17.11.2000 |
Siim Veskimees
Naeratus aastate tagant |
Arvustused |
«Ja nüüd lapsed -- voodisse!»
Hele sõbralik hääl tungimas välja
tasases õhtutuules lehvivate kardinate vahelt, tuues
muige avatud rõdu rinnatisele toetuva mehe huultele.
Kõrge lämbe lõunamaa taevas kummumas pea
kohal, järskudel kaljunõlvadel päikesest
hõõguvad kivid, kolletanud magnooliad ja
mullalappidel palmid. Nagu kaja vastas sellele madalam bariton
teisest majatiivast:
«Björn, Anna -- öelge oma nõbudele head
ööd ja -- magama!»
Õielehed, närbunud ja pruuniks kuivanud rohi.
Basseinis pinisemas uppuv putukas.
Edasine vajus protestikisasse, mis nagu merelained
lõid vastu vanemliku hoolitsuse murdmatuid kaljusid.
Veevood taandusid häbistatult, kuidagimoodi sumbudes
solvunud jorinaks, mis lõpuks lakkas. Mehe pilk uitas
ookeani laskuva päikese roosal, kauguses akvamariinsinisel
sillerdusel, mis kõikvõimalikke rohelisi ja halle
toone näidates lamas uinunud koletisena silmapiirini,
libises mööda ruskeid kallakuid ülesronivaid
madalaid valgeid ehitisi, tumedaid suletud aknaluuke ja
rüüpas käes olevast klaasist. Tume viski
jääga. Torupillid, kildid ja udud. Kohe saavad lapsed
magama ja ta naine ronib vanni. Hea. Teda pole praegu vaja. Ta
õemees magas juba, nii et ta teadis, et õde peaks
varsti siia üles jõudma. Neil oli vaja
rääkida. Hellitlev ja sõbralik briis
küpresside latvades, kaugel haukuv koer, viletsast krapist
hoovav kohalik popmuusika. Varem, kui ta arvanud oli, kuulis ta
tasaseid samme. Naine tuli trepist üles ja vaatas teda
otsides ringi, lasi oma linavalge juuksepahmaka tuules lehvima
ja astus siis kergelt lähemale. Vend jälgis oma
õde, kui see vabal nõtkel sammul tuli. Imetlus,
mehelik hindav pilk, vaba soovidest, sest nad olid ühest
verest. Naine oli ilus, nii nagu on ilusad põhjamaade
kolmekümnesed, nad mõlemad olid vaevalt paar aastat
üle. Elu alles algab, vanadus ja surm on kaugel,
aastakümnete taga hämaruses. Lapsed ja töö
ei ole veel pääsenud hävitama nooruse pikka
õitsemist. Vormishoitud keha, hoolitsetud nahk,
põhjamaiselt hele, hõõgumas siin
lõunamaa taeva all.
«Juba lapsed uinutatud?» sõbralik pilge
küsimuses, heidetud hooletusega, mida vaid eluaegsed head
sõbrad võivad lubada. Jää
kõlisemas klaasi, kallis vedelik mulksumas välja
külluslikult täis pudelist. Sidrun, Ginger Ale, mees
ulatas kaaslasele dringi.
«Looda sa,» samasugune hooletu muie. «Kuradile
Tom, mis ajas sa elad? Nad kasvavad, oled kuulnud? Ega nad
nüüd nii väikesed ka enam ei ole. Toppisin
voodisse, käskisin vait olla, küll nad
autouinutuvad. Sinu enda omad ju samasugused -- no palju
sa neid viimasel aastal oled magama pannud?»
Mees langetas korraks pilgu. «Tõele au andes pole
ma neid eriti kunagi magama pannud. Lisa tegeleb
sellega.»
«Kas sa siis ei võtagi laste kasvatamisest osa?
Masculine pig. Lapsed vajavad isa sama palju...»
«Fuck off, Ann, palun kui võid.
Nüüd hakkad sina ka seda feministlikku paska ajama,
mida niigi igalt poolt kõrvadesse kustakse. Meil oli
Lisaga selle pärast omal ajal palju tülisid, sa tead
ju küll. Elasime ju isegi lahus natuke aega, enne kui ta
taipas, et ta saab minu kas sellisena nagu ma olen või ei
saa midagi. Ta on täpselt samasugune rikutud moodne naine,
nagu enamik meie kaasmaalannasid. Õiglus! Võrdsus!
Demokraatia! Dildism...»
Naine heitis talle silmanurgast tüdinud pilgu, lausus
pehmelt:
«On sul tuju paha? Ma näen küll, et oled
pinges. See mõte koos puhkusele tulla oli ju nii
fantastiline tegelikult. Lapsed jäävad muidu
võõraks, ja sellest oleks kahju. Stockholmi ja
Göteborgi vahe on rongiga küll ainult kolm tundi, aga
ikka näen ma teid kaks korda aastas... heal
juhul.»
«Oli sul Michiga raskusi?» Mees oli eelmise teema
juba unustanud.
«Sul Lisaga? Ei. Michil ei ole selle koha pealt ideid.
Mitte kunagi. Mõnikord on see masendav. Head niipalju, et
tal polnud mingeid vastuväiteid, ta ainult noogutas,
vedades oma valve-hobusenaeratuse näole, kui teatasin, et
sa organiseerid ööbimise ja võtad ka piletid
ära.»
Toon oli kerge, pisut irooniline. Naine oli omale joonelt
kaks kokteili kurku kallanud, need olid lahjad ja oli palav, aga
nad pidid ometigi natuke kohe mõjuma hakkama. Ta viskus
lamamistoolile, lehvitas endale käega tuult, sättis
jalad teisele toolile ja rullis valge õhukese kleidi
kõhule kokku. Vend jälgis teda muiates. «Mis
ajast sa pükse kannad?»
«Kui ei kanna, tuleb Michi silmadesse selline sünge
ja kahtlustav pilk, millega ta siis ülejäänud
meessooga suhtleb. Vaatamata kõigele, mis ta
räägib. Ja õlut läheb ka väga palju.
Parem ma ei kiusa teda. Tal pole lõpuks ju häda
midagi.»
Keegi käivitas mootorit. Punaka liivaga kaetud teedel
kõndisid üksikud kirevad inimesed kui
võimatud maasseaheldatud liblikad. Vihmutite kaskaadidel
mänglemas vikerkaared viimases kaduvas valguses.
Üksikud rohututid tumedal vulkaanilisel kaljul kui verre
kastetud, helendamas loojuva päikese
ääsikumas.
Tom, kes korraks pilgu uitama oli lasknud, fikseeris selle
jälle naisel.
