus Alhazred on. Piinasid. Nad olid
valelikud, salakavalad ja alatud.»
Kummaline oli seda kuulda poolinimesest mereröövli
käest.
«Minu poolest olete te kõik vabad, Sindbad,»
lisas elf. «Sellel maailmal siin on omad jumalad ja ma ei
taha neid enam ärritada.»
Kahe päeva pärast jõudsime Saythuti
sadamasse. Mereröövlite laevu kardeti siin, kuid kuna
nad olid Saythutis aegajalt orjadega kaubelnud, lasti nad
sadamasse. Ma olin juba paranenud ja leidsin kapteni, kes
kavatses varsti Basra poole purjetada. Ka Alhazred oli oma
hullusest toibunud, kandsime ta maale ja otsisime vanamehele
tohtri. Ta oli ikka veel nõrk ja kaldus sonima.
Tegelikult olime kõik merekoletise nägemisest veel
segased, kuid ei rääkinud sellest kellelegi.
Ma kordasin Hairlikile oma pakkumist: «Kaliif annab
teile andeks röövimised ja tapmised, kui astute tema
teenistusse. Õpetate meie meremeestele kunsti, kuidas
valmistada selliseid laevu. Kaliif põleb soovist
vallutada kaugeid ja meretaguseid maid. Au ja kuulsust leiab ka
siit.»
Ent elf raputas pead. «See pole meie maailm, Sindbad.
Kaua olime siia teel, tormidest ja jälitajatest paisatud.
Nüüd on aeg tagasi minna, oodaku meid kasvõi
kõik maailma meremaod. Kõik meie aarded jäid
saarele. Neli laeva ja paar kirstu kulda ei korvaks meie
pingutusi. Võibolla peame endale kuskil uue kodu otsima.
Aga me liigume tagasi, eemale siit, kust me õnne ei
leidnud.»
Alhazred ajas ennast asemel püsti ja ütles oma
nõrkenud häälel: «Ja mina lähen
nendega. Olen uurinud vanu käsikirju ja tean, kus asub
nende kodumaa. Terve Aafrika on meil ümber purjetada aga
kui püüan Tha'ar Raphita kutse, jõuame kohale.
Siin pole mul asu.»
«Mis see oli, Alhazred? See merekoletis?»
«Dagon. Ma ei tea temast rohkem, et tema
märatsemiste pärast uppus kunagi uhke Lemuuria
merepõhja ja vaid Shu-Matta-Ra saar on sellest mandrist
jäänud. Lemuuria elanikud tõmbasid enda peale
Cthulhu viha. Aastatuhandeid pole Dagon oma pead
merepõhjast välja pistnud, ent ta on ikka veel elus
-- ohjaa, sest temagi on surematu. Kirjutades oma raamatut,
tungisin ma maailmadesse, kuhu mul polnud õigust minna ja
Cthulhu saatis Dagoni minu järele. Ta tuli ja leidis tee,
sest kreeklased näitasid talle seda, ise teadmata, millise
õuduse on nad oma kultusega äratanud. Iial ei tohi
minu raamat puutuda kreeklaste ega teiste rahvaste kätte,
iial ei tohi Avajad lugeda Al Azifi, ehk Nekronomiconi, nagu
kreeklased minu raamatut nimetavad. Aga kusagil maailmas peab
olema võti, kuidas Cthulhu igaveseks vangistada. Ma leian
selle elfide kodumaalt, sealt kaugelt Tha'ar Raphita
juurest.»
Ja paari päeva pärast jätsime hüvasti
elfide ja korsaaride laevaga, mis viis Alhazredi tundmatutesse
maailmadesse. Ma ei tea, kas ta jõudis kohale või
mis temast sai. Aga loodan seda kõigest hingest, sest
iial enam pole ma kuulnud raamatust Al Azif.
