Aasta 2568 oli Gondvana aasta. Ja 2578 Koidiku aasta. Ja need kümme vahepealset aastat eufooria ja lootuste aastad. Kui Gondvana taevasse tõusis, tõusis koos temaga ka milleeniumite unistus -- igatsus tähtede järele. Koidiku start oli eufooria jätk, oli kindlameelsuse ja julguse pidu. Need ajad olid inimkonna ajaloos erilised. Suure Kolonisatsiooni algusajad.

Esmakordselt ei mehitatud kosmoselaevu väljaõpetatud astronautidega, vaid kõige tavalisemate inimestega. Ja neid oli palju. Kahte ruumilaeva -- Gondvanasse ja Koidikusse -- said mitmeks oma eluaastaks kodu 600 000 inimest, kes olid järgnenud igavikulisele kutsele ja otsustanud Maa maha jätta.

Ei mindud kibestumisega ega tüdimusega, mindi tiivustatuna soovist asustada Uut Maailma, mindi õhutatuna tungist avastustele, kanda edasi inimkonna ammust unistust Lennata Tähtede Poole.

Kaasaegsed kirjeldasid toonaseid sündmusi meeliülendavalt kaunilt. Sest ilmselt esmakordselt inimkonna ajaloos oli kogu planeet ühinenud ühele ideele, ühe unistuse teokstegemisele. Gondvanat ja Koidikut ehitas kogu Maa. Ja neis lendasid minema inimesed kõigilt mandritelt. Patriotism ei seostunud enam ühe rahvusega.

Läksid noored. Sest lähima elamiskõlbuliku planeedini, Terranoovaks nimetati seda, oli lennata 20 aastat. Gondvana ees ja Koidik järel, pidid need kaks laeva asutama esimese koloonia. Ja polnud kahtlustki, et koloonia noorimaiks asukateks pidid saama tähtedevahelises ruumis sündinud ja kasvanud lapsed. Kosmoselapsed.

Siis tuli shokk. Ja kainenemine. Hädasignaal «Gondvana kutsub Koidikut» sai hiljem aastasadadeks kurikuulsaks. Maa- aastal 2580, kui Gondvanal veel 8 aastat lennata, püüdis talle järgenud Koidik kinni hädaohusignaali. «Gondvana kutsub Koidikut. Meie kolmas tensorgeneraator on rivist väljas. Õhurõhk langeb. Lendu jätkata ei saa. Hädamaandumine Rhadmanthysel. Kordan, proovime korraldada hädamaandumise Rhadmanthysel. Aidaku meid ju...»

Vaid ühe korra suutis Koidiku radar kinni püüda kaugelt avarustest tuleva SOS-signaali. Vaid ühe korra kuvas Koidiku pardakompuuter selle kaptenisillale. Kusagil seal tühjuses, 10 aasta kaugusel, üritab inimkonna esimene kaugtähelaev sooritada hädamaandumist tõenäoliselt elamiskõlbmatule planeedile.

Koidiku kapteni Morozovi otsuse õigsuses ei kahelnud keegi. Koidik pidi lendama päästeoperatsioonile Rhadmanthysele. 10 aastaga ei saanud seal paljud Gondvana asukad ellu jääda, kui üldse keegi sai. Keegi ei teadnud seda, kuid Koidikul oli piisavalt ruumi ja varusid, et vähemalt veerand Gondvana inimestest peale korjata. Inimene pidi ka kosmoses inimeseks jääma.

Maa ei saanud enam kuidagi aidata. Astronoomia ei tundnud viisi, kuidas piiluda Rhadmanthyst ümbritsevate gaasipilvede taha. Ja pealegi olid Maa ressursid niikuinii ammendatud kahe hiigelsuure ruumilaeva ehitamisega. Rhadmanthysest ei teadnud keegi midagi, viimase sajandi teadus oli end pühendunud Terranoovale, millest kogutud teadmised lasid arvata, et kui kuskil on olemas paradiisiplaneet, siis on see just seal Terranooval. Vaid Terranoova uraani- ja titaanirikkad mäeahelikud said pakkuda Gondvana portatiivsele asulale piisavalt energiat, et ehitada sidepidamisvahendid Maaga.

Kõige kohutavam oli see, et Koidik lahkus samuti 5 aasta pärast ruumist, kust oli veel võimalik Maaga sidet pidada. Hermest, Koidiku miniatuurset sõnumitoojalaeva edukast päralejõudmisest Terranoovale, ei tulnud Maale kunagi. Ja kõik katsed leida Terranoovalt märki kolonistide päralejõudmisest ei andnud midagi. Kosmos jäi tummaks.

600 000 Maa parimat poega olid kadunud ilmaruumi avarustesse. Keegi ei teadnud, mis sai Gondvanast ja Koidikust. 26. sajandi lõpuks kadus igasugune lootus. Ja kadus ka soov edaspidi ilmaruumi lennata. Maa oli end üheks hingetõmbeks kokku võtnud, et paisata avarustesse kaks laeva, mis pidid alustama uut ajastut. Esimene tagasilöök oli liiga ränk ja valus. Rohkem polnud Maal jõudu ja vist ka tahtmist.

Tõsi, 2761. aastal lähetati teele Soter, robotitest koosnev pääste- ja luurelaev, mis jäi kursseerima nii kaugel Maast ja nii lähedal Rhadmantysele, et ükskõik kui nõrka signaali edasi saata. Kuid Soteri robotid jäid tummaks. Soter jäigi sinna kaugele tühjusruumi vaikusesse. Iga aasta ja sajandiga kadus lootus Soterilt elumärki kuulda, sest Soteri patareid jäid üha tühjemaks.

Ja iga sajandiga tuhmus ka mälestus neist vapraist kosmonautidest, kes kunagi hallil ajal teele olid asunud. Kaks esimest ruumilaeva muutusid inimkonna ajaloo suurimaiks legendideks. Kaptenitest Morozovist ja Carpinist loodi oopereid ja kirjutati raamatuid, nad olid ajastu tähistajad ning ka tulevaste põlvede hoiatajad. Soterist sai igaveste täitumata lootuste sümbol.

Gondvana ja Koidik olid kummati toonud uue ajastu -- kosmoselendudeta ajastu.

Suure Kolonisatsiooni äpardunud algusest oli möödunud üle 500 aasta, Gondvana ja Koidiku lugu oli muutunud müüdiks. Aleksandri tehissaarele, keset India ookeani, kust kunagi olid startinud kaks tähelaeva, oli kerkinud memoriaal. 600 000 nime, kes avarustesse olid kadunud, leidsid kõik igavese jäädvustamise Aleksandri marmoris. Usk ja lootus olid sajanditesse haihtunud, alles jäi kultus ning ka igatsus kunagise suuruse järele.

Aleksandri tehissaare memoriaali alumisel korrusel, klaasist põrandaga ruumis, mis andis sealviibijale imelise kogemuse veealuse elu saladustest, plinkis siiski veel edasi Soteri Kommunikaator. Seal käidi kui igavese tule juures, käidi kui templis, mis heiastas pilti vankumatutest robotitest, kes on määratud igaveseks ilmaruumi jääma. Soteri patareid olid 500 aastaga väga nõrgaks jäänud. Iga sideseanss Maaga vähendas päästelaeva eluiga veelgi, kuid kultus tahtis oma. Maailma kalleim turismiobjekt asus Aleksandri saarel ja selle tipphooaeg oli üks päev aastas -- 12. juuli, Kommunikatsiooni Päev. Tuhanded sektlased ja fanaatikud piirasid oma kaatrite, heljurite ja kopteritega Aleksandrit sel ühel päeval aastas, et osa saada kasvõi nende väheste rikaste ja väljavalitute nägemisest, kes memoriaali alumisele korrusele laskusid.