«Nii et tõesti saate jälle paremini
läbi? On see uus algus või leppimine?»
Ann muutus korraga süngeks ja peitis mitmeks pikaks
hetkeks nina klaasi.
«Saame, ei saa. Saame, ei saa... Mis vahet? Jah, eks ta
ole leppimine. Otsid omale üht fucking meest...
ükskõik, mis ta lubab, kümne aasta pärast
embab ta ainult diivanit, vahib tölbilt telekat ja kaanib
õlut. Aga selleks ajaks oled ise ka juba kümme
fucking aastat vanem, sul on paar fucking last,
teil on üks fucking maja ja üks damn fucking
kuhi võlgu. Sa maksad makse, mis on nii suured, et sa
tead, et selle raha eest elavad veel vähemalt kolm
fucking perseauku sama hästi kui sina, sa loed oma
kuutekümmet haiguspäeva, mida see loll riik sulle
annab, ja istud neid kodus, oled sa haige või mitte,
peaasi, et nad raisku ei läheks, sa noogutad
naabritädidele ja noogutad immigrantidele ja noogutad
järjekordsele kretiinile, kes tööl kohvinurgas
õiglust nõuab, ja sa oled sellest kõigest
un-fucking-believable'i tüdinud!»
Ethelid kallutamas oma päid alla, juured lahjas mullas.
Valmivad tsitrused, alles tumerohelised, kõikumas
tasakesi kesk sulguvaid lilli. Varjud laskumas, akendest ja
luukidest immitsev tibukollane valgus.
«Jah, see ei olnud nagu see, millest lapsena
unistasime,» nõustus Tom nukralt. Siis küsis ta
ootamatult:
«Kuule, ma olin alati millegipärast veendunud, et
sa võtad omale tohutu suure ja karvase mehe. Kapteni
pärast?»
«Võib-olla ka kapteni pärast,» soostus
Ann vastumeelselt.
Tom mühatas korra naerda, pilk taas uitamas
ääretul veteväljal, mis nüüd oli
indigosinine. «Kui ma üldse olen näinud
üheteistaastast tüdrukut armununa... Pipi aasis sind
selle pärast kogu aeg, aga ma ei ole kindel, kas kapten ise
aru sai, et kui sa talle sülle ronisid, ei olnud see mitte
ainult lapselik zest.»
«Jäta,» jorises naine, peites taas näo
klaasi. «Ma olin 11.»
«Tänu sellele see läbi läkski -- keegi ei
uskunud.»
«Mitu korda sina lubasid Pipi naiseks võtta? Et
ta sinu eest poisse klobiks...»
«Vana nõid!» kähvatas mees
tulivihaselt, ent teine ainult irvitas varjamatult. Hetkeline,
poolteeseldud viha ei leidnud pidepunkti ja auras
häbelikult olematusse.
Pilk taas tumeneval lõputusel. Tint all ja
määrdunud hallikasroosa selle kohal.
«Ära siis unusta, et homme läheme
mägedesse.»
Ukse kolksatus, trepilt kostvad sammud. Tilkuv vesi ja
kuumale ihule ümber keeratud suured rätikud. Adruna
laiali tumedatest märgadest juustest tõusmas auru.
Teine naine lõi segamini hapra sideme, ühe maailma
kangastuse, mis tabamatu kimäärina oli hõljunud
kauge aja ja koha kajana, millist said jagada ainult koos
kasvanud lapsed. Aga see polnud tema süü.
Mälestused pudenesid kuulekalt tolmuks, lukustasid end
mälu kuhtunud katusekambritesse ja vajusid salakavala
mürgina igivana raamatu vahele unustatud kuivanud
lillelehele. Sellest nad rohkem tol õhtul ei
rääkinud.
*
Väike üüriauto keerutas aina kõrgemale
mööda tufist mäekülge, igal
käänakul avanesid uued fantastilised vaated.
«Ära kihuta.» Ann tundis end halvasti ja
üritas hoiduda vaatamast aeg-ajalt kohe siitsamast
autoaknast algavasse mitmesajameetrisesse sügavikku.
«Ma ei kihuta,» porises Tom, hambad ristis autot
juhtides. «Kiirust pole kolmekümmetki. See neetud tee,
kuidas kohalikud siin sõidavad?»
«Neid saab aeg-ajalt surma ka,» pistis naine. Ta
silus juuksed laubalt ja küsis siis:
«Sa ei ole mulle ikka veel öelnud, kuhu me
õieti läheme?»
Tom juhtis pisut aega vaikides. Ohkas.
«Seda on raske seletada. Ma ju ütlesin, et
võin lolliks jääda...»
«Ütlesid, ja seda ütlesid ka, et tegelikult
korraldasid kogu selle reisi just selle tänase sõidu
pärast. Aga võib-olla... Sa ise ütlesid, et
oled palju mõelnud ja peaaegu et ummikus, ja et
tegelikult peaksin ma olema ette valmistatud, kui sul juhtub
õigus olema.»
Mees ohkas veel kord, võttes järske kurve kitsal
mäkke tõusval teel.
«Oled sa mõelnud, kes need meie naabrid omal ajal
tegelikult olid?»
Naine heitis talle kiire pilgu, siis langetas selle
põrandale jalgade juures.
«Muidugi olen. Aga... ega midagi arvata küll ei
oska. Noh, rootslased nad ei olnud. Neil mõlemal oli
tugev aktsent. Ja raha oli neil ka rohkem, kui see meil
sünnis on -- kui sa taipad, mis ma mõtlen. Sa vist
isegi otsisid kunagi seda firmat, kelle kaudu nad maja
müüki korraldasid?»
«Jah, nagu sa tead, olen üritanud nende jälgi
ajada. Ostsid nad maja ühe firma kaudu, müüsid
teise. Firma sai korraldused teiselt firmalt Inglismaalt, kes
omakorda sai need kelleltki teiselt. Väidetavalt.
Tegelikult olin ma juba kümmekond aastat tagasi loobunud
otsimast, kui mulle juhuslikult sattus kätte see --»
ta võttis tagaistmelt mapi ja haaras sealt käsikaudu
ühe kiirköitja, lehitses seda, heites kiireid pilke
põlvedele ja teele, ulatas siis kõrvalistuja
sülle «-- see. See on koopia ajalehest, nagu sa
näed. Kohalik. «Teneriferior». Hispaaniakeelne
tekst räägib mingitest «isa ja lapse»
võistlustest. Vaata fotot.»
Naine tõmbas järsult läbi nina
õhku.
«Räägi edasi,» nõudis ta
nüüd palju huvitatumal toonil.
«Ega muud polegi. Oli raske, kuid täiesti tehtav
teha kindlaks, kellest pilt on. Señor Edmundo diGallieda.
