Kuu Ordu
Sisukord
Suur ruum uppus hämarusse. Üks seintest
tõusis poolviltu tahapoole kaldudes, nii et lagi oleks
olnud palju suurem põrandast, kui siin vaid oleks olnud
selgeid piire nende vahel, ja peaaegu kogu selle kumera pinna
võttis enda alla ümmargune aken -- või
õigem oleks öelda illuminaator, sest selle taga oli
kosmose must põhjatus ja ruumi kogu valguse moodustas
aknast paistva Maa sinakas helendus. Mees illuminaatori ees ei
pööranud pead, kui uks kõrvale libises ja teine
kogu koridorist tulvavas valguses ruumi uuris.
«Doktor Oddchand?»
«Kent? C Hatch Kent. Tule sisse. Sa näed pimedas
küll.»
Tulija astus edasi ja uks ta kannul libises taas kinni.
Hetkelise kõhkluse järel läbis ta kiirustamata
need kümmekond sammu, mis teda aknast lahutasid, jäi
teisest paari meetri kaugusele seisma ja silmitsedes
küsivalt ta profiili.
«Kohvi? Viskit? Muud?» küsis too pead
pööramata. Täpiline must samet libises aegamisi
mööda, Maa kuma moodustas seintel ja laes roomavaid
varje.
«Ei, tänan.»
Lõpuks pöördus peremees aknast ära ja
peatas omakorda pika uuriva pilgu tulijal, samal ajal osutades
käega tugitoolide suunas ning kõrvale vaatamata ka
ise eksimatult ühte neist laskudes.
«Ma kuulan sind.»
«Ilmselt on spetsiaalselt mainimata arusaadav, et tulin enne
Maale minekut sinu juurest läbi selleks, et garanteerida
meie jutuajamise konfidentsiaalsus. Nagu ma mainisin, tahan ma
esitada küsimusi ühe sinu patsiendi kohta. Tema nimi
on Chadis.»
«Chadis? Jah, ma olen tema arst, ent niipalju, kui mina
mäletan, ei ole tema sisuliselt «patsient» olnud.
Üks hetk.»
Ta vaatas ruumis ringi, pomises siis: «Klaviatuur,» ja
naksutas kannatamatult sõrmi, kui see talle lähemale
hõljus. Akna serva oleks ootamatult nagu sulametalli
valatud, piidal laienes pimestavalt valge triip. Doktor vajutas
mõnele klahvile ja vaatas siis kõrvale. Kent
teadis, et kuhugi tema kõrvale on tekkinud ainult teise
mehe positsioonilt jälgitav kujutis. Ta ei vaevunud pead
pöörama ja märkas siis, et doktori silmad
peatusid aeg-ajalt näiliselt temal -- kujutis oli ilmselt
otse ta peal. Pimestav hõõgus laienes kiiresti,
kasvades palju rutem, kui silm adapteeruda jõuab. Kent
tõstis peo kaitseks silmadele, kui hele valgusvoog temani
jõudis.
«Vabandust,» mühatas Oddchand tõustes. Ta
astus käsikaudu akna juurde ja vajutas klahve selle piidal.
Aken hakkas tuhmuma, kõigepealt kadusid tähed, siis
Maa ja mõne sekundi pärast jäi ka
päikesest vaid ähmane laik.
«Automaatika tõrgub?» Kenti küsimuses oli
muuseas poetatud heatahtlik ükskõikne huvi, mis
tegelikult ei kohustagi vastama. Ent Oddchand raputas pead ja
muigas vaevutabatavalt suunurkadega:
«Ei... Kaitsekate oli nullitud -- mulle meeldib
mõnikord... nii otse, loomulikult kui võimalik
Maad vaadata.»
Kent noogutas arusaavalt, sellal kui teine mees oli taas oma
arhiivi süvenenud, ta luges kiiresti, ise samal ajal
pomisedes:
«Chadis. Õige nimega Sadiokis Kosteupulos...
nüüd on ta kakskümmend seitse... Sündinud
Mengé vanglas Põhja-Aafrikas. Meie hullul ajastul
tavaliselt ebatavaline lugu... Vanemad surnud, sugulasi pole...
Jah, see oli Ammanhrie Konventsioon, siis ta toodi ära...
... Haridus Madagaskaril, Endümionis... Viimane aste
Areses, akadeemiaski enamik kursust Marsil... Traumasid
praktiliselt ei ole... Kaitseensüümid, koli siirdamise
operatsioonid, kompleksne kilp...» Doktor naaldus toolis
tagasi. «Jah, nüüd ma mäletan teda kaunis
hästi. Seda kõike, mis on siin, tead sa ilmselt
peast. Milles on küsimus?»
«Praegu on ta Pooluse kaitse välimises vöös ja
seal hargneb üks kummalisevõitu lugu. Me ei ole
tahtnud sekkuda, aga pea ainus lahendusvariant, mis ei sisalda
suuri ja õigustamatuid riske, näeb ette
Lähetust. Küsimus on tema emotsionaalses
vastupidavuses. Tal on üks pisut ebatavaline harjumus, mis
mulle (võib-olla vaid sellepärast, et ma ei ole
spetsialist) muret teeb. Kas sa aimad, millest on
jutt?»
«Ma vabandan,» pomises doktor. Ta kirjutas midagi
klaviatuuril, Kentist jälle läbi vaadates. Viimane
otsustas seda ignoreerida ja ootas kannatlikult.
«Päevik?» küsis Doktor umbes minuti
pärast.
«Jah.»
«Palju sina tead?»
«Meie. Peale minu partneri Tamaco ka Pooluse Koordinaator ja
Judge.
Seda, et ta kirjutab seda kreeka keeles ja et see on
adresseeritud ta õele, kaksikõele, keda ei ole
kunagi olemas olnud. See peaks olema kirjanduslik segu
päevasündmustest, mõtisklustest, fiktsioonidest
ja -- väga võimalik -- tööasjadest kuni
majapidamisaruanneteni.»
«Nii et te ei ole seda lugenud?»
«Järelikult ma eksin? Ei ole.»
«Miks?»
«Peamiselt eetilistel kaalutlustel; ja asi pole nii
tõsine, et me peaksime korralikult üritama... Mis
aga võib raskeks osutuda, sest ta hoiab seda kogu aja
korralikult kodeerituna. Milles ma eksisin?»
«Kõigepealt üks teine küsimus. Legendi
järgi oli tal kaksikõde, kes sündis surnuna. On
keegi proovinud uurida, milline oli tõde?»
«Kui see asjaolu võib osutuda tähtsaks, siis
tuleb sellega muidugi tegelda, kuid tulemusi vaevalt oodata on.
Vanadest dokumentidest on meil koopiad. Minu teada
põhineb väide ühe mehe, Webberi aruandel -- ta
oli Põhja-Aafrika resident 2093 kuni 2108 -- ja ta
nimetab taas omakorda teisi isikuid; arvuti andmetel on nad
kõik ammu surnud.»
«Selge.
Ta kirjutab seda mitte kreeka, vaid vana-kreeka keeles. Kuigi
ta oskab ka nüüdiskreeka keelt, ei ole see mitte ta
emakeel, vaid hiljem õpitud -- niisamuti kui vana-kreeka
keel. Ma loeksin nii seda keelteõppimist kui ka
päevikupidamist normaalsuse piirest mittehälbivaks
originaalitsemisvajaduseks. Kui sa kirjeldaksid mulle
lähemalt probleemi olemust?...»
Varjud roomasid üle toa. Illuminaator oli vaid
süsimust pind, kust ebaloomulik tuhm päike kiirgas
filtri tõttu veidrat, haiglaselt hallikat tooni valgust.
Kent langetas enne vastamist korraks pea.
«Seda ei ole nii lihtne teha. Ent ma küsiksin nii -- mis
juhtub, kui tema lähedusse satub inimene, kellega teda seob
emotsionaalne side ja kes oskab nimetatud keelt? Ja kui ta
niiöelda oma hinge avab, kuivõrd võib see
osutuda relvaks tema enda vastu?»
Doktor vaikis mõne sekundi.
«Ma pean selle üle mõtisklema. On selline oht,
või tahate te korraldada?»
«See on juhtunud. Milliseks sa hindad tõenäosust,
et kaks kreeka keele oskajat keset Arktikat kokku
saavad?»
Doktor kergitas kulme.
Kent tõusis.
«Ma võtan ühendust.»
Ta viipas käega ja lahkus, jättes Oddchandi
mõtlikult tühjusse põrnitsema.
Kent astus lifti ja kuna ta oli sihi juba varem sisestanud,
hakkas see mingit erilist korraldust ootamata liikuma.
«Mis ta ütles?» ilmusid Kenti teadvusse
sõnad, mida häälena kusagil olemas ei olnud.
Mees tundis nii määrangutest kui ka toonist ära
Tamaco; ilmselt oli sõber oodanud, ja niipea kui ta
jälle üldkasutatavatesse ruumidesse jõudis, oma
küsimuse esitanud.
«Et ta mõtleb. Ta aitas mind ja tema antud
informatsioon sobib skeemi isegi paremini, kui meie
spekulatsioonid. Praegu jookseb Tethisele meie vestluse
lindistus, pärast vaatad protokolli.»
«Kokkuvõtlikult -- mis ta asjast arvas?»
«Ta ei öelnud. Aga ta oli häiritud.»
«Hakkab ta isepäi midagi tegema?»
«Vaevalt. Ma nimetasin Judge nime, nad on koolivennad, nii et
ta ehk võtab enne vanamehega ühendust.»
«Seega on ta selline vana kabi nagu kirjeldatud?»
«Hullem. Ta pani oma varjatud kujutised otse minu peale. Ta
hoolib väga inimestest, kelle tervisefailid on tema
käes ja suhtub meisse vaenulikult. Mullegi meeldiks, et mu
failid on kellegi nii usaldusväärse käes, kuigi
meile teeb tööd juurde. Kus sa üldse
oled?»
«Xailonis. Sina?»
«Side maha, ma näen sind.»
Kent oli jõudnud «ülesse», liftist
väljudes ootas teda kaalutus -- ta oli tehiskaaslase telje
juures. Ta tõukas end sadama suunas, libises läbi
õhu, pidurdas end ühe tala vastas ja siis oli
kaalutus täielik -- liftišahtid ja
ülejäänud tehiskaaslane tema taga
pöörles, tema enam mitte. Ta valis õige toru,
andis masinale käsu ja suruõhk paiskas ta läbi
selle nagu tolmutordi tolmuimejavoolikus vajaliku doki suunas,
mille ees ta juba oli märganud Tamacot aega parajaks
tegemas. Nad ei vahetanud tervitusi. Kui ta hingetuks
võtva matsuga uksel peatus ja ennast tooli poole hiivas,
oli Tamaco juba piloodikohal ja, kirjutades üle
ohutusmäärangu, andis stardisignaali enne, kui Kent
tooli jõudis. Kiirendusega võideldes ja kirudes
sättis Kent end paigale ja oli just enam-vähem sobiva
asendi saanud, kui kiirendus kasvas mitmeid kordi. Tamaco oli
ainult tema paikasaamist oodanud, et mootorid suuremale
võimsusele lülitada.
«Õnneks on ta ainult sadist, mitte
mõrvar,» kuulis Kent kommentaare
lennujuhtimiskesksusest ja pilku kõrvale ekraanile viies
nägi, et nad on avariiprotseduuri kasutamise pärast
tähelepanu keskpunktis.
«Plekktoru, kas te pole veel selle hullu marslasega
harjunud?» irvitas keegi raketikaitsest.
«Ähh, laske ta alla,» porises satelliidi
dispetšer. «HS1, kõik normaalne.»
«Xailon 173, Plekktorult Põhjatähele. Kõik
normaalne. Tänan ja hüvasti, Kyoto,» ütles
Tamaco ja vajutas siis side kinni.
«Miks nad end lõpuks ametlikult Plekktoruks ei
nimeta?»
«Sest see risu on olnud Riiul, Rõngassai, Teivasjaam,
Vanniahi, Orbitaalbordell, Diskoteek, Geeniuste Surnuaed,
Väike Maa, Poolkuu... ma ei mäleta kaugeltki
kõiki. König saadab kõik sellised ettepanekud
juba enne diskussiooni pikalt ja ametlikult on ta Esimene
Hiidsatelliit; aga ka teised nimed tunneb TI ära.» Ta
osutas käega monitorile, kus raadiovestluse
formaliseeringus oli «Plekktoru» «HS1»-ga
asendatud.
«See on konservatiivsus, juba lausa anakronism. Damn
Maa!»
«Miks sa näiteks oma määrangud Kyotole
nimetasid, kuigi arvutid olid ammu kõiges kokku leppinud?
Kah traditsioon.»
«See on näitamaks, et ma siiski ise ka veel tean, kuhu
masin mu viib. Marsil ei oleks nad mu natuke kiirema stardi
pärast hunnikusse kokku jooksnud.»
«Marsil pole ohtu.»
«Kent, sa oled vastik õnnetusekraaksuja. Vaata parem
alla.»
Kohutavalt, hingematvalt ilus helesinine kera kerkis neile
vastu, masin hakkas kergelt õõtsuma, kui Emakese
Maa atmosfäär ta kosmilisele kiirusele arvestatavat
takistust osutama hakkas.
Algusesse
Noh, kallis õeke, nüüd on mul sulle
jälle midagi jutustada. Varem oleksin ma pidanud selliseid
lugusid soovunelmateks, ehkki vanemad mehed kinnitavad, et
vähemalt kord elus komistab igaüks õnnele,
kuigi enamasti seejärel ajab end püsti ja läheb
edasi. Ent mina -- ma ei ole veel milleski kindel, õieti
söandan vaid sulle tunnistada, et olen veidral ja
rahutukstegeval viisil armunud.
Ent olgu, võtame kõik järjekorras.
Niisiis, eile hommikul ärkasin hilja. Loomulikult polnud
sel tähtsust ei kellegi ega millegi jaoks peale minu.
Ma ei ole sulle kirjutanud, kuid ja ma pean ütlema, et
selle aja kestel on minus toimunud muutus. Kui ma viimane kord
kahtlesin ja kõhklesin, kas ma üldse suudan harjuda
selle lumetasandiku rahuliku ülevuse ja valgusega, ja
peamiselt üksindusega, siis nüüd olen seda
kõike armastama hakanud. Ma olen ju üksi vaid
füüsiliselt. Mul on ju
täismõõduline infokanal (kuidas ma seda
nüüd nimetama peaksin?), süsteem, mis lubab
üheaegselt pidada lahti 63 holograafilist videokanalit --
see tähendab, et vähemalt kümme korda rohkem, kui
kunagi vaja läheb.
(Taas ei suuda ma märkimata jätta, kui naljakad ja
primitiivsed tunduvad meie keeles need terminid, mis minu
dialektis on nii tavalised, et olen võtnud neid
iseenesestmõistetavatena. Kui tihti ma peatun seda sinule
kirjutades, takerdudes selle taha, et ei suuda edasi anda
lihtsamaidki asju. Kas polnud see lõbus, kui ma
koolipõlves üritasin sulle jutustada seda, mida
päeval õppinud olin? Need naljakad neologismid, mida
ma välja mõtlesin! Nüüd ei saa ma kohati
isegi aru, mida kirjutanud olen; nii et parem murran pead ning
kirjutan vaesemas ja ebatäpsemas, kuid üheselt
mõistetavas algkeeles.)
Aga ma olen jõudnud vaid selleni, et ärkasin.
Kell oli kolm millegagi GMT järgi. Madagaskaril on oma ajal
mõte, nagu on mõte ka planeetide omaaegadel ja
BMT-l, Binaarajal, ent siin, kus on parajasti jurakas
polaarpäev ja igasuguse aja seos päikesega piirduks
niikuinii vaid tema suunaga, sest kõrgus horisondist ei
muutu oluliselt, asuksime me kõik Valvejaamavöö
mehed erinevates ajavööndites.
Sa tead, et ma ei ole kunagi kasutanud
jõhkravõitu äratusvõtteid, mida
mõned peavad enesedistsipliini seisukohalt oluliseks.
Minu arust on masohhismi ülikool, et kui ma kuussada
sekundit peale äratust ei ole voodist tõusnud,
lülitab ta välja lihtsalt välja ja laseb mul
põrandale prantsatada. Samuti ei kasuta ma digitalkerit,
sest ainsat häält, mida mul oleks meeldiv ärgates
kuulda, -- sinu häält -- ei saa ma kunagi
sünteesida. Kasutan ürgset võtet -- lasen tal
lihtsalt raadio sisse lülitada, algul vaikselt, siis
kõvemini.
Ma kuulan, nagu sa tead, ikka Kuuma Liini, (miks ainult see
nimi peab nii igikorratud ja vaimuvaene olema!) sealt tuleb
hitte ja nende vahele viimaseid uudiseid, mitte kunagi rohkem,
kui mõnikümmend sekundit korraga. Niisiis, kuulanud
ära järjekordse sõja puhkemise Kesk-Aafrikas,
edetabeli tipus istuva Maya «Watching You» (minu arust
allpool nende tavalist taset) ja Big-Maci komistamise stuudio
trepil, leidsin, et järgmiseks annab uudise
mõõdu välja ka minu ärkamine, ning,
jõudnud seega järeldusele, et olen lootusetult
ärkvel, hakkasin end aegamööda vertikaali
ajama.
Kui ma esimest korda selle oma praeguse elupaigaga kokku sain
-- nojah, seda roppu sõimu oli täis terve eelmine
kiri. Pisut hiljem, kui viitsisin süveneda, leidsin paljud
asjad, mida Goldenwater (nii oli eelmise mehe nimi, vaatasin
kompuutrist järele) ringi teinud oli, vägagi
mugavateks ja praktilisteks osutuvat. Palju ruumi siin
nüüd igal juhul ei ole. Pealiskaudselt ja
tendentslikult ma sulle oma elamist kirjeldasin, ega ma
nüüd ka rohkem ei viitsi, aga suuremaid
vääritimõistmisi katsun
jõudumööda õiendada. Enamik on
standardne värk, jääb vaid imestada, kui palju
vajalikku on võimalik nii pisikesse ruumi kokku
pigistada, perspektiivi segab minu jaoks see, et siin ei ole
kogu seda koli, mis rakettides enamiku ruumist enda alla
võtab.
Vannitoa kohta vist ütlesin, et too maniakk kavatses
siin ilmselt jääkarusid pesta, perekond korraga. See
suur roostevabast terasest küna, mille kallal vaimutsesin,
sest mulle tundus tõesti raske kujutleda, et humanoid
võib seda soustikannu ja kahekümnenda sajandi
keskküttekatla ristsugutist vannina kasutada, osutus
tegelikult haruldaselt meeldivaks tsirkulaardušiks. Nii ma
nüüd siis alustan päeva sellega, et longin
vannituppa ja lasen end pöörlevatel veekeeristel uhta
ja masseerida. Peale selle, et seade on mõnus, on tal ka
üks teine, hoopis praktilisem eelis, mille avastanud olen.
Nimelt, nii nagu teised valvekorramehed juba ammu, igaüks
omal ajal, loobusin ka mina umbes kolmandal päeval
skafandrist. Seda tunnet on raske seletada -- mis sest, et
skafander on mugav, soe ja kaitseb sind -- see siin on meie oma
planeet, vastikult külm paik küll, aga näiteks
hingata saame, ja kuidagi hoopis parem on olla, kui õhk
rõivastest läbi käib. Praktikas tähendab
see teinekord, et oled hullusti läbikülmand, kui
ükskord koju saad; ja kombinesoonil pole
regeneratsioonikihti kah.
Kui sellest kõrini sai, keerasin endale sisse oma
hommikusöögi. Köögid on baasides sellised,
et tegelikult õnnestuks ka ise süüa teha (mitte
ainult soojendada-segada sügavkülmutusest
võetud portse), ent pole mina veel kuulnud, et keegi
sellega tegelenud oleks. Nagu enamik baasi koli, saab ta endaga
suurepäraselt ise hakkama, Fäärlanderi abi
läheb vaja vaid siis, kui ma järjekordselt oma
kohvitassi kurat teab kuhu unustan. Muide, R
Fäärlander on ohtlik näide selle kohta, mis
võib juhtuda kõrget klassi robotiga, kui paljud
igavust tundvad targad pead igaüks eelmiste tegevusest
eriti hoolimata tema kallal vaeva näevad. Selge ju, et on
tobe roboti peale vihastada, ent tema puhul on tihti
praktiliselt võimatu anda talle juhiseid edaspidi
analoogsetes situatsioonides käitumise kohta. Hirmutab just
see, kui taktitundeline, ent samas mitmepalgeliselt
läbinägelik ta on. Näiteks, kui ma peale
ärkamist pessu loivasin, hõikasin talle korralduse
hommikusöögi kohta. See kõlas umbes: «Kaks
röstsaia mingi lihapoolisega, müslit, muna-anjovis,
puuvilju.» Ma sain täiesti normaalse
hommikusöögi. Ma ei räägi sellistest
pisiasjadest, et ma ei ole talle kunagi pidanud mainima, et joon
alati kohvi koorega. Tavaline robotiprogramm oleks ka kolmandal
korral kviteerinud, et «kuna sa ilmselt jood kohvi koorega, siis
edaspidi kuni erikorralduseni on kohv alati koorega».
Küsimus ei ole isegi mitte selles, et ta ei ole kunagi
vaevunud seda küsima. Ta teab, ta
jälgib. Ma tean, et see ainult näib nii, ent ta
skriptide pikkus ja nende praktilised tulemused on hirmutavad.
Fäärlander võttis arvesse kümneid
parameetreid, alates kokanduslike andmete ja minuga saadud
seniste kogemuste hindamisest kuni emotsionaalse optimumi
varieeruvuskõverate sobitamiseni (kusjuures ta arvutab
tõenäosused läbi kolme
psühhiaatriakoolkonna järele), kalkuleerides mu tuju
sammusageduse, hääletooni ja kurat teab veel mille
järele, ning ma sain hommikusöögi, kus need
asjad, mis ma tahan alati ühtemoodi, olid täpselt
paigas, ja seal, kus mulle meeldib vaheldus, oli sobivalt
improviseeritud.
Hommikust sõin sellessamas suures sopilises ruumis,
mis tegelikult ongi kogu baasi sisemus, teatavat eraldatust
omavad vaid minu magamistuba, vannitoa-WC kompleks ja üks
määratlemata otstarbega ruum, mis kõige
tihemini funktsioneeris külalistetoana --
rääkimata muidugi kessoonist ja tehnilistest
käikudest (tõtt-öelda pole ma nendes kunagi
käinud, olen nad ainult Fäärlanderi või
mõne aracati silmade läbi üle vaadanud). Side
jooksis kogu aja ja kuna olin hääle sisse
lülitanud, tekkis mul jälle pilt sellest, mis
ümbruskonnas parasjagu toimus. Nagu ikka olid kahe
kolmandiku valvejaamade kanalid tühjad -- mehed kas magasid
või tegelesid oma asjadega. Mitte kellegi
elusolekusignaal ei olnud kriitilises tsoonis. Kayselich ja
Ayesha jälitasid mingit signaali Beringi väina kandis,
ent ka see oli täiesti rutiini piirides. Hakkasin
kombinesooni selga ajama ja läksin poodiumile, et korra
veel radarile täpsem pilk peale visata, ja seal pandi mind
tähele.
«Hau, Chadis.»
Draco monitori kujutis hüppas seinalt ette keskele
suureks, kaamera näitas meeletu kiirusega masina alt
läbitormavat lumevaipa.
«Ma rääkisin just Cliffiga,» -- too on
välimises vöös, meie baasid Dracoga ja tema oma
moodustavad ligikaudu võrdkülgse kolmnurga --
«pidime Lolli Näo juures kokku saama, et lõunasse
põrutada -- tahtsime vaadata palju jääkarusid
on ja vaba veeni välja minna. Tuled?»
«Millal?» Idee meeldis mulle.
«Kohe. Arvata kolmveerand tunni pärast on
kokkusaamine.»
Loll Nägu on üks jääkuhjatis, mis
parasjagu asub Cliffi baasist umbes 70 km edelas. Cliffist
paremal, lääne pool on Leoni baas, too on väheke
kunstnik. Talvel kutsus ta meid appi ja tema juhendamisel
põletasime ioonkiirguritega jääst välja
rohmaka lõusta, mis -- nagu me leidsime -- peaks
soovimatuid külalisi peletama. See meistriteos
põrnitses kaua aega lõuna suunas, ent
nüüdseks on tuul ja päike ta muidugi algolekusse
tagasi viinud; ja kui suvi edeneb, hakkab kogu polaarala
jääkate pragunema ja liikuma, nii et mulgi tuleb
korduvalt kolida.
Telemeetria järgi oli Draco oma baasi läheduses ja
Cliff ukerdas hoopis kaugel läänes koos Leoniga,
viimane läks ilmselt koju, sest tema ja Cliffi
sõidukeid tähistavad kujutised eraldusid
teineteisest ja esimene suundus sirgelt oma elamise poole.
«Noh, plekkämber, saa siis ilusti hakkama,»
ütlesin Fäärlanderile, kes raidkujuna oma kohal
tulejuhtimispuldi ees seisis. Robot ei vaevunud vastama, andis
vaid märku, et on asjast aru saanud -- kaks
kaheteistkilost-kolmandiksekist piiksatust.
Ronisin siis alla kessooni. Juba läbi väikese
lüüsi põhiruumidest lahkudes tundsin
külma. Seda ei olnud kuigi palju, arvata kraadi 10, ent
kombinesoon ei ole skafander ja temperatuurimuutus on tajutav;
alumisi ruume võib, kuid ei ole tarvidust kütta, nii
et seal on praktiliselt välistemperatuur.
Meil on siin needsamad CML-seeria universaalhõljukid,
mida kasutatakse kogu Maal. (Muide, ma rääkisin kunagi
ühe kutiga Wiandelli instituudist -- nad ei tea enam, on
see legend või tõsilugu, ent arvatavasti on see
tähelühendi kokku käkerdatud tõepoolest
nii kaamelit kui kameeleoni silmas pidades.) Ronisin istmele ja,
sulgemata kabiini käivitasin mootori ning kui uks oli
avanenud, lendasin välja lumisesse valgusesse. Tegin baasi
ümber mõnesaja meetri kaugusel tiiru ja ütlesin
Fäärlanderile, et üht kui teist tuleks parandada
kui tagasi jõuan (enne ei tohi ta baasist lahkuda). Siis
muutsin sõiduki kuju maksimaalselt voolujooneliseks --
mis tähendas, et olin ise peaaegu lamaskil -- ja
lülitasin turbiini täisvõimsusele kuni masin
kiirust kogus. Vist kusagil mujal maailmas ei ole
võimalik kihutada nagu siin -- ainult sile jää,
ei mingeid takistusi, nagu ka mitte midagi vaadata. Skannerid ja
satelliidiside töötasid, nii et ümbruskonna
kujutis istus mul kogu aeg silme ees. Tõstsin kiiruse
200-le meetrile sekundis -- sellise kiiruse juures oli masina
juhtimine veel jälgitav. Tegelikult vaid kaks või
kolm korda terve tee jooksul tuli mul kurssi muuta, ja pool
tundi peale hoovõttu baas juurest olin Lolli Näo
lähistel. Hakkasin teisi mehi pilguga otsima ja esimene
hetk ei näinud, kuigi teadsin, et nad peavad seal kusagil
olema. Tegelikult ei taibanud ma ka, mis udupilv seal
hõljub enne, kui sealt kumas lillakat helendust ja taeva
poole kerkis lume ja jää sambaid -- mehed
möllasid ringi ja tegid lollusi.
Olin umbes kaks kilomeetrit eemal, kui korraga paiskus
üles tohutu, vast paarisaja meetri kõrgune lumepilv,
millest kumas läbi plahvatuslikult aurustunud vee
helesinine valgus ja kümned vikerkaared mänglesid
taevasse pürgivatel ülipeentest jää- ja
veepiiskadest lossidel. Mõlemad mehed lendasid nagu
kõrvetadasaanud pilvest välja, enda järel
lumevorsti lahti kerides; ja kui minu lähedusse hakkas
sadama mitmekiloseid jääkamakaid, oli mulgi selge,
miks neil nii kuradi kiire oli. Ohtu polnud muidugi mingit, mul
tasus vaid korraks silmad ninajuurele kokku lasta, et muuta
«Faalanks» täisautomaatseks, ja aeg-ajalt
tähistas plahvatus peakohal, et kaitse oli avastanud liiga
lähedale kukkuva tüki; kui ma oleksin masinas sees
olnud, poleks sedagi tarvitsenud teha.
«Lets go!» kumbki neist ei pidurdanud, nägin
vaid, kuidas Draco oma masinast käega viipas. Andsin
ratastega tõuke, mul oli kondensor laetud, ja
lükkasin turbiini täisvõimsusele. Otsustades
selle järgi, kuidas mind nagu kleep-plaastri tooli seljatoe
külge tõmbas, sain arvatavasti oma 4 g-d korraks
kätte. Nad hoidsid 160 m/s, tulin sujuva pöördega
neile järele ja, kuna nad laiali nihkusid, kiilusin end
nende vahele. Me ei rääkinud sõnagi, vaid CML-
ide ajude monitorid näitasid mul, ja loomulikult ka neil,
et masinad automaatselt trajektorid sünkroniseerisid ja
külgvahet pidama hakkasid.
Sellise kiirusega sõitu või pigem lendu (sest
hõljukid hoidsid poolemeetrist kõrgust) sileda
vesise lumekõrbe kohal ei oska ma võrrelda muuga,
kui et see näeb välja, nagu tõmmataks sul
kortsutatud fooliumiriba istmiku alt läbi, ja kui eespool
näib olevat midagi, millest sa niisama üle ei
lähe, vajutad kergelt
pöördjärgivsüsteemiga rooli alla ja tunned,
nagu oleks sulle sepahaamriga vastu istmepõhja lajatatud.