Ja Kommunikatsioon ise oli pigem rituaal. Sidekeskuse direktor muutus sel päeval preestriks, kes valitud tunnil saab ühenduse kõigekõrgemaga. Ainult direktor võis teada Soteri sagedust ja ainult tema lugeda esimesena deskrambleeritud teadet, mis kordus aastast aastasse -- «Siin Soter. Kutsun Maad. Kutsun Maad. Staatusraport: Kõik pardafunktsioonid normaalsed. Skaneerimisraport: Kontakti ei ole. Kordan, kontakti ei ole. Jõudlusraport: Soteri energia 46,786%. Lõpp.»

Energiat jäi Soteril loomulikult pidevalt vähemaks. Osavad tehissaare ärijuhid olid Soteri pearoboti Vitalise elektroonilisele sõnumile juurde kodeerinud inimhääle. Iga kaugusest tulev infoühik leidis tähenduse Maapealse arvuti häälevarjundis. Ja nii võisid tuhanded huvilised üle maailma kuulda, kuidas vanadusest kähisev robot aasta aastalt oma kuiva ja Maale- jõudmiseks juba ligi 2 aasta vanust sõnumit «eetrisse» luges. Loomulikult oleks võinud ka robotiga rohkem suhelda, kuid iga ülearune sekund, mis Soter sidepidamiseks kulutas, vähendas tema eluiga ja seega ka Kommunikatsiooni Päeva tähtsust Maale. Sidekeskuse arvuti muutis igal aastal Vitalise häält, et see pidevalt vanemana tunduks.

Ka 3098. aasta Kommunikatsiooni Päev ei pidanud erinema ligi viiesajast eelnenust. Soteri ruumi külalisteloozhi kogunesid turistid. Ei mingit ärevust, ei mingit erutust, pigem pühalik hardus ja vaikus. Sidekeskuse Direktor seadis ennast kommunikatsioonipaneeli taga sisse. Tseremoonia võis alata. Ja algaski nii nagu alati. Määratud hetkel lõid Soteriga ühendusest kõnelevad tablood helendma, üle saali levis vaikne summer. Etendust oli harjutatud aastasadu.

Suurele stereoekraanile tekkis kosmoses helpleva Soteri kujutis. Loomulikult polnud see pilt hetkel tegelikust Soterist. Kujutis oli salvestatud 200 aastat tagasi, kuid seda teadsid vähesed. Ümarik ja pätsjas moodul, mille külgdel kaks solaargeneraatorit ja ninast väljaulatuv ülivõimas radar. Kuskil seal sisemuses asusid robotid ja nende isand, ülivõimas ja liikumatu «vanadusest hall» Vitalis.

Viimase visuliseerimist poldud vajalikuks peetud. Hääl iseenesest oli piisavalt emotsionaalne vahend olustiku loomiseks. Publik kuulas hinge kinnipidades, kuidas elujõudu kaotav vana meeshääl alustas oma igavikulist ettekannet.

«Siin Soter. Kutsun Maad. Kutsun Maad. Staatusraport: Kõik pardafunktsioonid normaalsed. Skaneerimisraport: Kontakt sagedusel 556,876 ultragratti. Kordan kontakt sagedusel 556,876 ultragratti. Edastan kontakti salvestuse.»

Muusika! Soter edastas muusikat! Pehmed ebamaised helid valgusid üle Sidekeskuse saali. See oli ood, see oli «Ood Kolonisatsioonile», mille saatel Gondvana ja Koidik kunagi ammustel aegadel teele olid asunud. Oodi poldud Maal unustatud, ta oli muutunud omalaadseks hümniks kadunud pürgimuste ajastule. Seda viisi tundis kogu planeet.

Muusika ei kestnud kaua. Selle hääbudes alustas teine hääl. Väga nõrgalt ja katkendlikult kostus läbi elektrontormide ragina Soteri poolt salvestatud Kontakt.

«Rhadmanthys kutsub Maad. Gondvana on elus. Koloonia on loodud. Kordan, koloonia on loodud. Saatkond asus teele uuel Gondvanal Seitsmenda Carpini juhtimisel. Me kohtume Maal. Rhadmanthys kutsub Maad...» Ja siis jälle «Ood Kolonisatsioonile». Muusika lõppes sama äkki, kui algas. Taas kõneles kähisev Vitalise vanurihääl.

«Siin Soter. Jõudlusraport: Soteri energia 0,785%. Soter lõpetab.» Hääl pidas pausi. Ta jätkas ebalevalt ja aeglaselt, seades oma elektronajus kokku lauseid, mida inimene kunagi polnud sinna programmeerinud.

«Me oleme väga õnnelikud, Maa. Meid oli siiski tarvis. Hüvasti.» Ekraan edastas endiselt pilti Soterist, nagu ta oli 200 aastat tagasi, ent tegelikult Soterit enam polnud. Kontakti edastamise peale kulunud energia ja Vitalise hüvastijätt olid luurelaeva raadioisotoopidel põhinevad termoelektrilised generaatorid tühjaks kulutanud. Tegelikult oli Maa kinni püüdnud signaali laevalt, mida ammu enam polnud. Soter oli oma ülesande täitnud.

Keegi ei juubeldanud ega hõisanud, sest teadvustel kulus aega arusaamiseks, et inimrassil seiasb ees taaskohtumine iseendaga.

Rektor Ghazi trummeldas närviliselt sõrmenukkidega vastu klaaslauda. Ta silmad libiseseid nõudlikult üle kolme koosviibija. Improviseeritud nõupidamine oli veninud pikemaks ja keerulisemaks, kui ta oli arvanud.

«Ma ei taha seda enam kuulda!» teatas siis kategooriliselt, «Ma ei taha kuulda, et me pole valmis. Maa ei saa mitte valmis olla. Maa on alati valmis kadunud poegi vastu võtma.»

Rektor istus koos kahe kaaslasega sõjajõudude kiire ristleja nõupidamistekajutis, mis tuiskas mööda laineid Aleksandri saare poole. Peale tema viibisid veel kajutis lühikestes pükstes pisikest kasvu ja kiila pealaega ajaloolane Rodig Koloman ja astrofüüsik doktor Rudolf Savicki.

Koloman köhis kogu aeg ning sehkendas midagi oma plokknooti aga ei rääkinud midagi, luues niiviisi kena kontrasti pidevalt seletava doktor Savickiga.

«Ma kardan, et te ei saanud päris õieti aru, rektor,» õiendas Savicki. «Loomulikult on Maa valmis, sest ta soovib taaskohtumist, ei mingit kahtlust selles, rektor. Kuid ma arvan, et meie teaduslik ettevalmistus nii teoorias kui praktikas on mõnevõrra, kuidas nüüd öelda, mahajäänud. Meil seisab ees suurpäev, vahest suurimgi kõigist seniolnud tähtsüdmustest Maa ajaloos aga me ei ole selle vastuvõtmiseks piisavalt arenenud.»

«Oodake nüüd doktor!» alustas taas rektor Ghazi. «Teie olete pandud Maa kõige väljapaistvamate teadlaste etteotsa just selle ülesandega, et valmistada ette Gondvana naasemine tähtede juurest. Pange tähele, et valmistada ette. Aga mitte selleks, et teatada, et me ei ole valmis. See teie ettekanne,» rektor viipas lauallebava paksu kaustiku poole, «on kahtlemata väga väärtuslik teaduslikult, aga mulle, meile ja kogu planeedile on tarvis teostatavat tegevuskava.»