Tüdruku nime ma ei tea. Señor aga elab siin --» ta
osutas käega ettepoole «-- Santa Lucias. Vähemalt
elas kaks kuud tagasi.»
Naine mõtles minuti, kurd silmade vahel, siis lasi end
vastu autoistet lõdvaks.
«See on tobe,» hakkas ta naerma, ent tõsines
siis. «Siiski tänan, et sa mu kaasa
võtsid.»
«Jah, väga võimalik, et see on tobe,»
nõustus mees vastutahtmist. «Nagu sinagi -- ma
lihtsalt pidin siia tulema. Mul oli võimalik sind kaasa
võtta -- et mitte üksinda väga loll välja
näha,» mees heitis selle lausejupi vabandavalt
muiates, siis jätkas: «Kui me kedagi ei leia,
sööme lõunat ja lähme teiste juurde
tagasi. Maja võib olla müüdud, nad olid ennegi
pikkadel reisidel, nad võivad olla lihtsalt väljas,
ja lõpuks võib see olla vaid mu pettekujutus,
skisoaju viirastus.»
Nad olid jõudnud roheliste pistaatsiate ja
korgitammede vahele, mis viie-kuue (ja mõned
õnnelikumad kümne)meetristena moodustasid
tõelise metsa. Kaljudel oli kerget udu, öösel
oli sadanud ja mägede tippudesse takerduvad pilved olid
veelgi vett täis. Tee pööras ühe vana
müüri äärde, mees peatas auto ja nad ronisid
välja.
Naine silmitses arvustava pilguga taevast, siis võttis
teksajaki.
«Troopika,» kommenteeris ta pahaselt seda oma pea
läbipaistva siidpluusi peale ajades.
«Lähistroopika,» parandas Tom. «Pealegi
on veebruari algus ja meie kõrgel mägedes. Hooaeg ei
ole alanud.» Ta ise kõhkles ka, kas mitte T-
särgile midagi peale tõmmata. Üks
päikesekiir murdis pilvedest läbi ja kallas kitsa riba
üle närvetava paeahjukuumusega. Mees lõi ukse
kinni ja lukustas.
«Kuhu?» küsis Ann.
Tom kehitas õlgu. «Tuleb küsida.» Ta
peatas ühe mööduva kohaliku.
«Excuse me, do You speak English?»
Naeratus, pearaputus.
«¿Perdone, puede usted decirme dónde está
la casa de Señor Edmundo diGallieda?»
Vastuseks sai ta kiire hispaaniakeelse sõnadevoolu,
mille ta suutis ainult raskustega peatada, korrates:
«¡Más despacio, por favor!»
Mees võttis tempo maha ja varsti noogutasid nad
teineteisele rõõmsalt naeratades kaks minutit,
enne kui kohalik teed jätkas.
«Sealpool,» osutas Tom ja palus õel viisaka
viipega astuma hakata.
«Ma ei teadnudki, et sa hispaania keelt oskad,»
märkis see lugupidavalt.
«Ega ma tegelikult ei oskagi.»
Nad sammusid kõrvuti mööda valgetest
kividest teed, mida ääristasid loorberkirsi hekid ja
kaelalangevad kuldvihma õiepuhmad.
«Olen viimase aasta jooksul õppinud. Peale seda,
kui tolle ajalehe leidsin.»
Vana värava sepisrauast kaar oli uppunud
väänkasvudesse, värav ise samuti, tõrksad
painduvad varred murdunud ja rebenenud hingede juures, sest
inimesed ei saanud oma käike taimede pärast tegemata
jätta. Aed, mis selle taga pilgule avanes, oli hooletusse
jäetud, tumedast kivist katusega hoone piilumas
mürdipuhmaste vahelt, gekod jooksmas ringi
müüridel, lindude laisk askeldus madalate
jaanikaunapuude vanadusest väändunud võrades,
mesilaste sumisev lend.
«Siin ei ole uksekellasid,» pomises Tom.
«Õnneks ka mitte koeri.»
Ta lükkas värava lahti. Nad vaatasid
kõheldes teineteisele otsa, siis läks mees sisse,
ootas oma kaaslast järgi ja sulges värava. Kruus
krigises valjult nende jalgade all keskpäevases tiines
unises vaikuses. Mõlemad uudistasid avatud uksi ja
aknaid, mõlemad märkasid peaaegu korraga valge
linaga kaetud söögilauda aias varikatuse all.
«¡Buenos días! ¿Puedo ayudar en
algo?»
Teismeline tüdruk oli tulnud avatud uksele ja vaatas
nüüd küsivalt nende poole.
«Pipi,» ohkasid nad korraga.
Tüdruk vaatas neid nagu midagi meenutades või
kõheldes, siis tekkis ta näole naeratus, mis muudkui
laienes.
«Tere, Thomas ja Anna. Mis tuuled teid siia
toovad?» Ta rääkis nüüd rootsi keelt.
Ja siis hõikas ta maja sisemusse.
«Isa, tule vaata, kes meile külla tulid!»
Uksel tekkis peaaegu et tuuletõmbus, siis tekkis
tüdruku taha ukseava enam-vähem täpselt
täitev mehemürakas, kes uuris neid tõsisel
pilgul ja vaatas seejärel küsivalt tütre
poole.
«Thomas ja Anna, Rootsist, mäletad, sellest ajast,
kui me Villefrancas elasime?»
Mees vaatas neid uuesti, siis valgus ka tema näole
naeratus. «Jah, muidugi. Aga sellest on veerand sajandit,
kui me viimati kohtusime. Te olete palju muutunud. Tulge edasi,
me hakkasime just lõunat sööma.»
Nad lükati taimedest varikatuse alla ja
välgukiirusel ilmusid lauale veel kahed taldrikud, klaasid,
noad ja kahvlid, kapten valas neile veini ja juba tuli Pipi
praega.
«Sööge, sööge kiiresti!»
hüüdis ta neile. «Rabo de Toro ja Ensalada de
Pimientos. Kuna härjasabadega on raskusi, on kasutatud ka
muid kehaosi, aga kõik nagu peab šokolaadi
uputatud.»
Nad olid piisavalt põrutatud, ega nad polekski osanud
midagi öelda.
«Kuidas te siia oskasite tulla?» küsis Kapten
päris otse, sellal kui Pipi korraks jälle ahju juurde
kadus.
Tom rääkis.
«Ma ütlesin, et me poleks pidanud seda
tegema,» ühmas mees tagasitulnud tüdrukule, kes
poolemeetrise pistodaga praadi lahti lõikas. See vangutas
korraks pead, ja külalised nägid, kuidas nad kuidagi
küsivalt ja ühtaegu lõbustatult ning nukralt
sekundi teineteisele otsa vaatasid. Seejärel raputas Pipi
oma punaseid patse, heites teema kõrvale.
