01.11.2000 |
Taivo Rist
Utoopia on düstoopia |
Arvustused |
Nad on riides väga erinevalt. Ka soeng on neil erinev.
Kuid nad on umbes ühevanused ja nad räägivad
ühte keelt. Ja miski on neis veel ühtemoodi. Pilk? On
nad sugulased? Ei, seda küll mitte.
Ta alustab ettevaatlikult, ebalevalt. Talle ei meeldi, et
tema peab alustama. Nagu oleks see mingi loll vemp. Pealegi pole
ta kunagi korraga nii palju rääkinud. Pikapeale saab
ta oma kohmetusest üle ja räägib siis
täiesti vabalt.
Ta räägib ühiskonnast, kus ta elab. Seda ei
pea kordama. Ja ta räägib iseendast.
Tema nimi on Tänapäev ja tema vanemad olid lihtsad
inimesed. Tal on hea nägemine ja ta tunneb
tähistaevast nagu oma peopesa. Päikese ja varju
pikkuse järgi oskab ta hinnata, kas on palju aega
möödas koidust ja kas jääb palju aega
loojanguni. Kui mehed kaugele lähevad, kasvõi
jahile, võetakse tema teejuhiks, sest temaga ei eksi
kunagi ära. Oma koja ette ehitas ta päikesekella.
Teised naeravad seda, aga ära ka ei ole lõhkunud. Ta
oskab liita ja lahutada seitsme piires. Tema naine on talle
sünnitanud kaheksa last. Kolm nendest on elus.
Ta alustab enesekindlalt. Ta on ennegi rääkinud ja
tema sõna kaalub. Paar korda on ta loojakust koiduni
rääkinud. Ainult et siin on tal ka kuulajad. Tal pole
midagi karta, sest ta räägib tõtt ja on seda
eluaeg teinud.
Ta räägib ühiskonnast, kus ta elab. Seda ei
pea kordama. Ja ta räägib iseendast.
Tema nimi on Tristan ja tema vanemad olid aadlikud.
Seitsmeaastasena õppis ta lugema ja ta vanemad pidasid
seda jumala märgiks. Sellest ajast elab ta kloostris. Ta
kuulub kloostri eestseisusesse. Vahel korraldab ta dispuute
olulistes küsimustes, näiteks mis värvi on
kuradid põrgus või miks Jehoova Jaakobist jagu ei
saanud, kui ta kõikvõimas on. Tal on piibel peas.
Hea küll, peaaegu peas. Vabal ajal kirjutab ta
käsikirju ümber. Mitte ainult religioosseid, vaid ka
paganlikke. Ta ei ole kordagi naist käega katsunud, kui ema
ja amm maha arvata.
Ta alustab rahulikult. Rääkimine on tema
töö. Ja kirjutamine ka. Ainult sellest, mida siin, ei
ole ta kunagi rääkinud. Vahel peab ta peatuma ja
mõtlema, kuidas jätkata.
Ta räägib ühiskonnast, kus ta elab. Seda ei
pea kordama. Ja ta räägib iseendast.
Tema nimi on Taivo ja tema vanemad kuulusid keskklassi.
Lugema õppis ta kolmeaastaselt. Neljaselt, kui ta
soravalt luges, laskis vanaisa tal aeg-ajalt ajalehte ette
lugeda ja arvas siis, et ta saab kuulsaks. Eriti täitunud
see ei ole. Ta on majandusinsener ja tehnikamagister. Ta on
ülikooli õppejõud ja elab rohkem
tööl kui kodus. Tal on oma korter ja ta on
vallaline.
Ta alustab sõbralikult. Sõbralikult vestlemine
on tema töö. Inimesed tulevad temaga rääkima
oma tulevaste laste geenidest. Kuid kordagi pole ta
rääkinud sellest.
Ta räägib ühiskonnast, kus ta elab. Seda ei
pea kordama. Ja ta räägib iseendast.
Tema nimi on Tesla ja ta sündis morganaatilisest
abielust. Tema isa on tuntud realist, tema ema plastib. Pealegi
oli ema alles kolmekümneaastane, kui Tesla sündis.
