|
[ Jutt |
Jutulabor: november 2000 |
Uued arvustused ]
Oleks ma ette teadnud, millest jutt käib, tõenäoliselt poleks lugema hakanudki.
Ei salli ma skandinaavia kirjandust ja lasteraamatute jätkuks kirjutatud täiskasvanujutte kah mitte. Need nimelt kisuvad kas tädilikku nostalgitsemisse või siis labasesse ilkumisse tavaliselt.
Aga see.... oli väga hea.
Just selle poolest, et sellise asja kirjutamine on väga stiilinõudlik. Ja siin oli ta väga hästi välja peetud.
Vaidlen mõnele vastu, minu meelest olid kirjeldused asjaks ja vajalikud, et tempo ei tõuseks. See vajas aeglast ja rahulikku tempot ning võimalikult vähe kysimusi nagu lumelammas lund. Ja nii oligi.
Mulle see kirjeldamine Bradburyt ei meenuta, pigem.... hmm... mm... selguse ja lihtsuse poolest mõnda head araablast. Ja teema jällegi muidugi 'This Immortal'-it. Kui yldse midagi muuta, ehk _pisut_ vähem lahtiseletamist. Õige pisut. Aga ega ei häirinud ka, ma lihtsalt yleyldse vihkan didaktilist ja seletavat kirjandust.
Ega see idee, et kunagise lasteraamatu tegelased kokku viia, niivõrd ainulik ja geeniaalne pole. Aga riskantne. Ja tõesti, väga hea struktureeritus, väga hästi välja peetud yhtlane tempo, mitu kohta sees, kust tekib kahtlus, millega see lugu ikkagi lõpeb - ei ole sellist yhesust, asi jääb ambivalentseks, ja rahulik, asjakohane puänt. Häid novelle tänapäeval enam ei tehta, nii et defitsiit.
üldiselt ma vanast pipist eriti midagi ei tea (ei mäleta) aga uus on küll suurepärane nagu ma juba kirjutasin.
lugesin vahepeal vabastamist ja panin tähele et autorile meeldib (kirjutada?) lapseohtu tüdrukutega seksimisest. ei tea miks?
muidu ikka veel Siimu fännates Mina.
suurepärane lausa pisar tuli slma jne.
Väga hea lugu. Stiil oli lausa erakordne. Seetõttu tekkis suisa niivõrd positiivne tunne, et soovitan Veskimehel endale kõrgemaid perspektiive seada. Võiksid täitsa ilukirjanduse poole trügida ja hoopis Loomingusse oma häid ja paremaid jutte pakkuda. Tõsi, väga-väga ulme neile nähtavasti ei meeldi, aga see oli just parajalt ilu-ulme-kirjandus. Enda sihtide suhtes otsustad muidugi ise, mina lihtsalt soovitan, kuna tean, et see tuleks sul hästi välja ja sa jõuaksid kaugele....
Kui ma kuueaastasena Pipi-raamatu läbi sain, hakkasin mõtlema, mis neist edasi saada võiks. Eriti mõelda ei osanud. Ma adusin, et Pipi ja Tommy abielust ei tuleks midagi välja, sest korraliku lapsi kasvatava ja meest koju ootava perenaise osaga poleks Pipi nõus. Elu kui lakkamatu seiklus ja rändamine ei sobiks jällegi Tommyle. Üleüldse ei suutnud ma algul välja mõelda, milline mees Pipile sobida võiks. Pipi on harjunud domineerima, tema mees peaks olema alluva rolliga rahul, samas ei tohiks ta olla tavaline tuim tükk, sest siis ei pakuks ta Pipile midagi. (Vaat mis mõtted kuueaastasel peas käisid.) Lõpuks leidsin siiski mehe, kellega Pipi võiks olla õnnelikus abielus. See on Karlsson Katuselt.
Selle jutu kirjanduslikku taset on raske hinnata. Idee on ju lihtsalt geniaalne. Kuid teostus -- umbes nii ta olema pidigi, ei midagi erilist. See ei lubaks nagu viit panna, võib-olla kolm?
Tükk aega mõtlesin enne arvustuse kirjutamist. Siis sain aru, et enam kunagi ei suuda ma Pipi-lugusid endise pilguga lugeda. Selles suhtes on ta vist parim jutt "Algernonis" üldse. Ükski teine pole minu mõttemaailma NII muutnud.