«Aga kes te õieti olete!» ei pidanud Tom
lõpuks vastu. «Kakskümmend viis aastat on
möödunud sellest, kui te lahkusite. Pipi on vaevalt
paar aastat vanemaks saanud, Edmundo -- kui sa seda nime
eelistad -- on täpselt samasugune. Kuidas see
võimalik on?»
Uuesti see uuriv pilkudevahetus, pea tabamatu sardooniline
kurbus.
«Sinu sõbrad,» mühatas siis mees, end
tugitoolis tahapoole lastes. Pipi keerutas veiniklaasi
käes, heites neile aeg-ajalt kõõrdpilke, siis
ohkas samuti.
«Meil on sellisteks puhkudes terve kuhi lugusid -- suur
hulk lugusid eksootilistest tõbedest, mis kõik on
sundinud meid troopilist või pakaselist -- noh, erilist
kliimat ja vähekäidavaid kohti otsima. Need lood
lähevad vastavalt vahepeal möödunud ajale
hirmsamaks, kuni muutvad taas õnnelikuks --
«vabandage, te ajate mind vist minu emaga segi, me oleme
väga ühte nägu, ja see siin on minu onu, ta on ka
kohutavalt vanaisa moodi». Teie olite kahjuks nii seda
nägu, et teadsite, kuhu tulla, nii et me ei hakanud
üritama. Miks sa meid otsisid?»
Tom kehitas õlgu. «Uudishimust. Te olite siiski
ainsad huvitavad ja salapärased olendid, kes meie unisesse
linnakesse kunagi sattunud on. Ja lõpuks... Kuidas seda
öelda...»
«Pole vaja,» Pipi toon oli pehme. «Ka mul on
hea meel teid näha, kuigi me ei saa endale selliseid
kohtumisi lubada.»
Vaikus venis minutiteni, kapten avas järgmise punase
veini pudeli, nuuskis ja valas klaasid täis.
Vein oli suurepärane, praad oli maitsev. Tom vaatas oma
õe poole, kes natuke somnabuulse ilmega sõi, ta
raputas pead ja alustas abitult:
«Miks? Midagi ei saa aru... Nii ebareaalne tunne
on...»
Pipi ohkas, vaatas neid ja langetas pilgu, lükates
taldriku kolinal eemale.
«Kas teile sellest ei piisa, et asjad on nagu on? Ei ole
tõsi, et me ei vanane. Mina olen praegu umbes viisteist.
Isa on umbes kolmkümmend viis. Veerand sajandi pärast
olen kakskümmend ja isa on ka tsipa vanem. Lapsena on
muidugi kõige raskem. Üle paari aasta ei saa
ühel kohal olla, hakkab silma. Nüüd võib
juba viis. Ja isa elab mõneski kohas aastakümneid.
Me ei saa sõbrad olla. Meie elu on lapsepõlves
korda viis aeglasem, täiskasvanuna veelgi aeglustuv. Mu isa
on üle neljasaja aasta vana ja püsib sellisena veel
sajandeid. Mina võin arvestada, kui ma ennast hoian ja
suuri lollusi ei tee, umbes tuhande aastaga.»
«Vana sa praegu oled?»
«Seitsekümmend.»
Kuiv tõdemus, hääl kui pidetuna õhus
ekslemas, sobitumata argikogemusega.
Valge laudlina, ilusad hõbenõud, mis ilmselt
maksavad varanduse. Logisev üraskitest söödud
veinikapike täis tolmunud pudeleid kalli ja hea
veiniga.
«Teil ju ei ole kiiret? Tulge, ma näitan teile
maja.»
Meeldiv jahedus uhkamas massiivsetest kiviseintest.
«See maja on kolmsada aastat vana. Selle alus, vana tiib
ehitati umbes 1695 Lääne-Aafrikast pärit orjade
abil. Saar kuulus siis Portugalile, aga nagu kõik
sellised paigad aastatuhande keskpaigas, oli tal suuresti
tegemist piraatlusega. Näiteks üks asunike lainegi
langeb kokku hispaanlaste väljalöömisega
Tortugalt 1640. Siin mägedes oli jahedam ja leidus vett,
mets -- kui seda nii nimetada võib -- siin ümber on
looduslik. Vana markii de Comares -- tal ei olnud midagi
ühist nimekaimuga, kes 1516 Salado jõel Barbarossast
jagu sai -- tuli siia peale Port Royali hävinemist, kui
allesjäänud Kariibi merelt laiali pagesid. Juba varem
oli siin väike asundus ja klooster, kuhu teinekord
põgenesid need, kel piraaditegudest villand sai, nii et
kohalikel «munkadel» oli, mida kahetseda. Metsa saarel
ei kasva, need laepalgid on Andaluusiast, laevadel kohale
toodud.»
Vanadusest tuhm puit, kohati sõrmelaiused praod. Ilma
mingite ehituslike kavalusteta otse kivile toetatud. Tahumata
kividest seinad. Kõrged ja väärikad ruumid,
tumedast puidust mööbel.
«Selle kirstu on siia toonud señor Longvilliers,
arvatavasti möödunud sajandi keskpaigas. Tehtud aga
peaks ta olema viiskümmend aastat varem -- lukkude ja
hingede tegumood viitab Saksamaale, materjalikasutus aga
Toledole. Ehk on raudosad Baierist, mõnes Hispaania
töökojas kokku pandud ja siis kusagil siin maha
müüdud?»
Uksi on hiljuti remonditud, sest erinevalt teistest
sellistest majadest käivad nad normaalselt. Hingi ja lukke
on rüvetatud silikoonmääretega, mis neile aga
ainult hästi mõjuvad. Harva on kaks ruumi sama
kõrgusega ja mis veel hullem, samal kõrgusel
põrandaga. Kiviparkett, ilmselt otse pinnasele laotud.
Mehejämedustele palkidele toetuv pliidikumm, mis otse
korstnaks üle läheb.
«Need õlilambid on ühed esimesed, mis Uues
Maailmas tehtud. Idaranniku tehased said jalad alla tegelikult
juba enne kolooniate iseseisvumist. Nii et see aastaarv siin all
-- 1807 -- võib õige olla. Hiljem ei oleks keegi
neile niipalju materjali raisanud. Vaata, kui massiivne on
pütt, tahikruvi võiks mõni hull inkvisiitor
edukalt kasutada pöidlakruvina. Selliseid peab nägema
ja katsuma, enne kui uskuda vanade raamatute jutte, kuidas keegi
lambiga surnuks löödi.»