Kahe aasta pärast, kui Tesla oli lugema ja kirjutama
õppinud, nad lahutasid. Pärast üldhariduskooli
astus ta ülikooli geneetikateaduskonda. Õppimise
kõrval läbis ta kavuta ja sai paar pisemat rolli,
kuid taipas, et temast ei saa kuidagi niisugust realisti nagu
isa. Ta töötab geenikonsultandina ja tal on oma maja,
kust ta igal hommikul ulderiga 250 kilomeetri kaugusele
tööle sõidab. Ta on kaks korda lahutatud ja
lasteta.
***
Nad vaatavad üksteisele otsa. Tänapäev on
otsustanud, et seekord ta esimene ei ole. Tesla -- nojah, on
üsna arusaadav, et ka tema ei saa alustada. Taivo
või Tristan?
«Mul on kahju,» plahvatab ta, «et inimkonna areng on
lakanud. Kogu aeg inimene kui liik arenes, aga siis -- stopp.
Igasugune areng on kohastumine keskkonnaga. Juba Isaac Asimov
ütles, et kui inimene hakkab keskkonda kontrollima, siis
loob ta selle endale sobiva. Ja lakkab arenemast.»
Tesla raputab pead. «See ei loe. Me ei räägi
inimesest kui liigist, vaid üksikutest inimestest. Kas ei
taha sa siis meie hulgas elada?»
«Mis elu see ka on. See on saiapudi. Kui jalgpall ja dzuudo
on välja surnud, siis...»
«Kas elu mõte on jalgpall ja dzuudo?»
«Ei, muidugi mitte, nad on sümbolid. Nad näitavad,
et bezatreerimine kaotab hulga muidki asju, osa inimese
olemusest, vastu andmata midagi analoogilist.»
«Ta kaotabki osa barbaarse inimese olemusest: vägivalla.
Alates sõdadest ja lõpetades poisikeste
kaklustega. Suurema osa kuritegevust. Maailmavaate, et
jõuga saab kõike. Ma ei teadnud, et sa seda
igatsed.»
«Ei kiida ma heaks sõdu ega isegi kaklusi. Kuid
ühiskond, kus pole õudusfilme ega õudusjutte,
sõjaväge ega relvi, on kaotanud suurema osa kui
mulle meeldiks.»
«Milleks meile sõjavägi, kui pole
sõdu?»
«Lubage sekkuda,» ütleb ta. «Kas pole nii, et ilma
sõjaväeta võib teie ühiskond kergesti
langeda vaenlase ohvriks, kes vallutab teie maa, nagu Iisraeli
sugu vallutas Kaanani, ja teeb teid endi orjaks?»
«Kust tuleb see vaenlane, kui kogu maa on ühe
võimu all?» Ta peab dramaatilise pausi. «Ainult
kosmosest...»
«Taevaste vägede vastu ei saa niikuinii,» pomiseb
Tristan.
«Kuid teie ühiskond ei saa enam aru meie ajaloost,
kultuurist, mõttemaailmast.»
«Inimesi ei huvita bezatreerimise-eelne ajalugu; seda
peetakse barbaarseks.»
«Sellest ma räägingi. Meie luuletaja Juhan Liiv on
öelnud: kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.
Teie ei tunne oma ajalugu, teie areng on peatunud -- teil pole
tulevikku.»
***
«Kahetsusega kuulasin, kuidas maailm tulevikus hukka
läheb. Selle põhjus on täiesti selge: inimesed
ei tunne Jumalat ega tema õpetust. Taivo, kas sul on
kodus piibel?»
«Vist on.»
«Vist! Sa ei tea isegi seda, kas sul on Raamatute Raamat
või ei! Tesla, kas sinul on piibel?»
«Bezatreeritud inimesed pole kunagi piiblit välja
andnud. Seda peetakse liiga vägivaldseks: igal
leheküljel tapetakse keegi.»
«Sugugi mitte! Aga, Taivo, sinu maailmas leidub ju neid, kes
teistele jumalasõna kuulutavad. Sinu juttu kuulavad
paljud noored mehed. Kas ei võiks sa rääkida
neile Jeesusest, meie päästjast Issandas?»
«See on keelatud.»
«Mis! Kas sinu rektor on muhameedlane, Kristuse
salgaja?»
«Ei ole muhameedlane, seda kindlasti mitte.»