«Ja sellega tegeletakse, rektor,» vastas Savicki. «On tekkinud mitmeid raskusi, kuid me loodame et nad kõik on ületatavad.»

Aleksandri tehissaare kosmodroom elas nüüd üle oma teist õitsengut. Sajandeid muuseumi ja kuulsusrikkale ajastule mälestusmärgina eksisteerinud hiigelkompleks esitas inimkonnale nüüd suure väljakutse. Tuli taastada möödaniku võimsaim ehitis. Ja mitte ainult taastada, vaid ka tööle panna. Miljonid külastajad, kes sajandeid Aleksandrile kui pühamule tormi olid jooksnud, jätsid manduvale kompleksile ka oma jälje. Lennujuhtimiskeskuses asus restoran ja peakompuutrisaalis keeglirada. Treeningkeskus oli muudetud hotelliks ning kõik need kompleksid, mida turismiäris kasutada ei saanud, olid lihtsalt lagunenud. Kevadeti oli juba sajandeid Aleksandri tuulevaiksesse sadamasse poegivad vaalad kogunenud. Uus ehitustöö saarel oli veehiiglased sealtki minema ajanud, andes nii loodusteadlastele põhjust muretsemiseks. Vaalu oli Maal väga vähe järele jäänud.

«Te teate, rektor, milline meeleolu valitseb,» jätkas doktor Savicki, pöördudes Ghazi poole, kes endiselt oma sõrmenukke vastu lauda trummeldas. «Meilt, teadlastelt oodatakse imet. Me peame tööle panema sajanditevanuse kõrgtehnoloogilise kompleksi, millise funktsioneerimise saladustesse puurimine on ülimalt keeruline. Veel enam, isegi kui meie ajaloolased suudavad välja selgitada, kuidas siin omal ajal kõik toimis, pole meil vähimatki ettekujutust, milline tulnukate kosmoselaev välja näeb. Millist enargiat ta kasutab, kuhu ta üldse saab maanduda? Mida me oma tähesugulastest üldse teame?»

«See on kõik väga oluline, doktor,» ohkas Ghazi. «See, kuidas kõik kunagi välja nägi. Aga Nõukogu arvates on mõistlik eeldada, et gondvaanalased leiavad mooduse, kuidas Maad teavitada oma saabumise logistilistest üksikasjadest. Ja nende teadmistega saab Maal kõik valmis seada. Kuid siiski tuleb vähemalt pingutada, et Aleksandri saar mingisugusessegi mõistliku konditsiooni viia. Me ei tea ega saagi teada, kui palju meil aega saab olema, kui Gondvanalt esimene signaal tuleb. Selles on probleem.»

«Jah, ma mõistan teid täielikult,» noogutas doktor Savicki. «Ja palju on juba tehtud. Hädapärast võib ju kasutada Baikonurigi, kus praegu Soter II ehitatakse.»

«Soter II pole tähelaev, doktor.» teatas rektor Ghazi, et oma teadmistega vähe hiilata. «Soter II on pigem lennuk, mis maalähedaselt orbiidilt peab Gondvanaga esimese kontakti looma. Väiksemat tüüpi süstik on see Soter II, aga hetkel on ta meie kosmonautika tippsaavutus. Ja ma tahaks ka teie arvamust kuulda, Koloman!» pöördus rektor nõupidamise kolmanda osavõtja poole, kes pikemat aega polnud midagi öelnud.

Koloman tõstis pikkamööda pea oma märkmetelt. Teistele juuresviibijaile võis olla jäänud mulje, et Rodig Koloman, maailma tuntuim kosmoseajaloolane, oli senisest keskustelust huviga märkmeid teinud. Tegelikult oli Kolomani märkmeplokki tekkinud suhteliselt tõetruu ja kunstipärane joonistus rebasest.

«Heal meelel,» naeratas Koloman ja sulges märkmeploki. «Muidugi ei tea mina ega teised ajaloolased suuremat tehnilisest detailidest. Aga mind panevad muretsema ka hoopis muud probleemid.»

«No jagage siis oma muret meiega,» lausus Ghazi malbelt.

«Otsekohe. Seni, nagu olen aru saanud, on Nõukogu pingutused keskendunud niiöelda kosmosetehnika reinkarnatsioonile. Ja mina ei jagaks siin doktor Savicki pessimismi, et me midagi ei tea. Ajaloolasena saan soovitada ludega ajalooalaseid kirjutisi kosmoseajastust. Meie töödes peaks enam-vähem kõik kirjas olema. Ja lõppude lõpuks, kui meie esivanemad kosmodroomi ehitamisega hakkama said, siis peaksime meiegi.»

«Ja milles siiski seisnevad siis ajaloolaste mured?» küsis rektor Ghazi.

«Ajalugu,» jätkas Koloman, «õpetab meile palju, lugupeetavad. Eelkõige aga seda, et inimkonna areng on kulgenud pidevas tõusvas joones. Inimene on pidevalt arenenud. Inimese poolt maasse mahajäetud märgid on lubanud meil taastada endiste aegade pildi ja üpris tõetruult. Me teame, mis inimene on olnud ja kuidas elanud. Ajalugu aga loomulikult ei anna meile vastust tuleviku kohta. Aga Gondvana saabumine esitab meile väljakutse just nimelt tuleviku kohta. Sest pole vähimatki kahtlust, et inimkond näeb lähipäevil oma homset nägu. Meie esivanemad, kes Maalt minema lendasid, lubatagu mul öelda, esindavad meist kõrgemat rassi. See on rass, kes suutis ellu jääda meile tundmatutes Rhadmanthyse tingimustes. Ja veel enam, nad suutsid edasi arendada tehnoloogiat, mis nad sinna lennutas, et nüüd naasta. Meil seisab ees väga raske psühholoogiline probleem -- kohtumine tundmatuga, tundmatu rassiga.»

«No ei naase ju siiski mitte kogu rass, see on vaid saatkond, nagu Sõnum meile ütleb,» mõtiskles rektor Ghazi.

«Pole vähimatki kahtlust selles, et see saatkond ei koosne ühest ega ega kahest inimesest. Kui Rhadmanthysel oli võimalik luua koloonia ja Gondvanale taas hääled sisse puhuda, siis on tõenäoliselt oodata ikka suuremat seltskonda,» arvas doktor Savicki ja lisas muheledes, «nagu ütleb vanasõnagi -- odin na pole ne vojn.»

Ghazi muigas. «Teil on kuidagi militaristlikud lähenemised inimkonna parema osa suhtes. Ma oskan vene keelt küll, doktor. Kuid, jah, olen teiega nõus. Gondvana funktsioneerimiseks üksi oleks tarvis ligi 20 000 inimest. Rääkimata neid teenindavast personalist. Umbes nii ma olen teie töödest arusaanud, Koloman.»

Koloman vaatas Ghazi poole. «Oleme kohtumas meist arenenuma ja võimsama rassiga. Rassiga, kes suudab ületada tähtedevahelist ruumi. Rassiga, kes suutis ehitada kõik selle.» Ja Koloman viipas käega illuminaatori poole, millest varsti pidid paistma hakkama Aleksandri taevassekõrguvad metallkonstruktsioonid. «Me ei tea millist tehnoloogiat nad kasutavad selle uue Gondvana tarbeks. Ma poleks sugugi üllatunud, kui tegemist oleks täiesti uue lähenemisega kosmoselennule. Ja tõsiasi, et tegemist meie endi sugulastega, ei tee selle mõistmist sugugi lihtsamaks. Vaadake, nagu on selgunud, on inimkond viimase 500 aasta jooksul arenenud kahel eri planeedil. Siin vanal heal Maal, on tsivilisatsioon ohjeldamatult mandunud...»