Fooliumiriba kaugeneb korraks, et siis paari sekundi pärast
padjakuhjale kukkumise kahtlasevõitu mõnuga oma
kohale asetuda. Vaid kaugemad objektid on paigal, omavad kohta
ja mõtet -- helkiv ja sillerdav ja jõudsalt sulav
Jäämere talvetekk sini-sinise kerge valge pilvekirmega
taeva all.
Mida lõuna poole, seda enam oli jääs
pragusid, mõned neist isegi mitmeid meetreid laiad. Ja
valgus! Poleks mu kiivril filtrit, oleksin vist poole minutiga
pime. Päike on sulatanud pindmise kihi ja nii sädeleb
ja sätendab iga kuhjatis, iga vall, iga laamade
kokkupõrkamisel tekkinud müür madalal horisondi
kohal rippuva päikese kiirtes. Taevas on nii suurtel
kõrgustel harva täiesti pilvitu, ja ei olnud ta
nüüdki -- oma 8-10 km kõrgusel häilus
kihtpilvede «Noa Laev» kirdetuules Ameerika poole.
Ma ei ole suurem jutupaunik, ega oska sulle edasi anda seda
tunnet, mis valdab selles äärmuseni vaeses looduses
vähimatki elu märgates -- kui palju tundub seda elu
olevat, kuigi sa tead, et olid just läbinud sadu
kilomeetreid tühjust. Jää lõppes ja
kauguses sinetas Novaja Zemlja. Vaba vee piiril ukerdasid
jääkarud ja hülged, õhus keerles tuhandeid
linde. Meie lähenedes kadusid nad kõik kaugemale,
sest inimene oli oht, kuigi siin neid keegi ei puutunud; enamik
neist liikidest oli alleski ainult peamiselt tänu sellele,
et Kuu Ordu ei lubanud Põhja-Jäämerel jahti
pidada.
Olime just suundunud laias kaares läände, kui
keskus meie tähelepanu palus:
«Cliff, Draco, Chadis -- Koola poolsaare rannikult, teist
viissada kilomeetrit SSO-s tuleb üks laev meie poole.
Vaadake see üle.» Monitorile kiikamata tundsin juba
häälest ära Merca, kes parasjagu valves oli.
«Salakütid?» küsis Cliff.
«Hea, kui need ja mitte mürgitajad.»
Tõepoolest oli olnud juhus, kus sealtsamast
Arhangelski lähedalt saadeti üles õhupall
mürgilaadungiga. Me lasime ta muidugi puruks ja gaas lendas
laiali. Tookord vaatas Baas ainult seda, et seal pole
elusolendeid, ja andis tuld. Paar hülgeliiki ja
mõned linnuliigid peaaegu et hävisid
mitmetuhandekilomeetriselt alalt. Puhastamisega tuli vaeva
näha. Me ei saanudki teada, miks seda õieti tehti --
et meile varju heita, et «näe mis tegid», ja et meil
ei oleks korralikku elavat loodust vastukaaluks nende endi
saastatud prügimäele. Lihtsalt. Õelusest.
Salakütid aga olid kohaliku valitsusega mestis ja
üsna hästi varustatud ja informeeritud. Või
täpsemalt, valitsus selles piirkonnas oli korrumpeerunud
määrani, kus ametnikel polnud mingit sisulist vahet
tavaliste maffia jooksupoistega.
«Need võivad ka teaduslik ekspeditsioon olla,»
sekkus keegi. Viskasin pilgu monitorile, rääkija oli
Marius Plekktorult.
«Graadi International Nature Institute korraldab pea igal
aastal tudengitele tosina reise siia. Neid peaks piirkonnas sadu
olema. Iga aasta tuleb paarkümmend ka meile. Need
võivad olla ka kas põgenikud või lihtsalt
uljaspead, kellele tuli kurat teab mispärast pähe meid
õrritada.»
«Õige jah,» märkis Merca. Ta vaikis hetke,
ilmselt sobras arvutis. «Jah, nüüd ma näen ka
neid andmeid. Pole lihtsalt vaevunud vaatama, sorry. See peaks
olema bioloogide lõpukursus, juht magister Mintai
Kerrekof... nimekirjad ja nii edasi... eile saabusid rannikule.
Laevu neil ei olnud?»
«Ega luure nüüd kõikvõimas ka ei
ole,» turtsatas Marius. «Asi see siis hankida. Hoiatasin
Aldust, et kui neile mandrilt midagi järele lastakse, siis
ta võtab alla. Kutid, andke luba, ma lülitan teid ka
raketikaitsesse.»
Me olime osa Pooluse Baasi tajurite süsteemist,
orbitaalne raketikaitse oli omaette, seepärast
nõudis see julgeoleku kaalutlustel kahepoolset
nõusolekut, et meie masinate ajud töötaksid
korraga kahes süsteemis, mis muide viis nende koormuse
üsna kriitiliseks.
«Okei, ahvid, segajad peale,» ütles Cliff. «Hoiame
kahekümne-viiekümnekilomeetrist vahet, läheme
vasakpoolses hanerivis Barentsi merre, SSO.»
Olime sisuliselt juba häireolukorras, tema oli vanem
olija ja seega pealik. Tema oli esimene. Ta oli ka esimene, kes
pani meil kaartidel ühed määrangud vilkuma:
«Torm tuleb, tagasi nad ei saa. Baas, Plekktoru --
kommentaarid?»
«Sul on õigus, mis siin kommenteerida,» pomises
Merca. «Ilmselt arvestasid tulijad, et torm nad
varjab.»
Minutid möödusid, meie kiirus oli tõusnud
kolmesajale meetrile sekundis, katted olid laiali, mis
tähendas, et libisesime hallide varjudena üle
jää, olles enamikule seadmetest nähtamatud.
Tulnukate laev kihutas -- sest temale oli kolm-nelikümmend
meetrit sekundis ilmselt võimete piir -- kirdesse, enam-
vähem risti kaldaga.
«Teine laev!» teatas Marius, muide täiesti
ilmaasjata, sest nägime määrangut ekraanidel
kõik samal hetkel. Uustulnuk oli eraldunud kaldast
põhja pool ja liikus itta, esimesele järele.
«Piirivalve?» küsisin.
«Salakütid, piirivalve -- mis vahet,» urises Cliff.
«Üks kuritegelik kamp kõik. Kõik, kes peale
kohaliku maffia kaldast eralduvad, on automaatselt
lindpriid.»
«Kas neist kuidagi päriselt lahti ei saaks?» uuris
Draco. Me muidugi teadsime olukorrast ja probleemidest meid
ümbritseval vaenulikul territooriumil, aga mitte sellise
põhjalikkusega, et kõiki seoseid paika panna, sest
sellega tegelesid teised.
Merca naeris: «Eks me ole nendega halvasti ümber
käinud kah.»
Ent Cliff oli tõsisem: «Eks aegade jooksul olen minagi
korduvalt käinud nende pihta laskmas. Esitasin samu
küsimusi, et «teeks puhta töö?» See pole
kahjuks mõeldav. Me ei saa lõpetada laevaliiklust,
sest paljudele on rannapüük ainus elatusallikas ja
siis ei pääseks keegi enam meie juurde. Me ei saa
linnu pommitada, sest seal elab lisaks saastale ka inimesi. Me
ei saa ka salaküttimist lubada selle hinnaga, et nad
ühtegi teist alust ei puutuks, mida nad muide on meile
pakkunud. Ja nii need mafioosod või piirivalvurid, mis
tõesti on kohati teineteisest eristamatud, tulistavad iga
alust, mis territoriaalvetest väljub.»
Terve järgmine tuhat sekundit ei juhtunud midagi, laev
jätkas oma teed, teine alus liikus talle järele ja
meie lähenesime neile jõudsalt.
«Kui midagi ei juhtu, hakkame tuhande kahesaja seki
pärast hoogu maha võtma,» lausus Cliff.
«Marius, palju neid on?»
«Ma ei näe,» vastas küsitu. «Alus võib
peale võtta kolm-nelikümmend, aga vaevalt neid nii
palju seal on. Alla viie ei ole, rohkem ei saa läbi terase
aru. Ja neil on hajutaja ka peal. Nende teel on üks suurem
jääväli. Huvitav, mida nad teevad? Nad peaksid ju
piisavalt targad olema teadmaks, et see ei ole
püsijää.»
«Nad jõuavad sinna enne, kui meie nendeni?»
küsis Draco, kuigi see oli igale ekraanile vaadates
selge.
«Ma oleks teil niikuinii palunud oodata ja vaadata, mis nad
teevad,» märkis Marius.
Möödus veel kuussada sekundit. Nägin, et
idapoolsed valvurid olid end samuti igaks juhuks meie poole
tulema sättinud ja ka Leon, Ruben ja neli meest
Põhjatähelt on liikvel.
«Rakett!» hüüatas Merca. «Aldus?»
Me teisedki nägime kiiresti liikuvat radarisignaali.
«Jaa-jaa, ma tõesti ei maga,» porises keegi
Alduse tehnikutest kannatamatult (ekraan näitas nimeks
Mubarac, ma ei tunne teda).
Ometi kulus ligi paarkümmend sekundit, enne kui kaitse
näitas lasku ja raketi määrang kadus. Olime liiga
kaugel, ei näinud ega kuulnud midagi.
«Kust ta tuli?» küsis Cliff.
«Ei saa aru,» oli tolle Mubaraci hääl
õnnetu. «Heameelega oleks saatjale ka lähmaka
andnud, aga seal piirkonnas kaldal on kaheksa sõidukit,
igaühest neist võis see tulla.»
Ta oli tegelenud ilmselt stardikoha analüüsiga,
eeldades, et raketti ennast on küll aega alla lasta.
«Nii,» urises Cliff. «Laev randub ilmselt jääl
neljasaja sekundi pärast. Meil kuluks selle kiirusega veel
kuussada, aga teie võtke aeglasemaks ja jääge
sellele jääväljale võrdkülgses
kolmnurgas teistesse servadesse passima. Mina lähen objekti
2 taha.»
Meie kursid hakkasid eralduma.
«Objekt kaks randub tuhande neljasaja sekundi
pärast,» avaldas Draco kahtlust. «Kui me oleme
kaheteist kilomeetri kaugusel, ei suuda me midagi eriti ette
võtta?»
«Ootame «ühe» randumise ära, vaatame, mis nad
teevad, siis liigute lähemale,» teatas Cliff
meile.
«Neil on ehk taipu raadio kaudu teatada, milles asi,»
lisas Merca. «Oleks juba aeg, kui nad põgenikud
on.»
«Võib-olla neil pole,» söandasin poetada,
aga järgnev vaikus näitas, et see oli vist rumal
märkus.
Libisesime üle vee ja ilmselt jälgisid mu kaaslased
nagu minagi Mariuse poolt edastatavat udust kujutist laevast,
mis jääväljale lähenes, varsti hoo maha
võttis ja inertsiga otse vastu «kallast» libises.
Tolle laeva väliskuju ei öelnud eriti midagi --
voolujooneline plekist silinder, meetrit viisteist pikk ja neli
läbimõõdus. Aga ega me kajakki või
gallioni polnudki oodanud. Huvitavamaks läks asi siis, kui
inimesed välja tulema hakkasid. Neid oli kaheksateist.
Kiiresti avati lastiruum, mingi mehhanism lohistati välja.
Nad monteerisid seda vilunult kokku.
«Hõljuk BMW Daggar GT-500,» teadustas Marius.
«Hea idee, aga kui nad mootorit kohandanud ei ole, külmub
turbiin veerand tunniga ära ja nad on «istuv part». Ja
nad kõik ei mahu sinna peale. Eriti saabuva
tormiga.»
«Neil on teine veel,» juhtis Merca kujutisele
tähelepanu. Marius kontrollis arvutiga ja selgus, et
jälle oli inimene kiiremini kujutist
analüüsinud.
«Okei, Chadis, Draco -- minge lähemale, asi on selge.
Olge siiski ettevaatlikud. Me saadame transpordilennuki neile
järele.»
Me Dracoga kumbki polnud tegelikult peatunud, vaid olime
tasapisi lähemale nihkunud. Nüüd tuli ainult
kiirust suurendada, arvestasime, et oleme sajakahekümne
sekundiga kohal. Enne aga hakkas Cliff mörisema.
««Kaks» laseb rakette.»
«Pole raske arvata, kuhu,» urises Mubarac. «Lased nad
demonstratsiooni mõttes ise alla? Annan
koordinaadid.»
Vahemaa oli juba nii väike, et nägime kaugeid
sähvatusi, kui Cliffi laserid satelliitide juhtimise abil
eksimatult lendavad raketid hävitasid.
««Esimese» juurest lahkub kerge sõiduk,»
teadustas Merca. Satelliitidelt võetud visuaalne kujutis
hakkas läheneva tormi tõttu ähmastuma, ei olnud
eriti hästi näha, mis tüüpi see oli.
«Üks inimene peal,» teadustas Marius.
«Nad totakad otsustasid nüüd mind lasta,»
pistis Cliff. «Aldus, appi.» Mere kohal hakkas
sähvatama, välismikrofonidest oli hiljem juba kuulda
kauget kõminat.
«Tulevahetus esimese laeva juures,» Merca hääl
oli ärev. «Saame me sekkuda.»
«Enne tuleb teada, kes keda laseb,» oli Marius
hädas.
«Cliff, need ei ole otseselt sulle sihitud,» kuulutati
raketikaitsest. «Nad lendavad igas suunas laiali...»
«Cliff, lase «kaks» auklikuks ja mine kaldale,»
käsutas Merca. «Hävitajad startisid ka juba,
transpordilennuk on teel. Chadis, see üksik -- objekt kolm
-- tuleb sinu suunas, tegele temaga, Draco -- «ühe»
juurde.»
Muutsin kurssi radarimäärangu järgi. Mu objekt
liikus ligi kolmkümmend meetrit sekundis ja torm oli
õhu juba nii tihkeks teinud, et ei näinud teda,
kuigi meie vahemaa oli alla kilomeetri.
««Kaks» hävitatud,» kostis Cliffi
hääl.
«Kena,» napsas Merca. «Tema lastud raketid?»
«Igas suunas laiali,» teadustati Alduselt. «Nad
külvavad midagi... Kurat, hävitada!»
Üks matakas käis peaaegu otse mu pea kohal.
«Õhus hõljub oma viisteist tuhat objekti,»
teatas teine pisut piinlik hääl Alduselt. «Kohe saate
teada, mis need on. Tormi tõttu ei saa me neid ka
kõiki kohe orbiidilt kätte. Hävitajad on alles
teel. Kaheksasada sekundit.»
«Hõljuk startis «ühe» juurest, objekt number
neli,» teadustas Merca, kui korraga tuli katkestus. Mu
sideantenn oli rivist väljas. Kannatasin selle sekundi
pahaselt, oodates, millal varukomplekt aktiveerub. Ootasin,
millal ta sünkroniseerub, et teada, kas ma millestki ilma
ei jäänud, kui mitmed seadmed andsid häiret, side
katkes uuesti, ja nüüd nägin silmanurgast
korpuselt lendavaid sädemeid, kui parasjagu lugesin
monitoril vilkuvat lauset, mille arvuti oli jõudnud mulle
laadida enne uut katkestust: «Side maha, need on
raadiotapjad».
Kirusin ennast. Algaja asi. Muidugi teadsin sidetapjatest --
need olid väikesed laserid, mida külvati lennukitelt
või rakettidelt ja mis jäid hõljuma pisikese
heeliumiballooniga, nad sihtisid end lühilainesidele ja
plahvatades andsid ühe kiirgusimpulsi. Liiga nõrgad,
et ohtlikud olla, ent piisavad, et kõik
kommunikatsiooniseadmed vaikima panna. Oleksin pidanud seda kohe
taipama ja mitte laskma varukomplekti aktiveeruda.
Nüüd lülitasin kähku välja ka radari ja
blokeerisin muud, mis sihtmärgiks võiksid olla.
Naljakas oli vaikuses omaette olla. Millegipärast
märkasin alles nüüd, et torm oli tugevamaks
läinud, nähtavust polnud kümmet meetritki. Et
jälitatavat mitte kaotada, lülitasin siiski iga
paarikümne sekundi tagant hetkeks sisse radari, kartes, et
ta mul muidu käest kaob. Olin ta suunanud ainult ette ja
lootsin, et peegeldunud kiirguse järgi ei suuda sidetapjad
end nii kähku välja sihtida. Lõpuks silmasin
läbi lume liikuvat masinat. See oli gliider --
lamedapõhjaline sõiduk, mis võis liikuda
nii vees, soos, kui jääl. Suur propeller keerles
võres ja lahtisel istmel oli üksik kogu. Ilmselt oli
torm nii tugev ja müra suur, et ta ei märganud mind.
Või tegi, et ei märka. Lülitasin embleemid
heledaks ja sõitsin talle peaaegu kõrvale. Ta
võpatas, oleks sõiduki peaaegu ümber ajanud,
ent peatas selle siis ja jäi mind silmitsema, püstol
käes. Olin peatunud temast meetri kaugusel ja ootasin
lihtsalt. Ta pani püstoli maha. Viipasin ta oma
sõidukisse, ta ronis kohmakalt, asetas ka oma koti sisse.
Ei lasknud teda muidugi kabiini, vaid tekitasin talle taha
eraldi konku.
Võid kujutleda, et ma ei teadnud tol hetkel veel mitte
midagi. Ma olin muidugi aru saanud, et tegemist on arvatavasti
naisterahvaga, aga polaarriietuses ei ole parimadki neist eriti
seksikad. Lihtsalt üks poolkülmanud kogu oli mu
masinasse roninud ja mina tegutsesin nii nagu oskasin. Kibe
tunne oli, kuna olin ise pooleldi süüdi, et side
lakkas. Ma ei teadnud, mis on saanud minu ja tema kaaslastest,
ei teadnud kes ta on ja kust tuleb, ei teadnud lahingu tulemusi
ja mis veel juhtuda võib. Torm ulgus nüüd igal
pool mu ümber ja nähtavus oli nullilähedane.
Jätsin masina seisma ja võttes arvutist
lähteandmed, sihtisin infralaseri sidesatelliidi peale ja
saatsin oma ID. See läks läbi, masinad vestlesid
lühikeste impulssidega, vahetades nappe tekste.
«Chadis, mine oma baasi,» oli lõplik teade
mulle.
Kehitasin õlgu ja panin tulema. Kuivõrd mul oli
masinas «kuum last», liikusin laugete loogetega ja mitte
otse. Ilma sideta ei olnud minust teistele suuremat abi, jaamas
aga võis mind tarvis minna, seda enam, et see oli
lähim koht, kus ma uued saatjad saaksin. See üks
tüüp ei kujutanud endast ohtu, ent see oli mul esimene
kord, nii et käisin mõttes läbi
standardprotseduuri, mida tõtt-öelda rakendati
päris tihti -- «... olukorrad, kui Saabuja(d) tuleb viia
Jälgimisjaama. (Jaam ühendust
kommunikatsioonivõrguga modereeritakse Pooluse Baasi
juhtarvuti abil ja tema isejuhitavust redutseeritakse...)»
-- järgneb pool lehekülge tehnilisi detaile -- «...
Jaama vastutava töötaja hooleks jääb
seljuhul ohutusprotseduuride täitmine: Saabuja(d) tuleb
eraldada KÕIGEST, mis tal kaasas on, kogu tema varustust
tuleb hoida väljaspool jaama pingestatud MSP kuplis» -
- p-MSP-kontuur tagab täieliku varjestuse (st.
ükskõik, mis meetodil teda ka jälgiti, ta
lihtsalt kaob jälgijate jaoks) -- «Üksikuid esemeid on
lubatud talle tagasi anda pärast elektronmikroskoopilise
skaneerimise abil teostatud heuristilist
struktuurianalüüsi koos kahtlaste struktuuride
deprogrammeerimise või modifitseerimisega» -- oi
õudust, milline mõistemonstrum!; selle
tähistamiseks on meie keeles üks sõna --
«samuti tuleb Saabuja(d) allutada täielikule
meditsiinilisele kontrollile, valgustada läbi keha
sisemusse peidetud seadmete avastamiseks ja teha talle
kaitsesüstimised...»
Ei, pole mingit mõtet seda tõlkida, suur osa
sellest on ilma kommentaarideta niikuinii arusaamatu möla.
Asja sisuline mõte on kogu aeg meie ees seisvas dilemmas,
mis on tegelikult tinginud kogu selle kohmaka valvejaamade
võrgu ülessättimise -- me oleme valmis vastu
võtma inimesi, kes soovivad meie juures ja meie reeglite
järgi elada, samas aga peame end kaitsma. Meie tehniliste
vahendite juures oleks imelihtne lõpetada igasugune
kontakt, sest selline rünnak meie vastu nagu tänane,
mis üritajatele tegelikult kalliks maksma läks ja
erilist kahju ei tekitanud, sai teoks ju sisuliselt
ülejooksikuid pantvangidena kasutades -- me läksime
neile vastu. Ergo -- toimub propagandasõda ja meie hulka
üritatakse sokutada agent-provocateur'e. Tulemuseks
on «vaikne sõda» pikkadel piirilõikudel ja
rünnakud emotsionaalses plaanis. Kui jätta
kõrvale igasugused tehnilised imevidinad, tuleb esimeseks
muidugi meelde -- saata mõni kena plika. Ent siia alla
käib ka näiteks De Beeri juhtum (ligi kümme
aastat valmistas Minjongi luure ette tõestust Gefard
Stacki jaoks, et üks nende poolt vangis peetav naine on ta
ema. Mees elas üle põrguliku pool aastat, enne kui
õnnestus jõuda kogu kombinatsiooni juurteni. Hea,
et tal jätkus mõistust asi ära
rääkida, mitte ise lahendust otsida
püüda.)
Niisiis, tulin suure kiirusega Jaama sisse. Nähtavus
polnud suurem asi, lumekuplit poleks minagi märganud enne
kui viimasel hetkel, kui ma poleks täpselt teadnud, kus see
asub. Peatasin masina suure luugi all jääkoopas ja
lasin hõljuki katusel ja ustel end kokku korjata.
«Tule!» ühmasin talle inglise keeles, hoides
kätt relvapäral. Ta tõusis aeglaselt, ta tundus
värisevat, ei tea, kas külmast või hirmust, ta
kõikus hetkeks, näis, et ta kaotab tasakaalu. Olin
valmis teda toetama. See ei oleks olnud eriline risk, sest nii
lihtsalt nüüd ka lolle ei püüta; olin
riskinud hoopis rohkemaga teda siia tuues. Ent ta jäi
püsti ja astus masinast alla. Viipasin ta lüüsi
(või esikusse, kui see sulle rohkem meeldib) ja
käsutasin:
«Ja nüüd aja kõik riided maha ja jäta
kõik asjad siia. Saad need tagasi pärast
kontrolli.» Ta ajas kasuka maha, siis tõmbas jalast
saapad. Liigutustes oli väsimust, ent olin juba avastanud,
et teda oli meeldiv vaadata. Tal oli kasuka all pruunikas
kombinesoon, mis käis kinni tõmbelukkude ja
takjatega -- tavalise moega ja praktiline rõivas. Ta
asetas käe lukule kaelal, vaatas siis minu poole ja
punastas. Ta tõepoolest punastas. Selles tegevuses polnud
muidugi midagi võõrast, mõttetu öelda,
ent seda juhtub aeg-ajalt mõnes tobedas situatsioonis
kõigiga. Ent teadsin varem vaid teoreetiliselt, et
võib punastada ka sellise asja peale, mil kõik
naised, keda mina tunnen, poleks isegi mitte midagi ebatavalist
leidnud. Sa ju tead, et valisin selle töögi paljus
sellepärast, et näha ka teisi inimesi peale
spacemen'ite. Oli meeldiv põnev tunne, kui elustus
Juhendi kuiv tekst: «... naised (ja ka mehed) paljudest maadest
suhtuvad alastiolekusse kui millessegi loomuvastasesse, mida ei
saa lubada mingis olukorras. Tavaliselt on tegemist
kultuuriliste traditsioonidega, mis varieeruvad väga palju,
nii et praktiliselt on võimatu anda mingeid kindlaid
juhiseid -- skaala ulatub kultuuridest, kus lubatud on naistel
näidata vaid silmi ja silmade ümbrust, kuni erootilise
varjundi tajumiseni mehe-naise koos alasti viibimisel ühes
ruumis olenemata olukorrast. Tõrked tekivad enamasti
siis, kui on vaja organiseerida kiiresti desinfitseerimist,
desaktiveerimist jmt. Sel juhul õnneks enamasti piisab
sugude eraldi käsitlemisest ja protseduuri jälgimisest
monitoride kaudu...»
Hea mõte, nii teemegi... «Okei, ma lasen seniks jalga,
kui sa riietud. Jäta kõik, absoluutselt kõik
asjad siia -- need tuleb desinfitseerida. Duširuumis
teenindab sind robot. Ta annab sulle pärast teised
riided.» Viipasin Fäärlanderile ja läksin
ise kabiini. Ei tarvitse vist öelda, et olin juba ammu
valmis ja kõigi töödega ühel pool, kui ta
lõpuks välja sai. Olin jõudnud ta asjad
läbi sobrada ja konteineritesse toppida, edasine oli
robotite asi. Midagi, mis esimesel pilgul kahtlane oleks
tundunud, tal ei olnud.
Lasin köögil toidu valmis teha ja
Fäärlanderil ta sisse juhatada. Ta oli valinud
riietuseks lihtsa valge kitli (või hommikumantli) ja
ilmselt kogu varustust korralikult kasutanud -- tundsin
meeldivat tundmatut aroomi ta ümber hõljuvat. Ja
siis see juhtuski. Ta seisis must kahe sammu kaugusel, minust
umbes vaksajagu lühem ja poole kergem, kahvatu
võõrapärane nägu, milles on siiski
midagi piinavalt tuttavat, paksud tumedad juuksed, kergelt
viltused hallid silmad. Ilme kartlik, silmad väsinud ja
nägu kõhn, suu ümber värelemas arglik
naeratus. Ma ei oska seda seletada -- tundus vaid, et mulle on
kõik maailma naised ükskõik, kui mul selline
girlfriend oleks.
Noh, loomulikult vaatasin teda vast sekundi või paar,
siis tuletas ajakontroll ennast meelde, niisamuti kui kusagil
tagaplaanil lõpuseotste sügelemisest teadsin -- lint
jookseb.
Peaaegu oli tahtmine kirjutada, et alustasin
standardprotseduuri järgi küsitlemist. See
kõlab nii tobedalt -- teatavas mõttes ma muidugi
järgisin instruktsioone, ent hariduse mõte on mitte
sind ahvilikult kirjatähte järgima õpetada,
vaid tagada, et sinu vaba inspiratsioon reaalsusega haakub...
kui sa mulle sellise targutuse lubad.
Alustasin muidugi inglise keeles:
«Mis su nimi on?», ise samal ajal sisimas muiates --
Holy Space, kõik kooliõpikud algavad
nii!
«Lene Kristakis.»
«Kust sa tuled?»
Ta kehitas õlgu. «Valge mere äärest. Aga sa
ei küsi ilmselt mitte seda. Teadsin, et Graadist
väljuva ekspeditsiooni hulgas on neid, kes sobiva juhuse
tulles tahavad põhja poole jalga lasta. Ühinesin
nendega. Aga nad ei usaldanud mind täiesti. Nad lubasid mul
kaasa tulla, ent ei lubanud oma sõidukisse. Teadsin,
õigemini oletasin, et kusagil siin peavad teie baasid
olema, ja kui laev jäälahmakal peatus, panin omaette
põhja poole tulema.»
Meid on alati hämmastanud ületulijate fenomenaalne
informeeritus. Ei, ma ei räägi spioonidest, ja pealegi
need ei jääks nüüd vahele nii lihtsa asjaga.
Me arvame, et me oleme oma sõjalisi installatsioone
ümbritsenud peaaegu täieliku
pimedusemüüriga, ent siis tuleb keegi, kes teab
näiteks täpselt, kus meie baasid asuvad, ja ta on seda
kuulnud kelleltki pooljuhuslikult tuttavalt kohvikus.
«Su nimi? Meenutab Kreekat?» Mida muud ta võis
mulle meenutada? Ent vastus tundus mulle ebareaalne:
«Ma olengi kreeklanna... Või vähemalt loen end
selleks.»
«Oskad sa kreeka keelt?» küsisin meie keeles.
Ta vaatas mulle rõõmsa üllatusega otsa.
«Muidugi räägin ma kreeka keelt...»
Algusesse
Panin ta istuma ja söötsin kõhu
täis, ja selle ajal sain talt kätte tema loo. (Suur
osa sellest on nüüdseks hetkeks kontrollitud, ta magab
«külalistetoas» ja mulle laekub kogu aeg meie
jutuajamise analüüsi).
Ta on kahekümne kahe aastane. Ta on sündinud
Rumeenias, ema oli kreeklanna, isa passi järgi prantslane,
ent etniliselt veider segu kogu Euroopa rahvastest. Isa oli FRD
Arengupanga ametnik ja ilmselt võttis töö
Rumeenias vastu selleks, et kodust pääseda. Nii on tal
Prantsusmaal üks poolõde ja üks poolvend (ja ka
kari kõikvõimalikke muid sugulasi), kes tast
midagi teada ei taha. Ema hukkus mingis relvastatud konfliktis,
kui nad elasid parajasti Lembergis
*1*. Ta oli siis seitse.
Hariduse (põhiliselt ingliskeelse) on ta saanud Norras,
Marokos ja Tuneesias -- seal, kuhu neid viis isa töö.
Peale ta ema surma hakkas isa jooma ja lõpuks kutsuti ta
Pariisi tagasi, kus talle kaastundest anti mingi tühine
koht, et ta saaks ausalt pensionini teenida. Ja loo
lõpetuseks ühel päeval ta lihtsalt kadus.
Kindlustus muidugi arvas kurat teab mida, sest tal oli suur
elukindlustuspoliis ja tagantjärele selgus, et ta
medkontrolli andmed olid kas igivanad või ilmselt
võltsitud, ent tõestada ei saanud midagi.
