|
[ Jutt |
Jutulabor: detsember 2000 |
Uued arvustused ]
Allusioonid allusioonideks, need ei hoia veel midagi yleval. Ammugi siis teksti.
Vana Lovecraft oli vähe lugenud, pani igasse oma teksti vaid yhe mytoloogilise motiivi ja elas kah kuidagi ära, noored kutsikad on aga targad ja panevad igasse teksti kogu oma lugemuse. Progress.
Ok, see on ehk pisut liig sarkastiline väljendus, mõte ikkagi sama. Antud tekst sarnaneb pigem tyypilisele Burroughsile kui tyypilisele Lovecraftile - just ylekuhjatuse, pingutatult seiklusliku syzhee ja pudeda koe poolest. Meie Noor Vanameister oskab ka paremini. Seda enam, et enamiku mytoloogiate puhul leiab palju paremat mängumaterjali kui see, mis yldkättesaadavates jutukogumikes esilehtedel kirjas; mida haruldasem loom, seda hõrgum praad, ning legendidega pole mitte teistmoodi.
Kaks punkti viiest - ja see pigem autori pysiva tehnilise oskuse eest. Kaasaegse rahvamytoloogia mäluanalyysiks siiski tänuväärt materjal.
| 28.01.2001 11:50:11 |
kristjan rätsep |
Huvitan teos,mida pole kuigi lihtne zanriliselt määratleda.fiktsioonid germaani mütoloogia põhjal,viihjed lovecragftile...kirjutan alla Silver Sära arvamusele,ka mina tundsin kadedust...Kui eesti ulmeautorite seas leidub vaid üks meister,siis on see Hargla,öelgu Andreas W. "Arteris" mida iganes...Kui meil peaks kunagi hakatama Ameerika eeskujul Suurmesistritiitleid välja antama,on selge,kes oleks esimene!
Mulle üldiselt meeldis.
Ainuke asi, et selle tharapiita oleks võinud päris välja jätta või siis loo lõpuni kirjutada. Praegu on asi küll niimoodi et Hargla PEAB järje kirjutama!
(Ja pealegi ei ole tharapiitat olemas on thor või taara kuidas soovite)
Vähe on kirjanduslikke tekste, mille lugemisel on peamiseks mind valdavaks tundmuseks kadedus, kadedus, et ise niimoodi ennast väljendada ei oska. "Sindbad" kuulub kindlalt selliste hulka.
Loo algus meenutas V.Jani krestomaatilise romaani "Viimase mere poole" esimest peatükki, mis kandis pealkirja "See juhtus Bagdadis..." Jutustuse edenedes leidsin muidugi ka muid allusioone, eriti Lovecraftilt. Hämmastava sujuvusega tunneb I.H. end nagu kala vees (või tuleks öelda "nagu Dagon vees"?) nii araabia, eesti, poola kui ka väljamõteldud maailmades.
Kas pole nii, et aasta lõpus sai ulmehuviline tervelt kaks väärikat kandidaati "Stalkerile" - käesolev tekst ja viimases "Marduses" avaldet "Sierra Titauna nekropol"?
| 28.12.2000 16:52:36 |
Tarts |
Minu kurbtus ja pettumus oleks kirjas kirjutamatud ning räägus rääkimatud, kui sellele loole järge ei tuleks. Minu vana syda täituks murega nagu kevaditi n6iakaevud ning ähvardaks valust l6hkeda.
A kui veidi asjast kah k6nelda, siis (v6ite mind pugejaks ja tallalakkujaks s6mata) on tegemist järjekordse kirjatykiga Harglalt, mille peaks raiuma kuldtähtedega Eesti kirjandusloo raamatutesse, elik näide sellest, kuidas peab. Ma arvan, et Lovecraft on ysna 6ndsalt selle jutuga rahul. K6ik oli justkui paigas (aga sellega kipub Hargla yldse silma paistma). Oli tunda, et autor tunneb väga p6hjalikult ainest, millest kirjutab ja Sindbadi-Lovecrafti-Andersoni (andersonilikud viikingid ja trollid-eöfid) kompott on suurepäraselt 6nnestunud, kergest seeditav ja k6hule igati hea. Tubli, puhas kuus.
| 20.12.2000 10:51:05 |
Lendur |
Tore lugu, ladus lugeda, aga poolik...