«No kuulge, Koloman!» hüüatas rektor Ghazi, «kosmoselennud pole siiski ainus näitaja tsivilisatsiooni arengu kohta.»

Kuid doktor Savicki jagas Kolomani pessimisi: «Siiski, rektor,» mühatas ta. «Kunagi ammu suutsid inimesed lennata tähtedele. Aga meie praegune tase kujutab endast lootusetut susimist Kuu ja Marsi läheduses. Ja seegi on viimase nelja aasta saavutus, kui tekkis vajadus Soter II valmis ehitada. Ma oskame kasutada ainult solaarenergiat, mis aga on võimalik ainult suhteliselt väikeses osas Päikesesüsteemis, seal kus Päike on lähemal ja solaarenergiat külluses. Isegi Uraanile ei suuda me lennata, õnnetule Plutole lendamine oleks aga praegu praktiliselt võimatu. Meie kosmonautikateadlased ammutavad oma teadmisi ajalooõpikutest, mis, lubatagu mul öelda, on ilmunud just tänu härra Kolomani isiklikule entusiasmile.»

«Jah, ma tean seda,» sõnas Ghazi. «Sellepärast härra Koloman siin ongi.»

Koloman köhis taas. Ta oli seda juba liiga palju kuulnud, ja mõtles endamisi, et hakkabki ennast varsti geniaalseks ajaloolaseks pidama. Tegelikult oli ta enda meelest kõige harilikum ajaloolane, kelle tööala -- kosmonautika ajalugu -- oli lihtsalt äkki päevakorda kerkinud. Kuid hoolimata Kolomani esialgsetest vastuväidetest, oli Ghazi ta Nõukokku surunud. Ajalootoimkonna esimehena.

Koloman oli lapsest saati olnud lootusetu kosmoseromantik. Viieaastasena oli talle kustumatu mulje jätnud ooper «Väljavalitud» -- nostalgiline lugu ennastsalgavaist Koidiku kosmonautidest, kes olid tähelaeval maha surunud «nahahoidjate» mässu ja võtnud vastu kangelasliku otsuse minna Gondvanale appi. Ooper lõppes ülendava massistseeniga, mille käigus hiiglaslikul laval sulgub eesriie, mis oli kujundatud Koidiku väliskülje järgi, ning seejärel kaob võimas tähelaev udupilve -- vastu teadmatusele ja seiklustele. Ja üleüldse oli Koloman olnud alati rohkem huvitatud Koidikust kui Gondvanast. Gondvana reisjate enamuse moodustasid teadlased, sõdurid ja igatlaadi seiklejad, ning eriti just viimastest nii mõnigi, nagu Koloman väljas elgitas, oli suhteliselt kahtlase minevikuga. Oma esimeses populaarses raamatus kosmoseajaloost -- «Nostradamus ja Gondvana» -- oli ta sellele tähelepanu juhtinud. Raamat oli talle kaasa toonud nii mõnegi ebameeldiva kohtuprotsessi. Kuid hiljem oli ta oma poisipõlve üleelamiste ajel rohkem tegelenud Koidikuga, sest just teise tähelaeva reisijais leidis Koloman rohkem inimlikku entusiasasmi, uudsusiha ja avastasmistungi. Koidiku 300 000 elanikust oli valdav osa lihtsad, erilise ettevalmistuseta inimesed.

«Meie probleem on selles, kuidas võtta vastu külalist, kelle kohta me praktiliselt midagi ei tea. Vähemalt peale selle, et ta on meist palju kõrgemalt arenenud,» suutis nüüd Koloman järjekordsete köhahoogude vahepealt kraaksuda.

«Kuulge, Koloman, te võiksite selle suitsetamise ükskord maha jätta,» lõikas rektor pahuralt. «Teist on väga raske aru saada, kui te köhite kogu aeg.»

«Ma jätsingi, sellepärast ma köhin,» lausus Koloman valjusti, aga mõtles hoopis, et tema köhimine annab rektorile ja teistele nõukogulastele hea põhjuse ebameeldivaid tõdesid mitte mõista.

Nõukogu oli loodud kohe pärast Sõnumi vastuvõtmist Soteri poolt. Nagu kogu planeet oli kunagi ühinenud Gondvana ja Koidiku üleslennutamiseks, oli nüüd Nõukogu ülesanne ühendada Maa Gondvana tagasitulekuks. Loomulikult polnud see lihtne ülesanne. Vanad, soikujäänud teadused tuli üles soojendada, ajaloo hämarustest üles tõsta ja funktsioneerima panna. Ja kogu seda füüsikuist, keemikuist, astronoomidest, sõjaväelastest, ajaloolastest ja kellest-kõik-veel koosnevat kremplit pandi juhtima Damaskuse Ülikooli endine rektor Ghazi, kes diplomaadina oli peadpööritavat karjääri teinud. Pärast hulgaliste rahuprotsesside lahendamist erinevais kriisikolletes oli Ghazi saavutanud hiilgava lepitaja maine. Kriisikoldeid oli palju, enam polnud Maal gondvaanaajastu, mil kogu planeet oli ühes rütmis hinganud. Kuid mitte ainult diplomaadikarjääri pärast ei valitud Ghazit Nõukogu etteotsa. Ghazi ema polnud araablanna, vaid itaallanna, kelle sugupuu ulatus tagasi legendaarse kapten Carpinini, Gondvana kaptenini. Ja Sõnumis sisaldunud osundus Seitsmendale Carpinile oli Nõukogu suunanud ideele leida ka maalaste seast Carpinide suguvõsa seitsmenda põlve esindaja, kes oma tähesugulase vastuvõtmist korraldaks. Seitsmendaid polnud enam elus. Ghazi oli kümnendast põlvest. Otsingud Carpinide suguvõsas ei kestnud kaua. Esiteks polnud selle tõepoolest iidse suguvõsa kindlakstehtavaid järeltulijaid enam palju alles jäänud. Ja neist, keda õnnestus üles otsida, ületas Ifthikar al-Burusqi Ghazi kanditatuur kõik ülejäänud. Sest sümbolism oli siin ilmne. Kapten Dino Carpini, kes Gondvana kaptenisillal oli pidanud kunagi ammu vastu võtma otsuse hädamaandumisest mõistatuslikule Rhadmanthysele, polnud senimaani Carpinide klanni kõige tuntum esindaja. Kapten Dino Carpini oli ju ikkagi legendaarse ränduri Giovanni del Piano-Carpini, kuulsa Assisi Franciscuse kaaslase ja frantsiskaanide ordu asutaja järeltulija. Gondvana teeleasumise eel kaevasid ajaloolased välja Giovanni del Piano-Carpini raamatu 1250. aastast -- «Mongalite ajaloo». Ja see 13. sajandi Euroopa jaoks nii kangelaslik ja uskumatu reisijutt sai 26. sajandi maailma meelislektüüriks.

Nüüd aga, aastal 3102 istus Carpini suguvõsa maapealsem kuulsaim esindaja rektor Ghazi sõjalaeva pardal ja keerutas mõtlikult vuntsi. Kõigi pilgud pöördusid rektori poole, kui temagi köhatas ja lausus.

«Ma arvan, et teeks väikse kokkuvõtte. Niisiis, Koloman, mida te soovitate?»

«Ma arvan, et Soter II tuleks varustada kõige põhjalikemate skaneerimisseadmetega, mis meil hetkel üldse olemas on. Gondvanale tuleks teha midagi röntgenitaolist Ja enne maandumisloa andmist peaks nad kogu kupatusega karantiini suunama.»

Ghazi noogutas. «Ilmselt on see võimalik. Teie arvamus, doktor?»

Savicki kratsis kukalt. «Mnjah. Teoreetiliselt küll. Kuid millise eesmärgiga, Koloman?»

«Ikka selle samaga, doktor,» vastas Koloman. «Enne külaliste vastuvõtmist tuleb neid põhjalikult tundma õppida.»

«Kuid Gondvana pole ju mingi külaline,» protesteeris Savicki. «Nad on ju inimesed, samasugused nagu meiegi. Nad on meie esivanemad. Teate üldse, kui palju inimesi on koondunud praegu Täheliigasse, mitu miljonit, kui ma õieti mäletan. Need on inimesed, kes on oma sugupuud uurinud, leidnud sealt Gondvana ja Koidiku pardale asunud esiisasid. Ja ootavad neid kui kangelasi. Aga teie soovitate neid esmalt röntgenisse suunata! See on naeruväärne, Koloman.»

«Naeruväärne või mitte aga seda ma soovitan, Savicki.»

«Mulle tundub mõnikord, Koloman, et te olete apokalüptikute mõju alla sattunud,» urises Savicki.

Apokalüptikuteks kutsusti paarisada fantaasialembelist aktivisti, kes kuulutasid teooriat, et Gondvanana esineb verejanuline tulnukate rass, kes Maa eufooriat ja heatahtlikkust ära kasutades tahab planeedi vallutada. Keegi ei võtnud neid eriti tõsiselt. Savicki oli nende peale eriti vihane. Ta nimetas apokalüptikute õpetuse Trooja hobuse sündroomiks.

«Olgu peale, doktor,» sõnas Ghazi, «veel, Koloman, mis teil veel mõttes on?»

Koloman pöördus Savicki poole.

«Palju te meile aega annate, doktor? Millal Gondvana saabub?»

«Noh raske on muidugi täpselt öelda, aga lähema kahe aasta jooksul peame me suutma mobiliseerida kõik jõud, et...»

Ghazi muigas jälle. «Kuulge Savicki, miks teil kõik need ütlemised ikka nii sõjaväelislikud on? Mobiliseerida kõik jõud?! Öelge lihtsalt, millal te siis Gondvana saabumist ennustate. Või hästi, ei ennusta,» ruttas rektor lisama, nähes Savicki grimassi. «Ei ennusta, vaid prognoosite?»

«Nagu ütlesin, on meie arvates kaks aastat igati mõistlik aeg, arvestades teatavat teaduslikku progressi, mis Rhadmanthysel ilmselt aset on leidnud. Kui rehkendame nii, et Gond...»

«Vaal! Näete, vaal!» karjatas ootamatult Ghazi ja tormas illuminaatori poole. Rektori silmad põlesid lapselikust erutusest, kui ta tooli ümberpaisates kohalt kargas. Ka Savicki ning Koloman vedrutusid oma istmetest ja jooksid illuminaatori poole.

«See on sibaldus musculus,» tähendas Savicki vaikselt, «sinivaal. Suurim imetaja, kes kunagi Maa ookeanides elanud.»

«Ja sööb ainult planktonit. Niipalju, kui seda on veel järgi jäänud,» pomises Koloman mõtlikult.

Kuid Ghazi ei kuulnudki neid. Vaimustunult jõllitas ta läbi illuminaatori laevast veerand miili kaugusel veepinnal liuglevat sinkjasmusta siluetti. Vaala hiiglaslik kere lõikas lained majesteetliku rahuga. Ta ujus ristlejale vastassuunas, eemale Aleksandri saarest, kuhu sajandeid oli inimene tahtmatult vaaladele parima võimalikest poegimiskohtadest loonud.

Mehed seisid illuminaatori ees niikaua, kuni vaal vaateväljalt kadus.

«Soter II on esimesel liinil, rektor!» ütles pehme naisehääl vaikselt, kuid tungivalt rektor Ghazi kuularites. «Ma ühendan.»

«Loomulikult.» Ghazi tõstis sõrme. «Tähelepanu, mehed.»

Lennujuhtimiskeskusest restoraniks saanud ja siis jälle sajandite pärast taas esialgse ilme omandanud hiiglaslikus saalis Aleksandri tehissaare kosmosekompleksis võttis maad vaikus. Ruumi seintele paigaldatud helendavad ekraanid edastasid otsepilti Soter II-lt, mis asus Maalt juba väga kaugel. Nii kaugel, kus ükski kosmoselaev polnud viibinud juba viissada aastat. Soter II oli ehitatud samasuguse skeemi alusel kui tema ristiisa, robotitelaev Soter, mille isandale Vitalisele olid inimesed püstitanud juba mälestusmärgi.

Oma põhikujult meenutas Soter II küllaltki väga esimest luurelaeva. Samasugune alumiiniumist pätsjas ja ümarik kuju kahe mooduliga külgedel. Tagaosas paistsid nelja ioonimootori üüratud väljalasketorud. Kuid sedapuhku oli tegemist mitu korda väiksema isendiga. Loomulikult mitte ainult sellepärast, et Soter II ei pidanud oma eellase kombel skaneerima lõputuid ilmaruumi avarusi, vaid Maale suhteliselt lähedal asuvat ruumi. Soter II oli lootsilaev ja sellisena oma kauge eellase hale koopia. Erinevuseks olid veel suured solaarpaneelide read Soter II külgedel ning Kolomani initsiatiivil installeeritud skaneerimissüsteem.

Kolmas suurem erinevus esimesest Soterist seisnes selles, et seal kus algses variandis asusid robotite toiteplokid ning teenindusruumid, olid nüüd inimeste kajutid. Soter II oli mehitatud lootsilaev.

Soter II kasutas solaarenergiat ja ksenoonkütust ning töötas igivana ioonjõu põhimõttel, millest juba esimese Gondvana üleslennutamise ajaks oli ammuilma loobutud. Ka ioonreaktiivjõu põhimõtte oli taasavastanud õigupoolest ajaloolane Koloman, mitte mõni füüsik. Soter II energiaallikaks oli elektrijõud, mis tuli solaarpaneelidelt. Nõukogu oli algul, kohe pärast Sõnumi vastuvõtmist alustanud tööd keemilise reaktiivjõu arendamisega, kuni Koloman pakkus välja kümme korda võimsama ioonreaktiivjõu, mis talle arhiividest ettesattunud materjalide põhjal nii südamelähedane oli. Tema põhiargumendiks oli, et just lihtsat kütuse ioniseerimismeetodit kasutades oli inimkond umbes tuhat aastat tagasi lennanud esimest korda komeedile ja Marsile.

Ioonireaktiivjõud kasutab õõneskatoodi, tootmaks elektrone, et need kokkupõrkes ioniseeriksid ksenooni. Ksenoonioon kiirendub elektrostaatiliselt 1400 voldini ja paiskub välja läbi molübdeenvõrgustiku. Samal ajal suunatakse teine elektronkiir tootma neutraalplasma kiirt ja neid omavahel balansseerides ongi võimalik kiirust suurendada ja vähendada.

Lendu kontrollivas Keskuses Aleksandri saarel algas valmisolek number 1. Rektor Ghazi istus keskpuldi taga, tema kõrval kaks Maa ainsat lennukoordinaatorit ning nende seljataga doktor Savicki. Soter II pardal oli 20 meest, nende seas ka Koloman.

