|
[ Jutt |
Jutulabor: november 2000 |
Uued arvustused ]
| 01.02.2001 22:55:34 |
Eret Tuul |
Imelik, seda lugu lugedes meenus üks tõestisündinud lugu ühest tüdrukust, kes tõlkis Prohveti, kuid kirjastusse oli Kareva just enne enda oma viinud.
Ja veel see, et eesti filosoofia saab olla ainult tõlkimine...
Algul mõtlesin, et eks ta üks pila ja saast ole. Lugesin lõpuni ja pean ütlema, et oli seda väärt. Lõpp oli ootamatu ja andis kogu loole hea terviklikkuse. Mis ulmesse puutub, siis ma ei ole sugugi kitsarinnaline, et peaksin nurisema avaldamiskoha üle. See sobis Algernoni nagu rusikas silmaauku.
Ei jää muud üle kui soovida edu kirjandusmaastikel.
Hea (ulme)jutu jaoks oli siin vähe sisu. Mõtlesin, et kui "Lilled Algernonile" oleks koosnenud samasugustest juttudest või kui 20-ndatel oleks sellistega alustatud, siis ju ulme poleks ulmeks kujunenud? Armastame ju ulmes mitte ainult kohustuslikku head puhtkirjanduslikku külge vaid ikka ka ootamatuid mõttelende, kõrgpilotaazhi, pööraseid ideeuperpalle... Minu jaoks just siin, kus pidanuks algama hea ulme, jutt lõppes. Kui nüüd autor mõtleks välja, mida oma kangelase ja tema "võimega" pihta hakata; looks mõnusa ja põneva skeemi, kuhu loos kirjeldatud sündmused võiksid viia? Praegu asendab aga seda -ilmselt autorile tuttav - igapäevamelu kirjeldus. Pole halvasti kirjutatud, ent rõhutan - hea ulme jaoks on vähe!
See pole norimine...aga kas neid kõhnukese ulmelise elemendiga tembitud olmesüzheid Algernonis liiga paljuks ei kisu?
Väga hea lugu!
Tavaliselt piisab mul 'Algernonis' ilmuvale loole hinnangu andmiseks ühe-kahe lõigu lugemisest. Tavaliselt on see hinnang sant või väga sant - lugu jääbki lõpuni lugemata..
Kandev idee oli, kirjutamisoskus '5'. Ainuke element, millele võiks miskit elle heita oli lõpuoksendamine. Tundus nats ülepingutatuna.
Igatahes isand Friedenthali tekste loeks heameelega veelgi.
| 26.11.2000 18:55:18 |
Krahv |
mhmh, funkab küll. eriti teoloogele lõbus lugemine ;) Pärast isand Jumalat on siin pagana raske millegi uuega välja tulla. Mis puudutab paralleelide tõmbamist, siis meenub lugu araabia luuletajast, keda süüdistati temast mitusada aastat varem elanud saatusekaaslase luuletuste kopeerimises, mille süüdistatu vastas, et kõikvõimas Allah oli saatnud need read lõpmatusest tema poole teele aber see varemelanud luulegeenius oli need teel retsipiendini lihtsalt är näpanu :)
| 26.11.2000 03:22:20 |
Must Kass |
On lugemus. On kirjaoskus. Minu jaoks puudub autori suhtumine, mis loo kirjutamist ôigustaks.
Meeldis.
On tore lugeda teksti, kus märge SF ei tähenda olematuid planeete, kauget tulevikku, ajarände jne. Meeldiv on kogeda ka eestlasele tuttavat miljööd, meeldiv on saada arau, et autor on intelligentne (mida kirjandusliku teksti kirjutamine alati ei garanteeri) ja on lausa suurepärane, et sellise loo ilmumine "Algernonis" muutab seda väljaannet mitmekesisemaks - voorus, mille olemasolu tahaks meenutada toimetajatele, ehkki jah - nende tegevusele seab piiri ikkagi autorite saadetav toodang.
Go, Meelis, go!
| 15.11.2000 09:57:22 |
H.Magnus |
Tõesti hea. Hea näide järjekordselt sellest, et midagi hästi kirjutades pole seda vajalik tingimata väga pikalt teha.
Mul hakkab vaikselt kujunema arusaam, sellest, kes v6iks olla Mattiase prototüüp... See seletab vahepeal täheldatud teatud nupukeste sadu... Loodame, et varsti siis saame kuulda eesti ulmekirjanduse suurkuju avastustest vanade käsikirjade alal.
Aga kui t6siselt rääkida, siis hea lugu oli.
Päris tore jutt!
Kindlasti tasuks seda lugeda kõigil neil, kelle esimeseks reaktsiooniks mis tahes (ulme)algupärandit lugedes on paralleelide tõmbamine, allusioonide otsimine, ideelise&sisulise kattuvuse esiletoomine jne. Välistades lihtsalt samalaadse mõtlemise&ettekujutuse. Ja unustades ütluse (oli vist Karel Capek), et kõik käigud malelaual on juba kunagi kellegi poolt tehtud, aga iga partii siiski erinev.
Suurepärane satiir!
|