«Või ehk ristimata pagan?»
«Propaganda mistahes religioosse või poliitilise
maailmavaate poolt või vastu on keelatud.»
«Kas sa mõistad, et niisugune käitumine soodustab
tegelikult uskmatust?»
«See on tõsi.»
«Näha päevast päeva enda ümber noori
inimesi, näha neid pääsmatult hukka minemas ja ma
ei tohi neile tõde rääkida! See murraks mu
südame. See on peaaegu nagu põrgu.»
«Selle eest on meil kadunud palju muud, mis teid vaevavad.
Rõuged, katk, pidalitõbi, rotid, täid,
lutikad -- neid ei ole enam või saab neist jagu kerge
vaevaga.»
«Kuid mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidab kogu
maailma, kui ta sealjuures kaotab oma hinge?»
***
«Kui te oma elust jutustasite, ei rääkinud keegi
sõnagi jahist. Mis saab siis, kui teil tuleb himu
näiteks hirve jahtida?»
«See on keelatud: hirved on kuninga omad. Ainult kuningas
võib neid jahtida.»
«See on keelatud: hirved on looduskaitse all. Neid
võib lasta ainult eriloaga.»
«Jahipidamine on üldse keelatud: igal loomal on
õigus elule.»
«Aga kui lihtne inimene (mitte pealik) tahab teisele maale
minna?»
«See on keelatud: kõik lihtsad inimesed on kellegi
omad; ilma isanda loata ei tohi nad kusagile minna.»
«Sul peab olema isikuttõendav dokument ja
piiriületusluba. Üle piiri võib minna ainult
piiripunktist ja teisele maale ei tohi viia keelatud asju. Kui
piirivalvurid kahtlustavad, et sa seadust rikud, võivad
nad sinu ja su asjad läbi otsida ja keelatud asjad ära
võtta.»
«Seda ma kahtlustasingi. Inimesed teie ühiskonnas ei ole
tõeliselt vabad. Mina võin minna
ükskõik kuhu ning keegi ei nõua mult
tollimaksu ja käibemaksu ja tulumaksu ja sotsiaalmaksu ja
kümnist ja teopäevi ja andamit kuninga heaks, keda ma
pole iialgi näinud ega näe ka. Kui ma kellelegi annan,
siis mitte sellepärast, et ma pean, vaid sellepärast,
et ma tahan. Ma tean täpselt, kellele ja misjaoks ma
annan.
Mitte keegi ei saa mind vahetada paatide ja koerte ja
merevaigu vastu, nagu oleksin ma mõni pudulojus.
Te elate kivist karpides, kus on palju ilusaid ja veidraid
asju. See on nagu kullast puur. Mis kasu on mul sellest, kui mu
kodus on isepesevad ja iseküpsetavad masinad, kui ma ei saa
tunda, kuidas lõhnab muld pärast vihma, ega
näha, kuidas viskleb kasteses rohus omapüütud
kala... Ptüi, kala ju ka ei tohi püüda!»
***
Ta õhetab. Nii palju ja ägedalt pole ta
tõesti kunagi rääkinud. Teised vaatavad pisut
süüdlaslikult üksteisele otsa.
«Ausalt öelda arvasin ma, et teile bezatreerimine
kangesti meeldib.»
«Vahest ainult karistusena kurjategijatele kõlbaks
see.»
«Kui õnnestuks kõik muhameedlased bezatreerida,
aga kristlased mitte... jaa, see oleks elu!»
«Kas loomi saab bezatreerida?»
«Jah, muidugi.»
«Hundid võiks ära bezatreerida.»
«Nii et läheme igaüks tagasi sinna, kust
tulime,» võtab Tesla kokku. Teised noogutavad.
«Ma ei tahaks sellest teistele rääkida,»
ütleb Tristan. «Vennad kurvastaksid, kui kuuleksid
inimkonna hukkaminekust. See ennustab maailma peatset
lõppu. Hea, et selleni nii kaua aega on.»
«Ka mina ei taha teistele jutustada, kuidas inimesed elavad
vabatahtlikult vangis ning end õnnelikuks peavad,»
ütleb Tänapäev.
«Aga mina tahan küll meie vestlusest kirjutada,»
ütleb Taivo.
|