14.11.2000 |
Meelis Friedenthal
Vabanemine protagonismi valust |
Arvustused |
Document1.
Seal ta oligi -- Paulo Coelho «Alkeemik.»
«Pagan,» pomises Mattias Rosenbaum endamisi.
Arvustus ei rääkinud midagi suuremat, kuid
sisetunne ütles, et asjalood on räbalad. See oli juba
mitmes kord selle aasta jooksul ja kogu see jama hakkas
väsitama. Närviliselt libistas ta pilgu üle
Postimees Arteri uusi raamatuid tutvustava lehekülje, kuid
midagi olulist enam silma ei hakanud. Pahaselt pöördus
ta tagasi Coelho raamatu juurde...
«Päris kobe kaanekujundus.»
Kell oli umbes kolm.
«Raamatupoed on üldiselt lahti kella neljani,»
arutles ta. «Nii et vast jõuab.»
*
Raamatupoes oli tavaline sõbralik õhkkond ning
harjunud liigutustega marssis ta uudiskirjanduse leti juurde,
tõmbas eksimatult välja «Alkeemiku» ja hakkas
seda hooletult sirvima.
«Nagu aabitsakiri,» oli esimene emotsioon raamatut lahti
lüües.
Tõepoolest, raamat oli kirjutatud liiga suure fondiga,
mis jättis mulje nagu oleks kirjastaja soovinud
ilmtingimata anda välja kahe sentimeetri paksust
kõvade kaantega raamatut, vähimatki hoolimata
tähemärkide arvust. Küljendaja pidi ära
tegema kogu viletsa töö.
«Või oli küljendaja hull?»
Poiss, lambad, romantiline karjus, tüdruk. Mattias
muigas ja liikus raamatust pilku tõstmata leti poole.
«Ma võtaksin selle,» ütles ta raamatut
korraks müüjale ulatades.
«Pole vaja pakkida, ma hakkan kohe kasutama,» heitis ta
müüa liigutust nähes viletsat nalja. Niikuinii
talle need kilekotid ei meeldi.
*
Koju jõudes pani ta kõigepealt kohvivee keema
ja istus lugema. Poole tunni pärast oli selgus käes --
see ei olnud seesama lugu, küll aga väga
lähedane. Umbkaudu arvestades pidi tema jutt tulema niisama
pikk, samal teemal ja -- loodetavasti -- sama tundega. Jahtunud
kohvi käigu pealt rüübates istus ta arvuti
juurde, lülitas sisse, ootas kuni see unest elustus ja
hakkas kirevat raamatut helendaval ekraanil kirjapanduga
võrdlema. Klappis küll.
«Kolmas kord niisiis...»
Proosakirjanduse juurde oli Mattias jõudnud
võrdlemisi juhuslikult, kuid kohe esimestest katsetest
alates pani ta tähele veidrat seaduspära: iga kord,
kui tekkis mingisugune idee pikema loo kirjutamiseks, selgus
varem või hiljem, et selline raamat on kuskil juba ammu
ilmunud ja -- paraku paraku -- ka eesti keelde
tõlgitud.
«Nii, et igaüks võib tulla ja seda
puudutada,» mõtles ta kibestunult.
Asi ei olnud muidugi selles. Kõige enam ajas meele
mõruks, et niiviisi ei olnud endal võimalik
ühtegi raamatut lõpetada -- väga raske on edasi
kirjutada, kui sul on pidevalt silme ees teine, täpselt
samasugune raamat. Tekkis etteütluse kirjutamise tunne.
Mõttetult keris ta arvutis teksti edasi-tagasi ja
püüdis selgust saada. Kui asjad nii jätkuvad, ei
kavatse ta küll enam midagi kirjanduslikku ette
võtta.
«Mitte et maailm sellest üleliia kaotaks,»
kõverdas Mattias mõrult suud.
Esimene samalaadne lugu juhtus vist aasta eest. Sel korral
oli ta juba mõnda aega ühte võrdlemisi
räpast juttu kirjutanud, mis muutis ka teda ennast kuidagi
räpaseks ja jälgiks. Igaljuhul olid sõbrad
tähele pannud, et ta vannub ja joob ja suitsetab rohkem,
kui ühel humanitaaril kombeks. Teisest küljest
jõid ja laaberdasid kõik -- erinevus seisis vaid
selles, kui jälgilt keegi ette võttis.