Pipi ja Ann võtsid aia ette, Tom tüdines sellest
veerand tunniga, nad vahetasid Edmundoga pilgu, kui naised
peadpidi järjekordses õitsvas põõsas
olid.
«Võib-olla me jätaksime daamid igasuguseid
rohelisi elusaid asju vaatama ja ma näitan sulle oma
relvade kollektsiooni... ja ühtlasi oma
konjakikollektsiooni?»
Igivanast punasest puidust klaasidega kapid, roheline kalev,
sellel ajast ja arust relvad. Tuhm kuivanud vere värvi raud
ja vaserooste, must õlitatud puit.
«Ma rikun loomulikult selliste kollektsioonide hoidmise
reegleid... enam-vähem kõiki. Mul ei ole nad seifis,
mul ei ole signalisatsiooni, aga sa saad muidugi aru, et ega ma
seda tegelikult ei vaja. Lisaks on tulirelvad
töökorras. Tobe ju -- keegi ei nõua, et ma
mõõgal tera maha äestaks. Siis see ei ole ju
enam mõõk. Püstolil aga tuleks
lööknõel ära võtta. Siis see ju ei
ole enam püstol.»
Hõbekaunistused, kujuteldamatut vaeva nõudnud
käsitöö. Osavad
käed avamas padrunisalvi, mängimas mehhanismidega.
«Seda hüüti omal ajal Kuningatapjaks. Inglise
töö 1756 -- kaheraudne püstol, palju enne, kui
esimene Colt (või täpsemalt Paterson)
möödunud sajandi 36-ndal ringlusse läks. Aga neid
tehti ka hiljem, sest nood kuuelasulised, kus trummel
käsitsi täis topiti, olid rohkem
lähivõitlusrelvad -- ainult filmides tabatakse
märki, mis paarkümmend meetrit eemal on ja need vaesed
80 komantši, kes 44-ndal maha lasti, läksid selle
nahka, et arvasid, et peale esimest lasku tuleb nagu muiste ja
mullu alustada lähivõitlust... Kahjuks on relv
arvestatud ümmargustele kuulidele, see piirab laskekaugust.
Aga veel sada aastat tagasi oli see kroonitud peadest
lahtisaamiseks üks üsna hea meetod.»
Tumedas kapis tolmunud pudelid, erinevatest ajastutest ja
erineva kujuga, nii nagu inimfantaasia neid on vorminud. Suured
lameda põhjaga klaasid, kogenud käega valatud sorts,
lasta käe soojuses sulada ja elama hakata, nina pilve ja
imepisike lonks, mis hajub suus, nii et neelata ei ole
tegelikult midagi.
«See peaks olema Napoleoni esimesi versioone. Aga ma
kahtlen ta autentsuses. Vana on ta küll, ja piisavalt
omapärane, et tegelikult mitte nende taevalike vedelike
hulka kuuluda. See aga on «Hine», tehtud inglise
kuningannale. Väga väärikas, hästi
tasakaalus, suurepärane, ent nagu Inglise kuningakojale
kohane, masendavalt igav jook.»
Pärastlõuna virvendav kuumus, lindude laisad
siutsud ja putukate tsäksuv sumin. Rooside, metsviinapuude
ja koriandrite lehad palavusest rammetus õhus.
Pääsukeste ja viirpapagoide kiire lend ja solvunud
kädin.
«Lähme ujuma!»
Grand Cherokee möiratas nagu vihane äike.
«Hoidke kinni! Loodame, et teil on reisikindlustused
ikka ilusti korras. Isa on hea juht, aga autosid läheb
palju. Turvavööd peale! Ameerika mäed pole
sellega võrreldes midagi.»
Võimas masin keerutas üles kruusa ja tolmu.
Hoides tagasi kiirust külavahel, võttis kapten
masinast viimast järskudel laskuvatel nõlvadel.
«See on meie privaatne supluskoht. Ja teate, miks ta on
privaatne? Sinna ei vii teed.»
Ann hoidmas kahe käega istmest, leidis siiski
võimaluse käega osutada.
«Mis märk see siin tee kõrval oli?»
«Ah, et turistid surma ei saaks. See tee pole tegelikult
tee, need on siin ainult meie jäljed. Asi on selles, et
kohe tuleb üks umbes kümnemeetrine kuristik. See
tähendab, et laiust on tal kümme meetrit,
sügavust oma paarsada. Enamasti saame me sellest ilusti
üle. Isa! Vaata, et sa korralikult hüppad! Meie
ronime sealt välja, aga külalised ei ole kindlasti
rõõmsad, kui nad mitmes tükis koju tagasi
saabuvad.»
«Kas hüpe ebaõnnestub tihti?» Tom ei
saanud midagi teha, et ta hääl ei kõlanud nii
ükskõikselt, nagu ta oleks soovinud.
«Ei, sugugi mitte. Saad aru, hüpe
õnnestub ikka piisavalt tihti, et me siiski
käime ujumas. See tähendab, et kui me ujuma
läheme, saame ikka enamasti arvestada, et me satume ujuma,
mitte ebamugavast lähteasendist kaljuronimist tegema. Aga
neid plekist lumeräitsakaid peaks üksjagu seal
orupõhjas vedelema.» Ta patsutas auto esiistet.
Mootor kogus protestides kiirust, rattad panid libisedes
masina vibama, veel üks metsik möiratus, siis olid nad
õhus... ja siis olid üle. Kuristik oli vast kolm
meetrit lai ja kümme sügav. Muidugi igal juhul piisav,
et normaalseid inimesi normaalsete autodega eemal hoida;
ühtegi vrakki ka põhjas silma ei hakanud. Tume liiv
oli puutumata, ühtegi ehitist ei hakanud silma.
Maastikumasin laskus ettevaatlikult mööda järsku
kallet, kapten lülitas mootori välja, ja siis oli
nende ümber ainult lainemüha ja kajakate kisa.
«Oi, meil ei ole ju ujumisriideid.»
«Kas need aitavad kuidagi vee peal püsida? Siin
pole ju ühtegi inimest, kui meid mitte lugeda. Muide, ma
tundsin kord üht meest Sansibarist, kes läks ujuma
alati pealaest jalatallani lambanahksesse kombinesooni
riietatuna...»
Liivakarva meritäht, heledam, kui ümbritsev tume
vulkaaniline liiv, pööramas end laisalt lainetes.
Siniste, punaste, kollaste ja hõbedaste kalade parved,
haigru kiire allasööst ja suur lind hõljub
minema, visklev kala noka vahel. Pea esimesed lained kastsid
märjaks kiiresti alaneval põhjal ja tuli ujuma
hakata tulisoolases üle pea kokkulöövas
lainetuses.
«Nendele kaljudele tuleb ronida merepoolsest
küljest. Käed-jalad ette ja lasta end siia lamedale
platoole visata. Kui eksid, tõmbavad need teravad kaljud
su kõhu lõhki ja kalad panevad pooled siseelundid
nahka, enne kui kaldale jõuad. Anna, kas sa oled ikka
selline ettevaatlik, nagu lapsepõlves? Isa, tõsta
ta parem ise üles.»
Suur mees sööstis lainetest välja, toetus
harkis jalgadega kindlalt kaljule, üks käsi tungis
kaljuprakku ja hoidis teda raudselt paigas, teine käsi
sirutus nii kaugele kui ulatus, Ann klammerdus selle külge
ja mees tõstis ta nagu tite veepiirist kõrgemale
eendile. Tom põrkas raskelt vastu kaljut ja tundis, et
veevool viib ta tagasi merele. Pipi oli maandunud ilusti, hoidis
end nüüd käte-jalgadega kinni. Ta heitis
silmanurgast pilgu tagasi ja selle asemel, et hetkega end
lainetest kõrgemale hõljutada, jäi
paigale.
«Hoia minust kinni.»
Tom sirutas käe ja tabas teise pihta, hetkeks tundus
talle tegevus rumal, vesi pidi nad kohe lahti rebima ja minema
viima, ent siis meenus talle, kes on Pipi. Ta tundis käe
all ookeanist külma nahka, selles kehas oli pehmust
vähe, ainult kivikõvad kõhulihased, siis oli
sõrmede all midagi pehmemat. Tom taipas ja üritas
kätt teise asendisse nihutada, ent tal oli kinnihoidmisega
tegemist. Korraks kandis järgmine laine ta vastu
tüdrukut, ent järgmisel hetkel olid nad mõlemad
ohutult eendil. Tom kartis teise poole vaadata, ent kui ta seda
lõpuks silmanurgast teha söandas, tabas ta
tüdruku lõbusalt muigamas.
«Ega siin muud teha pole kui merd nautida. Tormiga
löövad lained üle ja siis ei käi ka meie
siin, sest ei saa ju olemist nautida, kui liiga palju on
tegemist kinnihoidmisega; keegi teine pole vist kunagi
käinud. Kalda poolt on ohutu hüpata, nii et
läksime!»
Nahk oli soolakas ja päikesest kihelev.
Nad ronisid dziibiga nõlvakust üles, tegid
jälle oma hüppe ja veeresid loojuvas päikeses
bangalo õuele.
«Peske sool maha, kohe saab
õhtusöögi.»
Päikesest soojenenud vesi, mis pahinal tünnist
kaela langeb ja kivirestist kuhugi allapoole kaob. Rätikud
ja hommikumantlid, kandelaabrites hubisevad tuled. Veripunane
loojang ja tumenev taevas, värsked austrid ja vana vein.
Talvetuules lendlevad kuivanud lehed, pehme soojus ja
hingemattev orhideede aroom, mida elustavat jahedust ja niiskust
kandvad puhangud salvrätikuid kaasa võttes
põõsaste vahele kannavad. Laste kilked ja
bandsohääled naabermajades, lahkuva majapidaja
sõbralik hispaaniakeelne jutuvada.
«Meil oli kord Bruneil majapidaja, kes ostis vajalikust
umbes kaks korda rohkem toitu ja sõi selle teise poole
ise ära. Ega me poleks ju talle midagi öelnud, kui ta
oleks oma peret toitnud,» seletas Pipi kaaviari
röstsaiale määrides. «Ütleme, et ka sel
juhul oleks ta olnud ligikaudu aus. Aga ta sõi selle
kõik tõesti ise ära. Kõhn ei olnud ta
algusest peale, aga meie juures paisus ta umbes kilo
päevas. Me otsustasime, et kui ta enam uksest läbi ei
mahu, laseme ta lahti -- see on heategu tema enda tervist
arvestades. Umbes poole aasta pärast tuli ähvardus
teoks teha. Kaks kuud hiljem oli ta tagasi, enam-vähem oma
algses vormis, ainult nahk lotendas. Kuna ta oli päris hea
kokk ja hoidis ka maja korras, kuni kummardada suutis,
võtsimegi ta tagasi. Et teda mitte kaotada, hakkasin teda
jooksutama, ikka mäe otsa ja tagasi. Kui ta meie juurest
kaks aastat hiljem ikka ära läks, siis mitte
sellepärast, et ta parema koha leidis, vaid et ta oli
mingid kohalikud jooksuvõistlused võitnud ja
Brunei olümpiakoondisesse arvatud.»
Kapten oli rääkinud midagi telefoniga,
nüüd laskus ta rahulolevalt ägisedes
protesteerivalt nagisevale toolile.
Kuus naervat ja omavahel naljatlevat kohalikkus riides meest
ja naist trügisid väravast sisse, moodustasid orkestri
ja lõid lahti pillimängu ja tantsu.
«Oih, kas me ei oleks pidanud omasid hoiatama, et kauaks
jääme?»
«Ärge muretsege, kõik on korras. Ma juba
teatasin, et tulete hiljem. Tegelikult homme. Just
öösiti siit teelt kuristikku kukutaksegi. Kohalikud
joovad lähkrite kaupa veini ja siis vaatavad, palju neist
alla jõuab. Kord saabus siia üks kindlustusagent,
kes esmalt leidis, et tõeline paradiis, kellelgi ei ole
elukindlustuslepinguid. Teisel päeval võtsid
kohalikud ta kaasa alla lõbutsema, järgmisel
hommikul kadus ta vaikselt, ühtegi lepingut
sõlmimata. Aga tõesti, ärge muretsege, teie
omad teavad, et teiega on kõik korras.»
Kord kiire, kord aeglane viis, rõõmsad
näod, hingeminev vana muusika. Aiateedel põlevad
tõrvikud.
«On teiesuguseid palju?»
«Mõned tuhanded. Meid on kogu aeg vähemaks
jäänud. Me ei tea miks, aga meie aeg on läbi. Me
kaome. Ühel päeval meid enam ei ole. Iga generatsioon
on eelmisest väiksem.»
«Kas te lõplikult inimeste hulka ei
kao?»
Jällegi see pikk nõuküsiv pilk isa ja
tütre vahel. Õlakehitus.
«Me ei tea põhjusi, palju on minevikust kaotsi
läinud. Me teame vaid, et me ei ristu tavaliste inimestega.