Üksijäänud Lene vaatas kriitiliselt üle oma
võimalused ja leidis, et isa elukindlustusleping tagab
talle äraelamise õppimisse lõpuni, ent mitte
kõige kallimates ülikoolides. Nii ta siis tuli oma
ema õe juurde Graadi, kahekümne esimese sajandi
alguse sõdades praktiliselt hävitatud, kuid viimase
poolsajandiga taas kasvanud linna Balti mere kaldal, rahvaste
paabelisse, kus oli odav ja talutaval tasemel inglisekeelne
kõrgkool. Ta oli alati meeleldi oodatud külaline
tädi majas, ent vaba inimesena ei võinud ta sallida
mingit eestkostet. Tema sugulased olid meeldivad, kuid
täiesti tühised inimesed. Isa ränduri ja
unistajaelu oli talle andnud palju avarama silmaringi, nii et
elu, mis koosnes ainult tööst, uimastitest ja
virtuaalist, käis talle närvidele. Nii ta siis
võttiski kätte ja ühines ekspeditsiooniga,
mille kohta oli avalik saladus, et päris suur osa neist
nüüd küll tagasi ei tule.
Aga kõigest järjekorras.
Kui olin ta pesema kupatanud, saatsin Fäärlanderi
talle appi ja aracatid CML-i parandama, maandusin
tulejuhtimispuldi taha ja lülitasin end sisse. Kuulasin
ära diagnoosid, mis mulle anti, ning veendusin, et asi oli
lahendatud -- rakette kuuldes oli üks laeva meeskonnaliige
üritanud iseloomu näidata ja püstoli välja
tõmmanud, ent mehed olid selleks valmis olnud ja ta
sõelapõhjaks lasknud. (Üks neist sai haavata,
kuid mitte tõsiselt.) Xailonid puhastasid õhuruumi
ja lendasid ka mandri kohale, aga kuna eriti keegi ei soovinud
sihtmärgiks saada, siis lasid nad profülaktika
mõttes ainult paar väiksemat raketti ühe
sõjaväebaasi ja linnavalitsuse pihta. Kogu
ülejäänud seltskond oli transpordilennukiga Baasi
viidud ja kuna ka Draco ja Cliff olid paar korda pihta saanud,
käsutati nad koju ja teised valvemehed koristasid
põgenikest jäänud kola.
Viipasin ta toolile ja istusin ta vastu teisele poole lauda.
Sirutasin käe ja peaaegu vaatamata andsin köögile
stardisignaali. Vaatamata sellepärast, et jälgisin
teda. Ei, ma ei lootnud teda üllatada sellega, mis juhtuma
hakkab, sest sedalaadi automaatika on tuntud kõikjal
arenenud maailmas vist oma sada aastat, ja masina seespoolsed
väärtused on selged vaid spetsialistile. Ent ometi
juhtus vastupidine -- tema hämmastas mind. Kui pilust laua
otsas taldrikute-kausikeste-tasside kavalkaad välja
sülitati ja tema ees sujuvalt pidurdas, proovis ta üht
klaasi (piimaga) näpuga kallutada, pihu taga toeks hoides.
Klaas muidugi ei kõigatanudki. Ta vaatas kiiresti minu
poole.
«Tahtsid teada, kui hästi ta stabiliseeritud on?»
markeerisin, et teda aidata.
Ta noogutas. Otsustasin küsimise, kust tal see
õppinud tehniku liigutus, jätta edaspidiseks.
«Mis keelt sa kõige meelsamini
räägid?»
Ta oli võtnud kohvitassi ja jällegi nägin,
kuidas ta pilk seda uuris, püüdes tema struktuuri
saladustesse tungida. Kes kurat ta niisugune on, et need asjad
talle midagi öelda võivad?
«Kreeka keel on mu emakeel, muidugi seda. Ma olen
õppinud põhiliselt inglise keeles, nii et... Teie
keelt ma ei oska.»
«Mida sa arvad või tead Kuu Ordust, et julgesid siia
tulla? Miks sa tulid?»
«Midagi ei tea. Aga ametlikke materjale ma ei usu. Liiga
palju on vastukäivat infot. Miks ma tulin? Oled sa ise
kunagi elanud Euroopas? Siis sa ei küsiks.»
«Teoreetiliselt olen ma sellega kursis. Ma tahtsin teada,
kuidas sina seda näed.»
Ta muigas rõõmutult. «Konservatismi,
kitsarinnalisuse, ja sajandite eest nilbeks mõttetuseks
muutunud religiooni kopitanud atmosfäär,
vürtsitatud sõjaohu ja keskkonnahädade
patoloogilisest vääritikäsitlemisest tuleneva
ahistusega. Kõik me oleme seal vangid. Informatsiooni ja
majandusseaduste vangid. Kusjuures majandusseadusi kasutavad
korporatsioonid nii, et tuleks välja võimalikult
täpsem tühjakslüps, ja infot võltsivad
kõik, alates valitsusest ja lõpetades
reporteritega. Vabadus, demokraatia, progress, heaolu.» Ta
muigas nukralt. «Meil ei ole seal kellelgi tulevikku.
Kõik õigused on muutunud karikatuuriks. Ei ole
lootust, suuri eesmärke.»
Ta vaikis hetke. «Te ju peaksite suurepäraselt teadma,
mis seal toimub? Inimesi tuleb siia ju kogu aeg. Ma olen ise ka
paar korda teie serveritesse sattunud. See nägi välja
küll nagu propaganda, see tähendab liiga ilus, et
tõsi olla, aga nii suurelt lihtsalt ei saa
valetada.»
Viipasin veelkord lauale ja ta hakkas sööma. Ei
pidanud vastu:
«Miks sa proovisid, kui hästi on tass stabiliseeritud?
Oled õppinud väljafüüsikat?»
Ta noogutas. «Õppisin kolledzis elektriajameid, hiljem
füüsikat. Bioloogiat võtsin viimased kaks
aastat rohkem selleks, et oleks põhjust ekspeditsiooniga
liituda.»
Võtsin ka ise kohvi ja lasin end tooli seljatoele.
Fäärlander seisis siinsamas, nii et kui ta
tõesti oleks tahtnud mul kaela kahekorra keerata, oleks
robot appi jõudnud. Aga ma ajan sulle jama. Oli muidugi
teoreetiline võimalus, et ta oleks võinud olla nii
hästi treenitud, et suutnuks mu ootamatu löögiga
maha rabada, aga... ärgem olgem paranoilised.
«Okei, räägi endast.»
Kuulsin teda, aeg-ajalt küsimusi esitades. Ma ei
katsunud ise ta jutust vastuolusid otsida, meie vestlusele
tehakse niikuinii teksti täisanalüüs;
küsimused tulevad ka pärast.
Ta lõpetas ja jäi laua äärde
kössis istuma. Ühes teadvusenurgas olin valvel, teine
ütles mulle, et see võib olla teeseldud, aga
kolmandas, ja pean tunnistama, kõige suuremas oli mul
tast lihtsalt kahju.
«Mis minust nüüd saab?» küsis ta
siis.
Tõusin. «Kõigepealt heida pikali. Ma ei saa
paar tundi liikuma. Siis viin su baasi, sealt lähed
lennukiga Madagaskarile. Ja siis on aega edasi
vaadata.»
Juhatasin ta külalistetuppa, soovisin head ööd
ja sulgesin ukse.
Algusesse
Tere jälle õeke. Ma ei suuda selgelt
väljendada seda, mida tunnen. Veider rahutus on see.
Psühholoogid toovad välja armastust kui sõda,
armastust kui haigust jne. Minu jaoks on armastus alati olnud
kui loodusõnnetus -- näe juhtus, ja teha ei ole
midagi.
Mul on temaga kohutavalt raske, kuigi tunnen, et ka teda
tõmbab nagu magnetiga minu poole -- meie olemuste
vaheline kuristik on laiem kui ma ette kujutasin. Great
Infinity, ma olen vaid 27 aastat vana, arvasin, et tean
elust ja naistest üht-teist, ent nüüd meenutan
igal sammul (see võrdub -- «peale iga eksimust»)
seda, mida kunagi koolis räägiti ja millest ma siis
õieti aru ei saanud. Eile ta vihastas pisarateni, kui ma
kahekümnendat korda automaatselt küsisin, et kas on
midagi juhtunud, kui ta kella vaatas. Kui Monkey ükskord
tugeva mürgituse sai ja paar päeva teadvuseta oli,
läksid tal miskipärast kellaseosed osaliselt kaduma ja
ta nägi nädalaid vaeva, et aega uuesti õieti
tajuma hakata. Minul on kell sellest peale, kui ta mulle
kümneaastasena kolpa istutati, alati selgelt tajutav ja
üheselt mõistetav-juhitav olnud, nii et igasuguse
välise ajanäitaja kiikamine alarmeerib mind
sõltumata sellest, et ma tean, et tal sellist lihtsalt ei
ole.
Ja see on veel pisiasi võrreldes kogu muu kolaga, mis
mu kolbas asub ja nii või teisiti teeb mind hoopis
teiseks inimeseks, kui tavalised Maa asukad! Tal on juba
radiatsioonimõõtur ja mürgianalüsaatorid
ninas (nendest alustatakse, et kontrollida, kuidas organism
valitud tasakaalu talub), ja ma nagu sain aru, et ta tahtis veel
minul täiendavat kinnitust, et julgeda lasta end skaneerida
ja varjestuskontuur paigaldada. Üks asi on koolis lugeda,
teine näha temas seda uskumatut hirmu, mida tavalised
inimesed tunnevad Ajukontrolli ees. Eks ma lähen ta
«kätt hoidma», kui ta tahab. Peab ütlema, et mind
liigutab see usaldus, mida ta minu vastu tunneb. Maal
tähendab see ohte, paljudes kohtades on tehnoloogia
keelatud, ent on ju selge, et kõikvõimalikel
kurjategijatel, rääkimata valitsustest, on sellised
seadmed olemas, ja paljudes riikides on pea igahommikune
ajuskannimine vähegi tähtsatel ametikohtadel elu
paratamatu koostisosa... sisaldades riske! Ei suuda ohkamata
jätta -- iga katse puhul minu ajju tungida muutub kolbas
asuv kontuur automaatselt nanosekundi jooksul ülijuhtivaks,
ja mul tuleb alati spetsiaalselt talle korraldus anda avaneda,
ka siis, kui ma tahan DirectVideot vaadata.
Veel olen nüüdseks saanud mõru maigu suhu
seletamisest, et midagi meil «ei pea». Väga palju on
ju neid, kes enne kümneid aastaid meil elavad, enne kui
esimesed abivahendid siirdada lasevad. Teiselt poolt on ju
selge, et meie tsivilisatsioonis toimetulek ilma nendeta on
raske ja me ei saa kaitsetuid, abitud või lausa
vaenulikke tüüpe igale poole lasta. Ent aitab
sellest.
Nagu sa tead, korraldasin nii, et ta jäi
Põhjatähele. Ilmselt muidugi järgis ta pimesi
mu näpunäiteid, igatahes tegi ta «õigeid»
asju ja sai esimese, «beebi-» sertifikaadi väga ruttu
kätte. Tekitasime ta kursustesse kolmepäevase augu,
aitasin töö ära jagada ja tõin ta eile
siia enda juurde.
Ja -- õeke-kallis, ma olen sulle ennegi pajatanud oma
seiklustest ja kuna sina oled mu õde ja tegelikult hoopis
midagi erilist, siis tean, et sa ei ole neid pahaks pannud,
ehkki ma pole naissooga võib-olla kõige
viisakamalt ümber käinud. Hakkama olen alati saanud.
Eile aga oleksin oma tavaliselt viisil käitudes ilmselt
kõik ära rikkunud.
Ma mäletan, et kui sattusin esimest korda lugema
«Tristani ja Isoldet» -- olin siis umbes 12-ne --
läksin segaduses õpetaja juurde ja alustasin vist
sõnadega: «Kuule, õps, ma tean küll, et
raamat on keskajast, aga mulle tundub, et need inimesed vajaksid
psühhiaatri abi.»
Ming vaatas mind tookord umbes viis sekundit, keerutas
raamatut käes ja ohkas sõnu otsides:
«Need inimesed olid oma ajastu ohvrid. Aga nad ei teadnud, et
nad on ohvrid, sest neil ei olnud ettekujutust muudest
võimalustest. Inimlikud kired ja loomevajadus langesid
nõmeda moraali kõverpeeglile ja tulemuseks on
pingviini poeem «Kotkalend». Lisaks peaksin ma sulle andma
«patu» mõiste. Vaevamata ennast skolastiliste
nüanssidega üritas kristlus, nagu paljud muud
inimvihkajalikud religioonid, armastust reglementeerida,
komponentideks jagada. Häda ei ole muide isegi mitte
selles, et see raamat on olemas -- üks surnud aeg oma
võõraste ideedega teiste samasuguste
lõputus reas. Kahjuks on sedalaadi rumaluse
mõjusid ka meie kultuuris ning arvestades kristluse
levikut ja mõju maailmas, ei tundugi see vast nii
kummaline, et patuse tegevuse kategooria esineb siiani inimeste
teadvuses küllalt suures osas maailmast...»
Nagu sa tead, võis Ming rääkida
lõpmatuseni, kui ma ei andnuks märku, et hakkan
tüdinema.
Nii et ma ise ka ei tea, oli see lihtsalt õnn
või alateadlik geniaalsus, aga ma ei järginud oma
tavalist viisi ja, öeldes «asjad tähtsuse
järjekorras», ei raputanud teda kohe baasi saabudes
kombinesoonist välja. Sõime, lobisesime, vahtisime
virmalisi ja kulus oma neli-viis tundi, enne kui ta voodisse
viisin. Ma ei usu siiani -- ta neitsinahk oli terve.
Algusesse
Draco astus majast välja ja hingas mõnuga
krõbejahedat õhku. Taeva must samet oli selge ja
tähekirjaline. Siiski olid näha vaid kirkamad
tähed, sest loodetaevas oli hele -- oli hiliskevad ja
päike ei läinud enam eriti sügavale horisondi
taha -- polaarjoon oli lähedal ning varsti pidi algama
polaarpäev.
«Merkuur, Veenus,» pomises Draco lõuna poole
kiigates. Ta kontrollis seda arvutilt ja noogutas omaette, kui
selgus, et ta oli õigesti arvanud.
Eriti külm ei olnud -- vast kraadi 20. Uks ta selja taga
sulgus tasase sahinaga, mehe sõrmed otsisid sekundi
kraelt nuppe, enne kui talle meenus, et Maal
elutagamissüsteemi ei ole -- tahvlit liigutavate
mehhanismide helid oli talle ebameeldivalt
õhulüüsi meenutanud. Ta asus kaljukingu tipus
või peaaegu tipus. Päris tipus temast
kolmekümne meetri kaugusel oli kaljuga ühtesulav
kuppel, millel undas tuules antennide rägastik. Igal pool
ümberringi oli näha lumiseid tippe, aga otse ta ees
haigutas lai org, mille põhjas, kesk tumedat lumetut maad
oli asundus. Siia paistis see kuhugi kinni jäänud
jaaniussikeste sülemina. Õhk oli selge, tuled
virvendasid vaid veidi. Kuigi sinna oli linnulennult mõni
kilomeeter, paistsid ka selles pea olematus valguses majade
katused, teed ja üksikud inimkogud selgesti kätte.
Draco teadis, et orupõhjast omakorda polnud nende
«pesa» näha isegi siis, kui täpselt teada, kuhu
vaadata.
Ta uuris mägesid lõunasuunal ja varsti tabaski
silm üle ühe harja sirutuva valge pilveussi, mis
nägi välja nagu oleks lume all pikka õhupalli
täis puhutud -- vintsklev ja vonklev vorst tähistas
teed, kust tuli CML, õhkpadjasõiduk. Varsti
seletas silm ka selles pea olematus valguses lihvitud merikarpi
meenutavat lumevärvi masinat, mis näiva pingutuseta
määramata kõrguses maa kohal libisedes kaljude
vahel teed otsis ja siis hoogsalt künkale tõusis.
Masin pidurdas nagu mäesuusataja, paisates Draco lund
täis, toetus rullitaolistele ratastele ja laskus maapinnale
lähemale. Õhu vihin turbiinides vaibus ja
liblikatiivana tõusis üles uks. Draco astus
lähemale ja silmitses masinast väljunud meest.
«Hei, mina olen Draco. Jan Svensson? Glad to see
you.»
«Gu'afton, öeldakse siin.» Mees noogutas ja
naeratas. Ta nägi välja umbes viiekümnene, pikk,
kõhn, tüüpilise skandinaavlase näoga (kui
sellist üldse olemas on) ja samuti kohalike moodi riides,
ta vajus põlvini lumme ja uuris pikalt asulat
orupõhjas.
«Ma pani ka omad mehed tööle, mõlemal pool
piiri,» lausus ta vaikselt. «Nad muidugi tegid seda juba
niikuinii... Kuidas Chadisel läheb? Midagi uut?»
«Ei. Ja aitäh abi eest.»
Jani suunurkades tuksatas muie, ta heitis Draco poole
kõõrdpilgu -- pole tänu väärt -- ja
pööras pilgu tagasi alla.
«Politseiülemat tuleb kuulata, ütlevad
mõned,» ühmas ta aegamisi noogutades kergelt
käriseva häälega, pilk uitamas ümbrusel.
Draco teadis et vaatamata petlikule välimusele pidi too
mees olema vähemalt 100. Ta oli üks «vanadest»,
mitte sellise kaliibriga kui Judge või König, ent
omamoodi möödapääsmatu kuju, kui vähegi
tõsiselt tahta aru saada, mida ajaloolist oli 21.-sel
sajandil juhtunud. Mees, kes oli eelmise sajandi keskpaigas
toimetanud eluga riskides vajalikke inimesi ja materjale
Prantsuse kosmoseprogrammide kaudu Kuule, kes oli
kuuskümmend aastat tagasi, kasutades veel osaliselt vanu
NATO radareid ja satelliite, blokeerinud Uue Nõukogude
Vabariigi terroristide Euroopa poole lendu lastud tuumaraketid,
kes oli korraldanud ja juhtinud organisatsiooni Skandinaavia
haru nelikümmend aastat, kes oli koordineerinud Islandi
hõivamist -- kui ainult peamisega piirduda. Mees, kes
teadis Euroopa luure- ja terroriorganisatsioonidest rohkem, kui
ükski elav inimene.
«Kas Odin on siin?» küsis elav legend siis rohkem
kinnituseks, ikka alla vaadates.
«Ei ole vaja kolm korda arvata,» prääksatas
valjuhääldi nende pea kohal; ilmselt jälgis Odin
neid ja eelistas suhtlemiseks traditsioonilisi vahendeid.
Pilk ikka kauguses, tiris Jan käsikaudu masinast
välja koti, vaatas korraks otsivalt jalge ette ja lasi
selle ilmse kergendusega kõrval kakerdavale
robotkärule selga vajuda, viimane vajus lume alla ja
jäi üsna abitult kriunuma, enne kui suutis end
välja rabelda ja raskuse all kõikudes ukse poole
liikuma hakata. Jan noogutas uuesti nagu iseendale ja
järgnes talle, ent pöördus uksel veelkord orgu
vaatama.
«Mida sa siin pimedas õieti näed?»
küsis tema kõrvale seisma jäänud
Draco.
«Bolidenstyga,» märkis mees teisele
poolküsivalt-poolkommenteerivalt.
«Nii selle paiga vana nimi on,» noogutas viimane.
«Palju siin vanast järgi on?»
«Kust mina tean. Teist päeva siin. Ma muidu
valvejaamavöös. Chadise naaber. Sina tunned paika
määratult paremini kui mina.»
«Aaa. Vastus on, et eriti mitte midagi. Elanikest on 90% siia
kolinud viimase kahekümne aastaga. Enne Skellefteĺ lepingut
oli ta tähtsusetu külake. Ja peale referendumit
läks ju lahinguks. Mingi masohhism paneb mu huvi tundma,
mida nad viimasel ajal ära on lõhkunud.
See seal paremal on Bjornkulle?»
Oli Draco kord noogutada.
«Ja seal taga on lõhang.»
Veel üks noogutus, kui Draco arvutikaardilt
kontrollis.
«Oled sa huvi tundnud muinsuskaitse vastu?»
«Ma pole veel sobivas eas, et
lapsepõlvemälestused muinasajaloo eest läbi
läheksid.»
Jan turtsatas ja vaatas Dracot arvustavalt.
«Oma viga, et näed välja nagu laste
pildiraamatust,» kostis pea kohalt Odini naeru.
«Ja minus ärkab Voki,» püüdis Draco oma
teravust ebaõnnestunud naljaks pöörata.
«Teid küll.» Jan naeratas lepitavalt ja astus
sisse. «Tulen Stockholmist ühelt kohtumiselt, ei olnud aega
riideid vahetada. Ei ole põhimõtteliselt kloun. Ja
ümbrust tunnen seetõttu, et võtsin siinsetest
lahingutest osa,» viskas ta üle õla
Dracole.
Sees noogutas ta vastu tulnud Odinile ja vaatas siis
segaduses ringi.
«Miks siin nii pime on?»
«Generaator on tuksis, töötame avariivoolul,»
selgitas Odin ja osutas siis maja plaanile, mille ta ukse
kõrvale seinale terminalile oli toonud. «Millist tuba
tahad? Vaatega Björnkullele?»
«Jah. Kuigi ma ei jää ehk kauaks.»
«Mine tea.» Odin kirjutas Jani nime klaviatuuril, see
ilmus ühele toale, mille värv plaanil muutus.
«Sinna,» viipas mees käega.
«Kus te teda hoiate?»
«All.» Odin viipas veelkord plaanile. «See ju
«jäämägi», kaks korrust maa peal ja kaheksa
maa all. Veerand tunni pärast C18-s. Võta relv
kaasa. Selle aja peale peaks uus generaator kohal olema. Kuna
Kent pidi niikuinii tulema, siis ta toob. Kõik mu
inimesed lähevad seda üles panema, nii et siia
jääme ainult mina, sina, Kent ja Draco. See on kerge
julgeolekureeglite rikkumine, aga meist Dracoga piisab Keskuses,
kuigi ta on samuti siin võõras. Teie Kentiga
võtate ta ette.»
«Mis generaatoriga juhtus?»
«See Berret. Tiris filtri ära ja lasi veega palke
turbiini. Täielik idiootsus. Paar laba murdus ja telg
läks tsentrist välja. Me ei saa seda siin parandada.
Oleme olnud kuusteist tundi avariivoolul. Me arvasime alguses,
et midagi suuremat on tulemas, higistasime, näpud
päästikul. Mille kuradi pärast seda vaja
oli?»
«Kuidas te ta niikaugele lasite?»
«Ta tuli pool aastat tagasi enam-vähem siitsamast Ordu
territooriumile ja jäi Põhjatähele.
Skaneerimise esimese astme vastu ei olnud tal midagi, tulemus
negatiivne. Kui ta eile siia tuli, arvasime, et ta kavatseb
tagasi minna -- on ka selliseid; ja las läheb, kui tahab.
Ta hulkus ringi ja... me ju ei jälginud teda pidevalt, ei
taibanud kohe, mis ta teeb, kui ta tammi juures askeldama
hakkas.»
Jan norsatas. «Ja millega ma õieti aidata
saan?»
Odin vaatas korra Draco poole. «Enne, kui te selle
tüübi ette võtate, räägime omavahel.
Kent, nagu sa tead, on Senati poolt pandud midagi
vastuluuretaolist tegema. Ta on sõnaahtram, kui -- see on
muidugi mu isiklik arvamus -- antud juhul vajalik on. Sa oled
väga kogenud... Ta teab midagi olulist, eeldan, et laias
laastus viimase aasta jooksul siit piirkonnast meie juurde
tulijate kohta. Seal oli üks tüdruk, Lene, kellest
Chadis väga huvitatud on. Ja nüüd on Lene teist
päeva kadunud. Kusagil siin piirkonnas. Chadis ei usu, et
ta tagasi läks.»
Jan vaatas Draco otsa. «Sellepärast oletegi siin nii
ametis?»
«Jah.»
«Teie töö valvejaamas?»
«Andsime üle. Ei Chadis ega veel vähem mina saa
loomulikult garanteerida midagi seoses Lenega. Tundub aga
kõige mõistlikum niipea, kui ta leitakse, ta
uinutada, ja me läheme Marsile. Chadis on oma ja Lene
Lähetuse praktiliselt ette valmistanud. Mina aitan teda
kuidas oskan, ja ega mul pole midagi oma vanematekodu
külastamise vastu.»
Jan noogutas tummalt, siis pöördus minekule.
«Nüüd juba viiendiku pärast nõupidamine,
olen C18-s. Kas Kent jõuab?»
Odin sulges hetkeks silmad TI-d küsitledes. «Maandumine
80 ja 100 vahel. Jõuab.» Ta noogutas ja
pöördus teise suunda. Draco vaatas neile süngelt
järele ja lonkis siis ka minema.
Ta laskus trepist ja jõudis suurde ruumi, mis
võttis enda alla pea kogu esimese keldrikorruse. Aknaid
polnud, nende asemel olid ekraanid ja väljavaade oli parem,
kui see akende puhul iial olla oleks võinud, ümbrus
oli selgelt näha nagu heledaimal päeval.
«Odin tuleb ka kohe,» hüüdis üks kohalik
mees talle püsti hüpates; üks mees ja naine olid
teisest trepist üles tormanud niipea kui teda
märkasid. «Võta üle, me läksime.» Ta
kirjutas klaviatuuril korraldusi.
«Odin, kurat!» röögatas ta mikrofoni. «Kent
maandub kohe, kus sa oled?»
«Mul läheb veel hetk aega...»
«Leidsid aja kusemiseks...»
«Ma ei... Lõuad pidada! Lase jalga.»
«Ma ei tohi enne, kui sa üles jõuad.»
«Nii...» Odin ilmselt otsis terminali,
ükskõik millega ta siis tegeles. «Sul on minu kui
vastutava komandöri luba. Ma olen niikuinii poole minuti
pärast üleval.»
Mees kõhkles hetke, siis viipas Dracole ja tormas
minema, käigu pealt paksu kombinesooni selga toppides.
Ta ei jõudnud tegelikult õieti uksest
väljagi, kui Odin sisse tuli ja oma ID registreeris.
Peale igaks juhuks puldi juures tolgendamise polnud neil
praktiliselt midagi teha vaja ja ekraanidelt oli
suurepärane jälgida, kuidas kuuest heledast
tähest said nõeljad leegid, siis aimus nende kohal
valge balloon, leegid pikenesid järsku, lumevaip ärkas
nagu ellu ja põgenes valgete tupruvate sammastena laiali,
ekraanide allservas välgatasid kirjad, et optilist kujutist
enam ei ole, (nägid nad selgesti sellest olenemata) ja siis
võpatas kalju, kui taevast tulnud kolakas mäele
laskus. Lumi langes alla ja ekraanidelt oli näha, kuidas
liiga lähedal seisnud inimesed end puhtaks rapsisid ja koos
robotitega transpordilennuki ümber askeldama hakkasid.
Üks kogu hüppas luugist välja, seletas midagi
hoogsalt ligirutanud inimestele ja sammus siis maja suunas.
«Kent?» küsis Draco.
Odin noogutas ja viipas määrangutele.
«Tema. Olete kohtunud?»
«Vahetult mitte. Aga selletagi on mul tema suhtes selline
pahandust teinud koolipoisi tunne. Ja see on ülimalt
ärritav.»
«Miks?» Odin vaatas pisut arusaamatuses teise poole. «Ta
teeb omal viisil rasket ja tänamatut tööd nii
hästi kui oskab, aga me oleme ju kõik
täissertifikaadi omanikud, «ordurüütlid». Me
oleme võrdsed, tal ei ole mingeid
«eriõigusi».»
«Ma tean. Ta on palju vanem ja kogenum, pea igas
situatsioonis usaldaksin teda pimesi, -- nagu sa ütled --
nagu me kõik omavahel. Ometi ei saa ma lahti vastakatest
tunnetest tema ja Tamaco puhul.»
Odin kõhkles hetke. «Sa ei ole tegelikult ainus. Ja
kui sa veel teaksid, kuidas nad ise seda
põevad.»
«Ära siis ütle talle,» Draco naeratas.
«Küll ma endaga ka hakkama saan.»
Ta uuris hetke pulti ja lülitas sisse selle
ülekuulamiseks valitud ruumi, C18-e side. Terava tumeda
kandiga piiratud paariruutmeetrine ala ühe laua kohal
näitas nagu sama laua teisel poolel istuvat Jani, ning
kohale jõudnud Kent viskas just seljast tiritud
kombinesooni robotile pähe.
«Tere,» ütles Draco.
Mehed teisel poolel ei reageerinud, Kent sättis end
istuma ja nad rääkisid omavahel, ignoreerides
juhtimiskeskust.
Odin hakkas irvitama ja ka Draco turtsatas taibates.
«Näh, saangi natuke tagasi teha. Kust meie pool sisse
käib?... Juba leidsin.»
Jan ja Kent vaatasid kiiresti, pea võpatades nende
poole.
«Aa, ülekuulamine toimub siinsamas,» märkis
Kent, noogutades tervituseks talle ja Odinile.
«Vastupidiselt kõigile headele tavadele... Robotid on
korraliku töö teinud.»
Kent tõusis ja uuris näiliselt
juhtimiskeskust.
«On jah. Ma ei näegi...»
«Sa ei öelnud muu kohta? Vajad sa veel midagi?»
«Loodetavasti mitte. Draco, kas Lene kohta on midagi
kuulda?»
«Sa peaksid teadma, et ei ole.»
«Draco, palun. Ma tean, et teda ei ole leitud, ega ole ta ka
kusagil mujal välja ilmunud. Olete te vähemalt mingeid
jälgi leidnud?»
Draco raputas pead. «Ei.»
«Kahju. Kas võtame tüübi ette?»
«Tahaksin enne ühte asja küsida,» sekkus Odin.