Muidugi kirjutati sel ajal mitmel pool räpaseid lugusid
(ei tohi unustada, et ka Kaur Kenderi esimesed raamatud ilmusid
umbes siis). Lühidalt seisnes sellesisulise kirjanduse
mõte «elu paratamatuse» ja igapäevase
nõmeduse kirjeldamises.
Kõigi selliste lugude kokkuvõtteks sai «Fight
Club».
Järgnevatel nädalatel selgus, et nagu poisikestele,
nii mõjus film ka täiskasvanutele. Vahe seisnes vaid
selles, et poisikesed peksid üksteist kaine peaga
koolikoridoris, intelligendid aga pärast paari kolme viina
ärajoomist puulaudadega vooderdatud majades. Mattiasel olid
sellest ajast painajalikud mälestused -- tema peksis pead
vastu seina. Seda põhjusel, et juba mõnda aega oli
ta kirjutanud t ä p s e l t sama lugu.
Ta ei saanudki kunagi teada, kas oleks õnnestunud
raamatule mingisugune teine lõpp kirjutada. Vahest siiski
mitte -- juba oli tal küpsenud plaan lõpetada kogu
see jama Tartu Raudteejaama ja sealsete ammoniaagivarude
õhkimisega. Kapitalismivaen ja büroohoonete
hävitamine filmis oli muidugi natuke õilsam, kuid
sisuliselt absoluutselt sama. Kahju isegi.
*
Tigedalt ekraani põrnitsedes otsustas Mattias uut lugu
alustada. See oleks inglitest -- kuidas geneetilise eksperimendi
tulemusena loovad biokeemikud DNA ahela, mis kujutab endast
inimgeenide uusi kombinatsioone ning mille tagajärjel
luuakse ingel, kes hävitab maailma. Või tegelikult
ei pea lõpp päris selline olema. Võibolla
asetada kogu sündmustik arheoloogilistele kaevamistele, kus
leitakse kirstust ingel? Võibolla oleks see isegi
parem?
Document2.
Ta vahtis nüril pilgul ekraani ja mõtles, kas
kolada veel veidi võrgus ringi, või minna
sööma. Kõht oli ausalt öeldes jube
tühi ning need kolm tassi kohvi, mis ta oli jõudnud
ära juua, ei teinud asja paremaks.
Ajanud ennast juba pooleldi püsti, mõtles ta
äkki ümber ja võttis kiiresti «Algernoni»
lahti. Üks uudis paistis olevat juurde tulnud ja see
rääkis Peter Nilsoni raamatust «Puujalaga
Messias».
«Paistab huvitav,» püüdis Mattias meelde
jätta.
*
Sedakorda otsustas ta kõigepealt minna Postimehe
raamatupoodi. Seal pakiti raamatuid paberkotti ja tal tekkis
alati lausa päkapikulik rõõm sellest, kui sai
uue raamatu paberkoti sees. Paraku aga ei olnud seda
rõõmu võimalik iga päev endale lubada
-- tavaliselt olid need raamatupoed, mis sellist teenust
pakkusid, kallimad ja pealegi viletsamad. Elu paratamatus.
*
Jõudes looni, mille pealkirjaks oli «Surnud olend, kel
palju valgeid sulgi,» hakkas ta kõigepealt
kõveralt muigama, tõusis siis äkki
närviliselt püsti ja tormas akna juurde suitsu
tegema.
«Pagan,» needis ta endamisi. «Jälle.»
Mis võis seda põhjustada? Ta oli juba mitu head
nädalat kirjutanud erinevaid versioone ingliloole ja
nüüd pidi siis kätte sattuma s e e siin.
Jällegi ei olnud tegemist täpselt sama looga, kuid
kokkulangevused olid sedavõrd suured, et eitada ei saanud
neid kuidagi. Igaks juhuks hakkas ta veelkord mõttes
detaile üle kordama.
«Üldine õhustik, tapmine, jah.»
Nagu juba midagi aimates kaalus ta õhukest raamatut
käes ja imetles selle sügavmusta pinda.
«Kuidagi sobilik välimus surmast kirjutavale
raamatule,» tekkis mõte.
Aga hetkel oli oluline hoopis miski muu. Kiirelt sigaretti
kustutades tormas ta arvuti juurde ja hakkas visandama
tegevusplaani.
«Kõigepealt oli idee ja idee oli Jumala juures ja
Jumal oli idee.»
Sest «logost» ei saa ju vaid «sõnaks»
tõlkida, ega ju? Niisiis -- kõigepealt idee.
