Naine paotas silmalaud vaid hetkeks, et need siis taas
sulgeda. Milleks vaevata end vaatepildiga, mis oli
niivõrd tüütavalt tuttav, et ta seda
õigupoolest enam tähelegi ei pannud?
Neli ebamäärast värvi lagedat seina. Igavesti
pesemata põrand. Võretatud aknaruut pigem pimendas
kui valgustas ruumi. Paar logisevat mööblitükki.
Väljastpoolt lukustatud uks.
Kolm korda päevas sisenes karm amatsoon, kes talle
süüa tõi, teda tualetti ja pesema viis. Vang
sooritas neid toiminguid masinlikult. Kui põetaja oleks
järsku tulemata jäänud, ei oleks ta seda
märganud. Tal oli ükskõik.
Kui kaua naine siin juba konutas? Kuu? Aasta? Sajandi? Ta ei
teadnud ega hoolinudki sest. Mälestus kaugest uksetagusest
ilmast, kirgi ja sündmusi täis elust, ähmastus
iga päevaga.
Sellest ajast püsis naise mälus vaid üksainus
nägemus. Viimne niit, mis kõrges hallis
ükskõiksuses hõljuvat vaimu veel nelja seina
vahele vangistatud keha küljes hoidis.
Tema ise tsüaniidikapslit abikaasa kokteiliklaasi
poetamas...
Laudlina, mille mees põrandale kukkudes kaasa
tõmbas...
Ja veel see teine, lausumas naist roimale ahvatlenud
sõnu...
«Sa ei pea kunagi muretsema, et ta ühel päeval
sulle truudust murda võib. Ta jääb igavesti
sinu meheks ja armastus säilitab nooruse...»
Kui isekad ja tühised paistsid need kunagised sihid
nüüd! Armastus? Naine jäi ilma nii sellest kui ka
kogu maailmast, saades asemele venna maja
pööningukambri.
Vend oli talle enda teada politsei käest
päästmisega heateo teinud. Seda hõõrus
ta õele oma harvadel visiitidel lakkamatult nina alla.
Ülejäänud ajast kulutas vend vist lõviosa
klaasi alla pandud perekonnaault tolmu pühkimiseks. Mis
ault?
Vangi aju valdas veel üks kinnisidee, surmaviha
selle vastu, kelle hukutavad ideed naise niikaugele
viisid, et ta siin halluses vegeteeris. Ise ei oleks ta
seda roima kunagi sooritanud. Milleks? Elu ajaga paratamatult
kiilaspäiseks irisejaks muutuva mehe kõrval oleks
olnud paradiis, võrreldes seda praeguse ruineeriva
üksluisusega.
«Ma hävitan ta,» mõtles naine
päevast päeva. «Tapan ta hetkegi
kõhklemata, kui ta veel kord mu silma alla satub. Saagu
pimedus juba kõik oma ohvrid. Ma pean seda tegema.
Pean.»
Vaenlase nägu püsis tema mälus. See kummitas
naise öistes ulmades, täitis tema pead, kuni paisus
rõhuva halli pilvena nii suureks, et ähvardas ta aju
otsekui välguvasarate parvega pudrustada. Toda vaenlast ei
rebi miski ta peast välja. Ta ei unusta oma viimast
missiooni...
Kord, kui vend jälle pikkade sammudega
kambripõrandat mõõtes õele pidevat
mossitamist ette heitis, katkes naise sisemuses niigi habras
taluvuselõng. Ta hüppas venna teele ja
hüüdis teda kõigest jõust
õlgadest raputades vihaselt.
«Kas peaksin tõesti sind vastu võtma,
rõõmus nagu linnuke, et ma sulle niigi harva
meelde tulen? Ja kuidas ma saaksingi jääda
normaalseks, konutades ühes ja samas räpases kongis,
tohtimata ainsatki raamatut lugeda, loodust ja elu näha?
Eks rõõmusta mind aeglaselt tappes -- kui sa enne
ise ei sure!»
Õe äkilisest hüsteeriahoost lõplikult
vihastatuna paiskas vend ta põrandale ja sisistas:
«Mulle aitab! Lähed sinna, kus on su koht!»
Selg ees, taganes mees ukseni ja lahkus.
Ja tol paratamatult saabunud päeval, mil vend ja
põetaja talle ukse avasid ja ta trepist alla talutasid,
naine taipaski.
Ah, nüüd oli tal lõplikult
ükskõik, kus vangis olla. Kuid vaenlane... ei!
Vaenlane viibis ikka veel elus ja vabaduses! Naine lihtsalt
ei saanud sellega leppida. Või oli too vahepeal,
pidevalt naise sisemuses eksisteerides, tema neimasoovide
läbi oma otsa leidnud? Saab ta nüüd, mil olid
jäänud vaid loetud minutid enne ahelate täielikku
sulgumist, veel midagi teha?
Ta säilitas oma saatjate valvsuse uinutamiseks näol
tavapärase tuima maski. Ehk sünnib ime... Õuest
kostis peatuva auto hääl. Põetaja võttis
koti naise asjadega.
Naine libistas silmad masinlikult üle halli. Elutoa
avatud uksest paistsid massiivne kamin, kulunud sametsohva ja
laud, mille taga nad perega veel häil päevil
lõunat sõid. Nüüd oli tuba talle tumm ja
võõras.
Järsku paelus miski... või keegi... ta
tähelepanu. Taevas! Seal, võika punktina
lahkumisele, võidukas irve näol, jõllitas
talle näkku too, kes oli naise elu mürgitanud ja ta
sisemaailma nähtamatu parasiidina painanud!
Naine läks vihast üle kogu keha kuumaks ja hakkas
hingeldama. Oota sa, võidulahing tuleb kohe! Katkendliku
häälitsusega viskus ta ettepoole. Enne, kui
hämmeldunud vend teda takistada jõudis, kahmas naine
lauakeselt raske vaasi ja virutas selle vaenlase pead sihtides
lendu. Vihatud kogu langemist saatvad surmahelid kõlasid
võiduhümnina naise kõrvadele.
Samal hetkel rabasid sissetormanud sanitarid ta
jõhkralt jalust. Vend ja põetaja karjusid midagi,
kuid enam ei läinud naisele korda ei nemad ega ka tema ise.
Lõpuks ometi... Too olend, keda naine kunagi oma mehe
kõrval üle kõige oli armastanud, oli
nüüd läinud ühes nende salakavalate
nõuannetega. Naise teadvust ja keha valdas külm
halvav kramp. Üle kõige oleva vajus must udu.
Sanitarid tassisid vastupanu minetanud naise
ambulantsiautosse. Vend läks kaasa ja sõiduk liikus
paigalt. Vapustusest ikka veel omaette pomisev põetaja
sulges majaukse.
Elutoas vedelesid peeglikillud üle kogu
põranda.
|