Panso ütles, et ideed maksavad kolm kopikat ämber. Aga võib-olla ikka ei ole nii? Et geniaalne idee keskpärase teostuse juures annab ikkagi geniaalse jutu? Mõnikord.
| 27.11.2000 14:25:26 |
Chris |
Tõeliselt hea, mõnusalt nostalgiline, õnnestunud olustik..., loeks aga veel.
Ei oskagi nagu arvustada... kunagise suure Pipi austajana oli tahtmine muudkui lugeda ja lugeda. Võib-olla on meeldimise aluseks hoopis aastate jooksul tekkinud künism, et miski pole nii ilus kui kunagi ja kõigele kipub olema seletus. :-(.
"Järg" Pipile - idee iseenesest meeldib ikka nii väga, et ma ei tahagi teksti kirjanduslikke aspekte kaaluma hakata.
Jutu esimene veerand hoidis mul suu kõrvuni, sest mõtlesin -- vaat kus pilab Bradburyt, samas stiilis kirjeldused kuid (muidugi tahtlikult!) veel pompoossemad. Siis aga hakkasin taipama, et ei olnudki pila... ja suunurgad vajusid alla tagasi. Sellised kirjeldused sellisesse juttu ei sobi.
See oli nüüd norimise-osa. Jutu kui sellisega jäin rahule ning kuna kõik ka hindeid mainivad, tuleb siitpoolt üks "neli".
Lugesin loo veelkord diagonaalis üle ja tuvastasin õe ja venna nimed, mis mul eelmisel korral kahe silma vahele jäid. Tunnistan ausalt, et esimesel korral pidasin Pipi ja Kapteni nimesid lihtsalt ebaoluliseks detailiks, ning nagu näha, ei saanud asjale üldse pihta. Seoses sellega võtan tagasi eelmises arvustuses sisalduva antud kontekstis tobedavõitu kriitika ning olen täiesti nõus jutu viievääriliseks tunnistama.
| 21.11.2000 14:58:28 |
H.Magnus |
Suurepärane meeleolu. Väärt Astridile endale järele saatmiseks... Tihtipeale on olustikukirjeldustega mööda pandud, sekord on täkkesse läinud.
IRW
HEA lugu. Lapsepõlves nii tihti loetud Pipi seiklused said uue tähenduse, uue alatooni.
Hahahaa.
Ei, tõsiselt ka - hea lugu.
Ausalt öelda meenutas see lugu oma kirjelduste laadilt mulle m6neti Hargla "«Kuningas Christeri mõõka» ja Ingridit", mida isiklikult IH suurimaks eba6nnestumiseks pean. Sellega ei taha ma aga maha teha "Naeratust aastate tagant", kuna viimane on ikka nii ca. suurusjärgu v6rra sisukam IMHO.
Loo peamiseks puuduseks (minu arust!)v6ikski pidada keskendumist pikaaeliste dekadentliku oleskelu kirjeldamisele, mitte selle tavainimese k6rval elava liigiga seotud muude huvitavate asjaolude valgustamisele. Dialoog, milles Kapten selgitab oma liigi eripärasid, on veidi liiga ajaleheintervjuu moodi... Näib, et autor on tahtnud oma pikaeliste kontseptsioonis nende kohta r6hutada kaht asja -- esiteks, nad ei oska oma pikema elueaga suurt midagi m6istlikku teha (j6udeelu näiteks mingi uurimistöö v6i millegi muu huvitava, millega v6iks 1000 aasta jooksul väga kaugele j6uda, asemel, "surmainstinktile" allumine ekstreemsete spordialade harrastamisega jne) ja teiseks, nende pikem elu pole selle kvaliteediga, mis tavainimeste lühem elu (seksist naudingu tundmise v6imetus näiteks). See k6ik muudab jutu ideoloogilisemaks, kui mulle üldjuhul meeldib -- eluea radikaalsema pikendamise varjukülgede suht traditsioonilises vormis demonstreerimiseks a la "Artaxerxes". Hindeks, nagu "Artaxerxesegi" puhul, oleks neli plussiga. Minu subjektiivsel maitse-eelistuste skaalal jääb k6nealune teataval määral alla autori traditsioonilisemas teadusulmelises v6tmes kirjutatud juttudele.
| 19.11.2000 05:09:03 |
Must Kass |
Väga viieväärne lugu tõepoolest. Isegi kui Pipi pole kunagi mu lapsepõlveunistus olnud...
| 18.11.2000 13:16:07 |
Katariina |
Absurdselt hea! Nauditavad yllatusmomendid, yksjagu nostalgiat, lõbusad pöörded... Aah, ei taha lahkama hakata, sest jutt oli selleks liiga sigahea.
|