«Mida sa õieti taga ajad, mida on erilist neis viimastes
saabujates?»
Kent laiutas käsi, randmed laual. «Kõik faktid on
avalikud. Mul ei ole rohkem tõendeid. Vara
rääkida.»
«Mida sa just äsja vastasid Dracole?»
Kent surus huuled kokku, ühmas baarirobotile
«kohvi!» ja naaldus toolis tagasi. Ta süüvis
hetke ja siis süttisid ekraanidel viited ja tekstid, mida
ta vastavalt oma jutule esiplaanile tõi.
«Asi algas peale sellest, et juba üle aasta oleme
avastanud mõnedel Graadi piirkonnas elanud
ületulijatel mõjutusi, mis mitmeid tunnuseid
arvestades ei saa olla juhuslikud.» Tekstides süttisid
viited, graafikutel olid mõned alad markeeritud.
«Vabandage mu ebamäärasust, aga ajuskaneerimise
terminoloogiaga ei hakka ma teid praegu tapma ja kuigi me oleme
kindlad, et tegu on Graadi luurega, on
ebatõenäolised, kuid võimalikud ka muud
variandid -- mingid üliõpilaste tobedad katsed,
kuritegelikud või poliitilised salaorganisatsioonid et
cetera.
Nad saadavad teateid. Infantiilseid. Ega nad ise ei
mäleta.» Vastav leht tuli esiplaanile.
«Trigerkoodid?» küsis Jan, olles neid uurinud.
«Jah. Aga... Ma tõepoolest ei tea. Need ei ole
tavalised. Kasvõi seesama Adran Berret -- skaneerimine
oli negatiivne, aga nüüd tegi ta midagi ropplolli, mis
on iseloomulik vaid halvasti sisestatud
trigerkoodidele.»
«Mingi uus tehnoloogia?» oletas Odin.
Kent noogutas. «See oleks seletus. Ja sellepärast
tahaksin ka mina väga Lene üles leida. Tänu
Chadisele tegi ta paljusid asju kiiremini kui tavaliselt.
Skaneerimine on ju vabatahtlik, aga kui see kord toimub, siis
mõlemat pidi -- kas inimene on veendunud agent või
tahtmatu, sisendatud -- me leiame vastuse. Ma rääkisin
veelkord Benniga, doktor Benn Geega, ta vaatas koos teistega nii
Lene, kui Adrani ja teiste kahtlaste skaneeringuandmed üle.
Ainult Lenele on tehtud süvaskaneering, tase 3, tal on ka
juba kaitsevõre ajus. Teda on mõjutatud, keegi
teadis Chadisest koos tema kreeka keelega, aga tal ei ole
mingeid juhiseid.»
Odin ja Jan vaatasid Draco poole. See noogutas omakorda.
«Chadis teab, et ta oli saadetud selle arvestusega, et ta teda
kohtaks. Aga -- Chadis on palunud end korduvalt igaks juhuks
skaneerida -- nad meeldivad teineteisele ilma välise
mõjutuseta. Me kõik teame, et Graadi luure ei ole
kosjakontor. Chadis tahab Lenet aidata. Tema ja ka enda
pärast. Mina tahan neid aidata. Nende mõlema
pärast.»
Odin vaatas kõrvale ja vandus vaikselt.
«Ma arvan, et ülekuulamine tuleb edasi lükata --
politseiteade -- Gingerby juurest leiti üks
poolkülmunud naisterahvas. Kirjeldus klapib... kurat, siis
ehk on Lene süüdi selles eilses
põlengus...»
«Mis põlengus?» lõikas Kent.
«Ei midagi tähtsat, üks ladu.» Ta tekitas
ekraanidele andmed. «Chadis juba keeras otsa sinnapoole. Vist on
kõige õigem, kui Draco ja Kent ka
võimalikult kiiresti Gingerbysse lähevad. Jan, tule
üles minu juurde.»
Mehed kadusid ruumist. Draco lasi robotil oma kombinesooni
tuua ja oli selle just selga saanud, kui Jan uksele ilmus. Ta
noogutas teistele ja kiirustas minema.
«Et Chadis end puruks ei sõida,» pomises Odin
satelliitluure andmetelt viimase sõidukiirust
arvutades.
«Ma proovin igaks juhuks oma inimesi kätte saada.»
Jan haaras klaviatuuri ja tõmbas virtuaalikiivri
pähe.
Odinil polnud niikuinii aega vastata, sest tundus, et ta
räägib mitut kõnet korraga. Peale ühe
õhusõiduki vilkuvale määrangule
vajutamist tekkis ekraanile Tamaco.
«Tamaco -- Kent palus öelda, et tema ja Chadis leiavad
loodetavasti kohe Lene. Ta võib abi vajada ja mul ei ole
siin mingit erilist medinstallatsiooni. On teil mingid muud
kokkulepped? Tuled neile järele?»
Tamaco noogutas. «Nagu näed, olen juba õhus.
Niipea, kui Lene on käes, maandun xailoniga seal
lähedal. Lähetuse koordinaatoriga on ka kõik
kokku lepitud, nii et nad lähevad viivituseta niipea, kui
see võimalik on. Kõige parem, kui Lene enne
Marsile jõudmist ei ärka.»
«Käib sul alati selline tormamine?» uuris Jan
visiiri tõstes.
«Ei, tavaline seisund sarnaneb talveunele.»
Mõlemad vaatasid, kuidas parasjagu CML nagu kurjast
vaimust vaevatuna minema kihutas.
«Veel üks, kes võib end ribadeks kihutada,»
vangutas Odin pead.
«Ma olen kindel, et juhib Kent,» mühatas Jan
vastu.
«Nagu see oleks mingi garantii. Kihla ma ei vea.» Ta
vajutas klahve. «Said midagi?»
Jan noogutas. «See on Lene ja ta on haiglas. Olukord
stabiilne, niipalju kui meie kompuuter kohaliku haigla arvutilt
välja pigistas.»
«Saada see kõik Oddchandile orbiidil. Ta lubas nad
vastu võtta ja Lene sobivalt hiberneerida.»
Jan noogutas nii ägedalt, et visiir oma kohale
kukkus.
Minut hiljem võttis ta aeglaselt kiivri peast ja
kiikas teisel pool lauda istuva Odini poole.
«Veel midagi?»
Viimane oli end toolil taha kallutanud, üks käsi
mängles klaviatuuril ja ta jälgis ekraane. Vastuseks
raputas ta siiski pead. «Nüüd pole muud teha kui
oodata.»
«Jälle saab üks patune paradiisi,» Jan
tõusis ja ringutas. «Kurat võtaks Maad, kurat
võtaks Halli Tsooni. Aga kuidas me saaksime ilma nendeta
endile valgeid tiibu selga kujutleda?»
«Sa oled vanaduses filosofeerima hakanud,» mörises
Odin. Ta lasi klaviatuuri lahti ja viipas baariroboti
lähemale. «Tahad ka süüa?»
Jan noogutas. «Ja tilgake nii vana Larsenit, kui sul juhtub
olema, palun.»
Algusesse
Zombie-derzava
Karl Bogomolo vaatas läbi tõusva lifti
klaasseina linna, mis iga mööduva hetkega üha
rohkem ta all avardus. Siin, väliseina klaasist torus
liikuvas tõstemehhanismis ei olnud kunagi trügimist,
sest paljud inimesed ei talunud mitmesajameetrist
kõrgust, mis haprana tunduvate seinte ja tugede vahelt
avanes, ei talunud vaadet, mis laius igal pool, kuhu silm
ulatus. Ka Karl pidi endale tunnistama, et tundis kerget
ebamugavust olles liiga lähedal vaid võrede
või klaasiga piiratud sügavikele. Aga ta tegi
kõik, et seda hirmu endas maha suruda. Mõelda, et
sada-sadaviiskümmend aastat tagasi olid enamikul
pilvelõhkujatest liftid väljaspool! See maja oli
anakronism. Ta oligi peaaegu ainus suur ehitis, mis oli linnast
alles jäänud peale Kodusõda, ja nüüd
algkuju lähedaselt taastatud. Ta oli kõrge,
võimas. Ta kerkis tumeda tornina teiste kastide vahel,
erinedes neist nii vormilt kui sisult. Ei olnud juhus, et Luure
oli oma peakorteri just siia teinud. Isegi mitte ainult
sellepärast, et kõrgematelt korrustelt avanes neile
katteta side kogu taevassfääri satelliitidele
või et katusel olid helikopterite maandumisplatsid ning
kuna hoones olid mitmete rahvusvaheliste korporatsioonide ja
pankade esindused, ei paistnud nende õhuliiklus väga
välja. Šeff tundis ilmselt sedasama ihalust, mis
Karlgi, ihalust aegade järele, kus riik oli suur ja tugev,
kus nende esivanemad määrasid maailma asju ja nende
organisatsioonil oli raha ja mõju määratult
rohkem kui täna. Ega keegi nende vastu otseselt ei astunud,
aga Luuret peeti paariaks. Kui põlisasukad veel hoidsid
neid, salajase lootusega, et ehk on nad jõud, kes
impeeriumi taastavad, siis uustulnukad talusid neid nagu
tarakane. See tegi haiget. Neid ei olnud võimalik
karistada, sest majanduslikud võimud olid Luurele
üheselt selgeks teinud, et riigile on tähtis olla
atraktiivne ja avatud, muidu raha ei tule, ja nii ei olnud
kuidagi võimalik neist ka lahti saada. Ja lisaks kuulutas
vanem tulnukate laine, et mis põlisasukad te olete, ise
vallutasite selle maa kõigest nelisada aastat tagasi, ja
meie esivanemad tulid siia juba kakssada aastat tagasi. Ja oma
keel ja kultuur pistke ka sinnasamusesse. Nad rääkisid
kohutavad pidzin-inglišit, aga kui suvatsesid vene keelt
rääkida, oli tulemuseks veelgi jäledam, vaene,
moonutatud, neljasajasõnaline keelevärdjas.
Karl Bogomolo ei tundnud rõõmu kutsest
šefi juurde. Sellised kohtumised toimusid üldse kahel
põhjusel, mis aga teisest küljest andsid talle
lootust, et see ei saa ehk viimane tulek olema -- esiteks
vaatamata kõigile ettevaatusabinõudele häkiti
alailma lahti nende salastatud side. Nad olid professionaalid ja
ei rääkinud kunagi liigset, aga nördimapanev oli
seegi, kui nende vestluste sõnasõnalised tekstid
kuhugi avalikku serverisse ilmusid. Teiseks tahtis šeff ise
näha inimesi, kellega ta päevast päeva
töötab -- oli ta pisut vanamoodne. Ta oli ka
positsioonil, kus võis ennast näidata, sest ei
lahkunud mitte kunagi siit hoonest. Paraku aga teadis Karl
seekord, et oodata on pahandusi. See viimane projekt -- see ei
olnud veel ebaõnnestunud, aga kogu elu luures
töötanud inimesena oli ta sügavalt kahelnud, kas
mitte isegi lahkuda, kui talle pakuti Kosmosepiraatide liini.
«Pakuti» oli muidugi eufemism, ära öelda oli
mõeldamatu ja pretsedenditu, ainus viis seda vältida
oleks olnud kas raske haigus või viimasel ülesandel
mõneks ajaks kadumaminek -- eeldusel muidugi, et see
oleks puhtalt tehtud -- ja nii kriitilise aja
möödalaskmine, kuni keegi teine piruka saab.
Lahkuda... see oli talle samuti võimatu ja kujutlematu,
ta oli terve elu oma rahva teenimisele pühendanud, tal ei
olnudki tegelikult mingit teist elu; ja muidugi andis see talle
tähtsuse, positsiooni ja sissetuleku. Ilma oleks ta
ümmargune null. Aga tegelda Kuu Orduga... ptüi,
Kosmosepiraatidega, (nagu nad kõik püüdlikult
alati ütlesid, eksimine oleks karistuse kaasa toonud, kuni
degradeerimiseni) see oli nagu surmaotsus. Mitte üht
rahuldava tulemusega operatsiooni sel sajandil. Kuus kibestunud
liiniülemat, kellest neli olid lahkunud suitsiidi
läbi. Ta oli teinud, mis suudab, kaks aastat. Seda oli
vähe, aga arvestades eelkäijate kogemisi, oli see
vähemalt midagi. Ja nüüd võitles ta iga
päev, iga uue informatsioonikilluga järjest kasvava
veendumusega, et see töö on lootusetu. Ta ei olnud
rumal mees. Sellised, kui nad luuresse satuvadki, ei
tööta seal kaua. Ta oli isegi päris andekas, mis
oligi tinginud tema määramise kõige raskema
tegevussuuna etteotsa. Ta oli piisavalt kogenud, et
poolintuitiivselt täita lüngad napi teabe korral. Karl
läks oma ülemuse juurde kibeda teadmisega, et on
lõksus.
Esimene ruum, kuhu ta sattus liftist väljudes, meenutas
veel tavalist kontorit, ainult seda läbides mõtles
ta tusaselt, et miks, nahui, tuleb juba need tegelikult
kaitses kasutud sekretärineiud sellised
krokodillilõustaga bodybuilderid valida. Ta noogutas
asjaosalistele tervituseks ja, tõmmates kaardi läbi
pilu, astus järgmisse ruumi. Siin olid ainult robotid. Ta
astus silmapõhja, sõrmejälgede ja paari muu
identifitseerimisseadme juurde, mis olid asetatud nii, et neid
uksest mistahes nurga alt näha ei oleks. Seadmed andsid
rohelist ja robotid ei teinud temast väljagi. Järgmine
uks avanes kellegi korralduse peale, kes ruumi kaamerast
jälgis. See oli juba terasseintega, üks sein tumedast
klaasist, mille taga, ta teadis, igavlesid juba tõsisemad
tüübid. Ta andis ära relva, järjekordne uks
avanes, maskiga sekretär juhatas ta piki koridori ja siis
oli ta šefi kabinetis.
Tume tammest mööbel, roheline kalev, merevaigust
iluasjakesed. Karl teadis, et need elektroonikaajastul kasutud
esemed on ehtsad, seega väga kallid. Ta muidugi teadis, mis
on sulepea, ka topsidele suutis ta funktsiooni välja
mõelda, kuid milleks näiteks see silindri segment,
muna peal?
Šeff ise, Looderiigi Luure Peavalitsuse ülem, ei
olnud imposantne kuju. Keskmist kasvu, halli ametniku
maneeridega, lühinägelike silmadega kiilaspäine
mees. Ometi oli ta, keerutades, intriigitsedes ja reetes kui
tarvis, juhtinud seda ametkonda kolmkümmend aastat. Teda ei
tohtinud alahinnata. Vaatamata sellele, et ta käitus
alatult ja millegi eriti suurega hakkama ei olnud saanud, ei
olnud ta teinud ka arvestatavaid vigu ja oli hoidnud riiki
suuremate prohmakate eest. Alamad ametnikud sosistasid, et ta on
riigi kõige suurem saladus, et ta on nende aastate
jooksul ennast väga põhjalikult ära salastanud,
nii et elus pole enam ühtegi inimest, kes teaks isegi ta
nime.
Karl lähenes sobiliku viie meetrini ja lausus kuiva
kurguga:
«Te kutsusite mind, šeff?»
«Jah. Istu.»
Luure ülem oli teda tugitoolis tagasi naaldunult
vaikides jälginud, kui ta ruumi sisenes, nüüd,
kõneldes liigutas ta vaid huuli. Karl vaatas ringi ja
laskus ühte mugavasse tugitooli pika
nõupidamistelaua ääres. Kurjad keeled
kinnitasid ka seda, et luure ülem oli tegelikult juba ammu
surnud, tema kohta täitis spetsiaalselt programmeeritud
robot. Et kogu juhtimine on keerukas pooljuhuslike otsuste
abrakadabra ja mitte kellelgi riigis ei ole julgust ega tahtmist
juhet seinast tõmmata, sest tulemus ei ole hullem kui
inimestest juhtide puhul. Karl aimas, et tõde on
keerukam. Oligi -- nelikümmend aastat tagasi oli šeff
murdnud selgroo. See lapiti kokku, aga aja jooksul olid koed
degradeerunud, oli tehtud mitmeid operatsioone ja asendusi, ja
nüüd tegi iga liigutus põrguvalu. Šeff ei
olnud veel valmis valudest loobuma alakeha igavese halvatuse
hinnaga. Veel.
«Võta mask.»
Tähendab, kohtumisele tuli keegi veel. Halb. Miks teda
ei hoiatatud?
Pehme küütlev mask liibus näole, muutes
inimest tundmatuseni. Maskil ei olnud silmade ja suu
moonutajaid, vaid ainult augud, see tegi nad palju mugavamaks;
lõpuks ei olnud silmade värv arvestatav tunnus, kui
juba lapsedki ehetena mitmevärvilisi
kontaktläätsi kandsid, ja lindistamine oli siin
šefi privileeg. Ilmselt kellegi märguande peale tuli
kõrvalruumist kaks meest, samuti maskis.
«Need härrased on Duuma erioperatsioonide
kontrollkomisjonist,» lausus šeff kuivalt.
Valu maha surudes tõstis ta käe ja tekitas vaid
oma laualt nähtavatele ekraanidele mõned
kujutised.
«Millega sa viimati tegeled?»
Halb küsimus.
«Minu ülesanded on korduvalt fikseeritud ja üle
vaadatud. Koguda kõikvõimalikku informatsiooni
Kosmosepiraatide kohta, avastada nende agente, avastada ja
tõrjuda nende aktsioone, mis meie huve riivavad, ja nii
edasi. Te ei öelnud, et soovite vahearuannet? ...»
Ta jättis lause lõpu õhku rippuma.
«Kas meil on nüüd mõni arvestatav agent
nende hulgas?» küsis parempoolne komisjoniliige. Ta
hääl oli lame ja mittemidagiütlev. Huvitu.
Karl hingas sügavalt sisse ja siis välja. Mida nad
temast tahavad?
«Ei.»
Vaikus.
«Kuid lubage juhtida tähelepanu sellele, et ka varem ei
olnud. Pole kunagi tegelikult olnud. Ja ma ei tea riiki, kus
olukord oleks parem. Isegi USA...»
«Ma ei vaja õigustusi. Operatsioon
«Paeluss»?»
Siis ikkagi.
«Kulgeb seni plaanipäraselt. Väljavalitud
kolmeteistkümnest kandjast on kümme piraatide juures.
See on parem tulemus kui me ootasime. Arvestasime, et saame
operatsiooni seda faasi edukaks lugeda juba 60%-ga. Meenutan, et
kahekümnest kandidaadist kolmteist suutis trigerid vastu
võtta...»
«Kolmandas rühmas,» poetas vasakpoolne
külaline.
«Teooria on toores, me pidime tegema läbi
kontrollrühmad. Ma olin valmis ka selleks, et peame veel
mõned rühmad ebaõnnestunuks
tunnistama.»
«Ja hävitama. Rektor mainiski juba
üliõpilaste kadumist vestluses presidendiga.
Üleeile,» parempoolse mehe toon oli üleolevalt
hooletu. Tühine teeskleja.
Siis nii. Karl kehitas õlgu.
«Vältimatu hind.»
«Mis paneb sind panema nii suurt panust sellele
operatsioonile?» Karlile tundus parempoolne mees
neutraalsena, et ta teeb vaid tööd.
«Ma ei näe põhjust muretsemiseks -- ma ei ole ka
teisi tegevussuundi unarusse jätnud. Oleme...»
«Mitte praegu. Vasta küsimusele.»
Karl tundis end ebamugavalt, aga eks see selliste
sõnastuste eesmärk oligi... kui mees mitte siiski
vaid eriti emotsioonidest hoolimata oma rida ei ajanud.
Ta alustas ettevaatlikult:
«Kui te lubate mul meenutada ajalugu -- kosmosepiraatide
organisatsiooni lõi kamp fanaatikuid, kes vastupidiselt
kõigile eeldustele osutusid äraostmatuteks;
möödunud sajandi alguses ei pööratud neile
ka piisavalt tähelepanu. Kõik
tööstusriikide luureorganisatsioonid on sunnitud
tunnistama, et tegelikult on igasugune edu piraatide
organisatsiooni infiltreeruda olnud alati juhuslik. Otsuseid
võtab vastu äärmiselt piiratud ring, kes tunneb
üksteist vähemalt pool sajandit. Me ei tea ühest
vastust isegi kõige lihtsamale küsimusele -- miks
kõik agendid, sealhulgas need meie inimesed, keda on
raske ülejooksmises kahtlustada, lõpetavad üsna
varsti informatsiooni andmise?
Kuigi ametlikult enamik meie ja valdav enamik planeedi
valitsustest seda teeb, kardan ma, et vähemalt sisemiselt
ei saa me silmi sulgeda ka ühe väga ebameeldiva fakti
ees -- piraatidel on leiutisi, mis ületavad Maa tehnilise
taseme. Me ei saa sulgeda silmi fakti ees, et nad ilmselt
lendavad teistele planeetidele. Me peame leppima teadmisega, et
neil on Kuul ulatuslik tootmine, mis varustab neid lisaks uutele
laevadele ka muu kõrgetasemelise tehnikaga. Ma ei
räägi midagi uut. Aga ka kahjuks meie ei ole teinud
sellest vastavaid järeldusi. Tundub küll
ebatõenäoline, aga kui nad näiteks omakorda
mingil hetkel uinutavad kõik kahtlased isikud ja viivad
läbi aju süvaskaneerimise?»
Vasakpoolne tegelane ei pöördunud mitte tema, vaid
ülemuse poole:
«Nii et meil on piraatide liini juhatajaks mees, kes usub, et
nimetatud degenerandid on suutelised kõrgetasemelist
teaduslikku tööd tegema? Warwicki aruanne ja teised
sarnased dokumendid on korduvalt näidanud, et nad on
küll osavad arenenumate riikide saavutusi ära
kasutama, kuid neil ei ole midagi, mis isegi meie
tehnoloogiliste tippudeni küüniks.»
«Warwicki aruanne on avalikkusele mõeldud dokument,
sarnane neile, mida meie koostame,» šeff otsis
sõnu. «Ma kahtlen, kas USA valitsus on sinna rohkem
tõde sisse pannud, kui meie seda analoogsetel juhtudel
teeme. Liiniülemal on kahtlemata tekkinud töö
käigus oma arvamus. Ma olen veendunud, et siin, meie
töös ei saa me lähtuda üldiselt
heakskiidetud lähenemistest, vaid peame tuginema
üksnes faktidele. Meil on tõendeid kosmosepiraatide
üsna kõrgest tasemest ja vaevalt võimalik, et
nad on selle kõik kusagilt tööstusriikide
salajastest laboritest varastanud.»
«Läheks edasi,» lõikas parempoolne
komisjoniliige enne, kui ta kaaslane midagi öelda
jõudis. «Trigerkoodid?»
Karl noogutas tänulikult.
«Me sisestame nad vajalike inimeste pealuusse nii, et nad
neid ise ei märka. Nad ei ole neist teadlikud, nii et mingi
teadvuse skaneerimisega neid avastada ei saa. Neid on kahte
liiki -- ühed aktiveeruvad taimerilt, teised mingi
koodsõna peale. Nad sisendavad teadvusse mingisuguse
tegevuse juhised...»
«Me teame seda. Me teame ka seda, et kahjuks ei ole meie riik
teaduse esirinnas. Seega miks sa arvad, et just trigerkoodideks
on midagi sellist, milleks nad ei ole valmistunud? Tehnoloogia
on ju teada?»
Karli kõhklused kestsid lühema aja, kui et seda
oleks märgatud. Kui nad nii väga tahavad...
«Kosmosepiraatidel peab olema väga palju tegemist
lihtsalt ellujäämisega, teiselt poolt aga puuduvad
igasugused andmed inimteadvuse kontrolli alastest
töödest nende hulgas. Ellujäämise huvides on
nad siis kas loonud või varastanud -- antud juhul pole
see oluline -- hädavajaliku baasi arvutustehnikas,
raketitehnikas ja keemias... võibolla paljugi tundub
meile eriline, kuna seda kasutatakse erilistes oludes ning meil
ei ole pea sajand kogemusi mehitatud kosmoselendudega? Ma
loodan, et sõjalised ringkonnad on -- samuti
vastumeelselt -- tunnistanud fakti, et piraatide orbiidil
paiknevad relvad on võimsamad, kiiremad ja täpsemad
kui süsteemid, mida valmistada suudame. Oleme saanud ka
näidiseid arvutikiipidest, milliseid meie teada ei ole
ükski riik võimeline valmistama, kaasa arvatud USA
ja EU, rääkimata teistest. Osa selliseid kiipe paikneb
muide nende peades, nagu on näidanud mõnede tabatud
kurjategijate ja üksikute surnukehade lahkamine. Paraku
seletab see, miks nemad ei allu skaneerimisele ega ühelegi
tuntud mõjutamisviisile, kuid kohati ei oska meie
teadlased isegi aimata lisandite tähendust. Ent see on
kahtlemata täiesti kaitseotstarbeline, sest niipalju kui me
otsustada suudame, ei ole teadvuskontrolli kunagi kasutatud
rünnakul, samas kui meie oleme alati olnud huvitatud aju
kaitsvate leiutiste leviku piiramisest. See on ala, kus me oleme
neist ees, seda tingib juba ainuüksi nende
kaitsepositsioonil asumine. Seega uus lähenemine sellel
alal võib anda meile kauaoodatud eelise.»
Komisjoniliikmed vahetasid pilgu.
«Me ei ole rahul projekti ajakava ja
eesmärgistatusega,» kuulutas vasakpoolne tegelane.
Nii Karl, kui kuidagi tundus, et ka Šeff hingasid
mõttes kergendatult. Projekti lõpetamine
või kahjulikuks tunnistamine oli seega päevakorrast
maas.
«Kas neljanda rühma ettevalmistused on alanud?»
«Jah. Osa trigereid on paigas. Eeldatavasti lõpetame
töö kahe nädala pärast, paralleelselt
käib viienda rühma ettevalmistamine ja kuuenda
valimine...»
«Viiendat ja kuuendat rühma ei tule,» kuulutas
parempoolne tegelane süngelt. «Ka
välisüliõpilaste kadumine on ületanud
statistilise võimalikkuse piiri. Vähemalt aasta ei
tohi järgmist rühma teele saata.»
«Neid tuleb ja läheb ju kogu aeg,» protestis Karl.
«Ka põgeneb neid kogu aeg piraatide juurde. Me oleme
hoolikad olnud...»
«Mida teie tundute siin mitte mõistvat, on ilmselge
fakt, et ka teised oskavad arvutada, ja loevad hoolega omasid,
hulga hoolsamalt kui teie,» venitas vasakpoolne.
«Korporatsioonid viitasid kadumistele, mõnede puhul oli
enne täheldatud kontakte tüüpidega, keda nad
seostavad luurega. Võib ju tõsi olla, et nad ei
saa midagi tõestada, aga Rektor tuli selle jutuga
presidendi juurde ja teil oleks aeg enne lõpetada, kui
jutud laiali lähevad.»
«Siis tekibki meile aeg esimese faasi tulemusi oodata,»
vastas šeff Karli eest. «Jätkame ka kontrollkatseid,
aga mitte üliõpilastega. Kuigi see raskendab, kuna
me omasid ei taha puutuda.»
«Omasid ei tohi puutuda,» parandas parempoolne. «Miks te
kasutasite üliõpilasi?»
Karl surus maha soovi öelda, et see on samuti aruannetes
kirjas.
«On mitmeid põhjusi. Nad on noored, intelligentsed ja
juurtetud. Sõltub muidugi hindamisest, aga iga nimetatud
tunnuse alusel põgeneb selliseid piraatide juurde kuni
suurusjärk keskmisest rohkem. Nad on kompaktselt koos; nad
on altimad veidrateks eksperimentideks; neil ei ole
lähedasi, kes neid otsima hakkaksid... ja nii
edasi.»
«Sa nimetasid intelligentsi?» see oli jälle
parempoolne. «Miks siis on nendele planeeritud tegevused pehmelt
öeldes küündimatud?»
«Vabandust?»
«Anda informatsiooni oma elust ja asukohast -- esimese klassi
kodukirjand.»
«Ma tahtsin kindel olla, et trigerid ka praktikas
töötavad. Ning esimeste gruppidega teha
kõigepealt selgeks, kuhu nad üldse satuvad.
Seejärel, kasutades meie üksikuid piraatide
territooriumil elavaid agente kontrollijatena, täpsustada
ülesanded. Igas järgmises grupis...»
«Neid ei tule. Ja ei tule kunagi, kui luurel ei ole ette
näidata tulemusi esimeste gruppidega. Me ei pea
võimalikuks kulutada nii palju raha ja vahendeid
tulemusteta. Me ei pea kontrollgruppe vajalikuks. Trigerid
töötavad. Juba neljas grupp peab suutma läbi viia
esialgselt alates kaheksandast grupist ette nähtud
sabotaaziprogrammi.»
«See on asjatu risk...» Karl oli sunnitud endale
tunnistama, et on segaduses. Pakutu tähendas kogu
projektile kriipsu peale tõmbamist. Kuidas neile
selgitada, et kui nad selle pisikesegi võimaliku eelise
käest mängivad? Poliitikud...
«Me ei kujuta konkreetselt ette, mida nad igas erinevas
situatsioonis teha võiksid, kuivõrd ei tunne
piraatide olusid. Kui nad taipavad, mis toimub, oskavad nad
järgmise kord seda ka oodata.»
Mehed ta vastas raputasid pead.
«Me ei pea seda veenvaks,» võttis vasakpoolne
jutujärje üle. «Ei ole võimalik olla valmis
kõigi tulijate suhtes, sest su enda aruande põhjal
on trigerkoodid avastamatud.» Ta tõstis käe,
nähes, et Karl tahab vaielda. «Teiseks peavad nad arvestama
ja teadma, et osa usufanaatikuid on ennegi oma elu hinnaga nende
hulgas terroriakte korraldanud. Lisage veel korralik
enesetapulülitus ja me ei näe probleemi. Me vajame
tõestust, et meil on relv, millega neid vajaduse korral
lüüa. Pealegi, isegi juhul, kui piraadid midagi
välja mõtlevad, on see relv kontrollitult kasutatav
teiste meie vastaste vastu.»
