Ühel varajasel sügispäeval, kui Mira
jälle kööki astus, märkas ta, et
külmkapi uks oli kahtlaselt irvakil. Alguses ei
märganud Mira midagi erilist selle juures ning pani
süü kassi arvele, kuid pilgu uuesti üle kraami
libistades tundus, et midagi on nagu puudu. Midagi, mis oli
kindlasti külmkapis margariini kõrval seisnud, kui
Mira hommikusööki lõpetas. «Moos on
läinud!» plahvatas tüdrukul järsku
tõde kogu oma õuduses silmade ette.
«Õunamoos, kodunt saadetud õunamoos, viimane purk.
Oh, mis juhtus, mis küll toimunud on?»
Mira vaatas kassi ning siis uuesti külmkappi. Kodulooma
süüsse ei oleks Mira uskunud isegi siis, kui kiisu
vurrud moosised oleksid olnud. Mitte et ta oma kallilt
karvarullilt aeg-ajalt sigadusi ei ootaks, kuid kolmeliitrise
moosipurgi kadumist neljakuusele kassile süüks panna
oleks lavastamine. Mira libistas pilgu üle köögi.
Ta oli moosi KINDLASTI kappi pannud. 100% kindlasti.
Nüüd oli margariini kõrval tühemik ja
külmkapi uks irvakil. Äkilise mõtte ajel astus
tüdruk kiiresti esikusse, kuid seal oli kõik OK.
Välisuks oli lukus ja ketis -- trikk mida korterist lahkuv
moosivaras ilmselt ei suudaks... no kui ta just akna kaudu ei
lahku.
Mira võttis kassi sülle, vangutas pead ning astus
elutuppa. Rahulikult ja analüüsivalt libistas ta pilgu
üle toa. Oleks ta nüüd leidnud moosi oleks
kõik korras olnud. Ta oleks ennast kuutõbiseks
sõimanud, kuid päev oleks päästetud olnud.
Paraku ei olnud moosi kusagil. «Fakk,» pomises ta ning istus
diivanile. Paari silituse pärast hakkas kass nurruma ning
üritas külili naudeldes Mira kampsuninööpi
omale käpaotsa saada. Möödusid minutid, kuid
tüdruku mõtted olid ikka veel
külmkapimüsteeriumi juures. Olukord oli täiesti
absurdne.
Järsku kajas üle terve korteri kõrvulukustav
vilin. Mira tõusis püsti, et minna kiirkeedukannu
(mille vilina ta ilmeksimatult ära tundis) tulelt
võtma, kuid peatus äkki ning prantsatas diivanisse
tagasi. TEMA ei olnud küll nüüd teevett keema
pannud! Ta isegi mäletas, et kann oli seisnud pliidi
kõrval, kui ta moosi kadumise avastas. Poltergeist!
Keravälk! «Välk ja pauk!» pomises ta oma
mõtte jätkuks ning tegi teise katse tõusta.
Poltareid ei ole olemas! Keravälk on poogen! Mira
võttis laual käärid ning suundus
kööki. Kui siia korterisse on nüüd
mõni liputaja sisse hiilinud ja peitu pugenud, siis
edaspidi peab ta omale liputamiseks lipu ostma!
Kuid köögis ei olnud kedagi. Laual oli tass,
pliidil vingus kann ning tassi kõrval laual vedeles
üksik pakk Liptoni «Secret Gardenit». «No mida
on,» lausus Mira. Ta astus pliidi juurde ning hakkas vett
juba kraanikaussi kallama, kuid siis mõtles ümber
ning suundus tassi juurde. Olukord oli liiga segane, et sellest
ilma teed luristamata aru saada. Kindel oli vaid, et tegemist on
millegi üleloomulikuga.