Võtame suvalise asja -- noh näiteks midagi nii
labast nagu pendliga telluursete jõudude kontrollimine.
Hästi, alustame lugu.
«Ja siis ma nägingi pendlit.»
Nendest sõnadest hakkas Mattiase peas hargnema
keeruline lugu meestest, kes naljaviluks ehitavad omaenda
okultse õpetuse ja vettpidava skeemi üleilmlisest
vandenõust selle varjamiseks. Iilluminaadid,
templirüütlid ja muu seesugune.
«Võibolla ei olegi rohkem midagi tarvis,»
püüdis ta kirjapandud lausejuppi hinnata. «Aga
võibolla teeb lood olevaks vaid nende kallal nähtud
vaev?»
Kas peas küpsenud lugu on juba olemasolev -- see vaevas
teda. Saab lugu olevaks siis, kui see on mustade
tähemärkidega valgele paberile jäetud, sunnitud
nullide ja ühtedena õhukestele plaatidele,
säilitatud pehmesse bioloogiasse kõva
luuümbrise taga? Fikseeritud õhku?
See pidi esialgu veel lahtiseks jääma, kuid
üsna varsti -- umbes kuu aja pärast tema arvutuste
järgi -- võis juba midagi kindlamat oletada. Esialgu
oli tegemist vaid hullumeelsusega.
Document3.
Võti libastus mitu korda kõval metallil, enne
kui ta suutis selle lukuauku torgata. Ennast sirgu ajades ja
sügavalt hinge tõmmates jäi Mattias korraks
kuulatama ega ta naist kolistamisega üles pole ajanud.
Kõik oli vaikne.
Ettevaatlikult keerates tegi ta ukse lahti ning hakkas
tasaste sammudega toa poole hiilima, komistas aga lauanurga otsa
ja jäi hinge kinni pidades jälle seisma. Mitte et
naise ärkamine oleks suur katastroof olnud.
Miskipärast tahtis ta aga oma purjusolekut varjata ning
seega püüdis käituda süüdlasele omase
ettevaatlikkusega.
Kõik oli ikka veel vaikne.
Täna oli sattunud nii, et baaris, kus nad olid Friida
sünnipäeva pidanud, läks ruttu tüütuks,
inimesed lahkusid ning pidu vajus täiesti ära.
Kõige lõpuks laskis veel sünnipäevalaps
ka jalga. Koos Katrini ja Joonasega olid nad hiljem kontorisse
läinud, et odavamalt läbi ajada ja seal oli Joonas
talle rääkinud mingist raamatust, milles on juttu
Foucault' pendlist. Õigupoolest selline oligi loo
pealkiri.
Mattias toetas end lauale, kuhu hetk tagasi oli komistanud,
ja põrnitses purjus inimese segase ilmega aknast
paistvaid tulesid: «Nii et siis vähem kui
nädal.»
Joonase jutu järgi pidi tõlgitav raamat olema
täpselt samasugune kui hägune idee tema peas. Pealegi
veel Eco kirjutatud.
«Mis ei olegi nii halb,» otsustas Mattias.
Ettevaatlikult tuikudes liikus ta arvuti juurde.
Sõrmed kobistasid kolm korda vale passwordi, enne
kui kostis piiksatus ja masin kõvaketta krabisedes
Windowsi logo näitas.
«Nii,» ümises Mattias kui ta «Document2 --
Ja siis ma nägingi pendlit» «Foucault' pendliks»
ümber nimetas. Selline oli ju tegelik pealkiri. Väga
hoolikalt sõrmi klahvidele asetades õnnestus tal
veel kirjutada: «Autor: Umberto Eco».
Järgmine hetk oli väljas juba valge, suus paha
maitse ja piinlik sumiseva arvuti kõrval tukkuda.
Ettevaatlikult rõivaid seljast koorides puges ta naise
kõrvale voodisse.
*
Hommikul kiirustas Mattias hambaid pesemata
töötuppa, et kindlaks teha, mida ta siis
öösel kirjutanud oli. Esimese asjana torkas
silma, et ekraani ülemises servas, seal kus tavaliselt
seisab faili nimi, oli kirjutatud:
«Document348».
«Ära sa ...,» suutis ta imestada.
Uinuv mõistus sünnitab tavaliselt koletisi, kuid
sedapuhku oli see sünnitanud 348 erinevat alguslauset. 348
potentsiaalset lugu. Nähtavasti pidi see olema
väljakutse eesti tõlkekirjandusele -- muidugi juhul
kui oli üldse mingit seost tema juttude ning originaalide
tõlkimisel eesti keelde. «Originaalid» oli Mattiase
enda poolt vaikselt tarvitusele võetud sõna: see
tähendas arusaamist, et need lood olid vaid vaimne koopia
kellegi teiste valmis kirjutatud raamatutest-juttudest.
Dokumentide salvestamine võttis kõige kauem
aega. Mitu korda katkestas ta töö ja kaalus
tõsiselt kogu tegevuse mõttekust. Oletada, et iga
lausejupp, mida ta kirjutab, sunnib võluväel kedagi
samasuguse alguslausega ja võimaliku süžeega
raamatut eesti keelde tõlkima, tundub absurdne.
«Usun, kuna see on absurdne,» sisendas Mattias endale ja
jätkas tüütut klõpsimist.
*
Järgnevatel nädalatel õnnestus tal
tüüdata tohutut hulka inimesi, pöörduda
kõikvõimalike tõlkijate-kirjastajate poole
ja jätta endast mulje kui kodanikust, kellel peakupli all
kõik korras pole. Nagu halb uudis levis
kirjandusringkondades kõmu, et keegi hull Mattias
Rosenbaum -- käes patakas valgeid lehti, mille
ülaserva kirjutatud üks lause -- otsib nii valmis
tõlkeid kui ka poolikuid tõlkeprojekte ning
püüab neid võrrelda oma paberipakiga.
Räägiti, et iga kord, kui ta leidis mingi
kokkulangevuse, hakkas ta omaette vaikselt edasi tagasi
kõikudes ümisema ja tormas paberit närviliselt
kätte kortsutades koju märkmeid tegema.
Mida nad ei teadnud oli see, et esimese kuu lõpuks oli
ta 186-le algusele juba sisu leidnud.
*
162 vastuseta algust aga hakkasid teda painama. Mitte kuidagi
ei suutnud Mattias uskuda, et tegemist võiks olla
algupäraste tekstikatketega -- kindlasti pidi kusagil keegi
juba neid lugusid tõlkima, kindlasti kontempleeris keegi
nende maakeelset versiooni. Välistatud ei olnud ka asjaolu,
et mõnda kirjutati koguni nullist.
«Aga kirjanikud on vastikult kide rahvas,» mõtles
Mattias põlglikult. «Mitte ei taha nad välja anda
lõpetamata kirjatükke. Keeruline
värk.»
Närviliselt silmi pilutades hakkas ta
määrdunud ja servadest narmendavat paberipakki
sorteerima.
«Niiviisi, kas äkki võivad mõned olla
muukeelsed versioonid? Noh, ütleme näiteks
ingliskeelsed, saksakeelsed?»
Kiskudes pakist suvalise lehe jäi ta seda pikalt
silmitsema: «Ei ole mingit võimalust kontrollida.
Tegutsema peab kiiresti ja metoodiliselt. Kohe
kirjutama!»
***
Julgemata silmatäitki magada oli Mattias juba kaks
ööpäeva järjest kirjutanud. Naine
püüdis küll aeg-ajalt teda sellest hullusest
lahti kiskuda ja uuris, miks on tingimata tarvis see lugu kohe
ära lõpetada, kuid mees ei suutnud ühtegi
selgemat vastust kuuldavale tuua. Närvilisusest ning
unetusest kilavate silmadega seletas ta kiiruga, et kui valmis
saab, mõistavad kõik.
*
Kolmanda päeva varahommikul tormas ta diski käes
hoides raamatukogu poole, et oma üllitis välja
trükkida ja viimast korda üle vaadata. Laadna
olemisega mees arvuti taga vaatas arvustavalt, kui ta lehti
masinast ükshaaval välja noppis, kiiresti pilgu
üle teksti libistas ja vaikselt pobisedes õigesse
järjekorda sättis.
«Kas magistritöö,» küsis koopiakeskuse
operaator.
Teist vältides lõi Mattias silmad järsu
nõksatusega maha, silus värisevate sõrmedega
paberipatakat siledamaks ja ei vastanud midagi. Rohkem
küsimusi ei esitatud -- raamatukogus oldi juba piisavalt
harjunud veidrike visiitidega.
Kui viimane leht oli printerist väljunud, surus Mattias
mustaga kirjatud heledad paberilehed rinnale ja suundus
sörkides ukse poole.
«Aga raha,» hüüti talle järele.
