|
[ Jutt |
Jutulabor: november 2000 |
Uued arvustused ]
Millegipärast peetakse "Algernoni" sobivaks iga juttu, mille peategelane on hull või läheb hulluks. Mina ei pea, aga mina pole ka "Algernoni" tegija.
Masendavalt äraleierdatud teema, aga hästi välja mängitud. Täitsa tubli psyhhoosijutt. Oleks veel parem sisu ka.
Aga sajandite veetmisest... Kui keski kuskis kirjutab "Kuu? Aasta? Sajandi?" (mis, jah, juhtub kuritihti), siis peetakse tavaliselt silmas mitte fyysikalist ajamääratlust, vaid psyhholoogilist näivaega subjekti seisukohalt.
Selle kallal norimine on naiivne.
| 13.11.2000 15:46:49 |
Veiko |
Väga hea lugu oli, kusjuures. Autori lahendus ei olnud võib-olla eriti ootamatu, aga text jooksis ladusalt. Psühhoteadusest huvitatutele väga huvitav. Ainuke asi, mis kohe algul väheke häiris, oli ütelus:"...Kui kaua ta ta siin juba oli? Kuu? Aasta? Sajandi? ..." Niisuguseid ebamääraseid ajamääratlusi kohtab igatsugu kirjanduses juba nii palju, et hakkab vaikselt häirima, kuna tavaliselt ei õigusta seda määratlust ju miski. Minu teada on selle ära põhjendanud ainult M.S ja V.B "Existerionis" ühe korra, ja siis veel üks ameerika ulmekirjanik(nime ei mäleta). Ei ole ju eriti loogiline, et to naine oli seal konutanud sajandi. Kuid muidu oli hea jutt. Loodan samalt autorilt Algernonist veel lugusid lugeda.
Mulle meeldis... algaja autori kohta vägagi tugev jutt ning sisukam kui paljude enamavaldanud autorite jutud.
Räägiks siin nüüd ka sellest, mis paljude meeli painab... et kustpidi jutt ulme on?
Üks lähenemine ulmele on ka see, et kui teksti tegelane näeb ise toimuvat fantastilisena, siis ongi fanatstiline... loo peategelase jaoks oli see vaenlane täitsa olemas, selline reaalne isik.
Ahjaa, õudusjutt ise ei pea õudne olema... miskipärast loetakse õuduseks KÕIK üleloomulikud lood... ning polnud see jutt ju ei fantasy, ei SF. Ka on õuduse annus iga inimese jaoks erinev... mõni võpatab sahiseva varju peale, teine ei lähe endast välja ka verekoski nähes.
| 07.11.2000 10:57:20 |
Silver Sära |
Päris kena lugu. Mul on hea meel, et toimetus laseb mõnikord läbi ka neid tekste, mis oma olemuse tõttu ei peaks otseselt ilmuma ulmeajakirjas. Ja mina tunnistan ausalt, et ei arvanud puänti juba pealkirja järgi või jutu keskel ära. Ja kas tõesti tuleb agathachristielikku lõppu, kus lahendus on nii võimatult absurdne, mida ükski lugeja pole võimeline ise ära arvama, väärtus iseenesest?
Vastuseks I.Hargla, su viimasele küsimusele: ka mina ei tea, millega autor soovis lugejat köita, aga ma ei saa ka seda ei tema ega ühegi teise autori puhul iialgi teada, kui autor seda ise ei selgita. Seega tuleb selline küsimus esitada vahetult autorile. Lugejaid on erinevaid ja neid võivad köita erinevad asjad. Igal juhul võib kriitika järgi öelda, et paar-kolm inimest on ka "Sisevaenlasest" midagi leidnud.
Vabandan, kui ma asjast valesti aru olen saanud, aga kas zhanril H - õudus peab üldse ulmega pistmist olema? Paraku enamik õudukaid siin ja üldse ei ole eriti õudsed. Asjaolu, mis mind kui sedasorti kirjanduse austajat kurvastab.
Õudusjuttu peaks kasvõi nii mitmeid kordi ümber kirjutama, kuni lugedes ka autoril endal hirmujudinad selga mööda sõidavad. Vaat seda soovitaks Mariale ka. On omad võtted, kuidas teksti elama panna, tegijad mehed on siin oma arvustustes vahel üht-teist mõnele algajale autorile ka soovitanud. See praegune tekst ainult kirjeldab. Ja kirjeldab kuidagi sujuvalt, ei mingeid ehmatavaid ootamatusi. Seepärast jätab see lugeja külmaks. Ka püänti polnud õieti - peegli peale tulin minagi juba tükk maad enne seda, kui kõik selgeks sai.
Aga idee peeglist on väga hea. Päris elus tuleb samasugust asja aeg-ajalt ette. Olen ka ise näinud naist, kes oma peegelpildiga hädas oli. Isegi politsei kutsus kohale. No peegelpilt ei kolinud mitte korterist välja, kuigi perenaine nõudis. Nii kirjeldades tundub võib-olla naljakaski, aga tegelikult oli see päris sünge ja kurb lugu.
| 04.11.2000 21:06:03 |
Katariina |
Peategelase psyhholoogiline analyys oli põhjalik (võibolla liigagi põhjalik), jutt ladus ja lahendus leidlik. Seda lahendust efektsemalt esitades oleks lugu ilmselt muljetavaldav.
Kahjuks kippus käesolev kirjutatu vägisi igavaks ja venis hoolimata oma lyhidusest. Ei köitnud, ning hoolimata autori syvenemisest peategelase hingelistesse läbielamistesse jäid ka need kaugeks. Võibolla oleks "ebausutavaks" siinkohal isegi täpsem sõna.
Ka mind huvitab, millist osa jutust austet toimetus ulmeliseks pidas ;)
Hea psühholoogiline novellike, ainult selle seos ulmega jäi ähmaseks.
Tahtis autor ilmselt sellist kena väikest psihholoogilist jubinat kirjutada. Soovitaks "Valgelinnu maailma" autoril läbi lugeda, kindlasti on abiks -- kasv6i v6rdluse koha pealt.
Teksti ennast ei viitsi eriti arvustada, tüüpiline selline algaja laast. Eriti pealkirju peaks hoolikamalt valima -- no pole m6tet ju sellel, kui pealkiri kogu loo idee kohe ära ütleb. "Peegel" on näiteks teine pealkiri, mis ei sobi kohe kuidagi mitte.
Paraku pole seda jubinat võimalik arvustada. Ilmselt kogunevadki siia rubriiki aja jooksul mõned ohked, "et mõttetu, lahja" jne. Ehk panebki autorit järgi mõtlema? Tahaks lihtsalt küsida, et millega autor arvas siin lugejat köitvat, mida põnevat ja huvitavat soovis pakkuda?
Mitte kõige halvem, aga kuidagi lahja. Ei midagi säravat ja novaatorlikku, mina küll ei suuda antud jutus midagi leida, mis autorit kirjutama ahvatles. Vormilt on ilusi kirjutatud, aga kandev idee...
|