Lennujuhtimiskeskuse personal keskendus sideseansile.

Kõige suuremale keskmisele ekraanile ilmus kujutis Soter II meeskonnaruumist. «Kaadris» oli kapten Hrkac. Tema seljataga tuvastas Ghazi vilksatamas Kolomani näo.

«Siin Soter II. Näen teid, Maa.»

«Olete pildil, Soter II,» vastas koordinaator, «Kuulen teid hästi. Kandke ette.»

«Tensorradar on midagi välja peilinud. Midagi väga suurt. Ta ei tahtnud seda algul ise uskuda. Lülitas ennast välja ja alustas uuesti. Nüüd peaks signaal juba ka teieni jõudma. Vaadake ise.»

Ghazi vaatas Maa radarimeeskonna poole, nood toksisid oma arvuteid, kuid raputasid siis päid.

«Meil pole veel midagi, Soter II,» ütles koordinaator. «Me peame kanalid ümber lülitama.»

«Siis võiksite seda teha küll,» kostis Hrkac. «Ma ütlen, et meie radar on täitsa arust ära.»

Kolomani pea ilmus äkitselt Hrkaci kõrvale.

«Kuulge, Maa,» hõikas Koloman ja lehvitas tobedalt. «See peab seal ikka olema tõeline purakas. Oleme suure kala kinni püüdnud. Aga nad ei edasta veel midagi. Kui nad näevad, et me vastas oleme, peaks nad side sisse lülitama.»

«Olete kindel, et see on Gondvana, mitte asteroid?» hõikas nüüd Ghazi erutunult.

«Kursi järgi kindlasti mitte asteroid. Nii suur ta ka ei ole. Ka kiirus on tugevalt suurem. Ootame ära,» vastas Hrkac.

«Käes!» kostis radarimeeskonna poolt. Ekraanidele ilmus Soter II peilingusignaal.

Ja Maa teadlased jõllitasid juhmide nägudega hüplevat elektronmaailma, mis edastas pilti Soter II-le kiiresti lähenevast hiiglaslikust ühikust. Ja kuigi tegu oli vaid kujuteldavate numbrikombinatsioonidega arvutimälus, mõjus vaatepilt Ghazile ometigi äärmiselt suursuguselt. Ootamatult meenus talle paar aastat tagasi nähtud vaal. Ghazi tundis mingit ängistust. Ta mõtles neile miljonitele, kes praegu igal pool üle Maa hakkavad kogunema, et majasuurustelt ekraanidelt oma tähesugulaste saabumist jälgida.

«Signaal vastu võetud,» kuulis Ghazi koordinaatorit ütlemas.

Doktor Savicki müksas Ghazit. «Kuulge, mäletate seda Gondvana kontakti Soteriga? Sõnumit, noh?» sositas ta.

Loomulikult Ghazi mäletas. Sõnumit teadis peast peaaegu iga maalane. Sõnum kõrgemalt sugulasrassilt, kes suutis ületada ilmaruumi, kes ei pidanuks seda mäletama?

«Vaadake, rektor, ma olen ammu mõelnud,» jätkas Savicki sosinal, kui Hrkac edastas kuivi tehnilisi andmeid, millest Ghazi midagi ei mõistnud. «et kas nad Gondvanal ka teadsid, et nende sõnum on Soterini jõudnud? Loomulikult, ma saan aru, et ajavahe võis olla liiga suur, mitu aastat ilmselt, aga siiski. Sest vaadake, kui nad äkki teadsid, et Soter nende läkituse üles korjas, võisid nad ju ka miskit muud edastada. Mõningaid tehnilisi parameetreid näiteks?»

«Mis siis,» vastas Ghazi samuti sosinal, kuigi selleks puudus ilmne vajadus. «Mis siis sellest. Nüüd on nad meil varsti igaljuhul sideulatuses. Juhul muidugi, kui see o n Gondvana, mis sealt läheneb. Minu arvates meenutas Sõnum pigem sellist pimedat lootust, et äkki keegi kuuleb. Mäletate, doktor, ühest taolisest katsest, SETI oli vist selle nimi, on ka juttu ühes Kolomani raamatus. Juhuse ja hea õnne peale saadetud läkitus ilmaruumi, mille inimkond saatis teele kuskil 1200 aastat tagasi. Gondvana Sõnum oli just nimelt sama liiki teatis -- lootus, et äkki keegi...»

«Ei, seda küll,» ei jätnud Savicki, «aga Soter võis ju üles korjata vaid mõne fragmendi Gondvana läkitusest. Mäletate, seal oli jutt ja siis Ood Kolonisatsioonile ja siis hakkas sama jutt jälle korduma. Aga seal võis ju olla palju rohkem, sest ega siis Soter ei pruukinud k o g u signaali kätte saada.»

«Olgu peale, Savicki, mida te tahate siis lõpuks öelda?»

«Ma ei tea isegi, lihtsalt oletan. Et äkki arvab Gondvana, et me teame neist palju rohkem, kui me tegelikult teame.»

«Mida me selle oletusega praegu pihta hakkame?» ei mõistnud Ghazi. «Ootame ära, kuni nad ühendusse astuvad.»

«Mõnikord tuleb lihtsalt oma sisemisi instinke usaldada, rektor.»

«Ja mida need instinktid teile räägivad?»

«Seda, et ka Gondvanal on ees kohtumine talle täielikult tundmatu ja mõistmatu maailmaga.»

«Siis te hakkate juba Kolomani moodi kultuurikonfliktidest rääkima. Nii või?»

Savicki pobises midagi habemesse ja tõmbus tagasi. Ka temale meenus millegipärast India ookeani lainemassidel lendlev vaal. Kui sideseanss lõppes, läks doktor oma kambrisse, jõi sidruniga teed, kuulas diksiländmuusikat ja heitis magama.

Kosmoseavarustes heljuv Koloman aga igatses Maa järele, sest hoolimata kogu romantikast ei kannatanud ta sugugi kaaluta olekut. Ja üleüldse ei meeldinud talle mõte, et just tema kui ajaloolane valiti välja uue Gondvanaga esimese kontakti loomiseks. Parem oleks see võinud olla mõni tseremooniameister või telediktor. Kuid siiski tahtis ta olla esimene, kes vaatab röntgenpilti Gondvanast.

Sõnum, et Gondvana läheneb Soter II-le levis kulutulena üle Maa. Inimkonna kõige vaprama põlvkonna järeltulijad on tagasi saabumas. Kõrgem rass, kes tuleb Maale teadust tooma uusimatest tehnikasaavutustest ja inimvõimetest. Kadunud poja tagasitulek. Täheliigasse koondunud miljonid kodanikud pidutsesid -- sugulased on tulekul. Maa erinevais paigus puurisid inimesed vanu etnograafia-alaseid teatmeteoseid, et kaugetele külalistele iidsete kommete järgi vastuvõttu pakkuda. Müütide ja legendide kangelased olid ihulikku kuju võtmas.

Milline tunne võib olla kohata tõesti elavat legendi? Kas ta vastab meie ootustele? On ta tegelikkuses sama sangarlik ja võimas kui meie ettekujutusis ja müütides? Inimene ei hakkanud neid küsimusi endale esitama.

Mõistatuslik hiidese, mille Soter II radar tuvastas, o l i Gondvana. See sai selgeks siis, kui Aleksandri saarel oli südaöö ja ka saare päevatsükliga harjunud Koloman proovis Soter II-l und leida. Kui ta peaaegu oligi juba tukastanud, kõlas pardal madal summertoon ja unine Koloman virgus morni näoga.