«Kuid...»
«Hästi, Karl, nii me teemegi,» katkestas teda
šeff. «Kas oleme kokku leppinud?»
Mehed ta vastas vaatasid korra teineteisele otsa, noogutasid
ja sellega oli nõupidamine läbi. Komisjoniliikmed
lahkusid ja Karl jäi oma ülemusega kahekesi. Ta lasi
maski lauale ja vaatas mornilt teise mehe otsa.
«Kas me võime salajas katset jätkata?»
küsis ta erilise lootuseta.
«Ei.»
See kategooriline keeld tähendas, et kui ta seda siiski
teeb ja see välja tuleb, hukatakse ta järgmine kord
siin vaikselt, šeff ei kaitse teda.
«Kas otsust on võimalik vaidlustada?»
«Ei. Ma loomulikult üritan, aga sellele ei tasuks panust
teha. Programmeeri rühm ümber. On see
võimalik?»
Karl ei olnud kindel, kas see pole teesklus, kuid
vähemalt toonis oli hoolivust.
«Jah. Loomulikult on võimalused täielikuks
ebaõnnestumiseks.»
«Mis on selle juures valesti? Kas on midagi, mida ma ei tea?
Usu mind, ega mullegi ei meeldi, et informatsioon vahetatakse
võimaluse vastu paarkümmend inimest tappa ja midagi
maha põletada.»
Karl ohkas.
«Mul ei olnud tegelikult kunagi kavatsust kaheksandat
rühma selliste juhistega välja saata. Projektiplaani
kirjutades lisasin selle sabotaazijutu juurde peamiselt just
selliste suundumuste maharahustamiseks. Tehnoloogiat ei ole
kunagi proovitud.»
«Võib see tööle hakata?»
«Võib. Aga on vähemalt kümme asja, mis
võib viltu minna. See on nii ebakindel. Nad ju ei lugenud
korralikult. Moodul võib käituda hullemini kui
väikelaps.»
«Ta ju otsib tähtsamat? Teadvust ju toimib ja seda
juhitakse?»
«Jah, aga ma võin Madagaskarilt saada näiteks
teate «Valge maja hurmavalt lõhnavas orus. Riides
neegrid». On hästi läinud, kui tuleb midagi
numbrite või nimedega. Hävitusmooduli mõju
all toimija võib süüdata jõulupuu,
rünnata paljakäsi sõdureid, anda
automaadivalangu kanalasse.» Ta vaikis hetke. «Ehk
korraldaks õnnetuse?»
«Ja kaotaks jäljed?» Šeff kaalus seda
mõned sekundid. Siis vajutas paari nuppu
klaviatuuril.
«Kustutada viimane küsimus. Kui suur on võimalus,
et asi läheb korda?»
Karl kehitas õlgu. «Kogu rühma kohta üks
valus terroriakt -- kaks kolmandikku, 80%.»
Šeff mõtles taas mõned sekundid, siis
lausus mõõdetud toonil:
«Karl, saada rühm uute ülesannetega välja.
Õnn kaasa.»
Algusesse
Lene ärkas ja nägi esimeseks enda kohale
kummarduvat Chadist. Mees vaatas teda uurivalt ja naise
teadvusest käis läbi hirmu vari. Mitte veel hästi
kuuletuvate huultega suutis ta kuidagi kuuldavale tuua
küsimuse:
«On asjad väga hullusti?»
Omaenda häält kuuldes oli ta peaaegu kindel, et
on.
«Ei, ära muretse,» Chadis naeratas. «Sul
võtab ärkamine kaua aega, palju kauem kui meil. See
on esimese korra kohta ka loomulik. Ainult et laev jõuab
maandumistsooni, me oleksime pidanud järgmise minuti
jooksul võtma vastu otsuse, kas teeme veel ühe tiiru
või riskin sind poolmagavana kaasa võtta. Aga
nüüd sa oled ärkvel ja Astcom, laeva intellekt
ütleb, et normis. Ma aitan sind.»
Mees hakkas talle pehmet kombinesooni selga ajama.
Lene üritas talle selles tegevuses kaasa aidata, kuid
pidi vabandavalt naeratama. Siis meenus talle midagi.
«Kas ma ei peaks ennast sellest sodist puhtaks
pesema?»
Chadis raputas pead. «Me loputasime su juba üle.»
Ta heitis vilksamisi pilgu tüdruku näole, siis lisas
kohe. «Sinu enesetunde huvides palusin ma paaril tüdrukul,
Kerttul ja Estel seda teha.»
Ta sulges kombinesooni takjad, siis hakkas Lenele teist, kas
paksemat või isegi skafandrit selga ajama. Iga sekundiga
tuli tüdrukule jõudu juurde, nii et nad said sellega
kiiresti hakkama. Seejärel rabas mees teise sülle ja
astus ukse juurde. Ilmselt sealsamas oodanud Draco sättis
end nendega sammu pidama ja tegi käigu pealt mingeid
kontrollteste. Lenel ei olnud vähimatki aimu, kus ta oli,
kuid loogika ütles, et see pidi olema kosmoselaev ja kuigi
ta ei tundnud selliste ehitust, taipas ta terve
mõistusega, et nad läksid läbi luugi, mis viis
väiksemate sõidukite «sadama» poole kusagil
väljaspool elutsooni. Kui mees ta tugitooli asetas ja
rihmad kinni tõmbas, sai ta ruumi suuruse järgi
aimu, et kotkas see küll ei ole. Nad olid viimased
saabujad. Ligi sada inimest, kes sarnastes toolides istusid,
olid kindlalt kohtadel, nad heitsid pilke nende poole ja paljud
lähemad naeratasid ja viipasid tervituseks. Ilmselt oli
ainult neid oodatud, sest veel enne, kui Chadis ja Draco istuda
jõudsid, välgatasid kiirendustuled siniselt ja
kõik kaotas kaalu. Lene haaras kramplikult istme
käetugedest, kuigi teadis, et nad ei kuku, ent esimeseks
tuli just sisikonda pahupidi pöörav, vastik
õõvastav vabalangemise tunne ja ta haaras kiiresti
huultega, nagu teda oli õpetatud, suhu otsiku puhuks, kui
ta peaks oksendama hakkama. Sisikonnaga võideldes
jõudis ta just natuke rahuneda ja sisendada endale vee
all olemise lendamistunnet, kui kiirendustuled hoiatuseks punast
näitasid, ruum tugevasti jõnksatas, nii et sekundiks
tundus kõik ühe serva peal püsti seisvat, ja
siis sööstsid nad pööreldes ja
kõikudes minema. Ta ei osanud veel hinnata kiirendust,
ent pilk leidis näidud monitoril -- «3,00 G» ja teise,
mis sekundeid tagasi luges, olles sel hetkel «viie» juures.
«Ühe» juures välgatasid kiirendustuled jälle
sinist ja sekundi pärast kaotas kõik taas kaalu.
«Chadis,» sosistas ta.
«Ma kuulen sind, kallis. Võta rahulikult. Kõik
on korras.» Mehe hääl oli tugev ja selge. See
pidi olema side nende vahel, ruumis heli nii ei kõla.
«Kaua see Tivoli kestab, mul on halb.»
«Umbes kümne minuti pärast hakkab kaal vaikselt
kasvama, põranda suunas. Tugevaid tõukeid enam ei
tule, välja arvatud maandumisel, aga see ei ole hullem, kui
lennuki maandumine.»
«Kus me üldse oleme?»
«Hea tüdruk, ma ei vastaks praegu sellele
küsimusele. Palun, kannata veel need kakskümmend
minutit.»
«Miks sa mulle öelda ei taha? On tõde midagi nii
hullu?»
«Ei ole. Lisaks kõigele muule tahan ma sind natuke ka
üllatada. Sulle hakkab siin meeldima.»
Lene tundis end tõesti hetkeks rahulikumana ja vaikis
paar minutit ringi vaadates. Ruum meenutas natuke suure
reisilennuki sisemust, selle vahega, et toolid olid suuremad ja
ülimugavad, kuid oma massiivsuse ja pööratavusega
järele mõeldes mitte eriti turvatunnet sisendavad --
olles ilmselt mõeldud taluma suuri koormusi, mis
atmosfäärilennukites iial ette tulla ei saa.
Ühtegi akent ei olnud. Paljude ees kumasid ekraanid,
üks oli ka tema silme ees, kuid pime. Suurtelt displeidelt,
mis siin-seal seinal olid, ei suutnud ta midagi asjalikku
välja lugeda. Järgmiseks silmitses ta inimesi.
Niipalju, kui ta näha suutis, oli neid igasuguseid, ja nii
palju ta Ordu seltskonda juba tundis, et kõik siin tema
ümber istujad sinna kohe küll ei kuulunud.
«Chadis?»
«Ma kuulen sind?»
«Kas me räägime omavahel?»
«Jah. Kuuleme praegu ainult teineteist.»
«Kes need inimesed on? Nad ei ole kõik
ordulased?»
«Ei. Paljud... tegelikult enamus on... ümberasujad. Nad
lähevad samuti elama... sinna, kus meiegi.»
«Sa ei jäta mind?» See küsimus tuli tahtmatult
üle tüdruku huulte, kui ta kuulis esimest kaudset
kinnitust, et neil võib olla siiski ka mingi ühine
tulevik.
Ta tundis, et Chadis surus ta kindas kätt.
«Ei. Ma ju oskasin aimata, et halvemal juhul ootab mind
midagi sellist nagu juhtuski.»
Lene vaikis taas paar minutit. Siis alustas jälle.
«Mis õieti juhtus?»
Viis sekundit vaikust. «Palju sa mäletad? ... Ei. Me
räägime sellest, kui sa tunned, et oled valmis. Me
peame sellest rääkima, et siis jäädavalt
unustada. Aga mitte praegu. Sest sul on palju muud mõelda
ja pealegi oled sa pikast unest äsja ärganud. Lase
olla. Mõnikord -- nagu praegu -- on see parim viis.
Usalda mind.»
Tüdruk pidi tunnistama, et ilmselt oli mehel
õigus.
«Miks ma viimane ärkaja olin? Kas teised ei maganud?
Kaua reis kestis?» Ehk saab ta selle järgi aimu, kus
ta on.
«Paljud magasid, paljud ei maganudki. Sügavas
hibernatsioonis olid ainult sina. Et vältida mingite
kõrvaliste mõjurite toimet, olid sa tõtt-
öelda uinutatud palju sügavamalt, kui seda isegi
tavalistel välisplaneetide lendudel vajalikuks peetakse.
Aga see ei olnud midagi ennekuulmatut.»
«Miks ma siis «sisse magasin»? Miks te mind õigel
ajal ei äratanud?»
«Me ei tahtnud alustada äratust kiirenduse ajal. Madala
kiirendusega aega aga oli lennutrajektoori parameetrite
tõttu maksimaalselt 2520 sekundit, täpselt 42
minutit; noh, mõned asjad käivitatigi enne kui lahus
ära voolas, see ei ole tavaline, aga seda võib. Hea
oleks olnud piirduda 2300 sekundiga, aga sa ärkasid umbes
2100-l, viis minutit hiljem, kui kestab tavaline äratus; no
aga me jõudsime.»
Vaikne kolmkõla juhtis nende tähelepanu
ekraanile, kus number näitas «0,10 G». Kehal oligi
juba tajutav kaal, asjad olid «õigetpidi». Number
kasvas, nagu loeks sekundeid.
«Kaua ma magasin?»
«Kaks kuud.»
«Kogu aeg siin laevas?»
«Ei. See pole liinilennuk, et käib neli korda
päevas. Ära päri, kavalpea. Vähem kui
kümne minuti pärast saad kõik teada. Seni katsu
end rahulikult tunda. Kasutada jäänud aega
lõplikuks ärkamiseks ja puhkamiseks, ehkki see
sõna siin naljakalt kõlab. Kohe hakkab
raputama.»
Ruum õõtsus kergelt ja «0,8 G»
kõrval oli süttinud «¤» või
neljaharulist noolt meenutav sümbol. Midagi hullu see ei
olnud, siis krigin, tõuked, miski kõmatas,
mõned sekundid rõhus neid raskus, ekraan
näitas nelja G ümber, ja siis tardus kõik
paigale.
Inimesed hakkasid ennast üles ajama, paljud vaatasid
ootavalt või küsivalt ringi, enne kui liigutama
hakkasid. Esimesed läksid ukse suunas, korraga oli enamik
jalul, kostis naeru ja nalju viisaka trügimise üle.
Lene avas rihmad, võttis Chadise käe ja
tõusis. Jalad olid nõrgad, ent ta seisis kindlalt.
Kõik oli palju kergem kui Maal.
«On see Kuu? Mõni suurem tehiskaaslane?»
Chadis ainult muigas. Nad läksid käsikäes
samasse koridori, kust mees teda sisse tassinud oli ja Lene
märkas, et sõiduk pidi veel palju suurem olema, sest
teistestki käikudest tuli inimesi. Enamik suundus
väljapääsu poole, kuid mõned keerasid
samas suunas kus nemad. Nad tõusid korrusejagu
mööda vertikaalset redelit ja korraga oli nende
ümber lage maastik.
Lene hingas sügavalt sisse ja pahvatas siis taipamisega,
mis tuli esimesest pilgust:
«Marss!»
Mõnedki teised uudistajad nende ümber vaatasid ta
poole lõbusa muigega.
«Jah, kallis sõbrake,» ütles Chadis pehmelt
tal selja tagant ümbert kinni võttes. «Me oleme
Marsil. Me oleme marslased.»
Nad olid kümnekonna meetri kõrgusel. Igas suunas
nende ümber laius punakast kivist kõrb, mille kohale
laotus tumevioletne taevas, kus säras valge ja pisike
päike. Järgmiseks tabas silm kõikjal nende
ümber inimtegevuse märke. Kõigepealt oli kogu
tasandik lähemas ümbruses täis suuri laugeid
kettaid ja ilmselt oli nende sõiduk samasugune. Kaugemal
olid osad sellised poolikuna, nende ümber käis
askeldamine ja Lene eeldas, et neid alles ehitatakse. Eemal
kaljukuhjatisel kerkisid taeva poole tornid, inimkujude
järgi hindas tüdruk et nad pidid olema hiiglaslikud,
mitmesajameetrised. Kaugemal sädeles metalne lint,
parasjagu kihutas sellel rong. Ja nende poole kiirustasid
mitmesugused masinad. Osa olid end juba torudega nagu kaanid
nende sõiduki külge imenud ja ühes suuremas
otse nende all oli näha, kuidas inimesi seda
mööda sinna voolab. Minejad valisid omale seekord
tavalist bussi meenutavad istmed, see kõik oli
suurepäraselt näha, sest sõiduk oli pealt
läbipaistev.
«Siin ei ole ju õhku,» Lene uuris esimest korda
ürpi, mis tal seljas oli. «On see skafander?»
«Me hüüame seda veerandskafandriks,
kuftiks*3*.
Välja minna sellega ei tasu, aga veerand, kui mitte pool
tundi hoiab ta sind elus, kui mingi õnnetus juhtub ja sa
peaksid vaakumisse jääma.»
«Kui tihti neid vaja läheb?»
«Eee... Palju läheb Maal majades tulekahjuandureid vaja?
Aga terve Marsi peale on pea iga kuu mingi intsident. Ma pean
sind seda kasutama õpetama... nagu palju muid asju, enne
kui sa üksi tohid ringi liikuda.»
Lene pilk uitas maastikul.
«Kui palju neid kosmosesõidukeid teil on! Ja
ehitatakse siinsamas juurde.»
«Ei ehitata, vaid lammutatakse.»
Lene heitis pilgu üle õla, kas teine naljatab.
Chadis aga seletas:
«Neid tehakse kosmoses ja neid ei tasu enam üles
tõsta. Nad ongi ühekordseks kasutamiseks. Häda
on selles, et Marsi atmosfääri... on ja ei ole ka. Ei
ole hapnikku, et seda mootoris põletada, tiivad on siin
kasutud. Samas aga, eriti arvestades, et me tahame Marsi ikka
talutavaks elukeskkonnaks muuta, ei tohi siin
termotuumamootoritega lennata. Marsil saab lennata ainult
rakettidega, nii suuri lennukeid, mis selles
sajandikatmosfäärises õhus liuelda suudaksid,
lihtsalt ei ole mõistlik ehitada. Termotuumamootor aga
muudab radioaktiivseks kõik, mida kiir tabab. Seega
kosmoses lennata on meil kuradi odav, isegi Maa
atmosfäärist on kombineeritud mootoritega ja
horisontaalse hoovõtuga kergem minema saada.
Järeldus -- ülesse lähevad ainult inimesed,
kõik muu, mis maha sajab, siia ka jääb. Robotid
korjavad elektroonika ja kergemad-kallimad mehhanismid kokku,
ülejäänu läheb «vanarauaks».»
Nad vaikisid paar minutit, siis hakkas Chadis uuesti
rääkima.
«Ma tõin su siia üles sellepärast, et muidu
oleksid sa uudishimust lõhki läinud, aga usu mind,
see ei ole üldse hea vaatepilt -- maandumistsoon näeb
võrdlemisi trööstitu välja.
Läheme?»
All oli juba peaaegu inimtühi, ainult Draco toetus
igavlevalt vastu ühe luugi serva ja huulte liikumise
järgi otsustades lobises kellegagi läbi
mobiilside.
«Aa, tulitegi,» ta naeratas. «Ütlesin emale, et
olen kohal, ta lubas Kanal Kuute papsi järgi tellida. Siin
on ka üks mu vana kallim oma käruga, kes lubas meid
jaama viia, ta on muidugi juba üsna
närviline.»
«Me oleks võinud ju bussiga minna,» Chadis
klõbistas midagi randmel ja robotkäru asjadega
hakkas neile järgnema, kui nad Draco järel, kes
vastama ei vaevunud, ühte käiku kadusid.
Nad sattusid väikese toa suurusesse kabiini, mis kuidagi
ebaloogiliselt sellel kohal oli. Edasi läks ainult peenike
liigend tohutu veoauto juurde, mis siis ilmselt oli see
«käru». Noor naine tugitoolis viipas neile, nende
selja taga sulgusid uksed ja liigend tõstis kabiini
veoautole, mis pea samal hetkel paigalt nõksatas.
«Tere tulemast Marsile!» Naise hääl oli pisut
kähe madal bariton. Ta oli kogu aeg seadmeid jälginud,
ent kaotas nende vastu huvi ja pöördus tulnukate poole
niipea, kui auto liikuma hakkas.
«Sina oled siis Lene? Nii et sisuliselt esimest korda
kosmoses ja kohe teise maailma? No tere tulemast! Draco vist
läheb varsti Maale tagasi, nagu ma aru sain, aga teie kaks
olete mõnda aega siin? On teil koht teada, kus te elama
hakkate?»
«Draco müüs meid oma vanematele peoonideks,»
vastas Chadis.
«Muutunud ta ei ole,» heitis naine Dracole
kõõrdpilgu. «Kauaks sa jääd?»
Viimane kehitas õlgu. «Esialgu vähemalt
Chillerion III-e stardini. Aga ma võin ju alati
mõne kotka võtta ja Kuule viia.»
«Need üldiselt saavad endaga ise hakkama, aga natuke
ballasti muidugi ei sega. Muide, minu nimi on Cherina.» Ta
vajutas midagi kellal ja isegi Lene tundis asja nii palju, et
sellega laadis ta lähedalolijate märkmikesse oma
koodid, mis võimaldasid teda kätte saada. See oli
selle ajastu visiitkaart. Ta ei teadnud, kuidas reageerida, sest
tal sellist ei olnud, aga Chadis andis omad ja seletas tema
eest:
«Lene oma läks kaduma ja me ei ole jõudnud veel
uut laadida.» Vale see ju ei olnud, kuigi Lene kahtles, kas
tema arvuti siin millekski kõlvanud oleks.
«Ühesõnaga -- otse Maalt,» noogutas Cherina.
«Magasid? Keegi toppis trigerkoode täis?»
«Jah,» pressis Lene kuivalt.
«Anna andeks,» teine naine vaatas talle otsa, pilk oli
tõsine ja heatahtlik. «Ma ei teadnud, et see haiget teeb.
Rumal uudishimu,» ta naeratas vabandavalt. «Mis te
õhtul teete? Peale seda, kui natuke toibunud olete?»
muutis ta seejärel teemat.
«Ei ole plaane,» ruttas Draco ütlema.
«Tähendab, seni ei olnud, kui sinuga kokku sain,»
lisas ta galantselt.
Cherina surus käe rinnale ja kummardas.
«Kahe tunni pärast on Etälle kooli
süstavõistlus, see kasvab umbes loojanguks
tavaliselt üle amatööride vanniga
kosestlaskumiseks. Selleks ajaks on möll täies hoos,
paras peale lennata. Praktiliselt pool linna on seal
kohal.»
Mehed vaatasid teineteisele otsa, Chadis ka korra Lene poole,
ja noogutasid.
«Ootan teid siis Roostekoopa Terminalis, see on otse
järve all. Teatage täpne aeg, tulen teile vastu.
Näe, siin ongi jaam.»
Ta peatus vaiadele toetuva suure ehitise juures, haarats
asetas kabiini vastu uksi, need avanesid. Lene vaatas, kuidas
uksed sulgusid ja kabiin oma kohale tagasi läks, siis
tõmbas Chadis teda varrukast, ajas ka robotkäru
edasi, nad kõndisid vaevalt kümme meetrit ja Lene
taipas, et kohe siinsamas oligi sellel hiiglaslikul ja ilmselt
massiivsel rööpal liikuv rong. Kohe taas olidki nad
istmetega salongis, lõppenud oli ka ühega nendest
bussidest kohale tulnud inimeste pealeasumine. Lene jaoks ilma
erilise hoiatuseta sulgusid uksed ja tugev kiirendus surus ta
tooli. Displei, mis sarnanes kosmosesõiduki omale,
näitas küll ainult «1 G», aga see, mis lennates
tundus kohane, ei olnud seda vist mitte rongi puhul. Igatahes
varsti hakkasid eespool suurenema hiiglaslikud valged
kuplid.
«Mis need on?»
«Linn.» Chadise maastikul uidanud pilk peatus ka
eespool. «Kilekuplid. Neljakihilised, iga kihi vahel
tõuseb rõhk, kuni sees on Maa normaalrõhk.
Need seal vasakul on vanad, umbes ruutkilomeetrised. Uued on
viiekümneruutkilomeetrised -- kaheksa kilomeetrit
läbimõõdus. See jurakas otse ees on Zoo --
loomaaed, mh, «rahvuspark». Aga nii suuri ei tasu ehitada,
temaga on probleeme, ta on kolmesajane. Otstarbekam on ehitada
väiksemaid ja lükata nad kolmnurkmustrisse. Nad ongi
seal paremal, sa ei näe kõike siit.»
Lene arvutas mõttes. «Aga see on ju tohutu
ala!»
«Üle poole marslastest elab siin linnas.»
«Ikkagi...»
«Lene, meid on kakskümmend korda rohkem, kui
kõige julgemad Maa ametlikud hinnangud.»
Rong hakkas juba pidurdama, nad lähenesid mäkke
raiutud tunneli suule.
«Miks see rööbas nii tohutu on?»
«Kahel põhjusel: esiteks on rongid tohutud ja teiseks
on meil metalli piisavalt.»
Lene vaatas teda teravalt, kuid mees ei naernud,
jätkas:
«Meil tõesti toormaterjal ei maksa oluliselt midagi
alates sellest, kui esimesed sobivad asteroidid orbiidile toodi.
Ainult lõika ja lase alla kukkuda. Süsteem on
kahekümnekordse tugevusvaruga ja nii massiivne, et peab
vastu ka kõige tugevamale võimalikule
marsivärisemisele või tormile. Ta ongi ainus
transpordisüsteem, millega mõistliku ajaga
õnnestub mida tahes teisele poole viia. Asulate vahemaad
on ju tuhandetes kilomeetrites. Ja täna oli erakorraline
peatus kosmodroomil, nüüd ei hakanud ta kiirust
arendama, sest linn on siinsamas, muidu liiguvad nad... Draco,
paranda mind, kui ma eksin -- kaks kilomeetrit
sekundis.»
Draco noogutas. «See ei kasva. Õhutakistused,
tõusud-langused, Coriolise jõud -- stabiilsus
hakkab ära kaduma, kui kiirus läheneb esimesele
kosmilisele kiirusele.»
Tunnel neelas nad, mingid järjestikused plopsatused
kajasid mehhanismidest vastu ja siis olid nad jaamas. Seekord
avanesid uksed otse ja ilma mingite vahelülideta.
Draco kõndis ringi vaatamata õigele liikuvale
teele ja varsti ümbritses neid vaatepilt, millega Lene oli
vahepeal jõudnud mõttes igaveseks hüvasti
jätta -- liikuv tee väljus hoonest ja jätkus
vabas õhus kümnekonna meetri kõrgusel
maapinnast. Just nimelt maapinnast, sest neid ümbritses
tavaline maine linn, nende all olid tänavad, puud ja rohi.
Taevas oli sinine ja päike kollane, tõsi, tuhmim ja
väiksem kui Maal. Kogu org meenutas pannipõhja,
millel kaan peal, sest terasemal vaatlusel nägi muidugi
ära, kust algab sinakas kile. Kaljuvall, mis seda piiras,
oli täis kaldteid, torusid, treppe ja igasuguseid ehitisi.
Orupõhja ehitised olid väikesed, põhiliselt
oli tegemist kahe-kolmekorruseliste majadega. Erinevatel
tasanditel liikusid juhita sõidukid, oli ka väikesi
lennumasinaid ja paljud liikusid jalgratastel. Paaris kohas
suubusid kaljusse laiad, mitmesajameetrised teed, kust ilmselt
oli pääs tagumistesse kuplitesse.
Lene ei suutnud enam õieti reageerida või
küsimusi esitada, nii palju oli uut ja uskumatut.
Nüüd tutvustati teda ühele mehele, see oli
Ozee, Draco isa, jälle sõitsid nad kuhugi, siis
tutvustati teda naisele, kelle nimi oli Kiti ja kes oli Draco
ema ja lõpuks näidati neile nende korterit. Chadis
vist sai aru, et asi on tõsine, ta vabandas ja palus neid
üksi jätta. Oli ka viimane aeg, sest Lenele oli
nähtut ja kogetut piirini, kus ta vajus näost
kahvatuna voodisse, kui neid lõpuks üksi jäeti,
nii väsinud ja segamini oli ta.
Ta magas ilmselt paar tundi, sest kui ta ärkas, oli
päike kadunud, orgu valgustas hele tuledering
müüriharjadel. Chadis istus laua taga ja askeldas
randmearvutiga. Kui ta kuulis, et teine on liigutama hakanud,
vaatas üle õla ja naeratas.
«Kohvi? Soovitan -- see on kohalik sort, täiesti
enneolematu maitsega. Geneetiliselt muidugi tavaline kohvi, aga
Marsi pinnas annab vürtsi.»
Vastust ootamata kallas ta termosest auravat jooki tassi,
lisas teisest piima ja ulatas tüdrukule, kes oli end
istukile ajanud ja vaatas segaduses ringi, kulm kortsus.
«Mis sulle muret teeb?»
«Ma õieti ei mäletagi, kuidas ma skafandri maha
ajasin. Ja siia voodisse sain.»
«Ma aitasin sind. Sa olid lõtv ja pooluimane ja
magasid tegelikult juba enne, kui suutsin su lõplikult
riietest välja raputada.»
Esimene lonks kuuma jooki pani tüdruku peaaegu
läkastama, aga see ei olnud mitte maitsest. Teisega
läks paremini ja kui enamik mahukast tassist otsas oli,
tundis ta ennast juba päris hästi.
Chadis keris end tema kõrvale voodile ja mängis
randmearvutiga.
«See on sulle,» ta kinnitas seadme oma kohale. «On
midagi, mida pean seletama esimeseks -- see on Marsil kasutav
ajasüsteem. Nagu paljudel muudel juhtudel, oskavad inimesed
teha halvima võimaliku valiku, ja praktiliselt kasutatav
on ebaloogilisuse musternäide. Nagu juba kahekümnendal
sajandil Marsi jaoks välja mõeldud Dariani kalender
ja muud sellised ei arvestanud inimeste harjumuste jõudu.
Tulemuseks on, et kasutusele jäi maine ajaarvamine, ainult
iga päeva lõpus on kolmekümne seitsme minutine
«kahekümne viies tund». Lisaks sooviti, et
nädalapäevad jääksid sünkrooni
maistega, et aga päev on pikem, jääb iga kuue
või seitsme nädala tagant üks esmaspäev
ära. Siin üleval jookseb GMT, all on kohalik aeg.
Taustal on õnneks binaaraeg, see vähemalt püsib
õige. Omalajal prooviti igasugu pealõhkujaid,
arvutites on isegi praegu mooduleid, mis neid lugema on
suutelised. Levinuim oli vist see kell, millel Marsi
ööpäev on jagatud kümneks tunniks, mis
omakorda sajaks minutiks, need sajaks sekundiks. Võid
kujutleda, mis segadust see põhjustada võis, kuna
see «Marsi sekund» on umbes kaheksa üheksandikku
tavalisest. Kümnepäevane nädal, sajapäevane
kuu. Siis sekundil põhinev, erinevad variandid:
kümnendsüsteemis, oli vist ka heksadetsimaalne
variant, mõni vist ei arvestanud isegi loomulikku
ööpäeva, väites, et kuplite all on
ükstakama. Oli ka veel Marsi ööpäeva
kahekümne neljaks tunniks jagav ja kümnendminutitega
variant.»
Lene vaatas korra seadet Chadise randmel, seal kella ei
olnud. Mees muigas.
«Homme või millalgi läheme doktor Leetchi juurde.
