Algernon
Jutt
01.11.2000
Maria Perner

Sisevaenlane
Arvustused

Naine paotas silmalaud vaid hetkeks, et need siis taas sulgeda. Milleks vaevata end vaatepildiga, mis oli niivõrd tüütavalt tuttav, et ta seda õigupoolest enam tähelegi ei pannud?

Neli ebamäärast värvi lagedat seina. Igavesti pesemata põrand. Võretatud aknaruut pigem pimendas kui valgustas ruumi. Paar logisevat mööblitükki. Väljastpoolt lukustatud uks.

Kolm korda päevas sisenes karm amatsoon, kes talle süüa tõi, teda tualetti ja pesema viis. Vang sooritas neid toiminguid masinlikult. Kui põetaja oleks järsku tulemata jäänud, ei oleks ta seda märganud. Tal oli ükskõik.

Kui kaua naine siin juba konutas? Kuu? Aasta? Sajandi? Ta ei teadnud ega hoolinudki sest. Mälestus kaugest uksetagusest ilmast, kirgi ja sündmusi täis elust, ähmastus iga päevaga.

Sellest ajast püsis naise mälus vaid üksainus nägemus. Viimne niit, mis kõrges hallis ükskõiksuses hõljuvat vaimu veel nelja seina vahele vangistatud keha küljes hoidis.

Tema ise tsüaniidikapslit abikaasa kokteiliklaasi poetamas...

Laudlina, mille mees põrandale kukkudes kaasa tõmbas...

Ja veel see teine, lausumas naist roimale ahvatlenud sõnu...

«Sa ei pea kunagi muretsema, et ta ühel päeval sulle truudust murda võib. Ta jääb igavesti sinu meheks ja armastus säilitab nooruse...»

Kui isekad ja tühised paistsid need kunagised sihid nüüd! Armastus? Naine jäi ilma nii sellest kui ka kogu maailmast, saades asemele venna maja pööningukambri.

Vend oli talle enda teada politsei käest päästmisega heateo teinud. Seda hõõrus ta õele oma harvadel visiitidel lakkamatult nina alla. Ülejäänud ajast kulutas vend vist lõviosa klaasi alla pandud perekonnaault tolmu pühkimiseks. Mis ault?

Vangi aju valdas veel üks kinnisidee, surmaviha selle vastu, kelle hukutavad ideed naise niikaugele viisid, et ta siin halluses vegeteeris. Ise ei oleks ta seda roima kunagi sooritanud. Milleks? Elu ajaga paratamatult kiilaspäiseks irisejaks muutuva mehe kõrval oleks olnud paradiis, võrreldes seda praeguse ruineeriva üksluisusega.

«Ma hävitan ta,» mõtles naine päevast päeva. «Tapan ta hetkegi kõhklemata, kui ta veel kord mu silma alla satub. Saagu pimedus juba kõik oma ohvrid. Ma pean seda tegema. Pean.»

Vaenlase nägu püsis tema mälus. See kummitas naise öistes ulmades, täitis tema pead, kuni paisus rõhuva halli pilvena nii suureks, et ähvardas ta aju otsekui välguvasarate parvega pudrustada. Toda vaenlast ei rebi miski ta peast välja. Ta ei unusta oma viimast missiooni...

Kord, kui vend jälle pikkade sammudega kambripõrandat mõõtes õele pidevat mossitamist ette heitis, katkes naise sisemuses niigi habras taluvuselõng. Ta hüppas venna teele ja hüüdis teda kõigest jõust õlgadest raputades vihaselt.

«Kas peaksin tõesti sind vastu võtma, rõõmus nagu linnuke, et ma sulle niigi harva meelde tulen? Ja kuidas ma saaksingi jääda normaalseks, konutades ühes ja samas räpases kongis, tohtimata ainsatki raamatut lugeda, loodust ja elu näha? Eks rõõmusta mind aeglaselt tappes -- kui sa enne ise ei sure!»

Õe äkilisest hüsteeriahoost lõplikult vihastatuna paiskas vend ta põrandale ja sisistas:

«Mulle aitab! Lähed sinna, kus on su koht!» Selg ees, taganes mees ukseni ja lahkus.

Ja tol paratamatult saabunud päeval, mil vend ja põetaja talle ukse avasid ja ta trepist alla talutasid, naine taipaski.

Ah, nüüd oli tal lõplikult ükskõik, kus vangis olla. Kuid vaenlane... ei! Vaenlane viibis ikka veel elus ja vabaduses! Naine lihtsalt ei saanud sellega leppida. Või oli too vahepeal, pidevalt naise sisemuses eksisteerides, tema neimasoovide läbi oma otsa leidnud? Saab ta nüüd, mil olid jäänud vaid loetud minutid enne ahelate täielikku sulgumist, veel midagi teha?

Ta säilitas oma saatjate valvsuse uinutamiseks näol tavapärase tuima maski. Ehk sünnib ime... Õuest kostis peatuva auto hääl. Põetaja võttis koti naise asjadega.

Naine libistas silmad masinlikult üle halli. Elutoa avatud uksest paistsid massiivne kamin, kulunud sametsohva ja laud, mille taga nad perega veel häil päevil lõunat sõid. Nüüd oli tuba talle tumm ja võõras.

Järsku paelus miski... või keegi... ta tähelepanu. Taevas! Seal, võika punktina lahkumisele, võidukas irve näol, jõllitas talle näkku too, kes oli naise elu mürgitanud ja ta sisemaailma nähtamatu parasiidina painanud!

Naine läks vihast üle kogu keha kuumaks ja hakkas hingeldama. Oota sa, võidulahing tuleb kohe! Katkendliku häälitsusega viskus ta ettepoole. Enne, kui hämmeldunud vend teda takistada jõudis, kahmas naine lauakeselt raske vaasi ja virutas selle vaenlase pead sihtides lendu. Vihatud kogu langemist saatvad surmahelid kõlasid võiduhümnina naise kõrvadele.

Samal hetkel rabasid sissetormanud sanitarid ta jõhkralt jalust. Vend ja põetaja karjusid midagi, kuid enam ei läinud naisele korda ei nemad ega ka tema ise. Lõpuks ometi... Too olend, keda naine kunagi oma mehe kõrval üle kõige oli armastanud, oli nüüd läinud ühes nende salakavalate nõuannetega. Naise teadvust ja keha valdas külm halvav kramp. Üle kõige oleva vajus must udu.

Sanitarid tassisid vastupanu minetanud naise ambulantsiautosse. Vend läks kaasa ja sõiduk liikus paigalt. Vapustusest ikka veel omaette pomisev põetaja sulges majaukse.

Elutoas vedelesid peeglikillud üle kogu põranda.

Avaleht | Arhiiv | Autorid
© Eesti Ulmeühing 1998-2003

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies