17.11.2000 |
Jan J. Graps, Ken K. Ruut
Aequilibrium |
Arvustused |
Hei, köieltantsija!
Ära alla vaata sa!
Mahe tuulehoog liigutab räbaldunud pitskardinat, tuues
endaga külma ja soolakat merehõngu. Lae ja seina
vahelisel nurgal mängleb tänavalaternast heidetud
valgus otsides pidevalt uusi vorme samas leides juba kadunuid.
Juhuslikud vihmapiisad tabavad katusepleki mõlkis pinda
moodustades õõnsalt kumisevaid rütme. Nendele
fooniks kostub ühtlane vee plaksumine vastu emailkausi
põhja.
Pööningutoa aknakumas lebab tuviroojast
läbisööbinud sohval hallijuukseline vanamees.
Aegunud sohva üht jalga asendab vineerkast. Vanamees
tõmbub järjekordse jäise tuulepuhangu peale
kägarasse ja kisub peale viledat mantlit. On ärkvel.
Sohva ees vedelevad lühemaksnüsitud
sääristega kummikud, ühel neist on küljepeal
terav küünise jälg. Vanamees hoiab paremas
käes poolikut veinipudelit ja vasemas sigarikönti,
millelt langev tuhk on kuhjunud põrandale. Ta ees,
läbi klaasideta ovaalakna, avaneb vaade alla,
öötuledes laiuvale linnale: Balti jaama suitsevate
korstnate siluettidele, pimedusse hääbuvale
kruiisilaevale, kivikatustele. Kirik, pank, Canon.
Vihmaniiskusest mõrunenud kõrbemise ving imbub
pööningule ja vanamees ajab end jalule. Ta nihutab
sohvat niipalju, et pääseb ligi vineerkastile ning
võtab sellest kilekoti. Selle kahvatu kuma heidab
põrandalaudadele imeliku varju. Mees asetab koti
põrandale. Patsutab. Tema näole tõuseb
teadjailme: «Isand on lähedal.»
Idataeva pastelne helendus tõotab uue hommiku
algust.
***
«Coca-fanta-sprite?»
hüüatab leti äärest tuntava vene
aktsendiga tüdrukuhääl. Ta hääles
võib aimata päevatöö tundide pikkust ja
üksluisust ning viisakalt varjatud tüdimust.
On oktoobrikuu viimase neljapäeva õhtu.
Hämardub. Aeg läheneb pealeviiesele tipptunnile.
Käiguteedel looklevad inimread, mis ulatuvad esimeste
täiskiilutud laudkondadeni. Ruumi täidab sularasva,
sibulaviilude ja masinakohvi aurudest segunev vine. Sellega
sulab üheks inimeste ohetest, kirumisest,
tallanühkimisest ning ärritunud vestluskatketest
moodustuv hälin.
«Äiti, äiti, haluan sen kauboinuken!»
Kirjeldamatu on võidurõõm lapse silmis,
kes on äsja saanud oma tahtmise. Mõne viivu
pärast on aga elevus maandunud ning nukk pudeneb
kõveriti friikartulite ja tühjakspigistatud
ketšupituubide vahele. Poiss jälgib, kuidas
kõrvallaua kaksikud lennutavad vilkuva kiivriga
plastikkosmonaute. Tema särgikaelusele nõrgub
viltuvajunud jäätisetopsist karamellinire.
Albertil, vaatamata üleüldisele rüsinale,
õnnestub saada istuma oma regulaarsele kohale
seinaäärse, neljase laua taha. Koht võimaldab
tal pilku heita nii tänavale kui praktiliselt kogu saalile.
Tema positsioon ei lase kellelgi teda ennast jälgida ilma
seda tähele panemata. Ta ei talu, et keegi võiks
tema teadmata teda põrnitseda. Albert libistab kohvi
sisse tüki suhkrut ja laob ülejäänud kolm
üksteise otsa. Nagu alati. Mõttetu raiskamine,
mõtleb ta -- nagu alati. Ometi ei keeldu mees kordki
vastu võtmast kõiki pakikesi, mida müüja
tema kandikule poetab, vaid laseb ülejäägid
hiljem koos muude plastikkarpide ja pabertompudega
prügikonteinerisse.
Albert kannab täna hästiistuvat oliivrohelist
pintsakut ning kraadi võrra tumedama varjundiga
siidlipsu. Pühib salvrätikuga varrukalt saiapuru.
