|
[ Jutt |
Jutulabor: detsember 2000 |
Uued arvustused ]
TvR-i arvustus peegeldab ka minu mõtteid -- st kirjutan alla.
Kristjan
Veskimees kirjutab juba nii hästi, et tekib tahtmine norida mitte juttude teostuse, vaid ideede kallal. Kuu Ordu on ju programmiline, autori positiivne utoopia, silmnähtavalt maailm, mis autorile elamiseks meeldiks - siit tulevad ka peamised hädad. Karakterid on enamasti ühetoonilised, ordurüütlite hulgas käib võitlus hea ja parema vahel - meenuvad Strugatskite "XXII sajand..." ja Harrison. Paraku ei ärata minus vähmatki vaimustust kosmoses väljakujunev (härras)ühiskond - vähe sellest, ma ei usu selle võimalikkusesse Veskimehe poolt kirjeldatud kujul (kõige suuremaid kahtlusi tekitab helge episood, kui ühele neist headest onukestest langeb luurejuhi taak - lugedes on tore, aga minut mõtlemist keerab kõik pahupidi - nii ju ei saa olla ! no ei jää võimupositsioon vakantseks, niisugust ühiskonda pole olemas ega tulemas...). Seni, kui tegu on detailidega, on Maal toimuv loogiline, üldistuste osas tekib pidev küsimus - miks küll Maale neid häid ja taibukaid siis mõnessegi riiki ei jagu ? Mis puutub juttude pikkusesse - jajah, Veskimees sunnib printerit piinama, ekraanilt neid enam ei loe ja raamat on loodetavasti tulekul - aga pikkus on silmnähtavalt väga vajalik. Programmiline kraam peab enda ümber piisavalt sousti evima, muidu läheb lihtsalt igavaks :) - erinevalt lühivormidest on Veskimehe jutud mõeldud sisseelamiseks, millist funktsiooni nad ka piisavalt hästi täidavad. Samasse sisseelamiskategooriasse kuulub kohati liialduseni minev tehnikalembus - mina selle vastu muidugi sõna ei võta, aga saan ka aru, et see on minu personaalne eelistus . Kokkuvõttes - ehkki üldse ei usu, mõnus oli lugeda ikka...
Katariina, sa ei ole ainus! :o)
Lugu VAJAB toimetamist -- eriti madinakohtades on raske toimuvat mõista. Enne paberkandjal avaldamist tuleks sellega kindlasti veel tööd teha. Paberkandjal avaldada aga soovitan kindlasti, kuna tegu on siiski suht hea asjaga. Võib vaielda autori ajalooliste ning sotsiaalsete nägemuste paikapidavuse üle, kuid see on ise teema -- eks ole lõppude lõpuks igal autoril õigus kirjutada sellest, mis talle oluline tundub ning selle mätta otsast vaadatuna, mida ta ise kõige õigemaks peab.
Kokkuvõtteks, Veskimees on jälle kord tõestanud, et ta on "Algernoni" autoritest antud hetkel kõige kõvem tegija.
sorry et 2 korda arvustan aga 1 kirjutasin lihtsalt sellepärast et olin 1...
see on parima ideega lugu mida ma lugenud olen ja veel eestlase kirjutatud! ausalt öeldes oleks hea kui päriselt ka nii juhtuks ma mõtlen kuu ordut või whatever nimi (need maa valitsused on tõsiselt ära tüüdanud).
minu uus lemmikkirjanik on nüüd Veskimees (kust kurat sa mees nüüd järsku välja ujusid!) head aega hargla...
kolmesõnaga: veel, kohe, palju!!!!!
ja need Veskimehe lugude pikkused mmmmm... varem algernoni lugedes arvasin et siin ainult lühikesi asju avaldataksegi...
parim parim parim
teised ei saa kõrvalegi!
| 16.12.2000 17:49:20 |
Katariina |
Loen eelnevaid arvustusi ja häbenen. Oma pealiskaudsust siis ilmselt, sest mul tekkis tõsiseid raskuseid juttu süvenemisega. Kohati oli huvitav, eriti lõpuosas - Marsi elu kirjeldused näiteks meeldisid - aga enamus tegevusest kippus silme ees siiski diagonaali kuju võtma. Ilmselt puudub mul action-sf-soolikas, aga erinevalt teistest Veskimehe lugudest, millest osa ju samuti sf, oli käesolev minu jaoks kirjeldamatult igav.
Veskimehe värvikad võrdlused ja hea huumorisoonega lavastatud situatsioonid on endiselt nauditavad, kuid "Chadises" oli neid minu jaoks natuke liialt vähe.
Kui viibiksin ilma kusagil kinnises ruumis ja peatset väljapääsemist poleks loota, ning kui "Chadis" oleks ainuke lektyyr, suudaksin selle ilmselt detailideni läbi lugeda. Kui need tingimused on täitmata, on püüd lugu põhjalikult läbi lugeda ilmselt läbikukkumisele määratud.
Ei oska öelda, milles täpselt oli minu jaoks loo puudujääk, tehniliselt teostuselt oli see ju igati tasemel, paremgi, kui Veskimehe varasemad lood, tegevus hoogne ja sõlmitud... Kõik toimuv jäi lihtsalt kaugeks ja ebaoluliseks ning uskumatult igavaks. Tõenäoliselt ei olnud süü mitte loos, vaid minus endas - ma lihtsalt ei sobinud selle looga.
Kui aus olla siis on see üle tüki aja üks parimaid üllitisi mida ma selles zanris lugenud olen. Loodud maailm on hästi tunnetatav, kohati isegi väga reaalselt. Minu arvates võiks hea tahtmise korral sellest eesti ulme üks tippteoseid saada. Samahästi võib see muidugi kuhugi riiulisse ära uppuda. Nii nende heade kirjatükkidega juba kord on - neid kas märkab keegi või need ununevad - juhusel on siin liialt suur roll jäetud...
Esimene mõte, mis juttu lugedes tekkis, oli see, et asi on väga hästi tõlgitav inglise keelde. Mida edasi, seda haaravamaks muutus lugu ja see tõlgitavuse tunne jäi vähemaks. Loost õhkub mõnutunnet, millega autor ilmselt laskis end lool kaasa haarata. Igati positiivne.
Iseenesest hea lugu. Armastus, seiklus, päris hästi välja kukkunud olustiku kirjeldused (mis elu Marsil puudutab) -- kõik vajalik on olemas. Isegi lugu ja point paistsid välja. Samas oli asi loetav ja suhteliselt sorav.
Kui lugemise lõpetasin, oli tahtmine poodi minna ja veel mõni Kuu Ordu raamat osta (hint, hint). Siiski, enne presside alla minekut vajaks asi pisut kohendamist -- karakterite kirjeldused võiksid olla pisut põhjalikumad, "teravamate joontega joonistatud".
Jõudu autorile ja et neid Ordu lugusid veel palju tulemas oleks.
hea
| 03.12.2000 22:45:19 |
maks hull |
ei tea, kuidas nimetada, saaga, kroonika või lihtsalt lugu, aga väga hea ja loetav tundus see mulle
|