Saythuthi sadamalinnas jätsin ma hüvasti ka oma
armastatu Zulianaga. Me veetsime koos kirgliku öö ja
naine nuttis verepisaraid. Hommikuks oli ta verekaotusest
nõrkenud ja mina tema südameveest üleni
erepunane. See jäi meie viimaseks ööks. Hommikul
ütles Zuliana: «Sindbad, ainult sind ma armastan ja
ainult sinule olen ma loodud. See on saatus, mis meid kokku viis
ja saatus meid ka lahutab, et korraks näidata
tõelist õnne, mida tal iga inimese jaoks varuks
on. Aga ma ei saa tulla sinuga.»
Ma palusin teda ja anusin aga ta jäi endale kindlaks.
«Sul on Bagdadis kolm naist ja uhke maja. Sa võid
võtta oma seaduste järgi veel ühe aga see ei
saa olema mina. Zuliana on määratud üheks ja
ainsaks, printsessiks. Iial ei saa minust kaupmehe neljandat
naist, nii palju kui ma sind ka ei armastaks. Ma olen
nüüd maitsta saanud tõelist armastust, sellist,
millel on hind.»
«Verehind, mu kallis,» ütlesin mina ja
suudlesin ta veriseid silmi. «Aga ma ei saa sind
jätta.»
«Siis pead sa tulema Visharakpunpani ja saama minu
abikaasaks ja kuningaks. Ma jään sind
ootama.»
Zuliana leidis ühe India laeva, mille kapten tundis teed
Visharakpunpani ja purjetas minema järgmisel hommikul. Kaua
seisis ta laeval, lehvitas mulle ja hüüdis järele
armusõnu. Varsti järgnesin mina teisel laeval, kuid
Basra suunas. Teel nägime veidraid purunenud laevu, palke
ja inimkehade jäänuseid, mida meri ranna poole uhas.
Need kõik olid kaetud valge vastikult lehkava limaga.
Laevamehed katsid neid nähes oma ninad kätega ja
pagesid. Nüüd teadsin ma, et Dagon oli korsaaride
saare alla neelanud ja selle välja oksendanud.
Võibolla läks ta otsima põgenenud Alhazredi,
võibolla laskus tagasi oma tumedatesse sügavikesse
maailmamere põhja.
Niimoodi lõpeb jutustus minu kaheksandast merereisist.
Kaliif hüvitas minu varandused, mille kreeklased
röövisid ja kinkis veel palju tänutäheks
juurde, sest korsaarid olid kadunud. Kaua ei tahtnud ma
jutustada kuidas oli mul õnnestunud mereröövlid
meie vetest eemale peletada, sest ei pidanud seda enda teeneks
vaid hirmuäratavaks asjaolude kokkusattumiseks.
Nüüd olen ma seda teinud, koos jutustamistega oma
varasemast seitsmest merereisist.
Mu sõber El Hazlil, või Hindbad, nagu ma sind
eelmistes jutustustes kutsunud olen -- jälle küsin ma
sinu käest, kas on mul õigus peale kõiki neid
üleelamisi siin Bagdadis rahus ja rikkuses puhata? Sest
rikas ma olen, kõige rikkam inimene maailmas -- kuulub ju
mulle maailma kauneima naise armastus ja tema kuningriik. Jah,
ma ei asu iial teele Visharakpunpani poole, sest Bagdadis on mul
kolm naist ja neid ei saa ma jätta. Aga teadmine sellest,
mis mulle võib kuuluda, teeb mu hinge
rõõmsaks ja ühtlasi täidab ka kurbliku
igatsusega. Nüüd ma tean, et kuskil kaugel Indias on
naine, kes on väärt kogu maailma armastust. Ta on seal
ja ootab mind, tean seda sellest, kui taevas süttivad
tähed ja kuukuma toob mulle temast sõnumeid. Igalt
reisilt olen naasnud rikkamana ja enam pole mul põhjust
kuhugi minna, sest minu päralt on selle maailma suurim
aare.
November 2000
Esimesed kaks värssi kirjutanud Heli Illipe-Sootak
|