Ta hakkab sulle ükshaaval neid käkke pähe
istutama. Mul on siin muide ka erinevat aega näitavad
kellad olemas. See sisemine... ta annab tegelikult ainult
ühe...või pigem ajamäärangu, arvestust
pead ise pidama... noh, õpid omal ajal, praegu ära
küll selle pärast muretse.»
«Sa ütlesid seda «doktor Leetchi» nii naljakalt. Ta
on kindlasti naisterahvas ja kena?»
Chadis turtsatas: «On, aga ta sobiks meile emaks. Aga muidu
ma tunnen jah Berti juba veerand sajandit... või
täpsemalt tema mind.»
Lene heitis talle käed ümber kaela ja peitis pea
teise rinnale.
Mees silitas ta juukseid, siis sosistas kõrva:
«Mis nüüd?»
Möödus minut ja ta küsis uuesti:
«Mis juhtus, kallis,» sest oli vahepeal avastanud, et
teine nutab.
Ta tundis end võrdlemisi abituna. Veel mingi aja
pärast ajas tüdruk pea ta omakorda ta kõrva
juurde ja küsis vaevukuuldava sosinaga:
«Kas sa tahad mind?»
Chadis muigas, siis tõmbas teise pikali.
«Sa oled pikast magamisest alles toibumata. Muidugi tahan,
aga ma tean, et sulle see küll praegu midagi pakkuda ei
saa. Kannata pisi, ei ma kao kuhugi.»
Lene lamas endiselt mehe kaelale peidetud näoga.
«Ma tean. Ega ma eriti liigutada ei jaksa. Ma oleksin
lihtsalt tahtnud sind tunda. Et sa oled olemas. Siin minu
juures. Minuga. Marsil. Et ma olen elus ja vaba.»
Ta tegi midagi sellist, mis oleks veel pool aastat tagasi
talle enda puhul võimatu tundunud -- võttis mehe
käe ja libistas teki alla oma alakõhule. Chadis
kõhkles hetke, aga ilmselt oli tallegi juba tunduma
hakanud, et see on tegelikult täiesti hea mõte.
Pärast lamasid nad kõrvuti, kuni kostsid sammud
ja keegi paiskas ukse lahti, siis peatus järsult, otse
füüsiliselt oli tunda, kuidas keset tavalist tegevust
meenus, et nüüd tuleb pisut pieteeti üles
näidata. Kostis koputus, ja paraku sellega oli Draco
ilmselt oma heade kommete varu ammendanud, sest järgmisel
hetkel oli ta toas.
«Mis teete siin? Kepite? Pittu läheme?»
Chadis sulges sekundiks silmad.
«Inimsoo koidik on mõnikord masendav.»
Draco irvitas. «Vabanda, Lene. See on sinu pärast.
Tegelikult on ta samasugune ropu suuga rändav
õllehävitusmehhanism nagu me kõik. Ma
salamisi loodan, et sa suudad vähemalt natukegi hinnata, et
ma ei kohtle sind nagu titat.»
Lene oli hetk olnud ilmega, et ei oska reageerida, ent Draco
südamlik irve pani temagi suunurgad kerkima.
«Tead, mõni inimene ongi sünnilt viisakam kui
teised. Vaenulik keskkond ei ole sel vaid lasknud avalduda enne,
kui mina tulin.
Minu poolest läheme.»
*
«236,428 sekki,» teatas Lene korraks silmi sulgedes.
«Sind vaadates tuleb lapsepõlv meelde!» teine
naine naeris. «Ja mis hetkest sa seda lugema hakkasid? Kuidas sa
alguspunkti nii täpselt paika said?»
«Ma ju tajun ka käivitus- ja
lõpusignaale.»
«Aga miks sa arvad, et sa neid õigeaegselt ja
millisekundi täpsusega tajud? Need ei tule ju otse, ikka
läbi sinu meelte.»
«Nojah...» Lene heitis peaga. «Pead sa
norima...»
«Vabandust, aga ma olen arst.» Naine libistas käe
korraks üle kaaslase käsivarre. «Ma ei nori. Me
kõik oleme omal ajal neist abivahenditest pentsikut
rõõmu tundnud. Ja meile kõigile on
õpetajad pähe tagunud, et alati tuleb arvestada
neuronite sajandiksekundeid, rääkimata teiste meelte
reaktsiooniaegadest. Loe edasi.»
Vesteldes ja naeru lõkerdades olid nad monorelsilt
liftini jõudnud ja selle uksed sulgusid automaatselt.
«Vaguni peatumisest tulime maha... nojah, viis-kuus sekki.
Peatumissignaalist lifti esimese tajurini 28,33 sekki, sealt
uste avanemiseni 2,16, sealt 2,7 lubavani ja null koma null viis
käivituseni... No ja nüüd 12,61 ülesse.
Tajurist null koma kaksteist andsid korruse... Ma kuulan
analüüsi, doktor Leetch.»
«Bert,» ütles teine naine automaatselt, siis
turtsatas. «Olgu, üks-üks...
Tajurisignaalist selleni, kui sa omakorda tajumist tajud,
kuluvad mõned sajandikud. Kuna mul on siht silme eest,
koosneb aeg selle tajumise ja minult saadud sihtkoha, korruse
numbri vahel ainult süsteemiviidetest... Oleme
kohal.»
Nende ees avanes kummaline hämar tänav, mida
valgustasid vaid pottides kasvavatele puudele paistvad laternad.
Kui Lene silmad pimedusega harjusid, nägi ta
kõigepealt selgeid ja liikumatuid tähti pea kohal ja
siis kauguses tumendavat horisondi joont tänava
lõpus.
«Kus me õieti oleme?» küsis ta
millegipärast sosinal.
Kaaslane heitis talle silmanurgast pilgu, siis lausus
tavaliselt häälel:
«Müüri harjal. Siin on klaaskuplid... muidugi mitte
klaasist ja muidugi mitte poolkerad... Tegelikult pigem
läbipaistvate välisseintega suured majad. Mõned
eelistavad siin elada ja töötada.»
«Jahe...» Lene väristas õlgu.
«On või? Kraadi 16...»
Nad vaatasid oma riideid. Mõlemad olid lühikestes
pükstes ja varrukateta avaras särgis.
«Ma unustasin jälle,» porises Bert.
«Oled siin enne käinud?»
«Muidugi. Harjumused -- pea kõikjal on alati 20-25...
Kannatad?»
«Elame üle,» noogutas Lene nõustuvalt ja nad
kõndisid piki vaikset tänavat edasi. Inimesi peaaegu
ei olnudki, ainult mõni üksik vilksatas eemal.
Natuke nokastanud tüüp kakerdas neile vastu, noogutas
neile möödudes ja kadus laulujoru ümisedes kuhugi
kõrvalalleele. Nad keerasid puude vahele, leidsid trepi
ja laskusid korruse jagu. Ilma erilise üleminekuta olid nad
sattunud kõndima vaibale, nad pöördusid
ümber ühe nurga ja leidsid end avara areenimoodi
süvendi servalt. Valgus oli siin heledam ja kaugemal
paistis olema öiselt valgustatud kuplialune.
«Mis asi see lõpuks on? Kõik salatsevad siin
Marsil...» uuris Lene vaatepilti kasvava rahutusega, seda
enam, et kostsid ärritatud hääled ja rahutu
melu.
«Karta ei ole midagi,» ent Bert tõsines. «Ma ei
tahtnud su tuju rikkuda ja liiga palju asjatu muretsemise jaoks
aega anda. Sa tahtsid seda näha -- see on Laagri
sissepääs. Ja juhust kasutades saad korra
mõnele julgeolekumehele otsa vaadata.»
Lene jäigastus, ta nägu kivistus, korraga polnud
seal jälgegi sellest vabast lõbususest, mis teda
kogu tee Bertiga tulles vallanud oli.
Naine astus paar sammu, siis vaatas tagasi. Lene seisis
kõheldes trepi otsa juures.
«Lähme minema?» küsis Bert tema juurde tagasi
pöördudes. «Võime teinekord siia vaatama tulla.
Ja julgeolekumeestega on ka lõpmatuseni aega.»
Lene kogus ennast. «Ei, noh, mis mul siis lõpuks...
Parem nüüd... Sul pidi ju tegemist olema?»
«Nojah, nad palusid mind siia, aga ma võin Eigorole
öelda, ta jõuab ka kümne minutiga...
?»
Lene hingas sügavalt sisse. «Lähme.»
Nad astusid avatud liftiplatvormile ja see laskus alla. Bert
noogutas üleval turritavatele kaameratele ja näitas
Lenele roboteid, kes seal metallkujudena seisid.
«Hävitusrobotid. Siin on kogu aeg jälgimine
peal.»
Ta avas ühe ukse ja nad leidsid end avarast kabinetist
või rõdult, kus põlesid heledad lambid ja
pool tosinat inimest istus või seisis madalate lauakeste
ümber pehmetes diivanites-tugitoolides või nende
läheduses.
«Aa, jõudsitegi,» viipas üks neist naisi
märgates ja tõusis. Ta oli peaaegu albinootiline,
lühemat kasvu, vast meeter kaheksakümmend ja
kõhnapoolne, laia lauba ja madala hallika soenguga
pealtnäha viiekümneaastane mees.
«Haz,» noogutas Bert talle ja pöördudes Lene
poole viipas tutvustamiseks ning kordas üle: «Mike Hazland
ehk Haz.» Ning osutades ühele teisele: «Ja see on Teb,
Theblin... ?»
«Teb käib küll,» viskas kõnetatu
üle õla madalal kumiseval bassil. Mees oli eelmise
täielik vastand -- alla kolmekümnene, vähemalt
kaks-kahekümnene ja pooleteisetsentneriline treenitud
neeger, pikad lokkis juuksed kuklasse patsi kogutud. Momendil
seisis ta ühe äärmiselt ärritatud sorakil
vurrudega Kesk-Aasiale viitava välimusega mehe ees, kes
altkulmu ruumi põrnitses. Tema pilk, mis riivas aeg-ajalt
ühes toolis istuvat lihtsas valges kleidis naist, ei
tõotanud viimasele midagi head. Lenet köitis naise
hirmunud olek ja korraga märkas ta teise põsel
sinist plekki. Ta astus lähemale, pilk teise näol ja
laskus siis ta vastu diivanile. Oli selge, et naine oli nutnud.
Ta oli umbes Lene-vanune, idamaiselt tõmmu ja ilmselt
üsna kena. Paraku aga üritas ta oma kõhnu
sääri diivanipadja alla peita ja end kuidagi
väikseks ja märkamatuks teha.
«Oota seal ees,» pöördus Teb uuesti mehe poole
ja viipas uksele vastasseinas.
«Ei!»
«Sa võid ka mujale minna.»
«Ma tahan oma naist tagasi!»
«Sa ärritad mind. Khõzi kohtub sinuga siis, kui
tema seda tahab. Lõpeta palun lõugamine ja kao
siit.» Hiiglasliku mehe hääl oli muutunud
kahtlaselt siidiseks, pehmeks ja vaikseks.
«Mul on õigus kohtuda oma naisega siis, kui mina seda
tahan! Te ei tohi teda siin kinni pidada ja talle oma jama
pähe toppida! Ta on minu naine ja me elame oma rahva
kommete kohaselt!»
Mees oleks Tebile ilmselt kallale tulnud, aga tal tundus
kogemusi olevat.
Pats liikus, kui mees pead raputas. «Harju ära, et keegi
ei ole kellegi oma. Ja oma rahva kommete järgi elamiseks
oleksid sa pidanud Maale jääma.»
Mees tegi suu lahti, ent bassimörin katkestas teda:
«Aitab siin sinuga jagelemisest. Kui sa kolme sekundi
pärast kadunud ei ole, aitan ma sind suurima
rõõmuga. Üks.»
«Teil ei ole mingit õigust...»
«Kaks.»
«Ma kaeban teie peale...»
«Kolm.»
Must käsivars liikus peaaegu silmale tabamatu kiirusega,
lahtise käe plaksatus kaikus ruumis ja tõstis
tõmmu mehe maast lahti. Marsi nõrgemas
raskusjõus tegi ta sujuva kaare ja maandus seitse-kaheksa
meetrit eemal ukse juures. Ta üritas end üles ajada,
kuid löök oli ta uimaseks põrutanud, nii et
segaseil silmil sorakil vuntsidega pead raputades ja rabeldes
nagu lehm libedal jääl pakkus ta üsna koomilist
vaatepilti.
«Selle eest sa veel...»
Teb oli temani jõudnud, haaras tal kraest ja
tagumikust ja lause lõpp lõigati ära, kui
lendava mehe läbi lasknud automaatuks uuesti sulgus.
Too naine oli seda hiirvaikselt jälginud, nüüd
tekkis ta näole kergendus, isegi õrn arglik muie
võbeles suunurgas. Niipalju, kui Lene teist jälgides
taipas, kahju tal mehest küll ei olnud.
«See ei olnud esimene kord?» küsis Bert. Lene
märkas alles sel hetkel, et ta kaaslane oli nende
lähedusse diivanile istunud ja silmitses toda Khõzit
heatahtlikul ja natuke... Lene ei osanud kohe defineerida --
paikapaneval pilgul.
Peale paarisekundilist vaikust vastas diivani otsa juures
seisnud Haz:
«Ei. Üks meie «püsiklientidest».»
«Mis kuradi pärast ta siia üldse tuli? Miks
Lähetuse koordinaator lubas?» uuris Bert, ise pilku
naisel hoides. Nüüd ta vastaski, tasasel
häälel, tugeva aktsendiga, mis ta sõnad kohati
pea arusaamatuks muutis:
«Ta tuli mulle järele. Minu pärast Madagaskarile.
Jättis kodu. Sellepärast arvasin, et pean talle veel
võimaluse andma.»
«Aga kui sa siia tulid? Miks? Kas ta hakkas juba Maal
halvasti käituma?»
Naine kõhkles, siis noogutas.
«Mõtlesin, et siin... Uus elu... Aga ka siin on ta
kellegagi rääkinud. Ja nüüd...» ta
jäi vait, silmad maas.
Bert vaatas küsivalt Hazi poole, see kehitas
õlgu.
«Selleks on Laager ja selleks oleme meie. Me ei saa
ju...» Nad vahetasid Tebiga pilgu.
«Igatahes mõõt on täis ja kuhugi tuleb
ometi piir tõmmata. Nüüd teeme nii -- Veronica
saadab su Eskarothi ja elad mõnda aega, ütleme
aastakese seal. Muratiga tegeleme meie. Sina, Mulla -» ta
pöördus ühe eemal tugitoolis istuva mehe poole «-
me oleme sind hoiatanud! Hoolitse nüüd selle eest, et
Muratil ei tuleks pähegi isegi mitte sinna poolkerale
minna.»
Mees noogutas süngelt, kuid nõustuvalt.
«Hoolitsen. Aga te peate arvestama, et paljud ei tule uuega
kaasa. Ja ilma minuta oleksite te palju suuremas
hädas.»
Haz ei suvatsenud vaidlusse laskuda, ta vaid noogutas.
Mullaks kutsutud mees tõusis ja astus Khõzi
ette. «Ela hästi, mu laps. Mul on kahju, et see nii
lõppes, aga ma pean nõustuma, et nii on
parem.»
Ta piidles naist hetke, noogutas lühidalt, saamata
mingit vastust ja lahkus tagasi vaatamata ruumist sinna, kuhu
eelmine mees oli lennanud.
Veronica osutus suure kondiga amatsooniks, idamaine
välimus lopsaka rõõmsa olemisega veidras
vastuolus. Ta viipas Khõzile naeratades, naine heitis
meestele ja ruumile veel ühe pilgu ja nad lahkusid kuhugi
sinna, kust Lene ja Bert olid tulnud.
«Selleks kutsusitegi?» küsis Bert, kui nad
läinud olid.
«Ei,» vastas Haz ja osutas käega viimasele
tegelasele, kes ühes toolis konutas. Lene ja Bert
pöördusid teda uurima. Kogu stseen oli seni olnud nii
kiire, et ruumisviibijaid olid nad hakanud märkama alles
siis, kui nad midagi ütlesid või tegid. Naine oli
noorepoolne, ent hajevil pilguga ja kuidagi nagu kortsutatud
olemisega.
«Jah?» Bert uuris olevust.
«Ta tütar on kõrvaltoas, Milda on tema juures.
Aga ma tahaksin, et sa räägiksid lapsega. Meil tundub
olevat probleeme.» Bert surus huuled kokku ja
tõusis.
«Ta tahab minu juurde. Te ei tohi teda minult võtta.
Palun! Ma luban, et ma hoolitsen tema eest.»
«Loed sa ise ka, mitmes kord see lubada on?» heitis Haz.
Bert vaatas ühe otsast teise otsa.
«Mulle tundub, et ta on last löönud,» poetas
Haz veel. «Ja lisaks olid tüdrukul veres
alkoholimürgituse jäljed.»
«Selge,» noogutas Bert ja kadus.
Mehed loivasid diivanile, kus Khõzi oli istunud ja
sättisid end Lene vastu istuma, Teb viipas baariroboti
lähemale.
«Meeldiv kohtuda, Lene,» lausus Haz. «Sa nägid
nüüd meie ebameeldivat argipäeva.»
«Juhtub selliseid asju tihti? Ma mõtlesin, et
siin...» Ta ei osanud lõpetada, ent mehed
mõistsid teda suurepäraselt, mühatasid.
«Selle rahvahulga kohta tegelikult aruharva. Aga meid siin
ainult viis-kuus inimest selle peale ongi. Politseid meil ju
pole.»
«Ma... ma mõtlesin, et teie oletegi.»
Mehed vahetasid pilgu, püüdes naeru alla
suruda.
«Ma ju ütlesin,» köhatas Teb.
Haz kattis korraks silmad peoga. «Viimane aeg ametit
vahetada!»
«Vabandust...» alustas Lene segaduses, ent mehed ainult
naersid ja Haz lõi käega.
«Eks me paljus olemegi, kuigi meile endile meeldib
mõelda... Aga see pole oluline. Meie muide oleme
kohalikust julgeolekust need, kes sinu probleemidega
tegelevad.»
Lene käsi, mis oli sirutunud haarama joogiklaasi, mille
Teb tema jaoks lauale oli võlunud, peatus. Meestele ei
jäänud muutus märkamata, nad vahetasid jälle
pilgu ja Haz ohkas.
«Kõigepealt, anna andeks, ma olen seda tuhandeid kordi
näinud. See läheb üle alles aastatega -- et
julgeolek, politsei, korrakaitse ei ole midagi ohtlikku, et me
ei ole mingi müstiline jõud, mis omab sinu üle
otsustusõigust, vaid me tõesti tegeleme sinu
probleemidega. Me palusime Berti, et ta prooviks su täna
siia tuua, sest millestki peab alustama
teineteisemõistmise -- kahjuks rasket teed. Sa tead, et
Marsi nõukogu juures on julgeoleku kommodor Edward
Kijdecht, me allume otse temale ja peale meie kahe ei ole mitte
kellelgi teisel õigust isegi mitte su dokumente näha
-- selle eest peame me muide hoolitsema. Kas sa tead, kes on
Kent ja Tamaco?»
«Julgeolekumehed Maal. Ma olen Kentiga paar korda
kohtunud.»
«Nemad andsid asja meile üle ja nüüd on nende
kohus kõik unustada. Kui te järgmine kord kohtute,
siis ei hakka Kent muidugi teesklema, et ta sind ei tunne, aga
see on ka kõik...»
Ta naaldus toolis tagasi, puhudes kohvile, mille robot oli
talle ulatanud. Mees kogus hetke mõtteid, vaatas
vilksamisi Tebi poole, ent viimane liigutas ainult sõrmi
-- räägi aga.
«Sa tulid meie juurde ja me oleme vajanud vaid ühte
kontrollitud kinnitust -- et sa tahad meie hulka tulla. Sa oled
ju ise näinud enda sondimise protokolle?»
Lene noogutas.
«Me ei sondinud sind väga sügavalt ja pole saladus,
et selliseid asju on võimalik ka petta tugeva
enesesisendusega.»
«On või?» poetas Lene.
«Me sondime palju pealiskaudsemalt kui seda Maal tehakse. Ei
mingeid riske. Kas sa tead, mis on lahustumine ja
samastumine?»
«Ei!» pahvatas Lene.
«Mitte keegi ei tee seda ilma sinupoolse
nõusolekuta,» lausus Haz väsinult. «Hea oleks,
kui kasvõi ainult Bert saaks mingi teate, kui su
ajulained normist hälbivad. Aga see on ainult sinu otsus,
me vaid garanteerime, et see ei jõua mitte kellelegi
teisele, kuhugi mujale.
Saatsin just sulle koodivõtmed, millega sa
pääsed ligi oma toimikule. Sul võtab aega
taibata, et see, mida sa näed, ongi see ainuke, teist ei
ole. Märkusi võid lisada, aga päriselt sa seda
kustutada siiski ei saa.»
Lene kõhkles hetke.
«Küsi,» julgustas Teb.
«Chadis Maal oma... meie toimikut ei näinud.»
«Maal on teine olukord. Muidugi on see natuke
kõrvalehiilimine, aga toimikut kui sellist ta muide
nägi. Millele ta ligi ei pääsenud, olid Kenti ja
Tamaco arvutites olevad failid, mida nad «isiklikeks»
kuulutasid.» Haz laiutas käsi. «Meil ei ole kirjalikku
aukoodeksit. Nad täidavad valitsuse tellimust. Infot koguda
ei ole tegelikult keelatud, küsimusi võib tekkida
vaid kasutamises... See on pikk jutt.»
Haz kõhkles enne jätkamist hetke sõnu
otsides.
«Vaata, me ei tea, kas sõnum jõuab kohale.
Teisisõnu, kas me täna pigem oma tööd
raskemaks ei teinud. Ometi proovime sinuga käituda nii,
nagu meil omavahel kombeks on.
Sa tead, et sinusse sisestati midagi kummalist. Muidugi
tahame me teada, mis see on, aga veel rohkem tahame, et sa end
siin julgelt ja kodus tunneksid. Eks me peame leppima sellega,
mida Bert meile suvatseb teatada. Kui juhtub midagi või
sa midagi kummalist tunned, ühesõnaga, häda
käes on, sa tead nüüd, kuidas meid
leida.»
Ta naaldus toolis tagasi. «Kas sa oskad ehk ise midagi
küsida? On midagi, mida sa teada tahaksid?»
Lene kõhkles hetke, siis küsis:
«Miks te mind ikkagi siia kutsusite? Miks te kõike
seda näitasite?»
«Et näidata ennast ja et me midagi ei varja. Meie oleme
need ainsad kaks tüüpi, kelle ülesandeks on sind
vajaliku aja jälgida. Kui sind huvitab, siis selgitame,
mida ja kuidas me teeme, mida me siiani oleme teada saanud ja
mida võiks teisiti teha.»
«Kuidas te mind siis jälgite?»
Haz tekitas lauale kolmemõõtmelise kujutise ja
hakkas seletama. Kahe minuti pärast katkestas Lene ta jutu
ja küsis:
«Kas Chadis teab seda?»
«Muidugi.»
Lene mõtles hetke.
«Ainult mingi kaudne sümboolika?»
«Aaa... Jah, see on arvutitöödeldud.» Hazi
pusis klaviatuuriga. «Vaata, müüriharjadel ja teedel
on ka kaamerad, neid on võimalik ID-ga siduda, aga seda
teadustatakse ka kohe inimesele endale.»
Laua keskele tekkis nende rõdu vähendatud
kujutis, see suurenes ja inimkujud muutusid
äratuntavaks.
«Tunned?» küsis mees.
Lene raputas segaduses pead, ent kontsentreerus siis ja
noogutas lõpuks.
«Kas seda teadustamist välja lülitada ei
anna?»
«Tegelikult saab,» mühatas Haz. «Aga -- skript on
avalik, kontrollitud -- sellest läheb kohe teade valitsusse
ja kui ei ole eriti head põhjendust, avalikustatakse
kõik sellised juhtumid koos selgitusega
ööpäeva jooksul. Seda on tehtud ainult tosin
korda ja need juhtumid on koos kirjeldustega avalikult olemas.
Ja kui on põhjendus, ka siis avalikustatakse juhtum peale
vajaduse kadumist. Loed ise, kui tahtmist on, mainiksin vaid, et
pea kõigil juhtudel, mil salajane jälgimine leiti
põhjendatud olevat, oli tegemist vaimuhaigusega.
Luuramiseks me seda ei kasuta.»
«Miks ta seda mulle räägite?»
«Usaldus,» vastas Haz.
Lene vaikis päris kaua, siis vaatas meeste poole ja
lausus, ka sõnu otsides:
«Ma... mulle meeldiks seda uskuda. Aga saage aru, et see on
vastuolus kogu mu elukogemusega, kõigi teadmistega, mis
mul on...» Ta laiutas käsi.
Mehed noogutasid.
«Me teame, et see võtab aega,» sõnas Haz.
«Tule räägi teinekord meiega, vaata meie tegemisi. Me
ei tohi sulle eriti muidugi näidata teiste inimeste faile,
aga niipalju, kui saame... Jää on ära
sulanud.» Ta viipas peaga puutumatule klaasile Lene ees ja
tüdruk tajus ta robotile antud korraldust, kui see tuli ja
joogile jääd lisas. Ta võttis klaasi.
Algusesse
Õeke kallis, niipalju aega on mööda
läinud sellest, kui sulle viimane kord kirjutasin. Ega ma
ei suudagi vahepealset aega täita, nii nagu ma pole ka
kunagi varem ju tegelikult vaevunud «auke»
tagantjärele täis kirjutama.
Ma oleksin Lenest peaaegu ilma jäänud. See muide
kõlab nii egoistlikult -- Lene oleks peaaegu elu
kaotanud, ja selles mõttes ei saaks tema kaotust minu
omaga võrreldagi, aga olgu. Ja muidugi on mind hoiatanud
nii vana hea Odd, kui Bert, ja lõpuks ei taipa keegi, mis
õieti juhtus Skandinaavias.
Iseenesest oli päev suurepärane... kuigi
kokkuvõttes väga väsitav virr-varr, mis
arvatavasti kuidagi vabastaski Lenes mingi arusaamatu triggeri.
Llanaweyd pidi hakatama õhuga täitma ja uued
elanikud kutsusid kõik oma tuttavaid igaks juhuks appi,
sest seal on paar kriitilist momenti, mil robotitele ei saa
loota ja pealegi neid võib mitte jätkuda. Ozee ja
Kiti elasid tegelikult juba uues majas ja nii olime me Lene ja
Dracoga nende vanas elamises ainsad. Ka Draco õed-vennad
polnud öömajale tulnud, kuigi eelmisel õhtul
olid kaks nendest, Arp ja Erectus, korra läbi astunud ja ka
sel õhtul võis siia seltskonda tekkida. Teisedki
ei pidanud siit läbi tulema, isegi Cherinaga pidime alles
uues kuplis kohtuma, sõime hommikust ja ootasime ainult
Khõzit, kellega meil oli oma plaan.
Tolle naljaka nimega neidisega tutvus Lene siis, kui
käis esimest korda Tebi ja Haziga rääkimas.
Tookord tagus Bert mulle pähe, et ta peab sinna esimesele
kohtumisele ilma minuta minema, noh... ta on alati osanud mind
paika panna -- nimetas mind kanaemaks ja asi oli lahendatud.
Pärast ta küll kinnitas, et kohtumine Khõziga
oli juhuslik, ja et kas ma tõesti aru ei saa, kui
sarnased nad on ja kuidas nad teineteisele toeks on. Pean
tunnistama, et igal juhul oli asjast palju kasu ja mingil viisil
oli see päev pöördepunktiks küll.
Esimese märgi, et meil on külalisi, sain sellest,
et Draco jäi poolelt sõnalt vait ja ta pilk tardus
kuhugi mu selja taha. Enne, kui jõudsin ennast
pöörata, lasi ta kuuldavale huilge ja Lene
tõusis rõõmsalt naeratades. Selge --
Khõzi. Keerasin ennastki teda tervitama ja pean
tunnistama, et ta nägi hea välja. Ta on tõmmu
ja kuidagi loomupäraselt nõtke, mitte eriti pikk,
ronkmustade juuste ja välkuvate tumedate silmadega. Temast
paistis kuidagi välja, et ta naudib siiamaale iga hetke,
mis ta siin Marsil elab, ja tema minevikku arvestades (niipalju
kui mina sellest tean) ma selle üle ei imesta. Ta kandis ka
siinset igapäevast riietust kuidagi defineerimatult
tähelepanuäratavalt -- lühikesed püksid olid
eriti napid ja särk kõhtu paljaks jätvalt
rindade vahele sõlme seotud. Järele mõeldes
polnud selles midagi erilist, ilmselt oli siiski asi peamiselt
selles temast kiirgavas õnnes. Lene oli talle vastu
läinud, tüdrukud hoidsid teineteise käsi ja
lobisesid, nagu poleks teineteist kurat teab mis ajast
näinud, ja neid vaadates tundsin ma korraga, kuidas elu
võib ilus olla... ja Draco poole vaadates sain aru, et
võib tulla probleeme. Loomulikult tegeles ta peamiselt
Cherinaga, aga ta libido oli alati skaneerimisreziimis ja
momendil tundus, et kõik muud protsessid on kaugemale
pinusse lükatud, katkestused maskitud ning
külgelöömismoodul jooksis peaprogrammina
eksklusiivses seades...
No ma tõmbasin talt tooli alt ära ja teatasin, et
on aeg astuma hakata.
Kõndisime keldrisse ja lükkasime tüdrukud
avariiluugi juurde ette.
«No ja nüüd?» tahtis Lene teada, segaduses
meie poole vaadates.
«Nüüd läheme siit alla,» ahvis Draco
püüdlikult väikeste lastega kasutatavat
kõnepruuki.
«Miks? Ma tean niigi, et see viib kuhugi tehnilistesse
käikudesse ja siia tuleb punuda, kui õhk otsa
lõppeb.»