Kui Mira paki tassi pani, vett valas ning siis suhkrut lisama
hakkas kostis aknalaualt peenike, kuid ragisev hääl:
«Aitähh, aga ma ei joo suhkruga. Suhkur rikub tee
aroomi.» Mira pööras ennast teed maha pritsides
ümber ning hakkas kiljuma. Aknalaual istus umbes 30
sentimeetri pikkune sinises ülikonnas habetunud härra,
kelle käes oli moosi täis lusikas (20 cm) ning kellel
oli jalg üle põlve.
Kui kopsud tühjaks said hingas Mira uuesti sügavalt
sisse ja karjus edasi. Härra aknalaual kirtsutas nina ning
tegi näole grimassi, mida tehakse tavaliselt Britney
Spearsi muusika peale. Nägude tegemine ei aidanud --
tüütu plika jätkas kolmanda
kopsudetäiega.
Ja siis äkki sigines köök vaikus.
«Oleks ma teadnud, et see kann sellist lärmi teeb, ei
oleks ma teda üldse keema pannud, kuid kui ma oleks aimanud
mis veel järgi tuleb, siis oleks ma üldse hoopis omale
vaba päeva võtnud. Tüdruk, sinu
häälediapasooniga neiud tohiks ainult sosinal
rääkida, ma pakun. Vähemalt
nädalavahetustel,» lausus tegelane aknalaual. Ta
tõusis püsti ning hüppas köögilauale.
«Palun anna mulle minu tee, mille ma valmistasin. Ja ilma
kisata, kui sa vähegi võid.»
«Mis sa oled?» küsis Mira peaaegu sosinal ning tema
näost võis lugeda välja hämmeldust --
kulmud olid kõrgel, suu veidi avatud ning silmad
väga pärani. «Ma olen majahaldjas! Mis sina arvasid?
Et oma olen lihtsalt väikese arengupeetusega austaja, kes
on aknast sisse turninud ning tahab sinuga lobiseda? Rumaluke,
sa elad ju nii kõrgel!»
«Ahah,» lausus tüdruk ja asetas tassi lauale
mehikese juurde. Haldjas võttis tassi, mis oli umbes tema
enda suurune, tõstis selle suule ning siis kostis minuti
jooksul köögis vaid ablast luristamist. «Ma
tänan!» teatas mees viimaks.
Aja jooksul oli Mira ennast kogunud. «Kas sina panid mu moosi
ka pihta?» küsis ta. «Ma korra laenasin jah, on sul
kahju või?» «Ei, kahju ei ole, aga sa võiksid
KÜSIDA ikka enne! See oli mu ema saadetud moos. Ma oleks
ikka ise ka tahtnud veidi seda saada. Majahaldjas?» Viimane
küsimus plahvatas Mira suust välja jälle veidi
tavajutust kõvema häälega.
«Ütle mulle Karl. Olen jah majahaldjas. See on see, kes
ma olen. Tegelikult käib minu haldusalasse terve kvartal.
Meid on vähem alles kui teie inimesed maju ehitate. Sa
tahad moosi tagasi saada?»
«Tahan jah!» Mira oli juba taas pea-aegu tema ise.
«Aga võib-olla teeks vahetust?» lausus
majahaldjas äkki mõtiskleva tooniga. «Su moos oli
väga hea... ma ei ole sellist saanud juba mitukümmend
aastat, mis ma siin Õismäel ametis olen olnud. Selle
on vana hea maaltehtud moosi õige hõng. Tahad, ma
täidan selle moosi eest ükskõikmillise sinu
soovi? Ühe soovi?»
Olukord hakkas Mirale tuttav tunduma. Selliseid asju on
sadades muinasjuttudes ja tuhandetes anekdootides, kuid et seda
köögis oleks kunagi juhtunud ei olnud ta kuulnud.
«Kolm soovi! See oli kolmeliitrine purk ning sa said tee
ka!» teatas Mira otsustavalt.