Paistab nagu oleks autori ajast puudu tulnud või siis viitsimine otsa saanud. Praeguses mahus oleks see lugu olnud paras ühe pikema loo esimeseks osaks. Tegevus oleks võinud areneda edasi, tuues juurede erinevaid lõikuvaid saladusi ja legende "vana hullu" suust. Jutt oleks võinud kulmineeruda hoopiski kuskil kaugel polaarjoone taga gigantide võitlusega, kes iganes nad ka autori poolt väljamõeldud ei oleks. Nagu üks arvustaja ütles, et puudu jäi ühtne selgroog sellel lool, sest ei saanudki teada mis se raamat endast kujutas, ja kes lasi valla selle merekoletise ning miks kreeklased seda raamatut tahtsid. Idee on hea, aga see lugu võinuks olla palju-palju pikem.
Harglale edaspidiseks jaksu soovides ja lootes, et tulevad ka 9. ja 10. Sindbadi reis, mis seda pooleli jäänud lugu edasi pajataksid.
| 14.12.2000 10:36:15 |
Toomas |
Tore lugu jah. Aga tekkis ka küsimus, et kas on tegu tõesti esimese kodumaise Lovecraft´i arendusega. Veidi kunstlikuna sissetooduna mõjus Tha'ar Raphita (ehk äkki siis Tharaphita või Taara avita, nagu üks tõlgendus ütles), aga nojah-ikkagi viikingid.
Siiski usun, et selle loo peale Lovecraft end rahutult ei tunne (viibigu ta siis kus iganes). Loodetavasti kavatseb autor veel sama teemat kasutada.
Päris tore lugu oli. Mulle tuli selline 15 aastase tunne kohe peale. Hästi põnev oli lugeda. Hargla võiks vabalt seiklusjutte kirjutama hakata.
Lugu meeldis küll, kuid meelsamini oleksin tahtnud näha rohkem kandvama ideega teksti. Konkreetse loo selgroog oli natuke nõrk. Pearõhk kippus jääma ikkagi kirjeldustel ja müütilistel tegelastel. Samas, need tegelaskujud ja vihjetena esitatud viikingid röövisid loo mõttelt tähelepanu, nii et jutu lõpus ma enam ei mäletanudki, mis pärast minategelane üldse selle reisi ette võttis. See ei olnud enam oluline! Aga oleks pidanud olema! Muidu ongi jutt lihtsalt üks Sindbadi kaheksas reis. Miks mitte üheksas? Oleksin tahtnud näha tugevat selgroogu. Kandvat ideed ja pöörasemat lõppu. Hullu luuletaja salapärase raamatuga oleks saanud rohkem mängida ning päris peadpööritavaid ideid aretada... Sealt oleks saanud ka päris hea selgroo kogu loole.
| 12.12.2000 18:14:42 |
etter |
Kõigepealt peab tunnistama, et pole kuigipalju Algernoni lugenud (edaspidi püüan seda viga parandada :)) ja seega ei tea, mida oleks selle loo autorilt pidanud ootama.
Jutt iseenesest on väga mõnus lugeda, sellise hea vana pärimuse mulje jätab. Toob oma temaatikaga eredalt meelde Orm Punase seiklused ja võib-olla ongi selles jutus maalitav olustik niiviisi paremini adutav.
Samas jäävad veidi häirivalt ebaselgeks, kus tegelikult sündmused toimuvad (räägitakse Araabia merest ja Indiasse minekust ja siis juba kreeklased kohal jne...) - igatahes kuna jutt oli sellise reisikirjana esitatud, siis oleks oodanud veidi täpsemat kirjeldust.
Igatahes oli jutt väga mõnusalt loetav ja loeks selliseid veelgi.
|