««Õhk otsa lõppeb»...» osatas Draco.
«Kui juhtub mingi suur õnnetus ja tuleb evakueeruda.
Nüüd algab praktiline õppus.»
«See pidi alles ülehomme hakkama ja sina ei olnud mitte
läbiviijaks märgitud. Chadis, appi?» Ta vaatas
küsivalt minu poole. Paraku jäi mul vaid pead raputada
ja nii hästi kui oskasin, kas seda
õpetajahäält teha üritada:
«Kui piknik, siis piknik. Ja eeltreening ei tee
paha.»
«Oled sa seal ise käinud?»
«Ee... Ei ole. Veel enam põhjust minna,» olin
sunnitud ütlema.
«Mina olen.» Khõzi astus ukse juurde ja avas
selle. Oli tõesti märgata, et ta on mingi osa
õppusi läbi teinud.
Lene heitis meile mürgise pilgu ja asus metallist
keerdtrepist alla minema.
«Oota, pane uks kinni,» Draco viipas ta sõrmega
tagasi ja tegi taas seda häält.
Nägin, kuidas Lene sisse hingas, aga siis ümber
mõtles ja vist ka mõttes kümneni luges. See
oli taas Khõzi, kes teda õrnalt õlast
puudutas, end mööda libistas ja luugi sulges. Ta
libistas ka demonstratiivselt käe üle sulgurite ja
hermeetilisuseindikaatori.
«Ka nüüd on hästi?» küsis ta
pisikese tüdruku pudihäälega Dracolt.
«Nüüd on hästi,» oskas viimane vaid
maigutada.
Läksime alla, Lene oli minu ees, ta jättis teistega
natuke vahet ja küsis siis vaikselt üle
õla:
«Ma ei saa aru, millal te teete nalja, millal
räägite tõsiselt.»
Mis jäi mulgi muud teha kui muiata. «See on meie
olemuses -- vaata alati, kus on elutähtsad lülitused
ja õpi neid kasutama. Kosmos on ohtlik paik ilma selle
praktikata. Aga elu ei pea surmtõsine ja tüütu
olema.»
«Teie maailma on siiski üsna ohtlik maailm,»
pomises tüdruk.
«Ei. Kui reegleid järgida.»
See ei olnud meil muidugi esimene vaidlus sel teemal, aga ma
ei tahtnud ennast vihastama hakata. Mõnikord mulle
tundus, et ta ei õpi iialgi aru saama, et elamine, lootes
kogu aeg vaid avariikaitsmetele, lõpeb
tõenäoliselt ühel päeval halvasti.
No need trepid on üsna pikad, vahepeal oli kaks
lüüsi, esimese umbes majadealuste teede juures ja
teine mingite varukäikude tasandil, neid sai siis Lene
avada ja sulgeda ja siis lükkasimegi lahti viimase
ukse.
«Jeeee...» oskas Lene vaid öelda, kui ringi vaatas.
Tundus, et ka Khõzi ei olnud neid paiku näinud, sest
ta oli natuke kartlikult Draco käsivarrest kinni
võtnud, kes sellest muidugi puhevile läks.
«Nii hull see asi nüüd ka ei ole,» pidin
märkima.
Dracole torkas midagi pähe.
«Mida ta sulle kõige enam meenutab?» küsis
ta Khõzilt.
Too vaatas mu sõpra segaduses. «Miks sa
küsid?»
«Kirjelda kõigepealt, siis ma seletan.»
«Noh,» alustas tüdruk kõhklemisi, siis
raputas pead. «See on nagu metrootunnel, aga mitmeid kordi
suurem, hiiglaslik galerii. Näib, et linna all on veel
teine linn, metallist, kummaline, mitte inimestele vaid
masinatele. Hele sinaks valgus ja kolin, paljud liikuvad
mehhanismid. Liikurtee, helendavad kirjad. Mitte eriti hubane
paik. Kirjade järgi saan aru, et siin kusagil peaksid veel
varjendid olema?»
Draco olid pettunud näoga.
«Kas midagi on valesti?» küsis Khõzi
ettevaatlikult.
«Ei... Ja sina?» pöördus ta Lene poole.
«Ma tean, et need on tehnilised käigud, ja täpselt
nii nad välja näevad,» kehitas viimane
õlgu. «Miks sa küsisid?»
Draco kõhkles, aga siis ma juba teadsin.
«Teie vastused on liiga normaalsed,» vastasin ta eest.
«Just ilmus üks artikkel, kus mees väitis, et tema
kogemuste põhjal on kuus arheotüüpi, mille
assotsiatsioonid alumised tunnelid teadvuses vallandavad.
Loba.»
«Ei. Psühholoogia.»
«Teeb sama välja.»
Kõndisime liikurteele, aitasime kumbki oma daami peale
ja kalpsasime äärmiselt, stardiribalt, keskmisele,
kiiremale. Istusime ja andsime neile aega ümbrusega
tutvuda. Nagu ma ütlesin, polnud ka mina neis kunagi
käinud, kuid skeemid ja märgid on igal pool samad, nii
et seen one seen them all. Seintel on teeviidad, siin-
seal hiigelsuured displeid -- lihtne... aga ilmselt mitte
võõrastele.
Läbisime parajasti saali, kus tunnelist sai triibutatud
klaastoru, igas suunas oli ristumisi teiste käikude ja
mehhanismide teedega, kui Lene taas sõna suust sai:
«Meenutab odava ulmefilmi dekoratsioone. Piknik? Kuidas
lubatud talgutega oli? Miks me siia tulime?»
«Tahtsime teile näidata,» vastasin, viibates ka
Khõzile. «Niikuinii hakkad ülehomme õppima,
aga kui kusagil üldse võib midagi juhtuda, siis just
uues kuplis ja just täitmise ajal. Igast majast, pargist,
tänavalt -- kust iganes pääseb siia alla. Uksed
on kõik õhukindlad, nagu nägid.
Kahekümne päeva pärast näed sa unes, kuidas
neis käikudes ringi trambid, neljakümne pärast
orienteerud siin kinnisilmi.»
«Kas kuplid purunevad tihti?»
«Ükski kuppel pole veel kunagi purunenud, aga
mõneti võib öelda, et meil on
vedanud.»
«Ma ei teadnud, et siin on selline liikurtee,» tegi ka
Khõzi suu lahti. «Millest ta on?»
««Millegi poolelusa ja poolelutu voolud»,»
turtsatas Draco. Tüdruk vaatas teda arusaamatuses,
sõber lõi käega ja seletas: «Ah, ära
pane tähele, jälle ühest igivanast ulmejutust.
Kooliajast niipalju möödas, et ega minagi praegu
usutavalt seletada ei suudaks, kuidas see saavutatud on, et ta
seisab paigal, aga kui peale astuda, hakkad liikuma. See
lainetab kuidagi. Igatahes ei liigu sa kuhugi, kui erisurve
liiga suureks läheb.»
Khõzi vaatas ringi ja ohkas. «Nüüd
öelge veel ainult, et selle linna all on veel järgmine
linn.»
«Ka selles on sul õigus,» noogutas Draco. «Veel
allpool on hoidlad ja varjendid, aga nende omavahelised
käigud on juba väga kitsad, ainult jala
liikumiseks.»
Lene ainult maigutas. «Aga... see on ju tohutu, meeletu. Siia
on niipalju ressursse maetud...»
Põhiliselt selleks ma tollest teekonnast nii pikalt
pajatan -- nii naljakas oli seletada elementaarseid asju ja
kuulda arvamusi, mille peale ei ole ma kunagi tulnud.
No siis me jõudsime kohale ja tegime ühe
plaanilise sigaduse -- tee oli uue kupli all alles pooleli ja
lihtsalt lõppes kusagil perimeetri juures ära. Neil
läks olemine kõhedaks, sest me ei vaevunud
aeglasemale ribale minema. Nad tegid oma parima, Lene kukkus
põlvili ja Khõzi käis käpuli. Draco
pakkus end põlvi puhtaks lakkuma, aga see idee ei leidnud
vaimustatud vastuvõttu. Kahju. Ma olen alati teada
tahtnud, mis siis saaks, kui keegi ta selliste idiootsuste peale
hüüataks «aga palun!».
Seekord kasutasime lifti, et ülemiste käikude
tasandile jõuda. See tunnelteedevõrk rajati
tavaliselt isegi enne maju, nii et siin oli kõik
tavapärane. Olime alt tulnud pea uue kupli perimeetrini ja
Draco oli gondli vastu tellinud. Sellega tuli piki tunnelteed
vaid paarkümmend meetrit sõita, siis olime ta
vanemate uue maja harul. Ei hakanud tüdrukuid enam kiusama,
näitasime ära samasuguse evakuatsioonišahti kui
see, millest me enne Draco vanemate majas alla olime tulnud, ja
suunasime käru otse funikulöörile.
Kui me alumisse esikusse jõudsime ja sealt juba nende
uue maja halli tõusime, võttis neid vastu
fantastiline segadus. Noogutasin automaatselt ringitormavale
seltskonnale, nina taevas, sest minagi pole kunagi uue kupli
täitmist näinud, ja Ozee vedas meid Dracoga kohe omale
appi. Kiti jõudis mulle siiski mingi oma rohutee aurava
tassi pihku suruda ja nägin, et ta võttis
pärani silmi ringivahtivad tüdrukud oma hoole alla,
mille eest olin talle siiralt tänulik. Järgmine kord
nägin neid veerand tundi hiljem, kui ronisin piki ajutist
sõrestikku ja kontrollisin dünamomeetreid, millele
keegi ei olnud vaevunud telemeetriajuhtmeid külge
ühendama. Nad olid kõik kolmekesi roninud mingi
tsisterni otsa ja seletasid omavahel.
«Kuidas sul seal on?» tahtis Kiti teada, kui nende pea
kohal kõõlusin.
«Suurepärane on end kasulikuna tunda,» poetasin
läbi hammaste seal mässates. Nagu ikka, oli
mõni nii paigaldatud, et ma ei pääsenud
testripesale ligi, rippusin seal võrdlemisi ebamugavas
asendis ja kaalusin, kas riskin ta korraks lahti lasta ja
teistpidi keerata või jätan näidud lihtsalt
meelde. Küsida Ozee käest? Ah kuradile, ja vajutasin
numbrid mällu -- seda tuleb halvemal juhul ehk kord veel
teha. Sellal kuulasin neid tahtmatult ja kasutasin ka juhust
ringi vaadata, seda enam, et mul oli väga hea
positsioon.
«Tead Kiti, me oleme kogu selle aja Marsil peamiselt
imestamisega tegelenud...» sädistasid nad
kümmekond meetrit allpool.
Maja oli tegelikult osa piki müüri ülespoole
kerkivast terrasside süsteemist, teda oli mäe sees
rohkem kui väljas. Õieti paistis vaid vast seitsme-
kaheksa meetri kõrgune ja kaks korda laiem klaassein,
mille kohal oli madal piire. Ukse alt alanud kiviterrass
läks üle väga äsjarajatud
väljanägemisega aiaks -- igal pool oli punakat mulda
ja taimed olid väikesed. Aed oli umbes
viiekümnemeetrine ring, seda kattis kilekuppel, mis paistis
küll läbi, kuid muutis vaate ähmaseks ja natuke
ebareaalseks. Nende maja oli piki välismüüri
tõusvatest üks alumisi, sest edasi hiiglasliku
orupõhja poole hakkasid silma vaid mõned augud,
ülespool üha järsemaks muutuvas kaljus oli neid
aga tihedamini, kuni nad vertikaalseteks majaseinteks kokku
sulasid. Muidu aga oli kogu kaheksakilomeetrine kausjas tasandik
kuni eemal ähmaselt vinetava vastasseinani selliste
mullikestega kaetud. Muu pind kuplite vahel oli
tüüpiline Marsi punakas kivi, roomikujälgedega
kaetud ja alles toorelt maastikuks formeeritud.
«Naised, mis te vahite!» möirgas Ozee
hääl. Naised vahtisid segaduses ringi ja avastasid ta
otse jalge eest tsisterni ääre alt nende poole
vaatamas.
«Mis sa seal ronid?» tahtis Kiti ettevaatlikult üle
serva kiigates teada.
«Tule kasta kolmas sektor üle, näe sealt umbes
tolles raost, mis peaks sirelit kujutama, kuni seinani.»
Ozee vehkis osutades käega ja oli juba läinud.
«Miks automaatika ei tööta?» hüüdis
Kiti talle järele.
«Sest meil on kaablid laiali ja eelmine kord ajas robot nad
segamini. Roni alla!» hüüdis mees veel üle
õla enne majja kadumist.
«Tööle,» ohkas Kiti ja nad ronisid alla,
vabastasid mootorikinnitid ja hakkasid voolikuid näidatud
alale vedama.
«Milleks see on?» kuulsin veel Lene küsimust.
«Vesi?»
«Ei. Segu... ma ei mäleta kõike, mida see
sisaldas, igatahes peab ta reformeerima pinnase Maa
ökosfäärile vastuvõetavaks,» seletas
Kiti. «Aluspinnas reageerib hapniku ja veega ja kui
tasakaalupunkt liiga maapinna lähedale tuleb, tuleb selle
sodiga üle kallata, muidu oled taimedest lahti...» Ja
siis kadusid nad kaugemale.
Kogu see ajutine tugitoestik oli selleks, et kohe pidi
hakatama kuplit õhuga täitma ja ühtlasi
katsetama avariilülitusi. Seda tehakse avamisel, sest
hiljem oleksid kahjud on liiga suured. Rõhk tõuseb
ja väikesed kuplid vajuvad kokku. Nad peavad tugikaartel
vastu pidama, kuni ülerõhku proovitakse. Igaks
juhuks tuleb ajutised avariiväljapääsud korras
hoida. Mõte on selles, et tegemist on ainsa momendiga,
mil on võimalikud igasugused ootamatused -- varingud,
purunemised, mida iganes.
Varsti kuulsingi, kuidas üle kõigi kanalite anti
hoiatus, et õhukraanid avatakse määratud
hetkel. Lõpetasin oma tööd ja läksin
majja, enamik tegi sedasama. Majast oli vaade küll ainult
ühes suunas, ent kõigis ruumides töötasid
holoekraanid, nii et ka mäenõlv meie taga oli
selgelt näha. Suurte torude sulgurid pöördusid,
nende juurde tekkis hõre udu või virvendus.
Maapind hakkas värisema ja punaka tolmu keerised
moodustasid kiiresti laieneva ja mäsleva ringkardina.
Õhk tuli nagu äikesetormi front -- see oli
võimas vaatepilt. Kuppel võpatas, kui esimene
laine koos liiva ja kividega kohale jõudis. Korraga oli
vaikuses eristatav esialgu väga heitlik ja tasane orkaani
vilin ja mühin. Meid ümbritsev kile rabeles ja kaardus
nagu igasugune kasvuhoonekile tormis, ent loomulikult pidas
vastu. Keegi avas juba sampusepudeleid, inimesed
hõiskasid ja karjusid. Side muutis kaljud näiliselt
osaliselt läbipaistvaks, nii et võis näha
samasugust tegevust teistes majades ümberringi. Heitsin
pilgu ülesse, kus orgu kattev suur kuppel lebas
paarisajameetristele taladele toetatud
kolmnurkvõrgustikul. Siin-seal ta juba liigatas, mis
oligi mu tähelepanu köitnud.
Vaatasin just Lene järele ringi, kui mu tähelepanu
köitis Draco vandumine:
«Sa vana süüdimatu sandaal, marss sisse!»
«Kui sa kopitanud peerukott minema lendad, pole sest midagi,
aga ära riski teistega!» toetas teda ka Kiti.
Märkasin nüüd, et maja hermeetiline välisuks
oli ikka veel lahti ja Ozee ning Lene alles väljas.
Tüdruk oli mehele mingit voolikut järele andnud, mida
too ikka veel ühes tranšees ühendas.
«Noored paanikatekitajad!» mühatas ta, ent vaatas
siis üle müüri tüdrukut ja heitis peaga.
«Mine kohe sisse ja sulge uks.»
Lene ei kõhelnud hetkegi, lasi vooliku kukkuda ja oli
paari sekundiga toas. Ta tuli mu juurde ja märkasin, et ta
oli näost üsna kahvatu. Ilmselt oli tal ehk
kõhe olnud, kuid ohtu polnud ta vist tajunud enne, kui
Draco ja Kiti kisa tõstsid. Nüüd seisis Draco
ukse juures, näpp käsisulguril, ja ootas papsi. Tema
taga kahe sammu kaugusel seisid õndsalt naeratav
Khõzi ja natuke sidrunisöömise ilmega Cherina.
Juba? Aga naised on taiplikud.
«Kuule, kas ma peaksin midagi tegema?» küsis Lene
vaikselt, osutades pilguga samasse suunda, kuhu vaadanud
olin.
Mõtlesin hetke ja mul jäi vaid õlgu
kehitada. «Mida? Kardad sa Khõzi pärast?»
Lene avas suu ja pani selle uuesti kinni. Siis raputas pead.
«Ma olen talle juba Dracost rääkinud.»
No selle aja peale oli ka Ozee sekundi oma tööd
uurinud, siis käega löönud ja sisse tulnud. Uks
sulgus ja Draco õed kutsusid meid sööma. Nad
olid suurde elutuppa otse verandaklaasi ette vähe
pidulikuma laua teinud. Ega minulgi lihtne polnud, omal ajal
olin nad kõik järgemööda ette
võtnud ja tõenäoliselt nüüdseks nad
kõik omavahel ka teadsid seda.
«Vägev!» teiselt poolt tulid kari muud rahvast ja
Cherina haakis end Arpile sappa; kui kõik kokku
kogunesid, selgus, et inimesi oli siin üldse muide ligi
kolmkümmend. Enamikku ma muidugi tundsin -- Ozee ja Kiti
sõbrad, nende lapsed oma perede ja sõpradega ja
nii edasi -- aga oli ka uusi nägusid, sest ega elu paigal
ei seisa ja ma olin Marsil viimati neli aastat tagasi. Olime
enam-vähem kokku kogunenud, kui Draco viimastele
veiniklaasid ulatas ja enda oma tõstis.
«Sööge! Jooge! Ja lootkem, et miski laiali ei
lagune!»
See tundus mingi traditsiooniline lause olevat, sest
kõik tõstsid huilates ja möirates
klaasid.
Eriti kaua meil selleks aega ei olnud, jõudsin
lobisemise vahelt vaevalt kõhu täis saada, kui Ozee,
kes kogu aeg oli monitori jälginud, tõusis ja
viipas:
«Rõhk kolm neljandikku -- läheb lahti. Kuftid
selga ja uks kohe kinni.»
Olime kokku leppinud, et seda faasi teevad ainult
sertifitseeritud inimesed, sest tegelikult oligi tegemist ainsa
kriitilise hetkega -- pidime kuplisse augud lõikama ja
rõhud võrdsustama, siis ühendama välised
torustikud ja augud uuesti sulgema, kuni ülerõhku
katsetatakse. Kogunesime esikusse ja kasutasime seda kui
lüüsikambrit, ja tõtt-öelda on see
paljudel majadel ainus hetk, mil seda praktiliselt kasutatakse -
- hermeetilised on nad kõik, aga enamiku puhul ei panda
seda eales proovile. Me ei oleks ilmselt pidanud jooksma, aga
treening pani meid sekisajandikke lugema ja tormama.
Lõikur pihku, lülitus, samm kõrvale. Vuhin,
ja kuppel kukkus ajutistele tugikaartele. Siis suuremate raamide
kallale, tükid kõrvale ja välja. Kõik
naksub, tiksub ja nagiseb. Jälle mõõdetud
liigutused, siis vuhiseb torudesse pea keev vesi. Ka need pumbad
ja torustikud töötavad täisvõimsusel
tõenäoliselt ainult selle pool tundi. Kakssada
kaheksa sekki, kui kilet uuesti paika keevitasime ja see raskelt
sissepoole kooldus. Korraks tõstetakse rõhk nelja
atmosfäärini ja see on pea puhas hapnik. Seda, mis
väljaspool toimus, saab nimetada vaid
loodusõnnetuseks -- vesi auras ja kees, igikülmunud
hõre maapind andis siin-seal järgi, vabanenud
süsivesikud särtsatasid ja paiskasid pragudest
üles tulekeeli. Vesi moodustas maapinnal lompe ja tulevaste
jõesängide põhjas tormas punane mudavool.
Teadsin, et kusagil vahivad ehitajad mägede
kontrollkäikude monitore, otsides võimalikke
pragusid pinnases ja müüris. Selle esimese šokiga
küllastatakse ümbrus «maise keskkonnaga» -- vesi
ja õhk reageerivad pinnasega, mis pole miljardeid aastaid
nendega kokku puutunud. Iseenesest ei lõpe need
reaktsioonid kunagi, kuplialune rõhk surub neid aina
kaugemale maasse.
Kui taas sees olime, nägin ülesse vaadates, et
ruudustik oli kadunud, palja silmaga ei seletanud õieti
kaugusi, aga kate oli pingule tõmbunud ja kaardus
ülespoole.
«Kas ta pauguga lõhki ei lähe?» küsis
Khõzi parajasti Dracolt.
Paar järgmist tundi polnud meil suuremat midagi teha.
Kontrollisime pigem südametunnistuse rahustamiseks
tugikaarestikku ja jälgisime monitore. Rõhk hakkas
langema, vett juurde ei tulnud, sest niikuinii oli kõik
märg. Umbes kahe atmosfääri juures alustasid
suured robotid juba ka mulla mahapanekuga. Kuna see oli nn.
«elus pinnas», ei tehtud seda vaakumis, rõhu ja
hapnikuliia elasid mikroorganismid need paar tundi üle.
Jälgisime, kuidas ümberringi hakkasid need, kel
kannatust vähem, juba ka omi kupleid maha võtma.
Meilgi sisuliselt tantsisid Kiti ja Ozee ühe jala pealt
teisele, silm monitoril, Ozee muudkui et «no nüüd, no
nüüd» ja Kiti «ei veel, ei veel» -- ta ei
tahtnud oma taimedega riskida.
Siis sai temalgi kannatus otsa ja robotid lõikasid
meie kupli neljaks nagu apelsini, laotasid ümberringi maha
ja pakkisid kokku, inimesed pigem tüliks kui abiks. See
töö oli parajasti lõppenud, kui Ozee higi
pühkis ja hüüdis:
«Kes ei ole varem uue kupli avamist näinud?»
«Ei!» katkestas Kiti teda resoluutselt. Vaatasime
segaduses ringi, olin Lene ja veel kümnekonna inimesega
jõudnud juba endast märku anda.
Keegi naeris ja seletas meiesugustele:
«Kombeks on esimesel korral vastsel pinnal selle punase
tolmuga end üle kallata ja siis torustikust puhtaks
pesta.»
Meid ei peatanud enam miski. Mulda siin maja ümber veel
ei olnud, sest katmine võtab päevi, kuigi
väiksemad robotid, kellest mullatöödel niikuinii
mingit kasu ei olnud, olid kus võimalik juba ka
külvamist alustanud. Püherdasime kuumas punases mudas
ja nägime välja nagu kuradid. Kiti vaatas meid pead
vangutades, hoidudes aupakliku kaugusesse. Siis reguleeris keegi
vee parajaks ja me lasime end üle... kuigi majas tuli
uuesti dušši alla minna ja me jätsime igale poole
punakaid mudajälgi, mille kallal robotkoristaja koos Kitiga
ahastas.
Enamik meist oli veel majas pesemas, kui Draco vanemad
naabritele külla läksid. Loomulikult otse, selles asja
mõte oligi. Tulin üles tagasi ja ei märganud
tõtt-öelda tükk aega Lene kadumist. Inimesi oli
ju palju, kes jõi siin veini, paar tükki tegid ikka
veel mudamaadlust, kümmekond olid üle tasandiku laiali
läinud nagu mürsukillud, teiste majade juures toimus
seesama ja pea iga minut käis aiast läbi naabrite
dessant.
Tavaliselt ju ei hoita oma modemeid sees, aga kuna oli natuke
eriolukord, siis passiivselt ta mul kuulas häireteateid.
Kui esimest korda ehitusjärelevalve uuris: «Sektor 12/B4,
milleks küll on teil seal kellelgi tarvis suurt
krusa?», ei tekitanud see mul mingeid halbu aimdusi.
Paarkümmend sekundit hiljem aga kuulsin alt Berti
häält, kes Lene ja minu järele päris, ja pea
samal hetkel teatas keegi robotite juhtimisest juba
kõrgema häireprioriteediga:
«Sektor 12/B4, uurige, kes kurat ja miks kurat torgib Pota-
281-e käsitsijuhtimist! Masin on upakil jões ja see
näeb fucking ohtlik välja.»
Hüppasin jalule ja trepist alla. Teel jõudis
minuni juba ka Khõzi kõne, ta nuuksus:
«Chadis, Lene läks vist segamini. Võttis maja
tagant suure traktori ja on külili jões.»
Siis olin all ja vaatasime Bertiga teineteisele otsa. Meil
kulus kümme sekki, et pilt selgeks saada, lihtsuse huvides
kandsime selle kohe mobiilsidega lähedalolijatele
üle.
Bertile oli jõudnud teade, et Lene ajulained on
normist väljas ja siis oli ta kohe meid otsima tulnud. Mina
refereerisin seda, mida veoroboti kohta kuulsin.
«Chadis, joostes, ja võta virtuaalivisiir kaasa!»
katkestas meid Draco kutsung.
Vaatasin ringi, Arp oli õnneks kiire reaktsiooniga, ta
viskas mulle ühe ja tuli teisega järgi, kui selle
lennult püüdsin ja minema tormasin.
Jõgi, või täpsemalt selle säng oli
kohe maja taga. Nire, mis oli tekkinud kastmisest ja ta
põhjas voolas, polnud nimetamisväärne, aga
sadakond meetrit eemal oli madalam lohk, mis tulevikus pidi
tiigi moodustama. Selle põhjas ukerdas sulavas igikeltsas
ehmatavalt viltu vajunud suur universaalrobot, mis oli kusagil
siin lähedal pinnast laotanud. Ma ei teadnud, mis Lene
võis olla kavatsenud, sest nagu ma aru sain, eriti
loogiline ta selline toimimine ei olnud. Võib-olla oli ta
kavatsenud sõidukiga maja rammida? Nüüd
igatahes oli masin sopas kinni. Kümnemeetrine kogu
üritas nõlva mööda üles tulla, ent
pehmunud pinnas andis iga kord järele. Imestasin veel
hetke, et miks ta tugiliigendeid ei kasuta, sest iga hetk
võis ta ümber minna, ent taipasin enne, kui
mõtte lõpuni jõudsin mõelda, et Lene
lihtsalt ei oska, ja õieti meie õnn, et ei
oska.
Dracol oli juba mingi plaan, ta viipas mind enda poole.
Eemalt kerkis mullasammas, suur tahvel lükati
kõrvale ja maast ronisid välja kaks helkivat
peletist. Taipasin, et ta oli juba
avariiväljapääsu kaudu omale suured
kaevandusrobotid tellinud. Orkaan sööstis alla, sest
kupli all oli rõhk ikka veel suurem kui allumiste teede
tasandil, kuuemeetrisi skafandris neljakäelisi sabaga
kükloope meenutavad mehhanismid rassisid hetke ja panid
luugi uuesti kohale; vesi ja sodi, mis alla läks, oli
kellegi teise mure.
Ulatasin Dracole virtuaalivisiiri, ta oli ilmselt sealsamas
seisva Gillaga tegevuse kokku leppinud, viimane haaras teise
Arpilt ja tõmbas pähe. Ma isegi mäletasin, et
nad olid oma perega kunagi võistelnud robotite
juhtimises, mul jäi selle üle vaid tänulik olla.
Tohutud metallkogud sulasid korraks hiigelsuurteks müdinal
tormavateks plekist jõehobudeks, siis valgus üks
neist kiirust vähendamata laiali ja moodustas lameda tala,
mida mööda teine -- samuti pikaks venides ja
ämblikujalgu laiali ajades -- veorobotini
küünitus ja (mõtlesin veel, et mis
nüüd...) asja kõige lihtsamalt lahendas --
sirutas oma haaratsid kabiinini, kus Lene oli ja hoides seda
nagu munakoort, rebis ta ära ja tõi meie juurde.
Veorobot ise tardus muidugi silmapilk. Fikseerisin veel
silmanurgast, et alumiseks olnud robot sirutas toetuspinda
otsides haaratsid laiali ja hakkas Potat tollest august
välja tirima, aga siis oli -- ilmselt Draco juhitud --
robot kabiini maha asetanud ja rebis sellel ukse eest. Olin kahe
sammuga ligi, samuti kui minu kõrvale jõudnud
Bert. Lene vajus mu käte vahele. Ta oli kahvatu ja
klopitud, silmad poolsuletud ja keha lõtv. Bert ei
hakanud aega raiskama, vaid vajutas ravimipüstoli kohe
vastu ta käsivart. Enne, kui jõudsin ta maha asetada
ja ringigi vaadata, maandus meie kõrval ambulants.
Ümberseisjad abiks, toimus edasine väga kiiresti --
asetasime ta sinna voodile. Tahtsin kaasa minna, kuid Bert
lükkas mu pehmelt tagasi, sõnades vabandavalt:
«Pole vaja, ma saan hakkama, sa ainult segad.»
Siis korraga tardus stseen paigale, seisin seal, katsusin end
koguda ja vaatasin minemalendavale masinale järele.
«Mis see õieti oli?» jõudis teadvusse
Khõzi küsimus. Ta oli ka jõudumööda
aidanud, ent fikseerisin alles nüüd, et ta seisis mu
kõrval.
Seletasin paari sõnaga.
«Maa eriteenistuste tembud...» pomises ta. Tema
õnnelik olek oli kadunud, selle asemel olid ta pilgus ja
olekus hirm ja abitus. Ja järsku mõistsin sedagi,
miks enne kümmet-viitteist aastat ei taheta
«traditsiooniliste» riikide võimu all elanud inimesi
tagasi Maale meie luuresse saata -- temas oli korraga ka piiritu
vihkamine.