Heleda vihmamantli koos puitpidemega vihmavarjuga on ta asetanud
kõrvaltooli korjule. Ta lükkab telefoni välja,
lööb lahti värske Äripäeva ning
süveneb artiklisse, mis käsitleb naftahinna
tõusu maailma börsidel. Talle meeldib siin. Ta
naudib siinset õhkkonda, mis võimaldab
jääda tundmatuks peatujaks. Nagu rongijaamas.
Või sadamas või kaubamajas.
Ta ei käi hämarates tagahoovides, ei roni
kitsukesest redelist termosõlmede suitsevatesse
šahtidesse. Ometi valdab teda ärevusttekitav kihelus ja
salajane üleolekutunne mõeldes inimeste peale, kes
peavad elama neis paigus näljastena nagu loomad. Temas
tõstab pead muhe rahulolu kõrvutades isekeskis oma
veatut karjääri, oma kättevõideldud
positsiooni nende inimelukate igapäevase räpaelu ja
saagiotsingutega. Eluilmas ei sooviks ta ühegagi nendest
silmitsi sattuda väljaspool tuttavaid peatänavaid ja
seetõttu just siin, einestades inimsaatuste ristteel,
arvab ta olevat võimalik segamatult ja huvitatult
silmitseda neid linnaelu heidikuid ja muid veidrikke,
ühtlasi neist piisavat distantsi säilitades. Ta eksib
rängalt.
***
McDonald'sisse sisse põiganuna satub vastamisi
üsnagi kireva ja ettearvamatu valimiga linnatänavail
kulgevast inimvoolust:
Vuntside ja vängete bakkidega, libedalt üle pea
kammitud juustega elatanud targutajad. Pärit mõnest
Eesti väikelinnast. Arutavad pahuralt millegi
põhimõttelise lahendamise üle.
17 aastased keskkoolitüdrukud teineteisele konspekte
dikteerimas.
Kuse järgi lõhnav rauk nõudmas
sissepääsu WC-sse.
Tardunud pilguga, õlgadeni hallide juustega vanamees.
Kannab lühemaks lõigatud sääristega,
ebamäärast värvi kummikuid. Vasakul
säärisel registreerib tähelepanelik vaatleja
terava küünisejälje paralleelsed vaod. Saab
tasuta kohvi ja joob seda kaua. Kauem kui enamus
külastajaid.
Seinaäärses lauas Äripäeva lugev,
hästiriietuv nooruk. Nii umbes kahekümneneljane.
Pühib salvrätikuga pintsaku varrukalt saiapuru.
Mobiililt helistav ülekaaluline poliitik, kes
arvatavasti tööjuures seda kõnet võtta
ei saaks. Pabistab silmnähtavalt.
Lilla jopega kurvanäoline tüdruk, kes äsja
tänaval möödujailt mõnda krooni palus,
mispeale kärsitud peatujad tema peo peale oma
taskupõhjad sentidest tühjaks valasid. Ostab kohvi
ja palub viis suhkrut, et leevendada vajadust magusa
järele, asjade järele, mida ta kunagi pole maitsnud ja
millest unistadagi ei tihka.
Kummikutega, hallijuukseline vanamees püüab suhelda
patsidega preiliga kõrvallauast, küsides talt kohvi
segamise pulgakest. Mõne aja pärast pakub midagi
kilekotist. Keegi ei pane tähele sogast plasmat meenutavat
kilekoti varju. Varju servad valguvad ja tukslevad edasi-tagasi
piki põrandaplaatide vuuke. Preili kahvatub ja tormab
ruumist nuuksudes välja.
Siseneb kulunud viltmantlis vanem daam, vahetab paar
sõna hallijuukselise mehega ja suundub tualetti. Nende
pilkudest võib aimata pikemaajalise suhte olemasolu.
Selles ei puudu noorematele mõistatuslikuks
jääv vanainimeselik hellus ja teineteist
mõistev lojaalsus. Vanamees heidab kiire pilgu
Äripäeva lugeva nooruki suunas.
«I'm a sex bomb,» kostub gräppidest
kõlaritest refrään Tom Jonesi laulust.
Heleblondide, lühikeste lokkidega soomlanna koos
tüseda kaasa ja umbes kaheksa-aastase pojaga.
Telekommentaatori look, mustade sarvraamidega prillid ja
erkpunase, niisutava huulepulgaga värvitud huuled.
Hammustab Big Mac'i, naeratab väljakutsuvalt oliivrohelises
pintsakus noormehele, puudutab keeleotsaga ülahuult.
Abikaasa ei märka midagi, nohiseb ja vaatab kella.