Lootsilaev oli signaali kinni püüdnud. Sest muidu vaid mustjalt kahisev radarikuvar sättis ennast visalt õigele lainepikkusele, sealjuures äärmiselt ebameeldivaid hääli tehes. Koloman hõljus radariruumi, kus ülejäänud kosmonaudid olid juba ühendust võtnud Aleksandri saarega. Kapten Hrkac polnud kaks ööpäeva silmatäitki maganud. Tal oli hea meel, et nüüd langeb suurem osa kohustustest selle kiilaka ajaloolase kanda.

Soter II meeskond jälgis pingsalt radarikuvarit. Kuskilt kaugel avarustest tuli signaal. Kontakt. Tensorradari ekraanil oli Gondvanaks peetud hiidese samuti juba Soter II-le äärmiselt lähedale jõudnud.

«Me peaks teda varsti nägema,» ütles Hrkac haigutades. «Ilmselt pole keegi kunagi midagi suuremat näinud. Radari järgi otsustades on see kõige suurem asi maailmas. Võimas vaatepilt saab see olema, mis, Koloman?»

«Ma olen vaala näinud, kapten. Kõige suuremat elavat asja maal, sinivaala.»

«Nojah, võimalik, igatahes on see nende kosmoselaev küll suurem kui teie vaal.»

Jah, mõtles Koloman. Gondvana on kõige suurem kosmoselaev. Ja Gondvana oli ka kõige suurem manner. Liiga palju 'kõige suuremaid' asju.

«Maal käib praegu pidu,» hõikas sideohvitser oma seadeldiste tagant. Üks tema monitor edastas telesignaali Maalt. Parasjagu oli eetris saade Kolomanist. «Te olete kuulus mees, Koloman. Kõige suurem ajaloolane, nii nad räägivad.»

«Jälgige parem, mida Aleksandri saar räägib!» nähvas Koloman.

Kuid siis tuli pilt Gondvanalt läbi. Ekraanil oli mehe nägu. Mis muud seal saanukski olla, mõtles Koloman. Häält veel ei olnud, kostus vaid ebamääraseid kahinaid. Mees vaatas otse ekraanilt Soter II meeskonna jahmunud nägudesse. Mees avas suu. Häält ikka veel ei olnud. Kuid huulte liikumise järgi võis aru saada, et mees ütles «Gondvana». Jällegi mõtles Koloman, et mida muud ta saanukski öelda. Pilt Gondvanalt läks läbi Soter II otse Maale. Ka Aleksandri saarel ning miljoneis kodudes, linnaväljakutes ja kõrtsides üle kogu planeedi jälgisid inimesed oma tähesugulase esimest etteastet.

Mees oli ilus. Seda võis kindlasti öelda. Lumivalge nahk, ent tumedad juuksed, mis raamistasid nurgelist nägu. Helepruunid silmad. Loiud silmad, mõtles Koloman, neis peaks olema rohkem ärevust. Palju rohkem. Mehe nina oli terav. Kui gondvaanalane rääkis, paljastas ta oma kaunid lumivalged ja teravad hambad.

Kaadris oli ainult tulnuka nägu. Õlgu ei paistnud, polnud arusaada, mida ta seljas kandis. Ka taustapilti polnud võimalik eristada. Mehe tagant paistsid vaid mingid hägused varjud.

«Kui kaugel nad on?» päris Koloman sideohvitserilt.

«Päris lähedal, paari tunni pärast peaks me neid nägema.»

«Järelikult saadavad nad signaali väga lühikese vahemaa peale. Miks? Ilmselt oleks pilt võinud tunduvalt varem läbi tulla?» päris Koloman.

«Mida väiksem vahemaa, seda parem kujutis,» vastas sideohvitser. «Tõenäoliselt pole aga neil pardal lihtsalt võimsaid translaatoreid.

«Kuulge, tõesti,» sekkus Hrkac. «Ka Sõnum tuli ju ikkagi Rhadmanthyselt, mitte Gondvanalt.»

Nägu ekraanil oli endiselt tumm, kuigi rääkis midagi ja väga aeglaselt. Huvitav, mis keeles ta räägib, mõtles Koloman. Sõnum oli olnud loomulikult inglise keeles, mis oli Maal väga levinud, kui Gondvana ja Koidik teele asusid. Kuid mõlema laeva rahvastik oli olnud väga kirju. Olelusvõitluses võis mõni muu keel peale jääda.

Mees Gondvanalt näitas kätega mingeid sümboleid. Viimastest oli võimatu aru saada. Miks nad ei võiks mõnda videot või muud visuaalset pilti edastada, ei saanud Koloman aru. Üldse jäid talle paljud asjad Gondvana läkitusest arusaamatuks, sest kontakt ei kestnud kaua. Mees naeratas ja see tundus väga siiras. Ning siis ta l e h v i t a s. Kolomani arvates äärmiselt tobedalt. Signaal katkes.

Aleksandri saare juhtimiskeskus oli kõike jälginud ja vähemasti Ghazi oli pettunud. Ei mingeid tehnilisi parameetreid. Kuidas peaks see hiiglasuur jurakas maanduma? Milliseid erisoove neil on? Kas nad leiavad Maalt kütust või on see neil kaasas? Ilmselt liiga vara tahan ma kõike teada, arvas ta. See, et mees ekraanilt oli tema sugulane, ei suutnud Ghazis mingit emotsiooni tekitada.

Kuid Maa juubeldas.

Gondvana ilmus tõepoolest Soter II nägemisulatusse mõne tunni pärast.

Gondvana oli majesteetlik. Ta ei olnud valge, nagu Koloman oma kujutlusis millegipärast arvanud. Gondvana oli roheline. Tema majesteetlikkus seisnes kõigepealt tema suuruses. Kahtlemata oli Gondvana kõige suurem asi, mida inimkäed kunagi valmis on ehitanud. Vaid Aleksandri tehissaar India ookeanis võis suurem olla. P i d i suurem olema, mõtles Koloman. Uus Gondvana oli palju suurem kui esimene, mis kunagi Maalt Terranoovale startis. Esmapilgul ei suutnud Koloman sugugi eristada originaalse tähelaeva ehituslikke osi. Paistis, nagu oleks tähelaev Rhadmanthysel uue kerega kaetud. Võis aru saada vaid üksikutest detailidest. Ja ega rohkem nagunii ei paistnud. Liialt väikesed oli selleks Soter II illuminaatorid ja kaamerad, et kogu tähekülaliste ruumilaeva suurusest aimu saada. Gondvana oli midagi väga suursugust. Selle oli ehitanud tõepoolest kõrgem rass.

Soter II meeskond oli keeletu. Ega polnudki üksteisele midagi öelda. Illuminaatoreist paistev Gondvana rääkis ise enda eest. Kaks laeva, äbarik Maa lootsilaev ja hiiglaslik, inimkonna hällist lahkunud osa ruumilaev seirasid üksteist.

«Signaal! Kontakt!,» röögatas sideohvitser Soter II-l. Taas hakkas radarikuvar kahisema. Koloman haaras mingist veidrast hoovast ja üritas ennast ekraani eest eemale heljutada.

«Kuhu te lähete, Koloman?» päris kapten Hrkac.

«Skaneerimisruumi,» vastas Koloman. «Meie aparaadid pole eriti suure võimuseega. Praegu on Gondvana meile parajalt lähedal.»

«Aga side, kes nendega räägib?» protesteeris jahmunud kapten.