«Küllap me sellega hakkama saame,» oskasin vaid
ühmata.
Ta silmad täitusid pisaratega, õlad
võpatasid. Kuidagi märkamatult oli ta hetk hiljem
Draco rinnal nutmas, mu alati õiges kohas olla oskav
sõber oli virtuaalikiivri ära võtnud ja
seisnud otse ta selja taga. Draco tegi kergelt andekspaluva
grimassi ja tema pilgu suunda järgides nägin Cherinat,
kes ka kohale oli jõudnud; nagu ka muud rahvast oma neli-
viiskümmend inimest, kes nüüd, nähes et nad
abiks olla ei saa, hakkasid vaikselt laiali valguma. Marsi
tüdruk naeratas talle kergelt pilklikult vastu,
mõistvalt ja andestavalt, noogutas ja lahkus
vaikselt.
Algusesse
Chadis kõikus veel poolmagavana alumisele
korrusele, haigutas ja varises tooli hommikusöögilaua
taga. Ta vaatas otsivalt ringi, ei jõudnud aga ei
tõustagi ega häält teha, kui kostsid sammud,
välisuks avanes ja sulgus tasase sahinaga ning Lene astus
tuppa, valge õhuke, peaaegu poolläbipaistev
särk seljas, korvike värskelt korjatud kirssidega
käes, ise üht õuna järades.
Ta juuksed olid lahtiselt õlgadel ja jalad paljad.
Chadis vaatas teda ja pahvatas:
«Ouranos megas, kui kena sa ikkagi oled!»
Lene punastas, siis poetas kirsid lauale. Ta asetas mehe ette
tassi ja valas kohvi.
«Ma oleks saanud ise.» Chadis püüdis ta kinni,
tõmbas enda vastu ja suudles huultele, vaatas teda ja
tõsines.
«On midagi juhtunud?»
«Ei.» Naine vaatas kõrvale.
«Sellepärast, et ma natukeseks ära
sõidan?»
«Ei. Jäta nüüd. Ma olen ju suurema osa elust
üksi olnud. See on tõesti isegi põnev, kuigi
ma muidugi ei võta kuulda Draco soovitust laiahaardelise
armuelu osas...»
«Kardad, et mina võtan? Ei ole huvi, kuni mul sina
oled.»
«Seda on hea kuulda...»
Ta istus ja hakkas röstsaiale juustu
määrima.
«Nägid jälle und?» küsis Chadis
ettevaatlikult.
Naine tegeles süvenenult saiaga, siis noogutas vastu
tahtmist.
Chadis mõtles hetke.
«Seda jama pole olnud pool aastat ja kutsus esile selle
arvatavasti olukorra muutus... Võib-olla ma siiski ei
lähe? Ma saan asjad ringi korraldada, keegi teine
võib seda lendavat ekskavaatorit juhtida. Mis Bert
ütleb?»
«Bert ütleb muide, et esiteks ei saa me eluaeg mingeid
«võib-olla»-sid karta ja teiseks ei pruugi
unenäod üldse mitte midagi tähendada. Ei tasu
minemata jätta.»
«Võib-olla... Kahju, et Draco juba läinud
on.»
Lene naeris. «Draco oleks niikuinii keeldunud siia
ööbima tulemast, kui sind pole. Ta ütleks, et see
on nagu kaevu serval janu kannatada.»
Chadis mühatas lõbustatult. «Ta oleks ju
võinud Cherina kaasa võtta.»
«Veel hullem. Draco ise võiks olla teoreetiliseltki
mõeldav, näiteks sinu ärritamiseks, aga kui nad
mängu kolmandaks kutsuvad...»
Chadis köhatas, siis puhkesid mõlemad naerma.
«Ma ei peaks vist küsima... aga lased Bertil
samastumisega end uurida?» küsis Chadis
tõsinedes ettevaatlikult.
Lene kõhkles mõne sekundi.
«Varsti,» vastas ta halvastipeidetud ohkega. «Aga seda
ei tee muide Bert, vaid keegi ta noorem abiline... Ma juba
lubasin, et mu häire läheb automaatselt ka
julgeolekusse ja sulle...»
Tüdruk ebales pisut ja muutis siis järsult
teemat:
«Siin on väga vaikne peale seda, kui Kiti ja Ozee
ära kolisid.»
Minut aega valitses vaikus.
«Kuule, kuidas selle majaga ikkagi on?» alustas ta
uuesti. «Mul on ikka natuke selline tunne, et sadasime teiste
elamisse sisse ja... Nad jätsid ju peaaegu kõik
meile. Ma ei ole julgenud eriti midagi ümber
tõsta...»
«Noh, mult võeti lubadus, et kui nende elamises
kitsaks läheb, anname Dracole ja ta õdedele-
vendadele öömaja. Muidugi on see sümboolne,
esiteks annaks ma niikuinii ja teiseks... ega... no reaalselt on
tänaseks see maja tükis täiega meie oma.
Alatiseks, päriseks, kui me tahame.»
«Ma käisin eile nende juures,» langetas Lene pea.
«Llanaweys on ikka üsna trööstitu. Siin on
kõik nii korras ja nagu ma aru saan, nõutud ja
väärikas ala, kõik lapid on
täis.»
Chadis raputas pead.
«Ära põe. Nad ehitasid uue maja endale. Arvasid,
et ehk mõni lastest jääb nende juurde. Aga elu
on teisiti läinud. Lapsed on suured, elavad mujal. Nad ei
vaja seda maja enam, neile on siin kõik juba nähtud,
olnud, maja meenutab pigem lahkuvaid lapsi. Mina saan neist aru
ja usun, et neil on siiralt hea meel, et said selle meile
jätta. Nad mullegi nagu kasuvanemate eest.»
«Ja mina mõtlesin, et nad räägivad
viisakusest seda juttu, et Sülfidas hakkas nagu kitsaks
jääma...» Lene vaatas ringi. «Kitsaks! Muide, ma
jagasin alles nüüd ära, miks kõigi aedade
juures lööb välja see ringielement.»
«Mis ringielement?»
«No see metallrõngas, kilekinnitus sellest ajast, kui
ainult maja olid. Miks üldse nii palju vaeva nähakse -
- lihtsam oleks ju enne kuppel valmis teha?»
«Ökosfääri alged luuakse jah paar aastat
varem. Ma ei tea, miks. Minu arust tulevased omanikud
lähevad pigem spontaanselt neid rajama. Muidugi see
kiirendab oluliselt hilisemat haljastamist...» Chadis
kehitas õlgu.
Lene vaatas põlispuude tasases tuule sahisevaid
latvu.
«Igavene suvi. Kuplitevahelised uksed on lahti ja ka
Llanaweysse on juba linde ja väiksemaid loomi tulnud.
Põõsaid ja puid on vist kogu linnast antud...
nojah, enamasti küll selliseid, mille nad niikuinii oleks
välja visanud, aga alguseks asi seegi. Tead, nad teevad
ikka veel üksteisele jala visiite, et tajuda seda imet --
otse saab.»
Chadis tõusis. «Lähme õhtul neid uuesti
vaatama? Kaua sul täna kool kestab?»
«Täna lähen Berti juurde koli istutama. Millal sa
ära sõidad?»
«Alles kolme paiku öösel, ja mul on aega rongis
magada.»
«Kaks tundi,» turtsatas tüdruk. «Olgu, lase jalga.
Ma pean ka midagi asisemat selga ajama.»
Ta andis mehele kiire musi ja kadus ülakorrusele.
*
Lene ärkas. Midagi oli juhtunud. Midagi tabamatut oli
õhus. Miski meenus. Silmad avanesid pärani --
nüüd. Poolunisena ajas ta end istukile. Miski, mitte
miski ei liikunud. Hääled, kauge kõma,
mehhanismide vaikne kilin, tuule sahin. See polnud oluline.
Näojooned mahenesid, neisse tuli tagasi öine
pehmus.
Ma tahan magada...
Minutid möödusid, ta ei ärganud ega
uinunud. Aje, sund oli nõrk ja vaevutabatav, ent
pikkamisi ta tõusis voodist ja vaatamata suuresti puhkava
keha unesegusele loidusele tuli liigutusest kohmakas hüpe,
mis pani ta peaaegu kukkuma.
Miks kõik nii kerge on?
Ta ei vaadanud toas ringi, miski osa temast magas ikka
veel. Silmad olid taas pärani. Kaks pimeduses ähmaselt
valendavat nelinurka, aken ja voodi... Kätega seinu kobades
leidis ta ukse ja astus välja, vaadates mitte midagi
taipava pilguga ringi, nagu näeks neid ruume esimest korda.
Hirmunud loomakesena võpatas ta, kui kardin tema
lähedust tajudes kõrvale tõmbus ja öise
linna valguse sisse lasi. Tuled, tulederead, vonklemas
puudealleede vahel ja venimas kaugustesse, teised kaardumas
üle taeva. Võõras, arusaamatu.
Ma pean helistama...
Ta nõjatus piidale, vajus uuesti poolunne, silmad
sulgusid ja pika, pika hetke järel nõksatasid
põlved. Võpatusega saabus taas transisarnane
seisund. Ta astus teise tuppa, istus. Monitor, klaviatuur.
Sõrmed langesid klahvidele, ekraan lõi öiselt
diskreetselt helendama. Jälle pikk kõhklus, pea
minut, tasane, püütoni kägistusena hell
võitlus magava poolega, siis aktiveeris ta programmi ja
hakkas aadressi numbrigruppe sisse lööma. Uuesti
tardus ta nüüd teateakent vaadates, taas
möödus ligi minut. Sõrmed tõmblesid,
laskusid mitu korda, siis tõusid uuesti.
«Olen Marsil...»
Ta ei suutnud jätkata, pea jonksatas, ta raputas suletud
laugudega pead, hakkas kiiremini hingama, kirjutas kiiresti veel
mõned sõnad ja vajutas siis «saada». Ta
käed värisesid, ta kõikus toolis, pea kaldus
suletud silmadega ja paar korda näis, et ta kukub
toolilt.
Miks vastust ei tule?...
Ta kukkuski. Laud võbelesid, käed kobasid
vaipa.
«Mis? ...»
Uni ja ärkvelolek segunesid.
Vastust ei saagi tulla, sest Maa on kahesaja
viiekümne miljoni kilomeetri kaugusel. Peaaegu pool tundi
kõige kiiremal juhul.
«Mis vastus?» ta raputas segaduses pead.
Siis hakkas tal hirm. Maja oli korraga täis liikuvaid
varje, seinad langesid talle peale.
Ta karjus, karjus veel.
«Nad said mu jälle kätte!»
Teel komistades ja tuikudes rabeles ukse juurde, paiskas
selle lahti.
«Autot ei tohi võtta...»
Terrass täitus heleda valgusega, üks kogu astus
tema suunas, ta ei tundnud robotit ära. Uuesti
kähedalt karjudes, õudusega täidetud silmi
valguse eest varjates komistas ta trepil. Valu ei kainestanud,
pani ta ainult kiiremini liikuma. Ta tormas suunda valimata
öhe. Põõsad peksid vastu nägu. Veri
voolas kriimustustest.
Mis nüüd saab...
Kõik segunes, vastust saamata oli öine
ärkamine lõppenud abitu hämmeldusega,
tüdruku paanika ei olnud juhitav, võõras ja
kummaline maastik, ehitised, tuled,
väljapääsmatu, võimatu olukord.
«Oleks doktor ometi seal...»
Ees oli pikk hall hoone, juhus või omasoodu toimiv
alateadvus oli ta toonud ainsa koha juurde, kus oli pisimatki,
ähmaselt aimuvat lootust, võib-olla vaid
seetõttu, et häda tundus olevat viimane.
Nõlvak, kibuvitsad, madal kivimüür. Kus siis
uks õieti on? Ta tagus rusikatega klaasseina.
«Mis ometi on juhtunud?» Hääl oli
hämmeldunud, ent rahulik ja selge. «Kuidas ma aidata saan?
Rahu, kohe tulen alla.»
Lene ei näinud kõnelejat.
«Bert...» sosistas ta viimase jõuga, tundes, et
kui ta kohe abi ei saa, siis juhtub kohe midagi õudset,
midagi pöördumatut.
«Berthold!» karjus ta siis, ise ka imestades oma
võõralt kõlava hääle
jõust.
Võõras mees kummardus ta kohale, ta tegi
liigutuse, et teda tõrjuda. Mees sirutas käe, ta
lõi sellese küüned, oleks vist metsa tormanud,
ent kuulis vaikset häält.
«Lene, ma tulen kohe. Usalda seda meest, see on mu
sõber, Sten Wang.»
Lene taipas nüüd, et mees tahtis vaid oma telefoni
ta kõrva panna, ja lasi sel sündida. Maailm keerles,
Berti hääl rääkis midagi.
«Bert, see sai mu uuesti kätte,» sosistas
ta. «Tule ruttu. Kui sa ruttu ei tule...»
Maailm hakkas ringi käima. Metsast tormasid välja
inimesed, too Sten pöördus ja vaatas neid imestunult,
seda enam, et kiirrongi kiirusega tormav tohutu eebenikarva kogu
tulistas peatumata uinutuspüssist... Ent siis lõi
halastav pimedus tüdruku üle kokku ja rohkem ei
mäletanud ta midagi.
*
Chadis tormas ruumi ja vaatas kiiresti otsivalt ringi.
«Kus ta on?»
«Vaiksemalt!» sisistas hääl pimedusest.
Mees uuris nüüd uuesti pilguga pimedust ja avastas
valges riides kogud tugitoolides madala laua ümber.
«Tere,» ütles ta nüüd peaaegu sosinal.
«Räägi, Bert.» Ta seisatas teise tool
kõrval.
«Ta on seal,» viipas arst, peopesaga silmi
hõõrudes. «Ta magab, kõik on
möödas ja me arvatavasti teame, milles asi.» Ta
tõusis ja järgnes Chadisele, kes jutu lõppu
ootamata oli Lene voodi juurde läinud. Tüdruk lamas
tekiga kaetult ja hingas rahulikult.
«Vabandust,» sosistas mees. «Ma ei teadnud, et on oht
teda äratada.»
Arst turtsatas, kuid jätkas vaiksel toonil, ise
aparaatide näite kontrollides:
«Mitte teda. Eigoro jäi magama. Kukkus ära nagu
kott. Neliteist tundi sondis lahustunult...»
Ta vaatas uuesti meest.
«Ma saan sust muidugi aru, aga ikkagi polnud mõtet
niimoodi kiirustada. Nüüd mine ise ka
magama.»
«Mis juhtus? Ma sain häire ja tean vaid, et ta tuli
alasti haigla ukse taha.»
«Trigerkoodid. Ta saatis teate kellelegi Maale. Ent
juhtmoodul ei haakunud korralikult isiksusega ja ta läks
segamini... hirm, paanika. Hea, et ta siia tuli, mingi osa
teadvusest töötas. Haz ja Teb lendasid teie koju kohe,
kui häire tuli, nad oli kohal vaevalt minut peale seda, kui
ta saatis teate tolle Graadi avaliku serveri aadressil, aga ta
oli läinud. Nad lõid kõik omad üles, kui
tühja toa leidsid, Haz kinnitab, et veel mõnisada
sekki, ja ta oleks terves linnas kõik
täissertifikaadiga tegelased üles löönud ja
Lenet otsima pannud. Aga nüüd on asi korras.»
«Ta teadvust on ju korduvalt kontrollitud?»
«Jah,» arst viipas tagasi tugitoolide juurde. «Vaata
neid.»
Ta ulatas mehele mingid pikad lindid, viimane luges kirju
allservast, siis uuris kujutisi.
«Ma ei ole spetsialist,» pidi ta lõpuks
tunnistama ja lasi lindid lauale.
«Mina olen,» Steni hääl oli väsinud ja
kähe, ta tiris baariroboti hoolimatult lähemale ja
otsis kobamisi klaasi, valas laual olnud šampanjapudelist
täis oma ja uue klaasi, lükkas selle Chadis poole.
«Me pühitseme, õnnitle meid.»
Chadis lõi temaga kokku ja maitses heameelega
kihisevat vedelikku.
«Mida? Mille puhul?»
Sten puudutas linte ja mõnedes kohtades hakkasid
helendama markerijäljed.
«Teadvusvälised trigerkoodid. Nüüd me teame,
kuidas neid leida ja kahjutuks teha.»
Ta hakkas seletama, kuid Chadis lõi käega.
«Räägi parem, kas see kordub?»
Sten vangutas pead. «Ajalised trigerid võtsin maha.
See on üks asi, miks Eigoro ära kukkus. Minu lollus,
ma kerisin Lene bioloogilist kella edasi-tagasi. Lene oli
hämarolekus, aga too vaene plika on nüüd
paarkümmend aastat ärkvel olnud.»
«Te olite üheaegselt tal kallal?» imestas Chadis.
«Niipalju, kui ma kursust mäletan...»
«Seda tehakse ju kogu aeg. Mina ei puutunud ju isiksusosa
teadvusest.»
«Okei, eks te ise tea,» ohkas Chadis. «Kas võib
veel midagi olla?»
Tugitoolis hakati liigutama ja nohisema.
«Aa, Chadis,» ütles unine neiuhääl.
«Sten, šampanjat.»
«Sorry, ajasime su üles,» Bert vaatas mehi
etteheitvalt.
«Ei sest midagi. Veider tunne oli, kui päevad hakkasid
mööda vilkuma...» Ta turtsatas. «Ma peaksin
nüüd ka oma vanust murrujoonega kirjutama.»
*4*
Ta uuris Chadist muigamisi. «Tead, Lene ei ütle sulle
kunagi, aga... Millal sa talle viimati lilli kinkisid?»
Chadis liigutas end kohmetult ja vaatas abiotsivalt Berti
suunas. Viimase suunurk tuksatas samuti.
«Nagu sa koolist mäletad, oli terve rida põhjusi,
miks samastumisega süvasondimist saab tulemuslikult teha
praktiliselt vaid umbes samaealine ja samast soost inimene. Aga
seda ei ütle ükski tekst, kuivõrd
täielikult, eriti natuke aega peale protseduuri, oled
patsiendiga samastunud. Piltlikult -- see noor naine siin on
sinuga aastaid koos elanud, ta näeb vaid pisut teistsugune
välja, kui sa harjunud oled.»
Eigoro noogutas. «Ja iseloom on ka teine. Käredam. Sa ei
ole kunagi täielikult aru saanud, kui teistmoodi oludest
see suurepärane tüdruk pärit on. Lepi, et ta
tunneb elulõpuni end ebamugavalt avalikus kohas alasti
olles, lepi, et ta tahab mujale, kui mõni Draco-taoline
kedagi elutoalaual rautab, lepi, et tal ei saa kunagi olema
tehnika juhtimise loomulikku automaatsust, lepi, et ta kardab
roboteid... see viimane läheb muidugi aja jooksul üle.
Ja üldse -- räägi temaga. Teil oleks aeg hakata
lapsi saama.»
Chadis maigutas.
«Kallis tüdruk... Ega ma ei ole küll...»
«No nüüd sa siis tead,» muigas Bert
tõustes. «Kaduge siit. Lene magab veel kolm päeva,
siis on nädala uimane. Te olete kergelt pääsenud.
Sten hoiatab Maa luuret.»
Algusesse
Karl Bogomolo vaatas läbi päevaga laekunud
posti. Mõnikord pani teda nördima süsteemi
kohmakus, kui ta klaviatuurilt korraldusi sisestas -- igas majas
olid häälega juhitavad seadmed, ettelugejad, filtrid,
pidev ühendus. Siin tõmbas ta meile omale portsu
kaupa, luges ekraanilt ja sisestas kõik salasõnad
iga kord uuesti. Julgeolek... Vähemasti ta teadis, et ta
arvutit ei jälgi isegi mitte ta kaaslaste süsteemid --
iga ühendust on teoreetiliselt võimalik kasutada ka
kellelgi teisel, ja nii oli ta oma masinaga üksi ja pidi
kõiki koodivõtmeid ise mäletama.
Ta lehitses neid kiiresti, pilk libisemas üle saatjate,
siis tardus ja valis kiire järsu liigutusega ühe.
Saatjaks oli märgitud lihtsalt «D6» ja
sõnumi sisu oli avatud tekstis kümmekond
sõna: «Olen Marsil. Termotuumaplanetoplaanid.
Õnnelikud hiigellinnad kuplite all. Targad androidid.
Tähesondid. 4-10-lapselised pered.»
Mees jõllitas neid sõnu pikad minutid,
nägu liikumatu. Operatsioon «Paeluss» oli
lõpetatud rohkem kui aasta tagasi. Teda ei tänatud,
aga samas ka ei degradeeritud. Ilmselt oli kontrollkomisjon ka
aru saanud, et tegelikult vaevalt kellelgi teisel rohkem ette
näidata oleks olnud. Kõik materjalid olid
hävitatud. Ta oli jätnud ainult agentide jaoks ette
valmistatud sidepordid üles, suunates nad otse endale. Ta
ei olnud seda muidugi kuhugi kirja pannud. Elektroonse meedia
võlu oli selles, et suurde hunnikusse pahna võis
peita mida tahes. Kui keegi ka suutis jälgida võrgus
liikuvaid sõnumeid, ei öelnud tekst
dekrüpteerimiseta enamasti midagi. Ning seetõttu
oligi asja ilu selles, et vaevalt et keegi taipas, et need
sõnad tähendasid ainult ja täpselt seda, mida
nad tähendasid. Pealtkuulaja oleks automaatselt eeldanud,
et sisu on vaid samasugune marker nagu «D6», ning keegi on
näiteks «Elvis helistas» või «Kasutage
kondoomi» asemel otsustanud kasutada Kuu Ordu teemalist
müstikat.
Aegamisi kustutas ta teate, siis kontrollis, et see kuidagi
taastatav ei oleks. Ta oli saanud vastuse. Ta teadis, et iga
sõna oli tõsi. Üks asi on aga aimata, teine
teada, et nüüd ootab teda ees vaid allakäik,
lõputu piinlik aruandmine komisjonidele, veidriku
kuulsus. Riik ei olnud valmis uskuma, et nende vastas ei seisa
mitte pisike kuritegelik padikond, vaid suur rahvas. Arenev,
kelle päralt on tulevik.
Lõks oli ammu kinni plaksatanud. Ta ei saanud ka ise
võtta kaasa oma peret ja põgeneda Kuu Ordusse.
Võibolla nad isegi võtaksid ta vastu vaatamata
kõigele sellele, mis ta oli neile nende vastu
võideldes teinud, ja seeläbi kui mitte endale, siis
lastele taganud tuleviku. Aga seda tehes oleks ta reetnud oma
kodumaa ja siis poleks enam olnud mitte mingit õigustust
raisatud eludele. Lõpuks paistis, et ta vanem poeg ei ole
ainult tema pärast juba ise Taevasse kadunud. Ent ta naine
ei oleks iialgi tulnud. Ka tema oleks teda reeturiks pidanud. Ta
oli jõudnud tee lõppu.
Ta vastas meilidele, mis vastust nõudsid, jättis
need, millega kiire ei olnud, vastamata ja tõusis. Ta
astus koridori, avas mehaanilise võtmega seinakapi ja
lülitas mõned seadmed teisele reziimile. Kasutades
mitmeid erinevaid kaarte läks ta seejärel seadmeruumi
ja kirjutas konsoolil mõned napid read. Ta teadis, et
teeb kõike korralikult, ta oli hoolikalt kontrollinud.
Tema tegevusest ei jää mingeid jälgi, mitte keegi
ei taipa, miks vahetati ära kaks faili. Kui keegi
üldse uurimisega selleni jõuab, läheb juhtunu
tõenäoliselt kirja kas kellegi näpuvea
või seletamatu tarkvarahäirena. Üks ammu
ettevalmistatud operatsioon läheb enne õiget aega
käiku ja saab valed andmed. Duuma nõusolekul
kõrvaldavad nad töösturi, kes ilmselt teeb
koostööd Kuu Orduga, hoiatuseks ja õpetuseks.
Isesihtuv rakett lastakse ta auto pihta homme, kui ta
sõidab välja Kohtuhoonest, kus ta annab tunnistusi
mingis altkäemaksujuhtumis. Ainult et auto
määrang, mille palgamõrvar sai, ei ole mitte
töösturi oma.
Karl Bogomolo istus uuesti oma laua taha ja võttis
ühenduse sekretäriga.
«Zoja, ma mõtlesin ümber, ma siiski lähen
homme sellele lõunasöögile kohtuministri
juurde... Ei, ma lähen üksi... Aitäh.»
Algusesse
Kallis õeke, ma ei ole sulle kirjutanud terve
igaviku. Viimane sissekanne oli üle viie aasta vana. Viis
aastat! Ma ei oleks seda uskunud, aga kuupäevad ei
valeta.
Mida ma õieti kirjutan? Miks ma end piinan?
Tegelikult ju enam ei piinagi. Õeke, ma ei suuda
tabada enam seda meeleolu, mis mind täitis, kui manasin
silme ette su kuju ja andsin sulle kogu armastuse, mis oleks
sulle kuulunud, kui sa olemas oleksid olnud. Ei, see pole
tõsi. Sinus oli ka kogu mu muu olematu pere. Ema surm on
märgitud paberites, isast ei tea ma midagi. Sinugi
mõtlesin ma ju välja vaid ühe kontrollimata
vihje peale. Mul ei olnud ilmas mitte kedagi. Inimesed, kes mind
kasvatasid, tegid oma parima, aga sel hetkel, kui ma millalgi
teismeliseeas suutsin lõplikult mõista oma
totaalset üksindust ja juurtetust, mõtlesingi ma
ühel süngel kurbusehetkel su välja, ja edaspidi
põgenesin ma selle eest sinu juurde.
Nüüd ma lasen su vabaks. Las surnud matavad oma
surnud. Ma olen elavate poolel. Su kuju ähmastus juba Lene
tulekuga. Ka tema oli üksik, juurteta, kõledas
külmas ajatuules rabelev hing, kes siiski end kibeda
uhkusega püsti hoidis. Me väärisime teineteist.
Me oleme teineteisega harjunud, ja nagu märgata, on ta
asendanud kõik selle, mida sinu olematus kujus
otsisin.
Õeke, ma ei andnud sulle kunagi nime, sest kui sa
oleksid ka olemas olnud, oleksid sa surnud nimetuna. Täna
sündis mu tütar. Ma oleksin temale andnud su nime. Kui
ta esimest korda oma elu esimestel hetkedel avas oma mitte
midagi taipavad silmad, meenusid sa mulle. Ma võlgnen
sulle selle viimase kirja, viimase tänuliku austusavalduse,
mis jääb puhkama sinna, kus muudki varjud, mis on
kunagi olnud ja mille hulka kaome ka kord kõik meie,
elavad.
On möödunud aastad, meil Lenega on olnud paremaid
ja halvemaid päevi, aga me oleme õppinud teineteist
usaldama ja armastama. Münteon on neljane ja Nestimo
kahene. Nüüd on neil väike õde, ja temagi
ei jää viimaseks. Me ei tea täpselt, mis sigadusi
veel võib olla Lene teadvusse peidetud, nii et Maale ega
selle lähedussegi ei ole meil mõistlik ronida, aga
tõtt-öelda ei tunne me selle järele
vähimatki vajadust. Meie kodu on siin. Marsil, Elysiumi
tasandiku Vanas Linnas. Isegi selle mõne aastaga on ka
siin on kõik muutunud. Meiegi peame end juba
põlisasukateks, kuigi inimesed, kes on siin
sündinud, muigavad selle peale. Aga linn kahekordistub iga
kaheteist aastaga, Maa aastaga!, nii et ma mõistan
neid. Meie maja on tänu Draco vanematele juba noobliks
peetavas kohas, meil on siin sõbrad, töö ja
meid austatakse. Ja vähemasti paarikümnel lähemal
aastal sellest meile piisab.
Aitäh, õeke. Aitäh kõige eest, mis me
koos jagasime. Nüüd on mul terve suurepärane
maailm, mida armastada, ja ma olen kindel, et oma piiritus
headuses loodad sa koos minuga, et mul ei ole põhjust
enam kunagi sinu juurde tagasi pöörduda.
Hüvasti -
Algusesse
1 Lemberg on Lvovi
saksapärane nimetus. Tagasi
2 Mõningad numbrid selle
kera kohta -
Keskmine raadius: 3388 km (Maa 6381)
Pindala: 144 milj. km2 (Maal maismaad 149 Mkm2)
Mass: 0,1 Maa massi
(Tihedus: 3,94 (g/cm3) )
Gravitatsioon: 0.38 (Maa=1)
Tiirlemisperiood: 686.98 Maa ööpäeva ehk 1,88
Maa aastat
Pöörlemisperiood: 1.026 (Maa
ööpäeva) ehk 1p, 37 min ja 23 sek
Keskmine kaugus päikesest: 1.524 aü
Saadav energiahulk: ca 2 x väiksem kui Maal
Atmosfäär: ca 1% Maisest, 95% CO2
Temperatuur: madalaim -140(°C), keskmine -63, kõrgeim
+20. Tagasi
3 Kaudne tuletis «Quarter
scafander'ist». See eesti slängisõna «kuft»
lihtsalt sobis suurepäraselt. Ameeriklased kutsuvad seda
asjandust muidugi «space-suit», kuid vihjetes vene
kosmoseprogrammidele ja mõnedes romaani keeltes,
rääkimata Ida-Euroopa keeltest on seda ka nii nimetatud.
«Scaphander» ladina keeles tähistab muide üht
molluskiperekonda. Tagasi
4 Seletatud ühes
teises Kuu Ordu jutus -- maailmas, kus esinevad
relativistliku kiirusega lennud ja hibernatsiooniperioodid, kus
inimene ei vanane, on inimese tegelik vanus ja sünniaasta
järgi arvutatav kaks ise asja, nii et kui nad oluliselt
erinevad, tuleb vajalikel juhtudel kasutada kaht eraldi numbrit.
Tagasi
|