Naise suust pudeneb sibulatükk laual lebava kauboinuku
vestile.
Tom Jones: «Oh baby, I love you so!»
***
Nädala jagu lakkamatult kallanud vihm peksab vastu
McDonald'si säravheledaid vaateaknaid. Veenired valguvad
piki klaasi nõrutades kõnniteele võimatuna
näivaid varjumustreid. Deformeerides umbses halogeenhelgis
einestavate inimeste näojooni.
Neoonkirja peegelduse kumas seisab keegi ja jälgib
oliivrohelises pintsakus einestavat noormeest. Keegi, kes seisab
ladiseval munakivisillutisel, keset vihmavarjudega sagivaid
möödujaid ja mitte ükski teda tähele ei
pane. Vaistlikult hoidutakse paar sammu vasakule või
paremale, tõmmatakse koomale kuuehõlmu ning
lisatakse tempot. Mõned vaid nuhutavad ninaga
õhku, haistes vaevalttajutavat kopituse- ja
kõrbelehka, mis veidi meenutab vettinud presendi ja
lühiühenduses söestunud plastikdetailide kirbet
vingu.
***
Albert vastab soomlanna naeratusele, nõjatub
rammestunult seljatoele ja vajub uinuvasse hajevilolekusse, mis
on parasjagu sobivalt mõttelage ja ringiuitav.
Võpatab käheda hääle peale:
«Arvad, et oled neist üle? Ülbe ja
tähtsusetu narr oled, ajaraisk.»
Albert avastab endast umbes neljakümne sentimeetri
kaugusel hallijuukselise vanamehe näo. Sama, keda oli
eelnevalt jälginud. Vanamehe teraskalgid silmad puurivad
teda nii valusalt, et Albert on sunnitud pea ära
pöörama.
«Mida kuradit...» alustab ta lauset, kuid
võõras jätkab kuival, kõlatul
hääletoonil, mis võiks meenutada lämbuva
kuldi kõrist pressitud kähinaid:
«Ekviliibrium võtab valu. Koorib kae
arrogantsusest ähmastunud pilgult,» vanamehe
sõrmed klammerduvad ümber pooltühja kohvitopsi,
pigistades selle sodiks. «Ja vallandab jõu, mis
söövitab paljaks oma petetud tänavad. Ta tuleb
alati. Nagu palavik, mis võitleb haiguses rabeleva keha
eest, hinge eest. Seal -- ,» viipab peaga akna suunas.
Paari sekundi vältel pimendab saali elektrikatkestus ja
Albert hoomab näidatud suunas, üle tänava
konutavat tumedat, vihmast tilkuvat kogu, kelle rinnaesisel
siuglevad staatilise elektri kalksinised laengud. Ta näeb
väga selgelt, aeglustunult langevaid piisku, mis pihustuvad
vastase helevesisel, kurdunud nahaga pealael.
Elekter taastub ja Albert näeb vaid aknapeegelduses
iseenese juhmistunud nägu. Ta jõuab veel silmata
uksest väljuva, hallide juustega mehe selga. Tema ees laual
lebab sõlmitud suuga kilekott, mille küljele on
trükitud -- We love to see you smile TM,
McDonald's.
Albert haarab kilekoti, end teise käega mantlisse
toppides, ja tormab ukse suunas. Ajab rahmeldades ümber
lilla jopega tüdruku kohvi. Ta ei märka tüdruku
kibedusest moonduvat ilmet nagu ei näe ta ka enam saalis
arenema hakkavaid sündmusi.
Kaheksa-aastane poiss virutab kauboinuku oma emale näkku
ja kisendab üle saali:
«Kuole!»
Hamburgeri vahelt pritsiv ketšupikaste veristab soomlanna
näo ja heleda jaki. Poiss ratsutab toolil ja itsitab, isa
ahmib õhku.
Friikartulite õligrill hakkab
kõrgehäälselt vilistama ja heli tugevneb.
Kostub hüsteeriline kiljumine keskkoolitüdrukute
lauast. Tüdruk viskab eemale hammustatud õunapiruka,
mille sisemusest siplevad välja läikivakestalised
tarakanid. Tüdruk oksendab. Mobiiltelefoniga mees hakkab
öökima. Mõne hetkega on tarakanid
kõikjal, neid pudeneb ventilatsiooniavadest,
prügikonteineritest, inimeste ülerõivaste
sisemusest. Hakatakse välja tormama. Müüjad ja
klienditeenindajad sahmivad otsustusvõimetult ringi ja
püüavad silkavaid tarakane kanna alla lömastada.