Meil olid omad legendid, aga viimasel ajal oleme uurinud oma
geneetikat ja... teooriaid on igasuguseid. Varem arvasime, et
oleme inimkonna iseseisev haru, arenenud homo sapiensist eraldi.
Nüüd ringlevad isegi oletused, et me ei ole Maalt
pärit... Aga seda väidetakse teinekord ka kogu
inimkonna kohta.»
«Mida räägivad teie legendid?
Atlantis?»
«Atlantise luuletas Platon kokku ähmastest
teadmistest Madeira kohta, rohkem on seal vaevalt küll
kunagi midagi olnud. Aga oli aeg, kus meie hõim valitses
maad. Piibli kuningad olid meie verest ning meie esivanemad olid
nii kindlad, et tulevikus hakatakse nende eluaastaid kuudeks
lugema, et ei vaevunud tollaseid ülestähendusi
võltsima. Hiljem oleme ennast rohkem varju hoidnud, sest
kõige kurvem järeldus meie kogemustest oli, et
inimesed saavad iseenda valitsemisega hakkama. Jah, me suutsime
ära hoida sõdu ja julmusi, aga ainult teatud aja.
Siis puhkesid tapatalgud veel verisemana. Inimkonnal on oma tee.
Meil ei ole siin kohta.»
«Kaugele teie teadmised ajaloost ulatuvad?»
«Miks sa arvad, et need legendidest eristatavad on? Teie
ajaloo alguses, kui me veel suuremate hõimudena koos
elasime, pidasid inkad meid jumalateks, kreeklased pronksiajastu
inimesteks... ja nii edasi. Me saime inimestelt lüüa.
Alati. Meil olid paremad relvad ja me olime tugevamad, aga
inimesi oli palju ja nad paljunesid palju kiiremini. Kui me
üldse tahtsime ellu jääda, tuli katsuda mitte
organiseeritud hiidtapatalgute teele jääda.»
«Miks?...»
Pipi pani käe Tomi huultele ja tõmbas ta
püsti.
«Küsi vähem. Tule, jalutame ringi. Teie?»
see küsimus oli Annile ja Edmundole.
«Peale seda päeva...» Ann vedeles toolil ja
imes veini. Ta õhetas ja oli üsna pehme.
«Me oleme teineteisele seltsiks,» mörises
kapten ilmselt heameelega, et liigutama ei pea.
Kuuvalge tee, tõusmas kaljudele, samblad ja
rohutuustid pragudes, päevast veel soe. Esimeste kaljude
juures lõppesid majad ja inimeste laotud
müürid, mis aedu piirasid. Jalaga tonksatud kivikene
kadus kuristikku, sekundi-kahe pärast kostus vaikne
täksatus, kui ta põhja jõudis.
«Ma ei usu seda, ei usu, et olen siin, ei usu, et see
kõik juhtub minuga.»
Pipi oli vallandanud oma punased juuksed. Kehalt ja olemiselt
peaaegu laps, pilk sellega sügavas vastuolus.
Näojoontes kurbus ja tarkus, sest elanud oli ta rohkem, kui
paljudele tavalistele inimlastele aastaid antud.
«Kas sa kujutad ette, mis juhtuks, kui me kusagil
omaette elada tahaksime? Inimeste sarnane, ent ometi
põhjalikult erinev rass. Ei ole vähimatki kahtlust,
et meid tapetaks silmapilk maha. Kuipalju loobumisi on juba minu
elu jooksul. Teie kaks sobite siia ritta suurepäraselt.
Kohtumised omasugustega, et peletada üksindust. Ja ikka
salajas.»
Tähtede tuhm valgus üle tumedate orgude,
silmapiiril aimatav ookeani raske hingus.
All majas sirutas Ann veiniklaasi kapteni poole. «Minu
jaoks oli see päev liig,» vabandav toon, nagu
mõnulev kass end mugaval karusnahaga kaetud toolil
sirutav sire keha. Mees muigas, valas klaasi täis ja
läks rääkis paar sõna pillimeestega,
sirutas endki poollamaskile. Mängijad kummardasid ja
kadusid vaateväljast, vaikne kitarrimuusika kostus
nüüd värava tagant.
«Mis sa neile ütlesid?»
«Palusin veel veerand tundi mängida, aga nii et nad
tervet tänavat üles ei ajaks. Ja mul oli nende
nägemisest villand, saatsin nad silma alt
ära.»
Naine piidles lõbusa huviga enda kõrval lamavat
ja veini imedes taevasse vahtivat meest. Kapteni
antiikskulptuuri meenutav proportsionaalne, tohutute lihastega
keha lamas vaikselt. Uinuv titaan, maa all hõõguv
vulkaan, kammitsetud hiigeljõud.
«Anna andeks, et ma küsin...» toon oli
kudrutav, natuke veinine. Ann oli selles jumalikus staadiumis,
kus ei olda veel väga purjus, kuid elu tundub kuldne ja
pidurid ei toimi.
«Küsi.» Lahkelt ükskõikne samuti
veinine ja heatahtlik toon.
«Kas see on tõsi, et Pipi ema...»
Kapten puhus korra õhku läbi nina, sulges hetkeks
silmad.
«Pipi ema suri üle kuuekümne aasta tagasi.
Õnnetus. Lennuavarii. Me ei ole ju surematud. Me oleme
tavalistest inimestest umbes kümme korda tugevamad, see on
kõik. Nii pika elu peale on õnnetused üks
väga levinud surmapõhjus. Jah, ma armastasin teda
väga, kui sa seda küsid. Ei, mul ei ole armukest, kui
sa seda tahtsid teada.»
«Mul on kahju.»
«Pole midagi. See oli ammu.»
«Kas sul on elus palju naisi olnud? Nii pika aja
peale...»
Mühatus, muie. «Meil on armastuse tähendus
natuke teine. Seda on sulle raske seletada. Aga väga paljud
naised on minusse armunud olnud, kui sa just ennast kiusata
tahad.»
Naer.
«Tead, kui ma veel noor olin ja maailma vastu
mässasin, rääkisin iseennast tursaks, et armastan
üht saksa aadlipreilit, kes minusse silmnähtavalt
armunud oli. Kahjuks oli ta tõeline oma aja pärl,
mis paraku tähendas, et iga kord, kui ta mulle intiimselt
lähedale trügis, oli minu ainus ja valdav mõte,
et ta tuleks vanni panna...»
Kuuvalgus varjutas nõrgemad tähed, kirjates
fantastilise hõbedaga üksikuid pilvi, mis eemal mere
kohal triivisid, jõudmata otsusele, mis suunas liikuda.
Tänavalaternaid siin ei tuntud, enamiku majade aknad
kustusid üksteise järel.