«Kaks!» teatas majahaldjas ning sirutas käe
välja, et diil sulgeda. «Kolm,» jäi tüdruk
endale kindlaks. Haldjas hüppas tagasi aknalauala ning
hakkas mingit viisijuppi ümisedes demonstratiivselt eemale
jalutama ilmsel plaaniga kaardina taha kaduda. «Ooo... oota...
heaküll! Kaks. Kas ma võin ükskõik mida
soovida? Täitsa ükskõik?» Haldjas noogutas
rahuloleva ning oma piire tundva spetsialisti ilmega. «Kui
tahad, siis võid isegi maailma rahu või UFOlaeva
soovida, kuid ma ei soovita -- see võib maailma väga
tasakaalust välja viia. Ainult rekursiivselt soovida ei
tohi -- nii, et esimene soov oleks, et 100 soovi veel ja nii
edasi, samuti ei tohi soovida leppes esinenud kaupu või
teenuseid -- et 10 purki ematehtud moosi asemele.»
«Ma soovin veidi järele mõelda... pool tundi
näiteks. On see on OK?»
«Täiesti! Ja mis on teine soov?» uuris haldjas
muiates. Tema näost oli näha, et selliseid
situatsioone oli ta oma elus ka enne kohanud. Võis isegi
oletada, et tal on need kõik kusagil kirjas ning ta loeb
aeg-ajalt paremaid teistele haldjatele ette, kui nad jälle
kusagil koos istuvad ning midaiganeshaldjadkajoovad joovad.
«Aaaaaao... ei ole aus nii! See ei olnud soov!»
«Paraku oli. Ole nüüd ettevaatlikum. Sul on
jäänud üks soov ning eelmisest soovist pärit
pool tundi mõtlemisaega. Kas sa soovid, et ma käin
korra ära?»
«JabbEI! Sa tahtsid mind jälle vahele võtta! Nii
ei tohi!» karjus Mira ja jooksis köögist
välja tuppa. Haldjas Karl ainult naeris ja tagus
rusikakesega vastu lillepotti. «Oo kui naljakad nad on...»
oigas ta. Kui Karl pilgu tõstis seisis Mira taas
köögiuksel. Miski tüdruku pilgus sundis vana
haldjat vakatama.
«Varsti, 9.oktoobril tuleb mul sünnipäev. Ma
soovin, et kõik soovid, mis ma siis selle päeva
jooksul soovin täituksid! See oleks minu
sünnipäevakink iseendale.»
Karl manas näole tüdinenud
ohnomitukordamapeanseletamaühteasja ilme. «Mira, ma ju
seletasin, et rekursiivselt soovida ei saa. Ei saa nii, et
täida kõik mu soovid. Sa pead soovima midagi
konkreetset. Küsi omale hamster või palju raha
või midagi muud lihtsat.» Miski Mira näos
muutis haldja murelikuks.
«Kui sa seda soovi keeldud täitmast, siis ma soovin
teise asjana, et sa muudaksid ennast tavaliseks prussakaks ning
elaksid sellisena oma elu lõpuni. Nu mis arvad vastik
vanamees?» Taas sigines kööki vaikus.
Kui haldjas mõne aja pärast rääkima
hakkas oli muie tema näolt kadunud. «No hea küll...
tehniliselt peaks see võimalik olema, kuid ainult
ühel tingimusel -- sa ise ei tea seda. Ma teen nii, et sa
unustad ära kõik, mis täna juhtus ning oma
sünnipäeval ei tea sa oma võimest soovida
täituvaid soove midagi. Ja mind ei näe sa enam kunagi!
Phäh... või prussakaks! Kassi teen sul prussakaks
kui tahan...» Viimane lause porises tühjas
köögis juba ilma haldjata.
Mira vaatas mõtlikult oma tühja teetassi ning ei
suutnud meenutada millal ta selle tühjaks oli joonud. Kodu
on võimatult igav koht, kus ei juhtu mitte midagi,
õnneks on tal vähemalt internet. Ta valas omale uue
tassi teed ning suundus tuppa, et enne linna minekut veel korra
jutukasse logida.
Tallinnas, 8. oktoobril 2000, Ketlinile.
|