Sinise nokatsiga müüjatar libiseb purustatud
sitikakestadest ligedal põrandal, kostub tuhm
mütsatus. Jääb mulje, et kukkumisel tabas tema
kukal roostevaba töötasapinna turritavat nurka.
Põrandakeraamikal lebava müüjatari näol on
leplik, peaaegu et kergendunud ilme, millelt aimub fataalne
loobumus ja rahu. Tema kõrva juurest niriseb
kivipõrandale tumepunane, elatud elu eliksiir.
Õlifritüüri kiunuv undamine võimendub
veelgi.
***
Albert on tormanud ummisjalu vihma kätte ja otsib
pilguga tumedat kogu. Ei näe kedagi taolist, keda aknast
oli silmanud.
Masseerib oma oimukohti, täheldab siis, et on maha
unustanud vihmavarju. Ometi mitte miski ei pane teda ruumi
naasema. Ta pöördub minekule. Läheb jala,
läbi kesklinna, läbi hõreneva saju, Vana-
Kalamaja puumajade ja pehkinud lehti täisuhutud
tänavate suunas. Koju. Mõtleb oma laitmatult
remonditud korterile, soojale dušile. Ohkab igatsevalt.
Nurgakauplusest ostab ühe Black Labeli.
«Mida paganat see hallipäine tõbras minust
tahtis?» Alberti meeleolu murdub äkitselt.
«Nõdrameelne tüüp. Nõd-ra-meel-ne.
Ja too seal, üle tänava... mis jama üldse
toimus?...» piidleb oma vasakus käes senini tilpnevat
kilekotti.
Toetab selle ühe parkiva Nissani kapotile ja asub
sõlme lahti sõrmitsema. Kapotile langeb
pahaendeline kuma. Tema sõrmede all liigutab miski.
Albertit läbib jälestusvärin, ta lööb
kõhklema, vaatab üle õla ja heidab koti
kõrvalhoovi pimedasse võssa. «Mõttetu,
raisk,» avab pudeli.
***
Vihm lakkab. Üle puitfassaadide hoovab pimedusest tihke
udujoom. Selle ees astub keegi, aeglaselt, libisedes, nagu vari.
Asfaldil virvendavasse veekirmesse astutud jälgedest
tõusevad sinkjad leegid nagu soovaimude pulmatuled.
Tänavalaternatest möödudes kostub madal,
särisev heli ja laternapirnid kustuvad kerge
plõksatusega. Üksteise järel.
Albert jõuab paplitega ääristatud kitsa
tänava suudmesse, peatub. Hämarusest immitsevast
lõhnast aimdub seletamatut murettekitavust, häirivat
võõrapära. Albert kissitab silmi ja suunab
vaate pimedusse mattuva tänava lõppu. Tema suu vajub
pisut paokile, Black Label libiseb lõtvunud
sõrmede vahelt. Kildudeks. Albert tunneb pealaes veidrat,
kuiva oksa praksumist meenutavat heli, ta tunneb
määratlematut igatsust, kurgus pakitseb ja
kõrvus tihub nutta väikelapse lohutamatu
hääl. Tema enda hääl.
***
Asfaldil lebavatelt kildudelt murdub tõusva hommiku
helekollane spekter. Kojamehed alustavad tööd. Samuti
kirikute kellalööjad.
Kõmulehtede kaantel võib lugeda juhtkirju:
«Apokalüpsis McDonald'sis!», «Kodulävel
aru kaotanud kinnisvaramaakleri kritseldused.»
***
Kuskil metsa piiril, kauge äärelinna viimastest
elamutest palju kaugemal, seal kus kasvavad esimesed rabataimed,
kaarduvad hiiglaslikud terassilindrid. Nende poleeritud
peegelkülgedel sädelevad ööpimedusest
imendunud kastepiisad. Piisad aurustuvad aeglaselt horisondil
helkivateks pilvedeks. Silindrite pinnal rapsivad kiiskavhalli
sulestikku unest virguvad varesed. Üks lind tõstab
pea. Linnusilmade asemel tuikavad piimjalt
hõõguvad opaalid. Nendes ergab
mõõtmatusest naasenud, kõigest loodust ja
loodamatust läbitungiv pilk. Ümbritsetuna oma
lindudest, hääletutest hingehoidjatest, seisab
tardunult nende kaitsja ja käskija. Käelabad
vastasõlgade ümbert hoidmas.
Isand on sulgenud silmad ja ootab.
|