«Ahh,» rehmas Mattias käega. Sellega sehkendamine
võtab liiga palju aega.
«Peaasi, et kinni ei püüta!» lipsas äkki
pähe.
Riidehoiutädid rääkisid hiljem mehest, kes
täiel kiirusel joostes oli suutnud ühe sammuga
hüpata klaasuste vahelt läbi ja sama hooga ka
trepiastmetest alla. Tegemist oli tõesti pea viiemeetrise
hüppega.
*
Usuteaduskond oli kolmandal korrusel ning selleks ajaks kui
Mattias sinna jõudis hingeldas ta nagu astmaatik, kel
pole järjekordse hoo vaigistamiseks kusagilt inhalaatorit
võtta. Hetkeks seisatades püüdis ta hingamist
kuidagimoodi kontrolli alla saada ning avastas sealjuures, et
tal on saabaste asemel paljaste jalgade otsa torgatud karvased
sussid.
«Praegu pole enam aega formaalsusteks,» otsustas ta
viimaks ja avas kõhklematult ukse.
«Tere,» vaadati küsivalt tulija suunas.
«Eee... Mul on teile üks käsikiri,» alustas
ta. «Õigemini... Ma arvan, et see peaks teile sobima. Mul
on selline tunne.»
Mattiase peas keerlesid poolikud lausekatked ning kogu ruum
tundus talle arusaamatult hägune.
«Just, just. Kas keegi saaks sellele pilgu peale
heita?»
Ohates pööras sekretär pilgu mujale ning
näis, et ta püüab välja mõelda
mingisugust viisakat vabandust. Äkki avanes
kõrvalruumi uks ja sealt astus välja tumedas
ülikonnas meesterahvas.
«Kas lubate? Ma kuulsin paratamatult pealt,»
pöördus ta viisakalt Mattiase poole.
See ulatas talle paberid ja põgenes ruumist
sõna lausumata.
***
Ta magas 22 tundi järjest. Ärgates tundis ta
esimese asjana teravat piinlikust eilehommikuste tegude
pärast.
«Raha peab raamatukokku muidugi ära maksma,»
mõtles ta ebalevalt. «Aga käsikiri?»
Praegusel hetkel oli väga raske aru saada, miks seda
just usuteaduskonda pakkuma pidi ja mida sealt kuulda oleks
võinud. Peale kõige muu oli ta veel paberipaki
sinna jätnud ja -- sisemus tõmbus häbist
pingule -- karvaste susside välkudes trepist alla
lipanud.
«Uhh. Peab vist vabandama.»
Tükk aega telefoni põrnitsenud otsustas ta
lõpuks siiski numbri valida: «Hallo... Tere, mina olen
Mattias Rosenbaum. Mmm. Ma olen see isik, kes eile väga
kummalisel kombel teie dekanaati sattus ja sinna mingi
käsikirja jättis.»
«Aaa. Teie,» kostis torust hääl, mis tundus
olevat muige piirimail. «Me siin just rääkisime teist,
või õigemini teie käsikirjast.»
Mattias kahvatas.
«Teid paluti tingimata läbi tulla ja seda tõlget
arutada.»
«Tõlget,» mõtles ta esiteks
hämmastusega ning siis juba äreva arusaamisega
«Tõlget,» ütles ta kuuldavalt justkui
kinnitust otsides.
«Jah. Öeldi, et Aethralis Complectori
originaalkäsikirjad olid kõigile teadaolevalt
viimseni hävinud. Teate ju küll, viimased olla
Alexandrias ära põlenud.»
«Ja?»
«Teie kommenteeritud tõlkega tekst jätab mulje,
et te olete väga põhjalikult tema senileidmata
käsikirjaga tutvunud ning kirikuloo õppetoolist
sooviti sel teemal arutada, kui teile sobib.»
Toru kõvasti vastu kõrva surudes vaatas Mattias
telefoni numbrilauda.
«Hallo?»
Suu muutus kuivaks ja kurgus hakkas tulitama.
«Hallo? Hallo?»
Telefon pudenes käest ning sisikonnas keeras.
«Piip. Piip. Piip.»
Kahe sammuga oli ta wc's ning prill-lauast haarates tundis
krampi kõhus vallanduvat. Põlvitades seal niiviisi
-- otsaesist vastu külma potti toetades ning hägusa
pilguga põrandaplaate uurides -- tundis Mattias Rosenbaum
äkki sisemist selgust ja vabanemist.
|