«Kapten, aita mind voodisse.»
Kaks kõikuvat kuju otsimas teed pimedas majas.
«Kuhu sa siis nüüd lähed?»
«Sina oled purjus ja mina olen purjus. Kas sa ikka tead,
mis sa teed?»
«Ma ei annaks endale eluaeg andeks, et selle
võimaluse käest lasen. Tule, kapten.»
Kaks pikalt jalutuskõigult naasnud kogu katusel.
Punakas, verejasrõõsa lapilise ilmutisena madalal
horisondi kohal rippuv kuu toomas välja hurmava, ebamaise
vaate helkivatele kaljudele, raudplaadina rohekasmetalset helki
pilduvale ookeanile, tumedate varjukuhilatena kaarduvatele
puudele ja põõsastele.
Tom kõhklemas, siis sirutamas käed ja
tõmbamas tüdrukut enda vastu. Uudistavad rohelised
silmad. Kõhklus. Tüdruk ei osutanud vastupanu,
ainult suunurgas võbelev muie. Kohtuvad huuled, pikk,
pikk suudlus.
«Pipi, kallis. Ma...» Tom jäi abitult vait,
teadmata, mida öelda, ent teist lahti lasta ei
raatsinud.
«Sa ei tea, mida ma asjast mõtlen? Et kas ma olen
laps või naine? Ja lisaks sa kardad, sest sa tead, et ma
olen sinust palju kordi tugevam? Tola. Kui ma end juba suudelda
lasin... Aga sa ei esita õigeid küsimusi.»
«Vist mitte. Ma parem suudlen veel.»
Pikk-pikk suudlus.
«Äh, lähme parem alla. Ega sa enne rahule ei
jää.»
Pipi tõmbas teda kättpidi pimedas majas, juhtides
teist osavalt mööbli ja muude ohtlike kohtade
vahel.
«Tasa, isa ja su õde magavad...»
«Ma vist kahtlen selles.»
Pipi kuulatas.
«Ahah, sul on õigus, üks voodi
jääb veel kasutamata.»
«Vaata aga vaata õenääpsu...»
pomises Tom mõtlikult. Uks sulgus vaikselt. Kobamisi
leidis ta voodi, otsis tüdruku kleidi kinnitusi, sai selle
kuidagi moodi ära ja surus huuled kehale, mis juba kord
meres oli ta embuses olnud. Nüüd ei olnud see
külm ja soolane, vaid soe ja kummaliste
võõraste lillede lõhnaga.
«Misasi sulle nalja teeb?» ei suutnud ta
küsimata jätta, kui ta vaikselt naerda pugiseva
tüdruku pikali lükkas ja kõhnalt, veel
arenevalt kehalt kõikjalt kui šampanjat jõi,
kartmata haiget teha. Ta ei saanud vastust, ega oodanudki.
*
Järgmine hommik leidis ta majast õega kahekesi.
Nad olid maganud kaua, Ann oli esimesena
hommikusöögilaua leidnud ja keerutas käes
paberilipakat, kui unine vend välja ilmus.
«Nad on läinud.»
Tom võttis paberi ja luges valjusti:
«Unustasime teile öelda, et peame täna
varahommikul lahkuma. Me ei tule sinna majja arvatavasti kunagi
tagasi, sest töö viib meid mujale ja maja
müük oli juba ammu kavas. Sööge hommikust ja
-- me mõtleme seda tõsiselt -- palun, palun
võtke endale midagi mälestuseks kaasa. Me ei saa
teile kahjuks head aega öelda, sest te magasite nii
magusasti. Kui me ei peaks enam kohtuma, mis on enam kui
tõenäoline, siis kõike head teile ja teie
peredele. Elage hästi!»
Tom matsatas istuma ja valas endale automaatselt kohvi.
«Seda oli arvata.»
Nad veeresid oma üüriautoga mäest alla
mööda teed, kust nad päeva, ja tundus et terve
igaviku tagasi olid üles tulnud. Anni süles oli
üks suur rätik ja hunnik taimede istikuid ja seemneid
ning Tomi konjakipudelid ja üks vana raamat.
«Ma oleksin tahtnud ühe püstoli võtta,
aga ma ei tule sellega lennujaama kontrollist läbi,»
ohkas mees kahetsevalt.
«Kas sa Pipiga --» ei pidanud Ann lõpuks
vastu.
«Täpselt nagu sina kapteniga,» Tom vaid
naeratas unelevalt teed jälgides.
Korraga hakkasid nad naerma ja vahetasid kelmika pilgu, siis
Ann tõsines uuesti.
«Kas... Kas...» alustas ta mitu korda, suutmata
küsimust formuleerida.
«Kas see ei olnud natuke ebatavaline?» küsis
Tom tema eest.
«Jah.»
Tom noogutas pigem endale. «Ehk hoiatas kapten sindki.
Ma vist saan aru, miks neid nii vähe on.
Nad hindavad inimlikku lähedust, aga seks sellisel
kujul, nagu meie seda tunneme... Võib-olla ei ole seda
nende jaoks olemas?»
«Siis ka sinul tekkis see tunne. Inimkonna surematus on
naudingu alla peidetud. Mulle tundus, et ma kuidagi pigem
lõbustasin teda, tal oli küll hea, ta suhtus minusse
hästi, aga sellist hullukstegevat naudingut ei olnud.
Lihtsalt ei olnud. Sõbralik vastutulelikkus.»
Tom ei pööranud pead, suunurka tekkis tõsine
kurd. «Paremini poleks ma öelda osanud.»
Ja siis olid nad omade keskel, lapsed seletasid midagi, Lisa
lürpis kohvi ja Michi õlut.
«Noh, pead kandilised,» pakkus ta naerdes ka
neile.
«Mis siis juhtus?» Lisa valas neile kohvi.
«Ah, kohtasime vanu tuttavaid ja läks nagu
võtmiseks. Need teed... Mul on hea meel, et sa ei
muretsenud.»
Lisa heitis talle sapise pilgu.
«Hea, et taipasite vähemalt telegrammi saata. Kas
seal telefoni ei olnud?»
«Ei,» vastas kiirema reaktsiooniga Ann. «Me
palusime sõpradel teatada ja lootsime neile, aga ega me
teagi, kuidas nad selle lahendasid.»
«Nii et teie ise ei saatnudki seda telegrammi? Ma
mõtlesin seda saades esimene hetk teid laiaks
lüüa.» Ta ulatas blanketi.
Tom luges ja purskas naerma.
«See on täpselt Pipi moodi,» ütles ta
paberit õele ulatades. Telegramm oli lühike ja
täpne:
«Pidu jätkub.
T & A.»
|