«Ma olen kohe tagasi, see ei võta kaua,» rehmas Koloman ja suutis end heljuma lükata.

Võibolla oli Kolomani ehmatanud Gondvana suurus ja majesteetlikkus. Võibolla oli see kummaline lähedustunne tundmatuga. Igal juhul teadis ta, et ei saa enne Kontaktile asuda, kui on oma «röntgenipildi» kätte saanud.

Aparatuur polnud eriti keeruline. Kolomanil tuli vaid sisse lülitada ühendus toiteplokiga ning genereerida skaneerimiskiir ning siis seda arvutist suunata üle Gondvana pinna. Seejärel tuli lasta arvutil ise otsida parameetrid, lasta ta kohaneda skaneeritava pinnaga. Mida ta lootis leida? Ta ei teadnud isegi. Seitsmenda Carpini tumm pöördumine, tema loiud silmad ning tobe lehvitus ei andnud vastust ühelegi Kolomani küsimusele. Aga tal oli neid palju ja ta polnud söandanud neid kunagi Nõukogu ees sõnastada. Mitte et Koloman poleks uskunud Gondvana tõepärasusse. Kui enamikule inimestele olid Gondvana ja Koidik vaid müüdid ja kultusobjektid, siis Kolomanile oli tõsiteaduslikult võetav uurimismaterjal.

«Röntgen» oli nüüd töökorras. Skaneerimisruumist ei näinud Koloman Gondvanat, siin polnud illuminaatorit.

Ta liigutas käe all kiire juhtkuuli ja tema ette tekkis pilt Gondvana sisemusest.

Aleksandri saare juhtimiskeskus vaatas uut Gondvana läkitust. Ghazi kõrval istus tõlk, kelle ülesandeks oli lugeda Seitsmenda Carpini huulilt sõnu. Seni aga polnud tõlk oma ülesandega hakkama saanud. Gondvana keel oli talle tundmatu. Üksikutest sõnadest suutis ta küll aru saada, kuid kogu läkituse sisust mitte.

«Miks teie veel Gondvanale midagi ei edasta, Soter II?» päris Ghazi nõudlikult.

«Esiteks pole Koloman veel valmis. Teiseks ei suuda me kuidagi nende sagedust tuvastada,» vastas Hrkac.

Koloman aga skaneeris Gondvana sisemust. Üldiselt kujutas ta tegevus endast sisuliselt pimedas kobamist. Ta pidi kiirt juhtima ilma mingi orientiirita. Kõigepealt sattus ta mootoritesektsiooni. Pilt oli udune ja hägune ning tehnikaseadeldised polnud ka need, mida Koloman otsis. Reaktiivmootorid töötasid ilmselt talle senitundmatul tehnoloogial. Selge oli ka see, et Rhadmanthysel veedetud sajandid on Gondvana tehnoloogiat oluliselt täiendanud. Kuid ta tahtis näha inimesi, mitte masinaid. Gamma- ja soojuskiirguse vahet Koloman ei teadnud. Siiski oskas ta aparaadi ümber seadistada nii, et et see otsiks elusolendeid. Jah, ka Maal oli teadus edasi liikunud. Kolomani aparaat suutis gammakiirte läbitungivusele telepildi juurde pookida.

Kõige parem oleks kaptenisild üles leida, mõtles ajaloolane. Ta juhtis kuuli ja nägi kuidas ekraanil tema ees vilksatasid inimkehad. Nad liikusid kiiresti, peaaegu joostes laeva koridorides.Tegemist oli Gondvana Soter II poolse küljega, ilmselt asusid siin kajutid. Jah, pidid asuma, sest Kolomanile kerkis silme ette hästi päheõpitud esimese Gondvana skeem. Midagi oli nende inimesete juures veidike valesti. Koloman skaneeris videopildi kiiresti arvutisse ja filtreeris kujutise. Siis kasutas ta füsioloogiaprogrammi ja sai ekraanil vilksatanud inimeste esialgsed antropoloogilised andmed. Ta saatis selle Aleksandrile ja jäi jahmunult ekraanil kuvavaid numbreid põrnitsema.

Gondvaanalaste keskmine pikkus oli kaks meetrit ja viiskümmend neli sentimeetrit! Oluline ja huvitav, kuid mitte määrav, klassifitseeris Koloman oma üllatava avastuse. Vanade roomlaste keskmine pikkus oli meeter viiskümmend ja tolleaegsed kaunitarid ei läbiks tänapäeval ühegi iludusvõistluse valikvooru. Hiiglas- ja vägilasmüüdid tekkisid oma ajast ettekasvanud meeter üheksakümnelistest mehemürakatest. Rhadmanthyse tingimused ei pruukinud siiski nii ebainimlikud olla. Kuid Koloman suunas oma kiirt edasi, otsides kaptenisilda. Ta eristas selgelt koridore ja hargkäike. Inimesed olid kõik usinalt millegagi ametis.Gondvana kihas inimestest, see oli kui töökas mesilaspere. Võis eristada nii mehi kui naisi. Gondvana naised oli tõelised tähekaunitarid. Nõtkelt ja graatsiliselt lendlesid nad ruumilaeva koridorides. Ta skaneeris kiiresti videopilti ja edastas kõik saadud andmed Maale. Loomulikult oli ka Keskus Aleksandril üllatunud, kuid nad õhutasid Kolomani vastusides Gondvanaga kontakti looma.

Sideohvitser andis veelkord teada, et nad ei suuda leida Gondvana lainepikkust. Praegu toimus side ainult ühes suunas.

Koloman kiirustas. Ta oli lootnud Soter II luuresüsteemilt rohkemat. Ta püüdis nüüd kiirt seada gondvaanalste liikumise järgi, täpsemalt ü h e gondvaanalanna järgi, kellele ta oli mingil nostalgilisel põhjusel Gala nimeks andnud.

Gala liikus liftiga allapoole, ilmselt teenindusruumidesse. Neid alasid polnud Koloman veel vaadelnud. Lift peatus päris mootoritesektsiooni lähedal. Gala väljus liftist, selle kaunitari jälgimine pakkus Kolomanile ka mingit mehelikku naudingut, ta surus alla mõtted, et Gala võiks minna oma kajutisse dushshi võtma. Gala liikus mingi suurema kambri suunas, ta avas ukse. Veel inimesed, palju inimesi. Kuidagi liiga palju ja tihedalt koos. Nende pikkus oli tunduvalt väiksem, kui ülemiste tasandite asukatel.

Koloman jälgis Galat... Ja siis ta nägi...

Kultuurikonflikt?! See Kolomani poolt kunagi väljaöeldud sõna oma ettevaatlikkuse väljendamiseks muutus nüüd nii äkki talle naeruväärseks ja tühiseks. Korraga ta sai kõigile oma küsimustele vastused.

Miks oli Sõnumis juttu ainult Carpinist ja sõdurite Gondvanast aga mitte lihtinimeste Koidikust? Kuidas suutsid nad Rhadmanthysel ellu jääda?

Vastused oli tema ees ekraanil. Ka Koidiku reisijad olid ellu jäänud. Rhadmanthysel olid edasi arenenud kaks rassi. Mis on inimesele kõige olulisem elleujäämiseks?

Kolomani sisikond rebis ennast välja. Öökimishoogude vahepeal lahvatas ta teadvusest läbi mõte, et ta oli unustanud sidekanali Aleksandri saarega sisse. Ja nüüd võis kogu Maa näha, et inimkonnal seisis ees taaskohtumine Gondvana kannibalide rassiga.